66 Eesti vanaisa pajatavad oma elust Ohhoota mere äärest Kanadani, Tšornobõli katastroofi ja Mordva vangielu seikadest, aga ka Angola kalandusretkedest. Mehed räägivad sõjast, pattudest, võitudest, kaotustest, kosmilistest arusaamadest, universumi saladustest ja isegi võitmatust armastusest.
Siin räägivad mehed, kes on kogenud surma hingust, aga ka elu võrratut avarust, mida teadus ja mõistus seletada ei suuda. Need lood ajavad nutma, naerma, panevad mõtlema, tundma ja üdini kaasa elama.
See raamat on seiklus, mis kisub sellisesse sügavusse, kust lugeja enam endisena ei välju. Ta on tõstetud ja kantud esiisade tarkusest ja väest, ilust ja usust, nende meeste hingesügavusest ja armastusest.
Kui sind huvitavad inimeste elulood ja saatused, siis on see väga hea lugemine. Seda ei loe ühe hooga kaanest kaaneni, on selline raamat mida aeg-ajalt kätte võtta ja jälle siit-sealt lugeda. See on ühe ajastu kroonika 1920.ndatest-1930.ndatest tänapäevani. Minu soovitaksin seda ka ajaloo õpetajatele Eesti ajaloo tundide rikastamiseks.
Endale jääb lemmikuks ikka vanaemade raamat puhtalt, sest nagu ikka naistel jutt jookseb üldiselt rohkem. Nippe ja salatarkusi tundus ka vähem olevat, kuigi mõni vanaisa elust ei tahtnud üldse rääkida vaid ainult oma tarkusi jagada. Siiski väga huvitav lugemine kui minna üle selle, et nii mitmed ei tahtnud väga jagada, samas annabki see ka pildi sellest, milline see vanaisa ka on - kõik ei pea tahtma kõiki detaile jagada. Minu jaoks oligi põnevuse kadu selle taha, et napisõnaliselt jagati just igapäevaelu ja armastuse detaile. Pildid kindlasti annavad metsikult raamatule juurde ja meeldis, et seekord oli isegi rohkem neid ka jutu sees. Sain ka üle aastate naerda südamest lihtsa anekdoodi üle, vahepeal just sellist lihtsust raamatust vaja ongi.