What do you think?
Rate this book
Mitte ainult minu tädi Ellen
Mudlumi uus raamat ei räägi millestki olulisest. Elud mööduvad, asjad kuhjuvad, kõige selle keskel tammub autor ja püüab aru saada, kuskohas ta ise omadega on. Juttu tuleb kõigest võimalikust, eelkõige uskumatust hulgast kaltsudest, kaltsudest ei pea lugeja mitte puudust tundma, aga ka kohvikannudest, samblast, hundinuiadest, saarepuudest ja sellest, mis meile jääb, kui lahkuvad kallid inimesed. See on lugu vaimsest ja füüsilisest pärandist.
- GenresNonfictionContemporary
208 pages, Paperback
Published November 2, 2020
24 people are currently reading
537 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 61 reviews
May 27, 2024
/kuna lugemisjärg sai otsa, asusin vanu asju üle lugema. Olgu öeldud, et ka mitmekordsel lugemisel meeldis/
Mudlum ei läinud mul algusaegadel kohe sugugi, küll ma pusisin ja kurvastasin. Tundus juba, et olen ainuke, kes tema tekstidega ei haagi. "Poola poiste" puhul toimus äkitselt mu jaoks mingi avanemine, eriti teksti enese suhtes, teema osas oli tunne nii ja naa. "Mitte ainult minu tädi Ellen" siin vana aasta viimastel päevadel oli aga nagu rusikahoop kõhtu (pole küll vist kunagi tunda saanud, ptüi-ptüi-ptüi!). Ma lugesin ja neelasin, samas tõrjusin raamatut. See oli mu jaoks nii hingekriipivalt hea, et ma ei tahtnud seda kiiresti lugeda. Nagu ma nüüd ei tahaks sellest ka üldse kirjutada, sest... seda peab ise lugema.
Asusin lugema tausta uurimata. Tegemist siis Smuuli viimase naisega. Ja oli see alles naine... Ega ma muidugi tea, kas Ellen muidu ka nii äge oli, aga Mudlum on temast välja toonud küll väga värvika osa. Tegelikult ma usun, et meil kõigil on see kirju-mirju osa olemas, lihtsalt me vaatame sellest sageli mööda, unustame ära või on see lihtsalt nii argine osa meist, et vaja oleks kõrvalpilku, juhtimaks sellele tähelepanu. Kes meist ikka nii väga normaalne on, eks ole.
Raamatu kandvateks tegelasteks ongi kolm naist, eelmainitet Ellenile lisaks tema õde (ehk Mudlumi ema) ja autor ise. Kolm naist, igaüks isemoodi kimpus iseenda ja maailma ja üksteisega niisamuti. Jah, seda viimast kohe vägagi. Tegevuspaigad vahelduvad peamiselt Muhu ja Merivälja vahet. Aga ehk see eelnev ei olegi tähtis, tähtsad on siiski siin asjad... Mudlum jutustab elusid ja inimesi läbi asjade, detailide. Esimese hooga tahaks imestunult küsida, kuidas ta kõike seda mäletab? See pole lihtsalt võimalik! Siis ühel unetul ööl hakkasin mõtlema ja sain aru, et mälestused on nagu labürint. Sa mõtled kuhugi aastakümnete tagusesse aega, kohta või ruumi, mõtled, et ei mäleta sellest suurt miskit peale ühe detaili... hakkad siis seda ühte jälge mööda minema ja sulle meenuvad üha järgmised asjad. Nii vist tõepoolest on.
See on raamat väga valusatest hetkedest, aga sealjuures kirjutatud magusvalusalt, natuke helgelt, õrnalt koguni. Kuidas ta oskab? Meenub kohe üks teine kirjanik, kes samuti kannab minevikutaaka väga raskelt turjal, pikib seda igasse oma raamatusse, ent teeb seda nii kibestunult, kuidagi ussitavalt, kättemaksuhimuliselt, et sa küll loed, aga suhu jääb paha maik. Mudlumi minevikku loed, lased tema valu endast läbi, aga sellest jääb hinge siiski mingi soe tunne. Me kõik ehitame ju oma tulevikku minevikuvaremetele ja neis varemeis leidub kõike, tõepoolest kõike, aga see ongi loomulik. Sa pead õppima nende peale ehitama...
Mudlum ei läinud mul algusaegadel kohe sugugi, küll ma pusisin ja kurvastasin. Tundus juba, et olen ainuke, kes tema tekstidega ei haagi. "Poola poiste" puhul toimus äkitselt mu jaoks mingi avanemine, eriti teksti enese suhtes, teema osas oli tunne nii ja naa. "Mitte ainult minu tädi Ellen" siin vana aasta viimastel päevadel oli aga nagu rusikahoop kõhtu (pole küll vist kunagi tunda saanud, ptüi-ptüi-ptüi!). Ma lugesin ja neelasin, samas tõrjusin raamatut. See oli mu jaoks nii hingekriipivalt hea, et ma ei tahtnud seda kiiresti lugeda. Nagu ma nüüd ei tahaks sellest ka üldse kirjutada, sest... seda peab ise lugema.
Asusin lugema tausta uurimata. Tegemist siis Smuuli viimase naisega. Ja oli see alles naine... Ega ma muidugi tea, kas Ellen muidu ka nii äge oli, aga Mudlum on temast välja toonud küll väga värvika osa. Tegelikult ma usun, et meil kõigil on see kirju-mirju osa olemas, lihtsalt me vaatame sellest sageli mööda, unustame ära või on see lihtsalt nii argine osa meist, et vaja oleks kõrvalpilku, juhtimaks sellele tähelepanu. Kes meist ikka nii väga normaalne on, eks ole.
Raamatu kandvateks tegelasteks ongi kolm naist, eelmainitet Ellenile lisaks tema õde (ehk Mudlumi ema) ja autor ise. Kolm naist, igaüks isemoodi kimpus iseenda ja maailma ja üksteisega niisamuti. Jah, seda viimast kohe vägagi. Tegevuspaigad vahelduvad peamiselt Muhu ja Merivälja vahet. Aga ehk see eelnev ei olegi tähtis, tähtsad on siiski siin asjad... Mudlum jutustab elusid ja inimesi läbi asjade, detailide. Esimese hooga tahaks imestunult küsida, kuidas ta kõike seda mäletab? See pole lihtsalt võimalik! Siis ühel unetul ööl hakkasin mõtlema ja sain aru, et mälestused on nagu labürint. Sa mõtled kuhugi aastakümnete tagusesse aega, kohta või ruumi, mõtled, et ei mäleta sellest suurt miskit peale ühe detaili... hakkad siis seda ühte jälge mööda minema ja sulle meenuvad üha järgmised asjad. Nii vist tõepoolest on.
See on raamat väga valusatest hetkedest, aga sealjuures kirjutatud magusvalusalt, natuke helgelt, õrnalt koguni. Kuidas ta oskab? Meenub kohe üks teine kirjanik, kes samuti kannab minevikutaaka väga raskelt turjal, pikib seda igasse oma raamatusse, ent teeb seda nii kibestunult, kuidagi ussitavalt, kättemaksuhimuliselt, et sa küll loed, aga suhu jääb paha maik. Mudlumi minevikku loed, lased tema valu endast läbi, aga sellest jääb hinge siiski mingi soe tunne. Me kõik ehitame ju oma tulevikku minevikuvaremetele ja neis varemeis leidub kõike, tõepoolest kõike, aga see ongi loomulik. Sa pead õppima nende peale ehitama...
January 9, 2024
Täielik šedööver. Loob sellise olemise, mis mõjub eneseabi ja hingamisharjutustena, kuigi pigem vist ei ole seda. Aga tundub küll, et enne kirjutama hakkamist on inimene hingata saanud. Äkki paljuski on õues kirjutatud? No aken on kindlasti lahti olnud. Õhu liikumist on tunda. Kui tahta kritiseerida, siis ainus mure on, et otsa saab. Ja üsna kiiresti. Ei jää nüüd muud üle kui uut oodata. Kuigi Ellenist on juba nagu räägitud ka, siis see romaan eristub selgelt eelmistest ja tuletab meelde kõiki neid Elleneid, keda lugeja silmad oma elus kohanud on. Asjade hunnikud hakkavad langema ja jõutakse inimkestale lähemale. Juba saab natukene aru, miks autor on eelistanud läbi asjade kulgemist. Aga mina lugejana jään ootama aina uusi raamatuid, kus asjad hakkavad järjest rohkem tagaplaanile jääma kuni neid lõpuks polegi. Mulle tundub küll, et palju jääb veel rääkimata.
Ma ei tea, kas keegi teine oskab niimoodi mäletada nagu Mudlum mäletab. Kirjanduse mõte vist on panna inimesi rohkem nägema kui oma silmadega on võimalik. Ja Mudlum näeb küll rohkem kui enamus inimesi. Kirjastiil on selline mõnus nagu Mudlumil ikka, aga läinud aina loomulikumaks ja looklevamaks. Ma täpselt ei tea, mis see on, aga kuidagi nii kirjutab, et see tempo ja rahu väikeste vimkade ja põigetega loob mingi oma ajatunnetuse ja turvalise koha, kust ise edasi mõelda. Annab nagu mingi teeotsa ja rütmi kätte ja siis sealt edasi saab lugeja juba ise rändama minna eiteakuhu. See on hea nende raamatute puhul, mis liiga kiiresti läbi saavad. Autor oleks nagu mõelnud, et kuidas teha nii, et see tunne ei tekiks, mis raamatu kaant kinni pannes lõpuks tekib. See tühi tunne kui peab millegi muuga või lausa mõne teise raamatuga edasi minema.
Üksindust on palju, aga see pole üldse selline põlvini mudas üksindus, vaid loomulik ja paratamatu üksindus, mis tabab kergemalt inimesi, kellel on iseendaga huvitav. Või siis vähemalt raamatutega. Ma ütleks, et seda võib isegi feministlikuks kirjanduseks nimetada. Pole kuulnud, aga ilmselt nii on öeldud ka juba kuskil. Tulevad silme ette kõik need kanged Eesti naised, kes alla ei anna. "...kuigi ikka vahel enne und tekib selline jõhker, kurku pitsitav paha tunne, kõik kaob ümbert olematusse ja ainult tahtejõuga ajan ma selle endast eemale, surun käed rusikasse, puurin pea patja ja ütlen: mine ära, sitane hirm."
Inimeseks olemise juures on just see olla laskmine, endal ja teistel, õudselt keeruline ja oluline õppetund. Ma ei tea, kuidas tal iseendaga on, aga tegelastel laseb küll Mudlum olla. Ja mulle tundub, et kui inimesed vabaks lasta, siis nad ei lähegi mitte kunagi päriselt ära. Nii et pigem vist ikka ei pea kartma seda sitast hirmu.
Ma ei tea, kas keegi teine oskab niimoodi mäletada nagu Mudlum mäletab. Kirjanduse mõte vist on panna inimesi rohkem nägema kui oma silmadega on võimalik. Ja Mudlum näeb küll rohkem kui enamus inimesi. Kirjastiil on selline mõnus nagu Mudlumil ikka, aga läinud aina loomulikumaks ja looklevamaks. Ma täpselt ei tea, mis see on, aga kuidagi nii kirjutab, et see tempo ja rahu väikeste vimkade ja põigetega loob mingi oma ajatunnetuse ja turvalise koha, kust ise edasi mõelda. Annab nagu mingi teeotsa ja rütmi kätte ja siis sealt edasi saab lugeja juba ise rändama minna eiteakuhu. See on hea nende raamatute puhul, mis liiga kiiresti läbi saavad. Autor oleks nagu mõelnud, et kuidas teha nii, et see tunne ei tekiks, mis raamatu kaant kinni pannes lõpuks tekib. See tühi tunne kui peab millegi muuga või lausa mõne teise raamatuga edasi minema.
Üksindust on palju, aga see pole üldse selline põlvini mudas üksindus, vaid loomulik ja paratamatu üksindus, mis tabab kergemalt inimesi, kellel on iseendaga huvitav. Või siis vähemalt raamatutega. Ma ütleks, et seda võib isegi feministlikuks kirjanduseks nimetada. Pole kuulnud, aga ilmselt nii on öeldud ka juba kuskil. Tulevad silme ette kõik need kanged Eesti naised, kes alla ei anna. "...kuigi ikka vahel enne und tekib selline jõhker, kurku pitsitav paha tunne, kõik kaob ümbert olematusse ja ainult tahtejõuga ajan ma selle endast eemale, surun käed rusikasse, puurin pea patja ja ütlen: mine ära, sitane hirm."
Inimeseks olemise juures on just see olla laskmine, endal ja teistel, õudselt keeruline ja oluline õppetund. Ma ei tea, kuidas tal iseendaga on, aga tegelastel laseb küll Mudlum olla. Ja mulle tundub, et kui inimesed vabaks lasta, siis nad ei lähegi mitte kunagi päriselt ära. Nii et pigem vist ikka ei pea kartma seda sitast hirmu.
January 18, 2021
Mudlum siin raamatu lõpupoole kurdab, et kui ta esimesed Elleni-lood oli kirja pandud, siis teda nende järgi justkui ainult tuntigi. mis seal salata, minu jaoks on need ka jäänud ta tippsaavutuseks ja kuigi olen talt ka muud väga head lugenud, siis salamisi olen ikkagi oodanud seda päeva, kui saaks veel Ellenit.
nüüd saigi ja sai kohe nii, et aitas - mitte ses mõttes, et oleks ära tüüdanud, aga tõesti seekord see kõik justkui viis kuhugi välja ja lõppes ära.
muidugi on ses raamatus juttu tädi Ellenist ja tema elust ja asjadest, aga mitte ainult. sama palju on Mudlumist endast ja tema emast ja sellest, kuidas see üksikute naiste elu on läbi aegade, mehed on kõik ammu läinud või surnud, lapsed suureks kasvanud, majad lagunevad, asjad kuhjuvad, lõpuks tulevad haigused ja vanadused ja surm.
ei kõla just meeliülendavalt, aga oo, mis mõnus ja suhestutav lugemine. mul oli tunne, et mind on otse Mudlumi pähe elama lubatud, nii vahetu oli see kõik. ma ise üldse suurem vanade asjade sõber ei ole, aga tema kirjelduste peale tekkis mus endaski kaastunne ja hoolimine kõigi nende moestläinud riiete, kantud öösärkide, kopitanud vaipade ja tikitud patjade suhtes. asjade mäletamine ja kirjeldamine on Mudlumi väga tugev külg.
inimestega sama lugu, Mudlum küll väidab, et ta ei oskagi inimestest rääkida, ikka tulevad asjad ette, aga on ju siin olemas need tädi ja ema ja ta enda lood sellisel moel, et kuigi kõigi vead ja puudused on selgelt näha, tunduvad nad ikkagi hirmus sümpaatsed inimesed, kelle imelikest eluvalikutest polegi nii raske aru saada. kuni selleni välja, et milleks ikkagi need asjad ja majad nii väga.
nüüd saigi ja sai kohe nii, et aitas - mitte ses mõttes, et oleks ära tüüdanud, aga tõesti seekord see kõik justkui viis kuhugi välja ja lõppes ära.
muidugi on ses raamatus juttu tädi Ellenist ja tema elust ja asjadest, aga mitte ainult. sama palju on Mudlumist endast ja tema emast ja sellest, kuidas see üksikute naiste elu on läbi aegade, mehed on kõik ammu läinud või surnud, lapsed suureks kasvanud, majad lagunevad, asjad kuhjuvad, lõpuks tulevad haigused ja vanadused ja surm.
ei kõla just meeliülendavalt, aga oo, mis mõnus ja suhestutav lugemine. mul oli tunne, et mind on otse Mudlumi pähe elama lubatud, nii vahetu oli see kõik. ma ise üldse suurem vanade asjade sõber ei ole, aga tema kirjelduste peale tekkis mus endaski kaastunne ja hoolimine kõigi nende moestläinud riiete, kantud öösärkide, kopitanud vaipade ja tikitud patjade suhtes. asjade mäletamine ja kirjeldamine on Mudlumi väga tugev külg.
inimestega sama lugu, Mudlum küll väidab, et ta ei oskagi inimestest rääkida, ikka tulevad asjad ette, aga on ju siin olemas need tädi ja ema ja ta enda lood sellisel moel, et kuigi kõigi vead ja puudused on selgelt näha, tunduvad nad ikkagi hirmus sümpaatsed inimesed, kelle imelikest eluvalikutest polegi nii raske aru saada. kuni selleni välja, et milleks ikkagi need asjad ja majad nii väga.
June 30, 2023
Juba esimestest lehekülgedest üritasin aru saada, miks mulle see raamat nii väga meeldib, ja siis lõpuks (täpsemalt lk 144) sain aru, et selles raamatus on olemas see miski, mis mind ka tohutult Annie Ernaux juures paelub. See oskus anda edasi läbi kergete, pealtnäha tühiste detailide kogu inimkogemust, lubades lugejat samas ligi ülimalt isiklikku sfääri. Ei taha langeda üldistavatesse võrdlustesse öeldes, et "Eesti Ernaux", aga midagi ühist on neil kindlasti.
December 31, 2020
Mudlumi "Poola poisid" oli käesoleva aasta üks eredamaid elamusi, mis tõstis ta minu jaoks hetkel Eesti kõige huvitavamaks kirjanikuks. "Elleni" ostsin seega süvenemata.
25 LK hiljem olin valmis käesoleva raamatu teisele poole tuba lennutama. Mida kuradit. See pidi olema ju skisofreeniasse haigestunud Elleni lugu. Kus on lugu? Kus on absurdsed seiklused? Miks ma pean mingit bordoopunase nööbi kirjeldust lugema? Kuidas on selline lõputu asjade kirjeldamine kellelegi huvitav peale kirjutaja enda? Ja kurat 25 lk hiljem olin kui ära nõiutud. Märkamatult libisesin Mudlumiga ühel sagedusel. Peaaegu lõpuni välja oli see sama sõltuvust tekitav kui korralik põnevik. Võib-olla viimane ots hakkas taas väsitama. Aga isegi see tundus kuidagi tervikule kaasa aitavat. Nagu ema viimane etapp, kus suurele kohvijoojale isegi kohv enam ei isuta.
Žanrit on raske määratleda. Pealiskaudselt on ju tegemist mittelineaarsete mälestustega. Aga mõjub pigem kui Mudlumi eneseotsing, käsitledes spiraalselt neid küsimusi, millega üksi olevad inimesed (rohkem) tegelevad.
Miks ma selline olen? Mis minust saab? Kas ma muutun Elleniks? Oma emaks? Kui jah, siis kas ma peaks seda kartma või ootama?
Vastuseid muidugi ei ole ega tule. End fatalistiks nimetav Mudlum lõpuks ju neid ei ootagi. Saab mis saab. Kõik, mis tuleb on ühteviisi suurepärane ja kohutav.
Mudlum kirjutab äärmiselt mõjusalt, sest ma ei näe niite, kleepimiskohti ja manipuleerimist. Raamat ei ole komponeeritud tooteks. Isegi keelekasutus hüpleb poeesia ja internetikeele vahel. Aga see ei mõju lohakuse, vaid inimlikkusena, mida saab kohata ainult tekstis. Ebatäiusliku ja poolikuna.
"Mitte ainult minu tädi Ellen" mõjub kriipivalt ausalt, milleni on väga raske jõuda. Ükskõik, kas sa kirjutad või mitte. Vaevalt Mudlumgi päris kohale jõuab.
25 LK hiljem olin valmis käesoleva raamatu teisele poole tuba lennutama. Mida kuradit. See pidi olema ju skisofreeniasse haigestunud Elleni lugu. Kus on lugu? Kus on absurdsed seiklused? Miks ma pean mingit bordoopunase nööbi kirjeldust lugema? Kuidas on selline lõputu asjade kirjeldamine kellelegi huvitav peale kirjutaja enda? Ja kurat 25 lk hiljem olin kui ära nõiutud. Märkamatult libisesin Mudlumiga ühel sagedusel. Peaaegu lõpuni välja oli see sama sõltuvust tekitav kui korralik põnevik. Võib-olla viimane ots hakkas taas väsitama. Aga isegi see tundus kuidagi tervikule kaasa aitavat. Nagu ema viimane etapp, kus suurele kohvijoojale isegi kohv enam ei isuta.
Žanrit on raske määratleda. Pealiskaudselt on ju tegemist mittelineaarsete mälestustega. Aga mõjub pigem kui Mudlumi eneseotsing, käsitledes spiraalselt neid küsimusi, millega üksi olevad inimesed (rohkem) tegelevad.
Miks ma selline olen? Mis minust saab? Kas ma muutun Elleniks? Oma emaks? Kui jah, siis kas ma peaks seda kartma või ootama?
Vastuseid muidugi ei ole ega tule. End fatalistiks nimetav Mudlum lõpuks ju neid ei ootagi. Saab mis saab. Kõik, mis tuleb on ühteviisi suurepärane ja kohutav.
Mudlum kirjutab äärmiselt mõjusalt, sest ma ei näe niite, kleepimiskohti ja manipuleerimist. Raamat ei ole komponeeritud tooteks. Isegi keelekasutus hüpleb poeesia ja internetikeele vahel. Aga see ei mõju lohakuse, vaid inimlikkusena, mida saab kohata ainult tekstis. Ebatäiusliku ja poolikuna.
"Mitte ainult minu tädi Ellen" mõjub kriipivalt ausalt, milleni on väga raske jõuda. Ükskõik, kas sa kirjutad või mitte. Vaevalt Mudlumgi päris kohale jõuab.
April 21, 2024
päris 5/5 ei raatsi panna, vahepeal liig pikaks venivad mõtisklused liiga triviaalsete asjade üle (mis ka omamoodi väärtuslikud muidugi). aga muidu???? ütleks lausa puhteestlasliku stiili ja vaibiga, nagu oleks transkribeeritud kõne lugenud. korraga kaunis ja morjendav lugu ja mõtlen, et nii mõnegi episoodi vms puhul tunneksid paljud end ära, olgu siis nõukaajal kasvanud vanema/sugulasega jagelemine, et mis on normaalne ja mis mitte, lakkamatu jauramine maakodus ja mida kõike veel. ilus ja valus ja naljakas ühtekokku.
"... vahel ma näen teda nii, nagu ta oli hilistel aastatel, vahel nii, nagu ta pole kunagi olnud. Aga alati sealsamas, ei kusagil mujal. Oma majas. Sellest majast on saanud aja sümbol, koht, kus kõik asjad saavad kokku, kõik mõtted ja mälestused, nad on korraga sealsamas justkui õhukesed suitsupaberi lehed üksteise peal, alumised ülemistest läbi kumamas." võttis nii kaunilt kokku selle tunde, kui enam mälestusi ei ole. on mingi hägune segu kohast ja inimesest ja asjadest, aga lugusid enam ej mäleta. aga see ei tähenda, et neid ei hinnanud.
"... vahel ma näen teda nii, nagu ta oli hilistel aastatel, vahel nii, nagu ta pole kunagi olnud. Aga alati sealsamas, ei kusagil mujal. Oma majas. Sellest majast on saanud aja sümbol, koht, kus kõik asjad saavad kokku, kõik mõtted ja mälestused, nad on korraga sealsamas justkui õhukesed suitsupaberi lehed üksteise peal, alumised ülemistest läbi kumamas." võttis nii kaunilt kokku selle tunde, kui enam mälestusi ei ole. on mingi hägune segu kohast ja inimesest ja asjadest, aga lugusid enam ej mäleta. aga see ei tähenda, et neid ei hinnanud.
January 28, 2021
"Poola poisid" oli esimene raamat, mille ma Mudlumilt lugesin ja kuigi mulle selle raamatu sisu ei haakunud, olin vaimustuses tema keelekasutusest. Nii olingi juba ette täiesti kindel, et Elleni-raamat mulle väga meeldib ja nii ongi. Anna Mudlumile kätte tühi tuba ja ta oskab sellest ka nii kirjutada, et lugejale tundub, et see tuba on täis imeilusaid ja põnevaid asju, igal ühel oma mälestus küljes. Ta kohe oskab. Kui minusugune kirjutaks sellise sisuga raamatu, kus ausalt ja väga otse kirjutatakse oma perekonnast, siis oleks see lihtsalt üks elulooraamat - kui Mudlum kirjutab, siis on see ilukirjandus kõige paremas mõttes.
Lisaks on minuealisele selle raamatu lugemine ka kui nostalgiarännak minevikku. Selline mõnusat sorti rännak, nagu vaataks head filmi või miskit. Tõesti, väga mõnus lugemine.
Lisaks on minuealisele selle raamatu lugemine ka kui nostalgiarännak minevikku. Selline mõnusat sorti rännak, nagu vaataks head filmi või miskit. Tõesti, väga mõnus lugemine.
December 13, 2020
Seda raamatut lugema hakates on esimesest leheküljest saati selge, et tulemas on midagi head, mille endasse ahmimisega ei tasuks kiirustada. Aga see hea on samas ka raske, umbes nagu siis, kui seisad surnuaial, haua ees, aga samal ajal hakkab sadama õrna valget lund.
Mudlum kirjutab ju kõige kardetumatest siin elus - vanadusest, üksindusest, vaesusest ja vaimsetest häiretest. Ometi on see raamat kaunis ja nauditav.
Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com/2020/12/...
Mudlum kirjutab ju kõige kardetumatest siin elus - vanadusest, üksindusest, vaesusest ja vaimsetest häiretest. Ometi on see raamat kaunis ja nauditav.
Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com/2020/12/...
December 8, 2020
Ma ei ole suurem asi arvustuste kirjutaja, tavaliselt mõte jookseb lühisesse ilma et ma suudaksin edasi anda, mida ma tunnen. Aga raamatust. See on lihtsalt super, pole ammu midagi nii head lugenud! Mudlum on kriitiline enese ja teiste suhtes, ta pihib meile oma hirmudest, tunnetest ja tegemistest ja libistab oma mälestused sujuvalt nagu palvehelmeid sõrmitsedes meile edasi veeretada. Nii palju on tuttav, kas pole me kõik alati milleski süüdi, alati on jäänud midagi tegemata või ütlemata, mis kripeldab kui meelde tuleb. Ja mulle õudsalt meeldib Mudlumi huumorimeel, see on elegantselt vaimukas ja otse kümnesse ja mitte kunagi labane. Jaa, ja see raamatulõpp - ma naersin ja siis nutsin. Emotsioonid lihtsalt lõid üle pea kokku... Aitäh, Mudlum, Sa oled fantastiline!
January 11, 2021
Vat see on raamat! Olen vaimustuses! Väga palju äratundmist, aitäh Mudlum! Ja Muhumaa!
See raamat on täis armastust ja tagantjärele leppimist ja andestamist. Tegelikult tuleb siit väga hästi välja see Muhu naise kangus, jonn ja headus.
Kindlasti loen läbi ka teised Mudlumi raamatud.
Kõik, mis Muhuga seotud tuleb ikka väga tuttav ette ja ajab muigama. Miks muuta, kogu aeg on nii olnud ja peab edaspidi ka nii olema; põlvest põlve edasi kantud veidrused, mida mina kindlasti ei tee, aga...
Ja need asjad ja nendega seotud lood ja inimesed asjade taga.
Väga isiklik raamat!
See raamat on täis armastust ja tagantjärele leppimist ja andestamist. Tegelikult tuleb siit väga hästi välja see Muhu naise kangus, jonn ja headus.
Kindlasti loen läbi ka teised Mudlumi raamatud.
Kõik, mis Muhuga seotud tuleb ikka väga tuttav ette ja ajab muigama. Miks muuta, kogu aeg on nii olnud ja peab edaspidi ka nii olema; põlvest põlve edasi kantud veidrused, mida mina kindlasti ei tee, aga...
Ja need asjad ja nendega seotud lood ja inimesed asjade taga.
Väga isiklik raamat!
July 16, 2021
Lihtsalt uskumatu kui palju äratundmist ja ühendavaid seiku minu eluga, alates kotlettidest kuni meditsiinisüsteemini välja, s.h ka kohad. Pole iial enne midagi säärast lugemise läbi kogenud, siiras tänu autorile, Meidale ja Ellenile!
April 30, 2022
Kui "Poola poisid" oli nooruse-raamat, siis see on vanaduse raamat.
Mulle meeldis nooruse-raamat palju rohkem.
Võibolla ei ole ma veel piisavalt vana?
Rohkem: https://loterii.blogspot.com/2022/04/...
Mulle meeldis nooruse-raamat palju rohkem.
Võibolla ei ole ma veel piisavalt vana?
Rohkem: https://loterii.blogspot.com/2022/04/...
August 5, 2024
Sellele tekstile hinnet panna küll ei oska. Väga palju vastakaid tundeid. Imeilus tekst, kuid kohati nii palju valu või viletsust. Aga põgeneda pole kusagile. See on valusalt aus, julmalt otsekohene, halastamatult alasti ja niimoodi paratamatult ilus. Nagu elu ise.
August 22, 2021
Oh. Selle raamatu kohta ei saagi midagi eriti öelda vist. See ütleb ise kõik ära, luuüdini valusal viisil. Imeilus ja meeletult kurb. Sügavsügava üksilduse kirjeldamisega polegi vist keegi paremini toime tulnud.
March 19, 2022
raamat kõigest ja mitte millestki
ja ometi lõppudelõpuks igaühest meist
ja ometi lõppudelõpuks igaühest meist
August 2, 2021
Meriväljal olid alles kõik ülikooli konspektid, kursusetööd, väitekirjad, inimese koolitöö vaev ja vili, aga mida üks inimene jõuab oma elu jooksul alles hoida, selle jõuavad teised päevaga hävitada. Sest see ei tähenda kellelegi enam mitte midagi.
Ja kujutate pilti, ta oli kuidagi suutnud last kinni hoida, mis juttudega, kuidas, ma ei tea, ühesõnaga tahtevastaselt. Nii tundus mulle tollal ja tundub ka nüüd. Ellen seisis oma
välisukse peal varahommikuses hahetuses, oli kohutavalt kuri, mu meelest oli ta ainult särgiväel, väga kõhnad valged jalad harkis, ja röökis mu peale, ma sain oma lapse kuidagi kätte ja siis, kujutate pilti, loopis ta mind pahaksläinud kiludega. Haisvate tooreste kaladega! Mis on ikka erakordne lugu, kõigist lugudest, mis mul Elleni kohta on rääkida, on see kõige erakordsem. Sest kellel siis on esikus kilud käepärast võtta.
Kõige ilusamini jäi vanaks minu vanaema Nudi, tema vanaduses polnud mitte midagi inetut, kõik jooned läksid lihtsalt peenemaks ja puhtamaks, justkui kasvas välja see tegelik, seni nooruse mittemidagiütlevuses peidus olnud isik, kes sai päris valmis, iseendaks, alles ajaga.
Ema ei oleks mingil juhul tahtnud, et ma temast kirjutan. Ta oli väga vihane mu esimese raamatu peale, ei suutnud leppida, et ma kirjutan päris asjadest, päris inimestest. Kuigi ma seletasin, et ei ole ju päris, et see on minu pea sees ja muist on alati juurde pandud. „Sa oleksid pidanud ootama, kuni ma olen surnud,“ ütles ta. Nojah, nüüd on ta surnud. Ja kas ma kirjutan sellepärast, et näidata, kui palju ma ise kannatasin? Jah, seda ka. Aga see on minu viis asjadest aru saada. Teisiti ma ei oska. Ma ütlesin talle ka siis, toona: „Sa
ei saa ju keelata minul mäletamast!" Aga minu mälestused polnud tema meelest õiged. Need tegid talle valu.
Ma nagunii ei suuda lõpuni aru saada, mida ma tegelikult tahan. Kus ma tegelikult tahan olla. Kas ma pean ise oma saatust juhtima või lähevad asjad loomulikku rada ja ma suren siinsamas Kuressaare haiglas või kukun peldikusse kokku nagu tädi Iisa. Sest see tunne, kui oled siia kohale jõudnud, on täiesti kirjeldamatu, sa oledki kohal, täpipealt niiviisi, nagu ma olen juba öelnud. Siit ei ole enam kuhugi minna. Jah, siin võib tunda ennast üksikuna. Võib tunda, et elu käib üle jõu. Et kõik, mis juhtub, juhtub kuskil mujal ja kellegi teisega. Aga seesama tunne võib tabada sind mistahes muus paigas ja see muu paik pole isegi oma. Parem siis juba omas kodus mitte õnnelik olla, aga ikkagi olla väga, väga rahulik. Olla peaaegu rahul kõigega, mis sul on. Võibolla õppida pikkamööda järjest vähem ja vähem tahtma, sest iseendale ei ole peaaegu mitte midagi vaja.
Sel aastal ei ole väga palju õunu. Eelmine aasta lausa uputas. Mul üks tuttav ütles, et mahakukkunud õunad sügisel teevad teda kuidagi kurvaks. Ma saan aru, mis ta mõtleb, kuigi mul endal ei ole sellist tunnet. Õunapuu on ju arhetüüpne asi, ja kui ta on lehed maha ajanud, seisab niiviisi keset sügist, ümber kollane õunaring, kõige ilusamad ja punasemad veel kenasti puus kinni, ta on väga väärikas, majesteetlik. Keegi ei ütleks ju iialgi, et õitsev õunapuu maikuus teeb teda kuidagi kurvaks, ometi on juba siis teada, et ega neid õunu keegi ei söö.
Üle kõige siin elus me tahame armastust, aga see on nii hästi ära peidetud ja nii läbi kasvanud igasugu muu jamaga, et seda ära tunda on paganama raske. Kogu see armastus tuleb läbi õunamahla ja kotleti ja kõigi nende imelike asjade, mida ta on poest kätte saanud, odavad trussikud või ülearu väikesed kootud kindad või roosa seljaküürimise nuustik, selline pikk, kuidas sa muidu üksi oma selga pesed? küsis ema, ja sa veel krimpsutad nina ja ei taha. Kui ta Martinile oli jälle kudunud mõne kampsuni või vesti, ikka enamasti selles kartulivagude moodi patentkoes ja teega helepruuniks
värvitud, siis ta uuris telefonitsi muudkui, kas Martin ikka kannab oma kampsunit või vesti? Kas tal on soe?
„No vägisi me kinni ei hoia," ütles tohter tüdinult. Ma siis kinnitasin arstidele, et jään mõneks ajaks tema juurde ja vaatan, kuidas tal on, ja helistasime saiatädi meile jälle järgi. Mul, nagu teada, ei ole autot. Aga oleks pidanud olema. Auto, va needuse, oleks saanud ju osta mingi rondi millal tahes, aga sõita ma sellegipoolest poleks osanud. Ka praegusel eluetapil külastab mõte juhilubadest mind õige õrna etteheitva varjuna. Ma loodan, et isesõitvad autod on selleks ajaks kohal, kui mul enam jalgu all pole. Siis ei lubataks mind ju rooli nagunii.
Vedasin vaiba kanade aeda, kus ta loodetavasti hävitab enda alt kõik naadijuured. Ilmselt võin teda kümme aastat ühest kohast teise lohistada, ilma et vaip mingeid lagunemise märke välja näitaks, kas nad ei peaks hoopis inimesi tegema sellisest vaiba-ainest, igavesest ja hävimatust...
Üksinda joomine aitab üksinduse vastu, nii paradoksaalne kui see ka pole. Küll mina juba tean. Kahekesi joomine ei aita enam õieti mitte millegi vastu. Kui inimene juues seltsi otsib, siis on temaga veel suhteliselt okei.
Ja kujutate pilti, ta oli kuidagi suutnud last kinni hoida, mis juttudega, kuidas, ma ei tea, ühesõnaga tahtevastaselt. Nii tundus mulle tollal ja tundub ka nüüd. Ellen seisis oma
välisukse peal varahommikuses hahetuses, oli kohutavalt kuri, mu meelest oli ta ainult särgiväel, väga kõhnad valged jalad harkis, ja röökis mu peale, ma sain oma lapse kuidagi kätte ja siis, kujutate pilti, loopis ta mind pahaksläinud kiludega. Haisvate tooreste kaladega! Mis on ikka erakordne lugu, kõigist lugudest, mis mul Elleni kohta on rääkida, on see kõige erakordsem. Sest kellel siis on esikus kilud käepärast võtta.
Kõige ilusamini jäi vanaks minu vanaema Nudi, tema vanaduses polnud mitte midagi inetut, kõik jooned läksid lihtsalt peenemaks ja puhtamaks, justkui kasvas välja see tegelik, seni nooruse mittemidagiütlevuses peidus olnud isik, kes sai päris valmis, iseendaks, alles ajaga.
Ema ei oleks mingil juhul tahtnud, et ma temast kirjutan. Ta oli väga vihane mu esimese raamatu peale, ei suutnud leppida, et ma kirjutan päris asjadest, päris inimestest. Kuigi ma seletasin, et ei ole ju päris, et see on minu pea sees ja muist on alati juurde pandud. „Sa oleksid pidanud ootama, kuni ma olen surnud,“ ütles ta. Nojah, nüüd on ta surnud. Ja kas ma kirjutan sellepärast, et näidata, kui palju ma ise kannatasin? Jah, seda ka. Aga see on minu viis asjadest aru saada. Teisiti ma ei oska. Ma ütlesin talle ka siis, toona: „Sa
ei saa ju keelata minul mäletamast!" Aga minu mälestused polnud tema meelest õiged. Need tegid talle valu.
Ma nagunii ei suuda lõpuni aru saada, mida ma tegelikult tahan. Kus ma tegelikult tahan olla. Kas ma pean ise oma saatust juhtima või lähevad asjad loomulikku rada ja ma suren siinsamas Kuressaare haiglas või kukun peldikusse kokku nagu tädi Iisa. Sest see tunne, kui oled siia kohale jõudnud, on täiesti kirjeldamatu, sa oledki kohal, täpipealt niiviisi, nagu ma olen juba öelnud. Siit ei ole enam kuhugi minna. Jah, siin võib tunda ennast üksikuna. Võib tunda, et elu käib üle jõu. Et kõik, mis juhtub, juhtub kuskil mujal ja kellegi teisega. Aga seesama tunne võib tabada sind mistahes muus paigas ja see muu paik pole isegi oma. Parem siis juba omas kodus mitte õnnelik olla, aga ikkagi olla väga, väga rahulik. Olla peaaegu rahul kõigega, mis sul on. Võibolla õppida pikkamööda järjest vähem ja vähem tahtma, sest iseendale ei ole peaaegu mitte midagi vaja.
Sel aastal ei ole väga palju õunu. Eelmine aasta lausa uputas. Mul üks tuttav ütles, et mahakukkunud õunad sügisel teevad teda kuidagi kurvaks. Ma saan aru, mis ta mõtleb, kuigi mul endal ei ole sellist tunnet. Õunapuu on ju arhetüüpne asi, ja kui ta on lehed maha ajanud, seisab niiviisi keset sügist, ümber kollane õunaring, kõige ilusamad ja punasemad veel kenasti puus kinni, ta on väga väärikas, majesteetlik. Keegi ei ütleks ju iialgi, et õitsev õunapuu maikuus teeb teda kuidagi kurvaks, ometi on juba siis teada, et ega neid õunu keegi ei söö.
Üle kõige siin elus me tahame armastust, aga see on nii hästi ära peidetud ja nii läbi kasvanud igasugu muu jamaga, et seda ära tunda on paganama raske. Kogu see armastus tuleb läbi õunamahla ja kotleti ja kõigi nende imelike asjade, mida ta on poest kätte saanud, odavad trussikud või ülearu väikesed kootud kindad või roosa seljaküürimise nuustik, selline pikk, kuidas sa muidu üksi oma selga pesed? küsis ema, ja sa veel krimpsutad nina ja ei taha. Kui ta Martinile oli jälle kudunud mõne kampsuni või vesti, ikka enamasti selles kartulivagude moodi patentkoes ja teega helepruuniks
värvitud, siis ta uuris telefonitsi muudkui, kas Martin ikka kannab oma kampsunit või vesti? Kas tal on soe?
„No vägisi me kinni ei hoia," ütles tohter tüdinult. Ma siis kinnitasin arstidele, et jään mõneks ajaks tema juurde ja vaatan, kuidas tal on, ja helistasime saiatädi meile jälle järgi. Mul, nagu teada, ei ole autot. Aga oleks pidanud olema. Auto, va needuse, oleks saanud ju osta mingi rondi millal tahes, aga sõita ma sellegipoolest poleks osanud. Ka praegusel eluetapil külastab mõte juhilubadest mind õige õrna etteheitva varjuna. Ma loodan, et isesõitvad autod on selleks ajaks kohal, kui mul enam jalgu all pole. Siis ei lubataks mind ju rooli nagunii.
Vedasin vaiba kanade aeda, kus ta loodetavasti hävitab enda alt kõik naadijuured. Ilmselt võin teda kümme aastat ühest kohast teise lohistada, ilma et vaip mingeid lagunemise märke välja näitaks, kas nad ei peaks hoopis inimesi tegema sellisest vaiba-ainest, igavesest ja hävimatust...
Üksinda joomine aitab üksinduse vastu, nii paradoksaalne kui see ka pole. Küll mina juba tean. Kahekesi joomine ei aita enam õieti mitte millegi vastu. Kui inimene juues seltsi otsib, siis on temaga veel suhteliselt okei.
May 18, 2025
Mu meelest see ongi see puhas olemine, päris olemine, kui ei suuda mõelda, liigutada, tunda. (140)
July 27, 2021
See raamat sattus mu lugemisse suuresti tänud emale, kes soovis seda lugeda. Kuna mulle oli tädi Elleni lugu ka varem silma jäänud, siis mõtlesin, et prooviks isegi järgi, kuna autor on jäänud silma kui sümpaatne inimene. Pealegi on raamat seotud Juhan Smuuliga (Mudlumi tädi Ellen oli Juhan Smuuli abikaasa), kes on mulle, kui emapoolset sugulusliini puudu muhukesele, oluline tegelane. Kusjuures raamatu lugemise ajal selgus, et me oleme Mudlumiga mõlemad samas Mulla tänava koolis käinud. Ta käis küll natuke varem, omakorda enne teda õppis selles koolis muide Raivo Järvi.
Raamat on elu täitvatest väikestest asjadest, mis kasvavad autori käe all laiemateks teemadeks. Umbes nagu osa trance-muusikast, kus 4/4 rütmi ja esmapilgul kloppiva vaiba taustal hakkab lähemal kuulamisel kihtide alt huvitavaid detaile pinnale ujuma. Ma algul millegipärast ootasin midagi muud, kõigepealt hakkas minema justkui Kerttu Rakke "Häbi" rada mööda. Aga siis puges järjest enam hinge tunne, et Mudlum kirjutab kogu meie minevikku üles, teinekord lausa nii vastikult detailselt, et jääd mõtlema, et kas autoril on fenomenaalne mälu või on ta kõik nõuka-aegsed tordid ning pakendid mingil viisil talletanud. Sest näiteks see, kuidas ta kirjeldab omaaegseid kreemitorte - kogu see kleepuv läila pläga tuleb meelde. Või taarakotid, taarapunktid nende hais ja seal töötavad inimesed, kellel olid sõrmedeta kindad, et oleks parem pudelitest haarata. Muru seest väljailmuvad asfaltteed, Raivo Järvi jõledate piltidega kilekotid, isoleerpaelaga korduvalt parandatud elektrijuhtmed ning lagunevad pistikud. See kõik on pagana huvitav meenutada, teinekord mingil äraspidisel kombel piinlik ja lahe samaaegselt.
Samal ajal räägib Mudlum hoopis naiste elust, kes on pidanud üksi kogu selle elu-värgiga hakkama saama, võitlema Loodusega ning kellest kuuldakse midagi harva, sest nad on parasjagu koduseid töid tegemas. Või siis mäletatakse nende kurba lõppu, mitte aga seda, kuidas noored sihvakad neiud särasid.
Noh ja vahepeal on teos natuke Pautsi "Minu Muhumaa" moodi. Stiilid on küll täiesti erinevad, aga tsutt sarnasust on. Temaatika on ju ometi samast kohast pärit.
Raamat ilmus algselt suuremas osas jupi kaupa ZA/UMi blogis, aga sealt ma ei autorit ega tekste ei mäleta. Eks tollal oli mu jaoks põnevam sama seltskonna veetud nihika portaal(nihilist.fm), näiteks igasugune narkomaania-teema, kuna see nurk internetis oli üks väheseid, mis julges rääkida ausalt ja siiralt rasketel teemadel, millest peavoolumeedia tollal vaikis. Aga see selleks, Mudlum on saanud ZA/UMi blogist tuule tiibadesse.
Suurepärane raamat, eriti neile, kes on kogu selle jama keskel kunagi elanud. Või siis ka neile, kes tahaksid kogu nõuka-aegset (ning mitte ainult) elu natukenegi vaimusilmas läbi elada. Mudlumi keelekasutus on äärmiselt ilus ja kujundlik, samas ta ei peenutse, vahel satub mõni kõvem sõna ka sekka. Mis muudab raamatu omakorda veel nauditavamaks. Mul on jube hea meel, et olen viimasel ajal avastanud kaks suurepärast eesti kirjanikku, kelles varem midagi ei teadnud (teine on Meelis Friedenthal).
Paar tekstinäidet ka. Kui need meeldivad - palun, raamat on kenasti poelettidel olemas. Kui tundub tüütu - terve raamat on sellise vooluga, seega saab rahus vahele jätta. Kuid igaljuhul:
"Vaadati Soomet ja peaaegu ainult Soomet, aga uudistesaate ajaks ta vist ikka lülitas Eesti peale ka, kust muidu oleks teada saanud, mis teateid kiirtega kiiritajad jälle saadavad. Soome televisioon oli selleski suhtes üsna ohutu. Vaadati kõike, ritari ässä, sommide imelikke mälumängusaateid, laupäevaõhtusi tangosid, pikkukakkoneni, kuigi kakkose east olin ma küll ammu väljas, ja mina nägin just Soome pealt seda Ingmar Bergmani jõledat kolmeosalist telefilmi „Fanny ja Alexander", kus isa hoorab ringi ja suksutab kordamööda kõiki teenijaid ja oma naist, ja väike Alexander pannakse pimedasse sahvrisse kinni, kus ta kohtab jubedat oksendavat vaimu, see oli mu meelest niivõrd õudne koht, ma ei kiida heaks sellist psühhoterrorit ei elus ega kunstis. Pidi ikka vägev film olema, sest mul on siiamaani sellest visuaalid meeles, tea, kas kannataks üle vaadata, ilmselt mitte. Mul ei ole hirmsate asjade jaoks närvi, mulle ei meeldi, kui lastega tehakse õudusfilme ja üldse mulle ei meeldi elu inetuse patoloogilise ekshibitsionismiga välja tirimine, mu meelest see ei aita. See tahabki just nimelt seda, et vaataja, lugeja, vastuvõtja tunneks end jõledalt ja näruselt."
(lk 69)
---------------
"Mul isegi korraks tekkis kiusatus minna sinna Kivisildniku & Co punti seletama, seal oli üks härrasmees, kes pidas ennast väga harituks, aga sellest hoolimata polnud leidnud väärilist kaasat, tema arvas, et naiste latt on ikka seal positsiooni ja rahakoti juures. Ma ei usu ühegi mehe haritusse, kes fesari seinal selliseid arvamusi puistab. Õnneks minu nooruses inimestel arvamusi ei olnud. Sain pool elu ära elada, ilma et ma oleks teadnud, mida mu teised pooled mõtlevad moslemitest, homodest või tätoveeritud naistest. Milline õnnis aeg."
(lk 188-189)
Raamat on elu täitvatest väikestest asjadest, mis kasvavad autori käe all laiemateks teemadeks. Umbes nagu osa trance-muusikast, kus 4/4 rütmi ja esmapilgul kloppiva vaiba taustal hakkab lähemal kuulamisel kihtide alt huvitavaid detaile pinnale ujuma. Ma algul millegipärast ootasin midagi muud, kõigepealt hakkas minema justkui Kerttu Rakke "Häbi" rada mööda. Aga siis puges järjest enam hinge tunne, et Mudlum kirjutab kogu meie minevikku üles, teinekord lausa nii vastikult detailselt, et jääd mõtlema, et kas autoril on fenomenaalne mälu või on ta kõik nõuka-aegsed tordid ning pakendid mingil viisil talletanud. Sest näiteks see, kuidas ta kirjeldab omaaegseid kreemitorte - kogu see kleepuv läila pläga tuleb meelde. Või taarakotid, taarapunktid nende hais ja seal töötavad inimesed, kellel olid sõrmedeta kindad, et oleks parem pudelitest haarata. Muru seest väljailmuvad asfaltteed, Raivo Järvi jõledate piltidega kilekotid, isoleerpaelaga korduvalt parandatud elektrijuhtmed ning lagunevad pistikud. See kõik on pagana huvitav meenutada, teinekord mingil äraspidisel kombel piinlik ja lahe samaaegselt.
Samal ajal räägib Mudlum hoopis naiste elust, kes on pidanud üksi kogu selle elu-värgiga hakkama saama, võitlema Loodusega ning kellest kuuldakse midagi harva, sest nad on parasjagu koduseid töid tegemas. Või siis mäletatakse nende kurba lõppu, mitte aga seda, kuidas noored sihvakad neiud särasid.
Noh ja vahepeal on teos natuke Pautsi "Minu Muhumaa" moodi. Stiilid on küll täiesti erinevad, aga tsutt sarnasust on. Temaatika on ju ometi samast kohast pärit.
Raamat ilmus algselt suuremas osas jupi kaupa ZA/UMi blogis, aga sealt ma ei autorit ega tekste ei mäleta. Eks tollal oli mu jaoks põnevam sama seltskonna veetud nihika portaal(nihilist.fm), näiteks igasugune narkomaania-teema, kuna see nurk internetis oli üks väheseid, mis julges rääkida ausalt ja siiralt rasketel teemadel, millest peavoolumeedia tollal vaikis. Aga see selleks, Mudlum on saanud ZA/UMi blogist tuule tiibadesse.
Suurepärane raamat, eriti neile, kes on kogu selle jama keskel kunagi elanud. Või siis ka neile, kes tahaksid kogu nõuka-aegset (ning mitte ainult) elu natukenegi vaimusilmas läbi elada. Mudlumi keelekasutus on äärmiselt ilus ja kujundlik, samas ta ei peenutse, vahel satub mõni kõvem sõna ka sekka. Mis muudab raamatu omakorda veel nauditavamaks. Mul on jube hea meel, et olen viimasel ajal avastanud kaks suurepärast eesti kirjanikku, kelles varem midagi ei teadnud (teine on Meelis Friedenthal).
Paar tekstinäidet ka. Kui need meeldivad - palun, raamat on kenasti poelettidel olemas. Kui tundub tüütu - terve raamat on sellise vooluga, seega saab rahus vahele jätta. Kuid igaljuhul:
"Vaadati Soomet ja peaaegu ainult Soomet, aga uudistesaate ajaks ta vist ikka lülitas Eesti peale ka, kust muidu oleks teada saanud, mis teateid kiirtega kiiritajad jälle saadavad. Soome televisioon oli selleski suhtes üsna ohutu. Vaadati kõike, ritari ässä, sommide imelikke mälumängusaateid, laupäevaõhtusi tangosid, pikkukakkoneni, kuigi kakkose east olin ma küll ammu väljas, ja mina nägin just Soome pealt seda Ingmar Bergmani jõledat kolmeosalist telefilmi „Fanny ja Alexander", kus isa hoorab ringi ja suksutab kordamööda kõiki teenijaid ja oma naist, ja väike Alexander pannakse pimedasse sahvrisse kinni, kus ta kohtab jubedat oksendavat vaimu, see oli mu meelest niivõrd õudne koht, ma ei kiida heaks sellist psühhoterrorit ei elus ega kunstis. Pidi ikka vägev film olema, sest mul on siiamaani sellest visuaalid meeles, tea, kas kannataks üle vaadata, ilmselt mitte. Mul ei ole hirmsate asjade jaoks närvi, mulle ei meeldi, kui lastega tehakse õudusfilme ja üldse mulle ei meeldi elu inetuse patoloogilise ekshibitsionismiga välja tirimine, mu meelest see ei aita. See tahabki just nimelt seda, et vaataja, lugeja, vastuvõtja tunneks end jõledalt ja näruselt."
(lk 69)
---------------
"Mul isegi korraks tekkis kiusatus minna sinna Kivisildniku & Co punti seletama, seal oli üks härrasmees, kes pidas ennast väga harituks, aga sellest hoolimata polnud leidnud väärilist kaasat, tema arvas, et naiste latt on ikka seal positsiooni ja rahakoti juures. Ma ei usu ühegi mehe haritusse, kes fesari seinal selliseid arvamusi puistab. Õnneks minu nooruses inimestel arvamusi ei olnud. Sain pool elu ära elada, ilma et ma oleks teadnud, mida mu teised pooled mõtlevad moslemitest, homodest või tätoveeritud naistest. Milline õnnis aeg."
(lk 188-189)
November 18, 2025
Tõelisuse ja emotsioonide eest.
November 10, 2020
"Ma näen oma tuba, ülemist, seal tammepuu taga, seal oli alaliselt hämar ja jahe. Ma vaatan aknast välja. Ma mitte ei näe seda vaimusilmas, vaid ma olen seal. Mis siis on reaalsus, kui mitte mälu, mis on talletanud iga valguse, varju, lõhna, heli, tunde, värvi, sammud ukse taga, kassi põmistamise plekk-katusel, teki kareduse, voodilinade värvi ja koe.
Üks pisike punane padi oli, selle nimi oli põsepadi, tal oli kuuekümnendate mustriga püür, kollased ja punased ümarikud-viirulised laigud. Ja kui suur on maailm, kui igas peas on kadunud asjade maailm, see maailm on täpselt nii suur, kui kaugele mälu ulatab. Ehk siis mitte rohkem kui sada aastat. Lühike maailm. Lühike, aga hirmus paks. Sest kui sa paned kokku kõikide peade mälestused, siis saab sellest saja aastaga paksem raamat, kui maailma algusest on olnud päevi. "
Mudlum
Mitte ainult minu tädi Ellen
Strata, 2020
Ma võin julgelt ja käsi südamel öelda, et Mudlum on mu lemmikkirjanik ja seda üldse mitte selle pärast, et ma teda tean.
Mudlumi sõnaseadmisoskus, see, kuidas ta ütleb, see on kuidagi selline, et ma loen mõnd ta lauset mitu mitu korda, veeretan sõnu suus edasi-tagasi, maitsen ja mekutan, ja siis olen nii marurahul, et no nääd, oskab ikka.
Siiani oli Tõsine inimene, Mudlumi esimene, mu lemmik, nüüd ma enam ei tea. Tõsises inimeses oli nii palju korraga, sellist kaua küpsenud ja eneses hoitud ja siis paberile saanud ilma igasuguse kaalutlemiseta või teadmiseta, kuidas peab (no on selline mulje või tundmus ja ma olen seda raamatut mitu korda lugenud). Poola poisid on samuti meistriteos, aga erinev, küll sama kiiduväärse sõnaseadmisoskusega, samas siiski nagu midagi muud. Aga see viimane, praegune, alles laupäeval esitletud, see on hoopis teistmoodi hea. Ta ise ütleb, et jälle kirjutas asjadest ja kaltsudest ja kaltsudest. No Tõsises inimeses ja mitmes järgmiseski on oma lugu diivaneil ja kassidel ja neil paljutsiteeritud piimapakinurkadel-saiakotiklõpsudel.
Elleni raamatus on asjad täitsa tagaplaanil, seekord on Mudlum kirjutanud inimestest. Sügavuti ja siiralt, valusaid ja ilusaid ja painavaid ja keerulisi ja masendavaid (ja ma vihkan masendavat ja depressiivset) lugusid oma emast ja oma tädist ja endast, loomulikult kirjeldades inimesi ümbritsevaid asju, aga rõhuasetus on tiba teine. Kiht kihi haaval kaob Minu tädi Ellen ja avaneb Ema ja Mudlum ise nende kahe vahel.
Inimestest ja Majadest. See Merivälja Maja, mis kui tädi Ellen, on juba ammu läinud, kuid kui veel oli, siis oli sipisopiline, täis urkaid, pimedaid nurgataguseid ja müstilisi objekte, sest muudmoodi ei suuda ma ette kujutada kõiki neid parsi ja laubesid ja asju, mida Ellen olla siia-sinna ehitanud, samas ligitõmbav ja eemale tõukav, suuremalt jaolt arusaamatu, nagu need mitte kuhugi viivad ja olematuks sumbuvad asfaltrajad maja ümbritsevatel muruplatsidel. Samamoodi kui Ellen ajutisi ülesvuntsimisaktsioone vajav, ning sellest hoolimata iga aastaga aina ekstsentrilisemalt lääpa ja kiiva vajuv. Kaovad rõdupõrandad, Volgasõidud, küte, peened krimpleenkostüümid, elekter, vesi ning lõpuks ka Ellen ja mõni aasta hiljem ka maja. Ning Muhu Muda maja, mis on nagu ema, vana, koidest iga aastaga aina hõredamaks puretud ja haigem, aga püsib, vaatamata sellele, et on juba kaua kaua olnud kas just katki, aga iga aastaga aina enam haige ja kelle puhul esimene tundmus on pigem tüdimus ja kohusetunne, aga sügaval sisimas siiski armastus. Kui Ellen ja Merivälja olid nooruses pääsetee emast oma Tallinna melu ja Elleni karisma ja meeletusega, siis Muda ja ema on see, mis jäi. Ja jääb.
Väärt lugemine.
Aitäh, Mudlum!
Aga selle trimmeripeaga on lihtne, tuleb lihtsalt haarata riiuli pealt see katkine, marssida suvalisse aia/ehituspoodi ning osta uus, kui veab, saab mõnel targemal tüübil sabast kinni ja see näitab suuna kätte, kus riiulil samasugused, aga terved, vahel tamiilgi peale juba keritud.
Üks pisike punane padi oli, selle nimi oli põsepadi, tal oli kuuekümnendate mustriga püür, kollased ja punased ümarikud-viirulised laigud. Ja kui suur on maailm, kui igas peas on kadunud asjade maailm, see maailm on täpselt nii suur, kui kaugele mälu ulatab. Ehk siis mitte rohkem kui sada aastat. Lühike maailm. Lühike, aga hirmus paks. Sest kui sa paned kokku kõikide peade mälestused, siis saab sellest saja aastaga paksem raamat, kui maailma algusest on olnud päevi. "
Mudlum
Mitte ainult minu tädi Ellen
Strata, 2020
Ma võin julgelt ja käsi südamel öelda, et Mudlum on mu lemmikkirjanik ja seda üldse mitte selle pärast, et ma teda tean.
Mudlumi sõnaseadmisoskus, see, kuidas ta ütleb, see on kuidagi selline, et ma loen mõnd ta lauset mitu mitu korda, veeretan sõnu suus edasi-tagasi, maitsen ja mekutan, ja siis olen nii marurahul, et no nääd, oskab ikka.
Siiani oli Tõsine inimene, Mudlumi esimene, mu lemmik, nüüd ma enam ei tea. Tõsises inimeses oli nii palju korraga, sellist kaua küpsenud ja eneses hoitud ja siis paberile saanud ilma igasuguse kaalutlemiseta või teadmiseta, kuidas peab (no on selline mulje või tundmus ja ma olen seda raamatut mitu korda lugenud). Poola poisid on samuti meistriteos, aga erinev, küll sama kiiduväärse sõnaseadmisoskusega, samas siiski nagu midagi muud. Aga see viimane, praegune, alles laupäeval esitletud, see on hoopis teistmoodi hea. Ta ise ütleb, et jälle kirjutas asjadest ja kaltsudest ja kaltsudest. No Tõsises inimeses ja mitmes järgmiseski on oma lugu diivaneil ja kassidel ja neil paljutsiteeritud piimapakinurkadel-saiakotiklõpsudel.
Elleni raamatus on asjad täitsa tagaplaanil, seekord on Mudlum kirjutanud inimestest. Sügavuti ja siiralt, valusaid ja ilusaid ja painavaid ja keerulisi ja masendavaid (ja ma vihkan masendavat ja depressiivset) lugusid oma emast ja oma tädist ja endast, loomulikult kirjeldades inimesi ümbritsevaid asju, aga rõhuasetus on tiba teine. Kiht kihi haaval kaob Minu tädi Ellen ja avaneb Ema ja Mudlum ise nende kahe vahel.
Inimestest ja Majadest. See Merivälja Maja, mis kui tädi Ellen, on juba ammu läinud, kuid kui veel oli, siis oli sipisopiline, täis urkaid, pimedaid nurgataguseid ja müstilisi objekte, sest muudmoodi ei suuda ma ette kujutada kõiki neid parsi ja laubesid ja asju, mida Ellen olla siia-sinna ehitanud, samas ligitõmbav ja eemale tõukav, suuremalt jaolt arusaamatu, nagu need mitte kuhugi viivad ja olematuks sumbuvad asfaltrajad maja ümbritsevatel muruplatsidel. Samamoodi kui Ellen ajutisi ülesvuntsimisaktsioone vajav, ning sellest hoolimata iga aastaga aina ekstsentrilisemalt lääpa ja kiiva vajuv. Kaovad rõdupõrandad, Volgasõidud, küte, peened krimpleenkostüümid, elekter, vesi ning lõpuks ka Ellen ja mõni aasta hiljem ka maja. Ning Muhu Muda maja, mis on nagu ema, vana, koidest iga aastaga aina hõredamaks puretud ja haigem, aga püsib, vaatamata sellele, et on juba kaua kaua olnud kas just katki, aga iga aastaga aina enam haige ja kelle puhul esimene tundmus on pigem tüdimus ja kohusetunne, aga sügaval sisimas siiski armastus. Kui Ellen ja Merivälja olid nooruses pääsetee emast oma Tallinna melu ja Elleni karisma ja meeletusega, siis Muda ja ema on see, mis jäi. Ja jääb.
Väärt lugemine.
Aitäh, Mudlum!
Aga selle trimmeripeaga on lihtne, tuleb lihtsalt haarata riiuli pealt see katkine, marssida suvalisse aia/ehituspoodi ning osta uus, kui veab, saab mõnel targemal tüübil sabast kinni ja see näitab suuna kätte, kus riiulil samasugused, aga terved, vahel tamiilgi peale juba keritud.
September 18, 2021
Tädi Ellen istub lugemise ajal su toas. Täpselt nii veenvalt, meeleolukalt ja üksikasjalikult suudab kirjanik luua kohalolu – tuua teose olevikku sinu hetkedesse ja samal ajal viia lugejat veel oma enda Ellenite juurde tagasi.
See õnnestub Mudlumil raamatu lehekülgedele trükimustaga tikitud aususe pärast, vähemalt pealtnähtavast siirusest, mida on kohati raske endasse võtta, sest lugu on tume, isiklik ja üsna trööstitu. Siin leidub sarnaseid meeleolusid nagu Sofi Oksaneni "Puhastuses", otsekohesust nagu Maarja Kangro "Klaaslapses" ja isegi motiive Mati Undi "Hüvasti, kollasest kassist".
Kirjandusanalüütiliselt on huvitav jälgida, kuidas aina kordub elu korrashoiu temaatika erinevate kujundite kaudu, see paaniline ja vägagi äratuntav soov hoida harmooniat ja saavutada tasakaal. Minajutustaja lausub kohe alguses: "(Ellen) õpetas mind tikkides lõnga kokku hoidma ja töötama nii nagu vanasti Muhus, et pahemale poole jääb ainult väike täpirida, ja peitma ja kõiki lõngaotsi, et pahem pool oleks sama ilus kui parem" (lk 12). Või "Alati olen tahtnud, et elu oleks korras – kodud, majad, suhted, värgid – ja mitte kunagi ei saanud need korda, see jätkub ilma lõputa" (lk 81). Eelnev kujund ning viimane sirgjooneline tsitaat on talad tervikule, vormistades ise raamatu sisulise ning kujundliku liini – parema ning palistuste poole. Põhiline allhoovuslik mõte, mis endal lugemise ajal tekkis: mida rohkem proovida saavutada kontrolli ja korda, seda enam sassi inimsuhted ja elamised lähevad. Raske, raske värk. Enda elu paratamatused, tegemata jätmised ja surelikkus vaatavad lugedes otsa. Sageli tulid Elleniga meelde vanavanemad ja nende lahkumine. Võib-olla teatud põlvkonna jaoks oligi paratamatu ellusuhtumine, et see on üks raske värk.
Aga humoorikat tasakaalu on ka, näiteks eksistentsiaalsed mõtisklused lõppevad sageli mõne iroonilise seigaga, nagu nt ema surmast üksikuks kass näris Mudlumi tütre Aliexpressist tellitud geelküünte lambi juhtme. Et kummal oli kassi linna kolimine traagilisem – loomale või inimesele eks. Häid mõtteid on, tabavaid sõnastusi ka.
On siiski midagi mastaapset, millega ma ei samastu – see siunav leppimine, allaandmine aga mitte alandlikkus, mis avaks uusi teid elusündmuste teisiti tõlgendamiseks, jäämata kinni minevikku ning kibedusse. Leheküljelt 191: "Öelda "ema" oli mulle sama raske kui katsuda ilma naljata öelda sõna "jumal". Mudlum ei näi usukuvat, et on midagi suuremat, inimteadvusele teadmatut ja kõike seda keerukust kanda aitavat. On vaid banaalne horisontaalne harjumuspärane hall, milles edasi raiuda. Ja eks me kõik vahel mõtleme nii. Mudlum teab, et me tunneme end ära, sest "Mitte ainult minu tädi Ellen" ja nii see raamat mõjub.
See õnnestub Mudlumil raamatu lehekülgedele trükimustaga tikitud aususe pärast, vähemalt pealtnähtavast siirusest, mida on kohati raske endasse võtta, sest lugu on tume, isiklik ja üsna trööstitu. Siin leidub sarnaseid meeleolusid nagu Sofi Oksaneni "Puhastuses", otsekohesust nagu Maarja Kangro "Klaaslapses" ja isegi motiive Mati Undi "Hüvasti, kollasest kassist".
Kirjandusanalüütiliselt on huvitav jälgida, kuidas aina kordub elu korrashoiu temaatika erinevate kujundite kaudu, see paaniline ja vägagi äratuntav soov hoida harmooniat ja saavutada tasakaal. Minajutustaja lausub kohe alguses: "(Ellen) õpetas mind tikkides lõnga kokku hoidma ja töötama nii nagu vanasti Muhus, et pahemale poole jääb ainult väike täpirida, ja peitma ja kõiki lõngaotsi, et pahem pool oleks sama ilus kui parem" (lk 12). Või "Alati olen tahtnud, et elu oleks korras – kodud, majad, suhted, värgid – ja mitte kunagi ei saanud need korda, see jätkub ilma lõputa" (lk 81). Eelnev kujund ning viimane sirgjooneline tsitaat on talad tervikule, vormistades ise raamatu sisulise ning kujundliku liini – parema ning palistuste poole. Põhiline allhoovuslik mõte, mis endal lugemise ajal tekkis: mida rohkem proovida saavutada kontrolli ja korda, seda enam sassi inimsuhted ja elamised lähevad. Raske, raske värk. Enda elu paratamatused, tegemata jätmised ja surelikkus vaatavad lugedes otsa. Sageli tulid Elleniga meelde vanavanemad ja nende lahkumine. Võib-olla teatud põlvkonna jaoks oligi paratamatu ellusuhtumine, et see on üks raske värk.
Aga humoorikat tasakaalu on ka, näiteks eksistentsiaalsed mõtisklused lõppevad sageli mõne iroonilise seigaga, nagu nt ema surmast üksikuks kass näris Mudlumi tütre Aliexpressist tellitud geelküünte lambi juhtme. Et kummal oli kassi linna kolimine traagilisem – loomale või inimesele eks. Häid mõtteid on, tabavaid sõnastusi ka.
On siiski midagi mastaapset, millega ma ei samastu – see siunav leppimine, allaandmine aga mitte alandlikkus, mis avaks uusi teid elusündmuste teisiti tõlgendamiseks, jäämata kinni minevikku ning kibedusse. Leheküljelt 191: "Öelda "ema" oli mulle sama raske kui katsuda ilma naljata öelda sõna "jumal". Mudlum ei näi usukuvat, et on midagi suuremat, inimteadvusele teadmatut ja kõike seda keerukust kanda aitavat. On vaid banaalne horisontaalne harjumuspärane hall, milles edasi raiuda. Ja eks me kõik vahel mõtleme nii. Mudlum teab, et me tunneme end ära, sest "Mitte ainult minu tädi Ellen" ja nii see raamat mõjub.
Read
February 8, 2023See raamat ajas mind segadusse
June 15, 2021
Mudlum on küps vaatleja. Kuidas küll mäletada olulisi detaile inimestest, eludest, asjadest? Mõnel inimesel on oskus seda märgata, kuid Mudlum paneb selle ka kõik detailselt kirja. Ja teeb seda väga hästi. Raamatut lugedes hakkasin isegi kirjeldatud asjade ja kohtade lõhnu tundma, nii tõetruud ja värvikad on need kirjeldused. Lisaks soe huumor, arutlused, leppimine olnu ja olevaga. Samas ei puudu ka vaade tulevikku- Muda talu Muhumaal vajab ju hoidmist!
Eks meil kõikidel ole oma suguvõsas või tutvusringkonnas olnud või on praegugi olemas selliseid tugevaid ja värvikaid naisi nagu seda olid tädi Ellen ja Mudlumi ema. Suur oskus on elada selliste värvikate ja kuraasikate matroonide kõrval ja seas, see ei ole kerge, ikka tekib argiasjades arusaamatusi ja vääriti mõistmist. Kuid kindasti ei tasu ennast süüdi tunda, vaid olukordi tuleks vaadata laiemalt, tuleb leppida nendega, kes on olulised just Sinu enese jaoks. Iga inimene on unikaalne!
Ja teised võivad rahus minna, lase neil mälestustesse haihtuda.....nagu enamus meestegelasi antud loos. Kas see on kokkusattumus (naispeategelaste korduv elumuster), et tugevad naised selles loos ei vaja endi kõrvale meest või ei kannata mehed tugvaid naisi lihtsalt välja? Eks autor ise teab vastust selle küsimusele paremini.
Eks meil kõikidel ole oma suguvõsas või tutvusringkonnas olnud või on praegugi olemas selliseid tugevaid ja värvikaid naisi nagu seda olid tädi Ellen ja Mudlumi ema. Suur oskus on elada selliste värvikate ja kuraasikate matroonide kõrval ja seas, see ei ole kerge, ikka tekib argiasjades arusaamatusi ja vääriti mõistmist. Kuid kindasti ei tasu ennast süüdi tunda, vaid olukordi tuleks vaadata laiemalt, tuleb leppida nendega, kes on olulised just Sinu enese jaoks. Iga inimene on unikaalne!
Ja teised võivad rahus minna, lase neil mälestustesse haihtuda.....nagu enamus meestegelasi antud loos. Kas see on kokkusattumus (naispeategelaste korduv elumuster), et tugevad naised selles loos ei vaja endi kõrvale meest või ei kannata mehed tugvaid naisi lihtsalt välja? Eks autor ise teab vastust selle küsimusele paremini.
March 7, 2021
Autori meenutuste raamat tädi Ellenist ja emast, lisaks ka muid mõtisklusi elust, paneb mõtlema elu kulgemise ja ennast ümbritsevate inimeste ning asjade üle. See oleks autorile ka justkui leinast ülesaamise raamat, sest tädi Ellen ja ema on olnud talle väga kallid ja tähtsad inimesed - kui mälestused läbi kirjutada, on kergem lahti lasta ja lasta neil minna.
April 30, 2021
Mingil kummalisel kombel on terve hulk raamatus kirjeldatud stseene mulle lapsepõlvest tuttavad. Mul ei olnud tädi, aga vanavanaema, kes küll polnud skisofreenik, aga kel oli päris palju sarnaseid omadusi Elleniga.
Üldiselt kutsus see jutustus minus esile nostalgiat ja kurvameelsust. Millised saatused, millised elukäigud, milline üksindus. Aga samuti - millised tugevad eesti naised.
Üldiselt kutsus see jutustus minus esile nostalgiat ja kurvameelsust. Millised saatused, millised elukäigud, milline üksindus. Aga samuti - millised tugevad eesti naised.
April 28, 2021
Loetud, meeldis põhimõtteliselt. Olin varem lugenud seda Elleni-novelli ning kuna alguse osa oli paljus sama, siis see natuke rikkus lugemiserütmi. Muidu selline hea õnnepalulikus rütmis kulgemine ning lõpuks tundub nii, et tahame või ei taha, mingil hetkel me oleme ikkagi rohkem oma emad kui tädi Ellenid.
July 1, 2021
Uskumatult hästi kirjutatud raamat. Mu enda elus nii väga õigel hetkel loetud. Oh need tühjad majad ja käestlibisevad mälestused!
December 19, 2024
Kuigi kirjutatud väga hästi ja huvitavas väljenduses ja meisterlikus detailsuses, siis siiski oli raamatus liiga palju asju ja liiga vähe inimesi.
December 15, 2024
Olin seda raamatut ammu tahtnud lugeda, aga kui see välja tuli, oli ta raamatukogus kogu aeg välja laenutatud, nii et tundub, et eestlastele südamelähedane. Vaatasin just hiljuti kirjandusministri intervjuud Mudlumiga, kus mainiti, et 2021. aastal oli “Mitte ainult minu tädi Ellen” teiseks enim laenutatud raamatuks Eesti raamatukogudes. Ellen Smuuli abikaasa ja saatejuhina oli ilmselt omal ajal tõeline seltskonnatäht, mina seda aega ei mäleta ja Smuuli raamatuid ka pole sattunud lugema. Ehk et ma arvan, et nii mina kui valdav osa teisi luges seda raamatut pigem Mudlumi kui Elleni pärast.
Ja Mudlum ikka oskab. Nii palju asju, riideid, detaile, maju ja nende vahel kolm üksikut naist. Mudlumi üksikasjalikud kirjeldused olmest on täiesti uskumatud, kuidas ta seda kõike nii täpselt mäletab, aga see ei ole tüütu, vaid kuidagi väga haarav, nii et ahmid endasse lehekülgede kaupa kirjeldusi ahjudest, tekkidest, nõudest, kingadest, aedadest, katustest, vooditest ja veel ja veel ja veel ja see ei muutu tüütuks. Ning kuigi asju on palju, siis inimesed on ikka vaesed ning mõnes mõttes nad on nende asjade ja majade vangid, sest jõud ei käi üle, mehed on ammu lahkunud või surnud ning kuigi need naised on kanged, siis kõike ikka ise ei jaksa ja asjad kuhjuvad, lagunevad, nii nagu ka nende omavahelised suhted, kuhu kuhjub ütlemata asju, kadedust ja kibedust. Lugedes tabasin end mõttelt, et selline peresuhete kujutamine meenutab Ene Mihkelsoni lugusid ning tagakaanel ongi Johanna Ross märkinud: “Mudlum on juba otsaga Mihkelsoni juures väljas.”
See kõik on nii kurb, kui peresuhted on sassis, kuid nagu Mudlum sellessamas kirjandusministri intervjuus ütles, et lugejate tagasiside põhjal on paljude eestlaste elus taolised mustrid ja üllatav, kui sarnase saatusega me lõpuks oleme. Eks sellest ka raamatu pöörane edu, et lugejad samastavad end nende suhete ja olukordadega, mida Mudlum nii meisterlikult kirjeldab:
“Tal oli ikka vist terve elu tunne, et midagi läks valesti, et kõik oleks võinud teisiti minna, kas pole see kole, kui Ellen uhkeldab suure majaga, sõidab Volga-autoga ringi, ja temal pole mitte midagi, üks ühiselamutuba vaheldub teisega. Ja kolmas õde elab suures uhkes talus ning mees on tal selline kuldsete kätega, kes muudkui ehitab ja parandab… Selleks ajaks, kui ema Paidesse esimese oma korteri sai, oli Juhan muidugi juba jupp aega surnud, esimesed viinaravid Ellenil tehtud, ja ema enda õlule võtnud oma õe hoolekande. Ülikooliaegsed tuttavad muudkui edenesid oma elus, ei läinud lahku, töötasid tähtsatel kohtadel, nad ei olnud kutsekoolis õpetajad. Ma ei tea, kui palju kordi ema seda mõtles, aga küllap ta mõtles: kohe pärast lahkuminekut oleks pidanud ennast Tallinnasse trügima, sest lõpuks ta ju tuli pealinna siiski, minu pärast, kui ma olin juba täitsa hukas Elleniga koos elamisest ja meeleheitlikust puberteedist, aga kui ta siis tuli ja oma Paide korteri Pelgulinna uskumatu käki vastu vahetas, siis oli juba hilja, mina olin juba raisus, kohe varsti lapseootel ja ma ei sallinud oma ema sugugi. Me ei saanud üldse mitte kuidagi läbi.”
Õnneks tuleb aastatega ka mõistmine:
“Üle kõige siin elus me tahame armatust, aga see on nii hästi ära peidetud ja nii läbi kasvanud igasugu muu jamaga, et seda ära tunda on paganama raske. Kogu see armastus tuleb läbi õunamahla ja kotleti ja kõigi nende imelike asjade, mida ta on poest kätte saanud, odavad trussikud või ülearu väikesed kootud kindad või roosa seljaküürimise nuustik, selline pikk, kuidas sa muidu üksi oma selga pesed? küsis ema, ja sa veel krimpsutad nina ja ei taha.”
Ja Mudlum ikka oskab. Nii palju asju, riideid, detaile, maju ja nende vahel kolm üksikut naist. Mudlumi üksikasjalikud kirjeldused olmest on täiesti uskumatud, kuidas ta seda kõike nii täpselt mäletab, aga see ei ole tüütu, vaid kuidagi väga haarav, nii et ahmid endasse lehekülgede kaupa kirjeldusi ahjudest, tekkidest, nõudest, kingadest, aedadest, katustest, vooditest ja veel ja veel ja veel ja see ei muutu tüütuks. Ning kuigi asju on palju, siis inimesed on ikka vaesed ning mõnes mõttes nad on nende asjade ja majade vangid, sest jõud ei käi üle, mehed on ammu lahkunud või surnud ning kuigi need naised on kanged, siis kõike ikka ise ei jaksa ja asjad kuhjuvad, lagunevad, nii nagu ka nende omavahelised suhted, kuhu kuhjub ütlemata asju, kadedust ja kibedust. Lugedes tabasin end mõttelt, et selline peresuhete kujutamine meenutab Ene Mihkelsoni lugusid ning tagakaanel ongi Johanna Ross märkinud: “Mudlum on juba otsaga Mihkelsoni juures väljas.”
See kõik on nii kurb, kui peresuhted on sassis, kuid nagu Mudlum sellessamas kirjandusministri intervjuus ütles, et lugejate tagasiside põhjal on paljude eestlaste elus taolised mustrid ja üllatav, kui sarnase saatusega me lõpuks oleme. Eks sellest ka raamatu pöörane edu, et lugejad samastavad end nende suhete ja olukordadega, mida Mudlum nii meisterlikult kirjeldab:
“Tal oli ikka vist terve elu tunne, et midagi läks valesti, et kõik oleks võinud teisiti minna, kas pole see kole, kui Ellen uhkeldab suure majaga, sõidab Volga-autoga ringi, ja temal pole mitte midagi, üks ühiselamutuba vaheldub teisega. Ja kolmas õde elab suures uhkes talus ning mees on tal selline kuldsete kätega, kes muudkui ehitab ja parandab… Selleks ajaks, kui ema Paidesse esimese oma korteri sai, oli Juhan muidugi juba jupp aega surnud, esimesed viinaravid Ellenil tehtud, ja ema enda õlule võtnud oma õe hoolekande. Ülikooliaegsed tuttavad muudkui edenesid oma elus, ei läinud lahku, töötasid tähtsatel kohtadel, nad ei olnud kutsekoolis õpetajad. Ma ei tea, kui palju kordi ema seda mõtles, aga küllap ta mõtles: kohe pärast lahkuminekut oleks pidanud ennast Tallinnasse trügima, sest lõpuks ta ju tuli pealinna siiski, minu pärast, kui ma olin juba täitsa hukas Elleniga koos elamisest ja meeleheitlikust puberteedist, aga kui ta siis tuli ja oma Paide korteri Pelgulinna uskumatu käki vastu vahetas, siis oli juba hilja, mina olin juba raisus, kohe varsti lapseootel ja ma ei sallinud oma ema sugugi. Me ei saanud üldse mitte kuidagi läbi.”
Õnneks tuleb aastatega ka mõistmine:
“Üle kõige siin elus me tahame armatust, aga see on nii hästi ära peidetud ja nii läbi kasvanud igasugu muu jamaga, et seda ära tunda on paganama raske. Kogu see armastus tuleb läbi õunamahla ja kotleti ja kõigi nende imelike asjade, mida ta on poest kätte saanud, odavad trussikud või ülearu väikesed kootud kindad või roosa seljaküürimise nuustik, selline pikk, kuidas sa muidu üksi oma selga pesed? küsis ema, ja sa veel krimpsutad nina ja ei taha.”
April 23, 2024
huvitav kuidas seekord ei olnudki selle raamatu sulgemine niivõrd kurb kui esimesel korral
võibolla ei keskendunud ma seekord nii palju Ellenile ja neile mälestustele, kuivõrd Mudlumile - tema leplikule ja minnalaskvale toonile
keegi ei suuda ilmselt asjadest ja kadunud maailmadest niimoodi jutustada nagu Mudlum, mõjudes kuidagi mõrkjalt ja magusalt samal ajal
(eriti imetlen kuidas Mudlum kirjutas ka ilustamata nii Elleni kui ka Ema lõppudest, haigustest ja haiglaskäikudest; kirjutaski nendest koledustest, kasvajatest, kopsudest mis on vett täis ja ravimitest ja nende kangekaelsest jonnakusest ja kuidas haigused nad aegamööda siiski hävitasid)
lugesin vist peaaegu igat lõiku vähemalt kaks kui mitte kolm või neli korda
see raamat on nagu kadunud maailmade ja mälestuste distantsilt vaatamine - pildid on tuttavad ja kodused, aga ma ei ulatu enam nendeni; kõik kattub vaikselt mingi tolmukihi alla ja vaikiv kõrvaltvaataja on muutunud võõraks ja kaugeks ning kasvanud nende mälestuste jaoks liiga suureks
nagu istuks mõnel suveõhtul seal suvila trepil vaikuses ja ootaks kedagi, keda tegelikult enam ei ole, aga mingi loll ja naiivne järjekindlus ei lase veel püsti tõusta ja olukorraga leppida, sest ümberringi on aed ikka samasugune, suuri ja õitsvaid lillepõõsaid täis, nagu see oli ka siis kui ta veel elus oli, köögis tiksub kell ja raadios mängib vikerraadio endiselt edasi
(äkki kui ma piisavalt kaua ootan tuleb ta veel tagasi? äkki ma näen teda veel korra? ta ei ole ju tegelikult läinud? ei saa ju olla? ta on alati siin olnud? eksole? ta tuleb ju tagasi? ta saab veel terveks?)
aga ühel hetkel see vaikuseudu hajub ja tekib mingi arusaamise ja leppimise hetk; külm tuuleiil puhub reaalsusesse tagasi
see meeldetuletus, et kunagi ta oli ja nüüd on ta lõplikult läinud, jääb ilmselt aastateks veel ootamatute ja raskete lainetena tagasi tulema ja enda alla matma
igaljuhul peaksin nüüd vist käsi minema pesema, selline tunne et sõrmed on peale selle raamatu lugemist kuidagi tolmuseks muutunud
võibolla ei keskendunud ma seekord nii palju Ellenile ja neile mälestustele, kuivõrd Mudlumile - tema leplikule ja minnalaskvale toonile
keegi ei suuda ilmselt asjadest ja kadunud maailmadest niimoodi jutustada nagu Mudlum, mõjudes kuidagi mõrkjalt ja magusalt samal ajal
(eriti imetlen kuidas Mudlum kirjutas ka ilustamata nii Elleni kui ka Ema lõppudest, haigustest ja haiglaskäikudest; kirjutaski nendest koledustest, kasvajatest, kopsudest mis on vett täis ja ravimitest ja nende kangekaelsest jonnakusest ja kuidas haigused nad aegamööda siiski hävitasid)
lugesin vist peaaegu igat lõiku vähemalt kaks kui mitte kolm või neli korda
see raamat on nagu kadunud maailmade ja mälestuste distantsilt vaatamine - pildid on tuttavad ja kodused, aga ma ei ulatu enam nendeni; kõik kattub vaikselt mingi tolmukihi alla ja vaikiv kõrvaltvaataja on muutunud võõraks ja kaugeks ning kasvanud nende mälestuste jaoks liiga suureks
nagu istuks mõnel suveõhtul seal suvila trepil vaikuses ja ootaks kedagi, keda tegelikult enam ei ole, aga mingi loll ja naiivne järjekindlus ei lase veel püsti tõusta ja olukorraga leppida, sest ümberringi on aed ikka samasugune, suuri ja õitsvaid lillepõõsaid täis, nagu see oli ka siis kui ta veel elus oli, köögis tiksub kell ja raadios mängib vikerraadio endiselt edasi
(äkki kui ma piisavalt kaua ootan tuleb ta veel tagasi? äkki ma näen teda veel korra? ta ei ole ju tegelikult läinud? ei saa ju olla? ta on alati siin olnud? eksole? ta tuleb ju tagasi? ta saab veel terveks?)
aga ühel hetkel see vaikuseudu hajub ja tekib mingi arusaamise ja leppimise hetk; külm tuuleiil puhub reaalsusesse tagasi
see meeldetuletus, et kunagi ta oli ja nüüd on ta lõplikult läinud, jääb ilmselt aastateks veel ootamatute ja raskete lainetena tagasi tulema ja enda alla matma
igaljuhul peaksin nüüd vist käsi minema pesema, selline tunne et sõrmed on peale selle raamatu lugemist kuidagi tolmuseks muutunud
Displaying 1 - 30 of 61 reviews