What do you think?
Rate this book
Meie... #2
Meie mesilased. Tuhat tüdrukut tagaõuel.
“Ahsoo, kõik töömesilased on tüdrukud?! Oh, ma ei teadnudki!” On nii palju seda, mida me mesilastest ei tea. Kuidas nad suhtlevad? Mida tähendab neile kokkukuuluvus? Filosoofilist mõtteainest ja paralleele inimeste eluga jagub. Peale selle annab see raamat võimaluse –
vähemasti mõttemänguna – asuda mesilasi pidama. Kui kallis on inventar? Mis kuudel on töökoormus kõige suurem? Mida meega peale hakata? Kuidas teha endale meeaed ja -lilleaas?
Muide, see imeline pilt, mille valisime raamatu kaanele, ei ole raps. See on põldsinep. Aga rapsipõldudest, putukamürkidest ja sellest, miks mesilaste hukkumine on ohtlik meile kõigile – sellestki tuleb siin juttu.
Raamatu autor Krista on üles kasvanud mesitarudega maaperes. Kolinud siis linna ja hakanud ajakirjanikuks, nägi ta kord lennureisil hingeminevat filmi … ja leidis end elupöörde järel maalt, isatalust.
“Millega te siis tegelema kavatsete hakata?” küsis töötukassa nõustaja.
“Ma teen mesila!” vastas Krista hooga, imestades isegi, kust see mõte nüüd tuli.
vähemasti mõttemänguna – asuda mesilasi pidama. Kui kallis on inventar? Mis kuudel on töökoormus kõige suurem? Mida meega peale hakata? Kuidas teha endale meeaed ja -lilleaas?
Muide, see imeline pilt, mille valisime raamatu kaanele, ei ole raps. See on põldsinep. Aga rapsipõldudest, putukamürkidest ja sellest, miks mesilaste hukkumine on ohtlik meile kõigile – sellestki tuleb siin juttu.
Raamatu autor Krista on üles kasvanud mesitarudega maaperes. Kolinud siis linna ja hakanud ajakirjanikuks, nägi ta kord lennureisil hingeminevat filmi … ja leidis end elupöörde järel maalt, isatalust.
“Millega te siis tegelema kavatsete hakata?” küsis töötukassa nõustaja.
“Ma teen mesila!” vastas Krista hooga, imestades isegi, kust see mõte nüüd tuli.
176 pages, Paperback
Published November 1, 2020
24 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
Read
March 3, 2021Ei ole ma mesinik, pole selle mõttega kunagi mänginud ka ja ega ma päris lähedalt ühtegi mesinikku tunnegi ja kui aus olla, siis tarbin mett üldse kahetsusväärselt vähe (peamiselt pardi ja seaprae masseerimiseks ja salatikastmeks), aga... no küll oli haarav lugemine. Milline põnev ja veider ja nutikate tegelastega maailm, ma ütlen.
Mõelda vaid, kuidas mesilased omavahel suhtlevad, kuidas mesilasema välja vahetavad, kui kõrgel neil pulmalend aset leiab. Ahaa, ja mesilastel võib ka kõht lahti olla! Ja kuidas nad tarru pugenud hiirt kohtlevad (lõpuks laipa palsameerides). Või kas mesilased ka magavad, joovat vett, ja neil on viis silma. Ja mesilasemasid saadetakse koguni postiga! Või et mida teha sülemiga, kui see su aeda juhtub potsatama. Ma mäletan lapsepõlvest, et meie aeda puu otsa ükskord selline seltskond laekus, aga ega ma mäleta küll, kas ja mida me nendega tegime.
Ma ei tea, et ma autorilt midagi varem lugenud oleksin, aga kadestamisväärselt hea sulega on ta küll.
Mõelda vaid, kuidas mesilased omavahel suhtlevad, kuidas mesilasema välja vahetavad, kui kõrgel neil pulmalend aset leiab. Ahaa, ja mesilastel võib ka kõht lahti olla! Ja kuidas nad tarru pugenud hiirt kohtlevad (lõpuks laipa palsameerides). Või kas mesilased ka magavad, joovat vett, ja neil on viis silma. Ja mesilasemasid saadetakse koguni postiga! Või et mida teha sülemiga, kui see su aeda juhtub potsatama. Ma mäletan lapsepõlvest, et meie aeda puu otsa ükskord selline seltskond laekus, aga ega ma mäleta küll, kas ja mida me nendega tegime.
Ma ei tea, et ma autorilt midagi varem lugenud oleksin, aga kadestamisväärselt hea sulega on ta küll.
March 1, 2026
Mesilastesse suhtumise poolest võiks inimesed asetada skaalale, kus ühes osas on hirm ja teises armastus. Mina olen kusagil seal keskel ja hea, et niigi läits, sest kunagi teismeeas sain oma boheemlasest onuga koos mett võttes natuke liiga palju sutsata.
Aga mesilased on teoreetiliselt väga huvitavad ja selline hobimesiniku raamat annab võimaluse nendest teada saada, ka siis, kui ise pidama ei kavatse hakata. Krista on maale kolinud (endine) ajakirjanik, sulg jookseb tal hästi, süda on soe ja julgust palju. Mesilasi ei karda ta nagunii, aga saab hakkama ka sellise julgustükiga nagu omale lilleaasa rajamine, nii iseendale kui oma mesilastele.
Mismoodi toimib mesilaste elu? Missugune on sarnasus inimeste ühiskonnaga? Kuidas on perenaisel-peremehel sees see tunne, et üks tarutäis mesilasi on kokku justkui üks elusorganism… Kui sul on näiteks tagaaias kolm taru, siis on sul justkui kolm eraldiseisvat lemmiklooma. Läheb midagi nihu ühega, võib muidugi teine ka nakkuda. Aga kui ühel on süda viltu (näiteks ema on kadunud või ema asemel väärema tekkinud), siis on see tema sisehaigus, mis võib organismi ehk taru täieliku hukuni viia. Kogu see majandamine emadega on omaette ooper.
Omal ajal seda käsikirja toimetades tekkisid mul pidevalt paralleelid meie kriisis riigi ja kriisis planeediga… Aga midagi sellest raamatust tõin ma ka oma düstoopiasse „Linnutee koodid“, seal muutsin küll mesilased sipelgateks, aga mõte oli sama: õnnelikud on need ühiskonnad, kus igaüks teab oma kohta!
Katsusin toimetamise käigus (sel kummalisel 2020. aastal) ka oma isiklikku majapidamisse mesilasi ette kujutada. Tundus ju, et peaks ikka hirmust üle saama ja võimalikult naturaalmajanduslikuks muutuma... Isegi üks nõustaja-tuttav käis vaatamas ja laitis plaani kohe maha: liiga lähedal asusid PRIA-lepinguga põllud, mis iga mõne aasta tagant rapsiga ja umbrohutõrjega kattusid. “Meie mesilaste” raamat puudutab ka seda tasandit: keskkonnamuresid. Miks mesilased surevad intensiivpõllunduse lähistel ja mida on meil võimalik veel ette võtta?
Aga kuniks meil on elu, seniks on meil mesi. Päike purgis. Hoolikate mesilaste talvehoidis – et mesi just seda on, sain alles raamatut toimetades lõplikult teada. Nad valmistuvad, nagu nad on aegade algusest seda teinud. Aga meie pätsame suure osa nende talvehoidist endale, paneme asemele kehvema aseaine. Ja mida me sellega siis peale hakkame? Sain mitu uut ideed, kuidas mett näiteks kuivatatud marjadest tehtud jahuga segada. Minu lemmikmesi on jõhvikamesi. Teine lemmik on suvine värske mesi, mis ei seisa pikalt ja võib käärima minna, sel on hoopis omamoodi maitse.
Mees on midagi väga turvalist ja helget, nii ütleb autor Krista Kivisalu, ja kuigi tema on lapsepõlvest saati mesilastega kokku puutunud ning teab selle helguse-turvalisuse kohta palju rohkem, tunnetan ka mina seda. Tänu sellele raamatule kindlasti paremini. Ütlen ikka oma lapsele, et tilkagi mett ei tohi jätta lusikale. Kui palju on mesilased vaeva näinud, et seda tilka kokku korjata ja kokku vaaritada.
See raamat õpetab ka tänulikkust, seda meetilka märkama.
November 20, 2020
Olen lapsest saati olnud loomaraamatute fänn. Kuigi mu põhihuvi on imetajad, kirjutatakse paljude tõsiste loodushuviliste (näiteks G.Durrell) lugudes kõigest looduses leiduvast, ka putukatest. Mesilased oma kollektiivsuses on olnud põnevad ka teadlastele, seega ei pidanud ma end Krista Kivisalu raamatut kätte võttes täielikuks võhikuks. Uskusin, et tean mesilastest üsna palju. Üllatusin, mida kõike juurde õppisin! Polnud ma midagi kuulnud vääremadest ja ei osanud arvatagi, kui laialdaselt mett võltsitakse.
Mulle meeldib väga Petrone Rrindi uue Meie sarja ülesehitus, kus jutustavas laadis (ja jutustada Krista oskab, tundsin end nagu istuksime koos kohvitassi taga ja vestleksime) lõigud mesinikuks saamisest ja mesiniku töödest-tegemistest vahelduvad küsimuste-vastustega mesilasi puudutava teabe ja praktiliste nõuannetega.
Näiteks saame teada, et oma tundlikust mesilas- ja herilasmürgi suhtes saab testida Synlabis ning kuskohast leida abi, kui avastad mesilased oma korstnalõõrist*.
Kokkovõtteks – soovitan soojalt ja jään ootama järgmisi Meie-sarja lugusid.
*minu kodus, muide, juhtus kümmekond aastat tagasi just selline lugu. Kuna Krista raamatut mul tookord abiliseks polnud, siis tegeles probleemiga korstanpühkija ning pärast pidin tahmaluugist välja tõstma ligi veerand ämbrit pigi-tahma-mee segu, mis oli üks kleepuv ja tüütu töö
Mulle meeldib väga Petrone Rrindi uue Meie sarja ülesehitus, kus jutustavas laadis (ja jutustada Krista oskab, tundsin end nagu istuksime koos kohvitassi taga ja vestleksime) lõigud mesinikuks saamisest ja mesiniku töödest-tegemistest vahelduvad küsimuste-vastustega mesilasi puudutava teabe ja praktiliste nõuannetega.
Näiteks saame teada, et oma tundlikust mesilas- ja herilasmürgi suhtes saab testida Synlabis ning kuskohast leida abi, kui avastad mesilased oma korstnalõõrist*.
Kokkovõtteks – soovitan soojalt ja jään ootama järgmisi Meie-sarja lugusid.
*minu kodus, muide, juhtus kümmekond aastat tagasi just selline lugu. Kuna Krista raamatut mul tookord abiliseks polnud, siis tegeles probleemiga korstanpühkija ning pärast pidin tahmaluugist välja tõstma ligi veerand ämbrit pigi-tahma-mee segu, mis oli üks kleepuv ja tüütu töö
January 26, 2024
See on raamat armastusest, mitte ainult mesilastest.
Au ja kiitus autorile, kellel olemas ka ajakirjanikutaust- minul paar korda võttis silma niiskeks ja päris mitu korda turtsusin naerda. Loodan, et see armastus oma töö vastu jääbki selle uue sarja läbivaks "punaseks niidiks" ja ka kõik tulevased raamatud on sama nauditavad.
Natuke lähen kõrvale oma jutuga, et ära mainida, et olen päris lapseeas ise ka saanud kättpidi mesitarus olla ja natukene vanemana sülemeid püüda ja mett võtta. Ning noore naisena nentida, et minu sünnimail, Ida-Virumaal ei olnud 80-datel enam ühtegi mesitaru aedades näha, vähemalt bussiaknast vaadatuna mitte. Keemia pealetung oli nad tapnud. Sellest ajast on mesilinnukeste saatus alati hinges olnud ja igal suvel jälgin huvi ja murega, kui palju tolmuste pükstega tüdrukuid minu aias talitamas on- kas neid ikka on piisavalt, kas loodus ikka on tasakaalus?
Raamat on kenasti tasakaalus- lood vahelduvad infoga, kõik oluline on kastides. Igavaks ei lähe. Selge, arusaadav ja vaoshoitult emotsionaalne (kadedaks teeb natuke see professionaalsus). Natuke ajas segadusse seik, et mesindusterminid on muutunud ning ma ei saanud kohe asjale pihta oma 50 aasta taguse sõnavaraga. Aga see oli küll minu, mitte autori viga. Sirvisin üle ja veendusin, et kõik on õige.
Päris kindel, et peale selle raamatu läbilugemist vaatab igaüks seda vöödilise pepuga sumisejat hoopis teise pilguga ja vähema hirmuga. Mõnikord lausa üllatavad tähelepanekud ja kirjeldused, toon siinkohal ühe ära- itsitasin päris korralikult .
"...enne sülemlemist tekib peres pulmameeleolu. Mesilased vedelevad tarus, jalg üle põlve, ajavad omavahel juttu ega käi väljas korjel. Ja seda kõige magusamal nektari voolamise ajal, mais-juunis, kui õunapuu õitseb ja võilill kuldab maad! Nemad hakkavad aegsasti sättima... Justnagu vabariigi sünnipäevale läheks, oma paar nädalat ei ehitata kärgi ega tehta mett. Ainus, kuhu tähelepanu jätkub, on sülemikuppude ehitamine. Lesed luusivad näljasel pilgul tarus ringi: oo, kohe saab pulma! Töölised on võtnud puhkuse, keegi tööd ei tee. Nemad sätivad!"
No ja vaat selline see raamat ongi... südame ja hingega kirja pandud.
Mitte ilmaasjata ei märkinud üleval ära kujundajat. Margit Randmäe on pannud sellesse sarja oma jälje, mesilasteraamatus ukerdavad lehekülgedel mesimummud. Loodan, et ka see traditsioon jätkub, (ma ise nentisin, et need jäljeread raamatus lähevad vahel otse üle südame) mis esimeses, kalkuniraamatus alguse sai.
Julgen soovitada. Vähemalt igale loodusesõbrale ja maaelu austajale.
Au ja kiitus autorile, kellel olemas ka ajakirjanikutaust- minul paar korda võttis silma niiskeks ja päris mitu korda turtsusin naerda. Loodan, et see armastus oma töö vastu jääbki selle uue sarja läbivaks "punaseks niidiks" ja ka kõik tulevased raamatud on sama nauditavad.
Natuke lähen kõrvale oma jutuga, et ära mainida, et olen päris lapseeas ise ka saanud kättpidi mesitarus olla ja natukene vanemana sülemeid püüda ja mett võtta. Ning noore naisena nentida, et minu sünnimail, Ida-Virumaal ei olnud 80-datel enam ühtegi mesitaru aedades näha, vähemalt bussiaknast vaadatuna mitte. Keemia pealetung oli nad tapnud. Sellest ajast on mesilinnukeste saatus alati hinges olnud ja igal suvel jälgin huvi ja murega, kui palju tolmuste pükstega tüdrukuid minu aias talitamas on- kas neid ikka on piisavalt, kas loodus ikka on tasakaalus?
Raamat on kenasti tasakaalus- lood vahelduvad infoga, kõik oluline on kastides. Igavaks ei lähe. Selge, arusaadav ja vaoshoitult emotsionaalne (kadedaks teeb natuke see professionaalsus). Natuke ajas segadusse seik, et mesindusterminid on muutunud ning ma ei saanud kohe asjale pihta oma 50 aasta taguse sõnavaraga. Aga see oli küll minu, mitte autori viga. Sirvisin üle ja veendusin, et kõik on õige.
Päris kindel, et peale selle raamatu läbilugemist vaatab igaüks seda vöödilise pepuga sumisejat hoopis teise pilguga ja vähema hirmuga. Mõnikord lausa üllatavad tähelepanekud ja kirjeldused, toon siinkohal ühe ära- itsitasin päris korralikult .
"...enne sülemlemist tekib peres pulmameeleolu. Mesilased vedelevad tarus, jalg üle põlve, ajavad omavahel juttu ega käi väljas korjel. Ja seda kõige magusamal nektari voolamise ajal, mais-juunis, kui õunapuu õitseb ja võilill kuldab maad! Nemad hakkavad aegsasti sättima... Justnagu vabariigi sünnipäevale läheks, oma paar nädalat ei ehitata kärgi ega tehta mett. Ainus, kuhu tähelepanu jätkub, on sülemikuppude ehitamine. Lesed luusivad näljasel pilgul tarus ringi: oo, kohe saab pulma! Töölised on võtnud puhkuse, keegi tööd ei tee. Nemad sätivad!"
No ja vaat selline see raamat ongi... südame ja hingega kirja pandud.
Mitte ilmaasjata ei märkinud üleval ära kujundajat. Margit Randmäe on pannud sellesse sarja oma jälje, mesilasteraamatus ukerdavad lehekülgedel mesimummud. Loodan, et ka see traditsioon jätkub, (ma ise nentisin, et need jäljeread raamatus lähevad vahel otse üle südame) mis esimeses, kalkuniraamatus alguse sai.
Julgen soovitada. Vähemalt igale loodusesõbrale ja maaelu austajale.
February 9, 2026
Autorist saab hobimesinik, kes siis vaikselt tublisid tüdrukuid (töömesilased on tüdrukud, muidusööjad lesed on meessoost (ja loodus on nad muidusööjateks teinud, sest neil ei ole astelt ja iminokk ka liiga lühike, et nektarit kätte saada. Nii on mitte õpitud abitus, vaid sõna otseses mõttes looduse poolt kaasa antud) pidama hakkab ja teiste abi ning õpetustega seda põnevat maailma avastab. Juhtub ka äpardusi, aga kellel siis ei juhtuks? Kõik on kenasti ausalt kirja pandud, et ka teised teaks, et tegijal juhtub. Peamine on parimat tahta ning oma mesilastele parimat anda. Sest vastu annavad nad nii palju (mesi, vaha, taruvaik (mis on kui antibakteriaalne MacGyveri teip, sest sellega kititakse kõik alla 5 mm praod ja vahed kinni, isegi õnn… nimelt olla tsitaat, et “kes tahab olla õnnelik, võtku mesilased”.)
Minu jaoks oli üksjagu tuttavat infot, sest mu kadunud isa võttis ka mingi aeg paar mesitaru meile koju ja natuke ma tegemisi jälgisin. Kuna kartsin nõelata saada (mesilaselt olen tegelikult elus vaid korra nõelata saanud: astusin paljajalu murul joostes mesilasele peale; herilaselt 2 korda), siis niisama mesitaru juurde ma hängima ei läinud. Nüüd siis selgub, et “iga olevus, olgu ta kuitahes tilluke, tahab, et teda armastataks. Kui saadad mesilaste poole armastust, siis nad ei nõela.” Mesilastega mul probleemi pole, aga vot need herilased, need tüütavad mind tihti. Peaks ka seda armastuse saatmist harjutama.
Palju elulisi fakte, mida hea teada:
*mesilased nõelavad tihti karvaseid tegelasi (koerad-kassid), sest peavad neid karudeks ja hiire lõhna ei salli nad kohe üldse
*mesilased ei lenda üle vee
*herilased on igavesed pahalased mesitarus: söövad ära mee, närivad katki kärjed, pilluvad vahatükid taru põrandale ja hammustavad pooleks mesilased
*mesilased tunnevad lõhna ruumiliselt, nii saavad nad ka pimedas tarus hakkama
*mesilased on ühes peres konkreetselt ÜHINe pere, kõik tehakse selleks, et koos ellu jääda. Nii on neil isegi omamoodi eutanaasia praktiseerimine - kui nt vana ema on veel alles ja uus kenasti olemas, siis vana ema kas sureb nälga või nõelavad teised tüdrukut ta surnuks
*mesilased oskavad neljani lugeda ja teavad ka nulli tähendust (?)
*mesilased ei magagi talveund, nad lihtsalt hoiavad puntrasse, et sooja hoida ja edasi vaikselt tegutseda
Praktilisi teadmisi ka sellest, kas ja miks mett lahjendatakse ja võltsitakse (võltsimisel populaarsuselt kolmas toiduaine.
Ja kuidas teenida mesiniku silmis tõeliselt plusspunkte? Kui oskad mee kohta muudki öelda, kui “magus”. Kas oskad? Mina küll ei oska :)
Minu jaoks oli üksjagu tuttavat infot, sest mu kadunud isa võttis ka mingi aeg paar mesitaru meile koju ja natuke ma tegemisi jälgisin. Kuna kartsin nõelata saada (mesilaselt olen tegelikult elus vaid korra nõelata saanud: astusin paljajalu murul joostes mesilasele peale; herilaselt 2 korda), siis niisama mesitaru juurde ma hängima ei läinud. Nüüd siis selgub, et “iga olevus, olgu ta kuitahes tilluke, tahab, et teda armastataks. Kui saadad mesilaste poole armastust, siis nad ei nõela.” Mesilastega mul probleemi pole, aga vot need herilased, need tüütavad mind tihti. Peaks ka seda armastuse saatmist harjutama.
Palju elulisi fakte, mida hea teada:
*mesilased nõelavad tihti karvaseid tegelasi (koerad-kassid), sest peavad neid karudeks ja hiire lõhna ei salli nad kohe üldse
*mesilased ei lenda üle vee
*herilased on igavesed pahalased mesitarus: söövad ära mee, närivad katki kärjed, pilluvad vahatükid taru põrandale ja hammustavad pooleks mesilased
*mesilased tunnevad lõhna ruumiliselt, nii saavad nad ka pimedas tarus hakkama
*mesilased on ühes peres konkreetselt ÜHINe pere, kõik tehakse selleks, et koos ellu jääda. Nii on neil isegi omamoodi eutanaasia praktiseerimine - kui nt vana ema on veel alles ja uus kenasti olemas, siis vana ema kas sureb nälga või nõelavad teised tüdrukut ta surnuks
*mesilased oskavad neljani lugeda ja teavad ka nulli tähendust (?)
*mesilased ei magagi talveund, nad lihtsalt hoiavad puntrasse, et sooja hoida ja edasi vaikselt tegutseda
Praktilisi teadmisi ka sellest, kas ja miks mett lahjendatakse ja võltsitakse (võltsimisel populaarsuselt kolmas toiduaine.
Ja kuidas teenida mesiniku silmis tõeliselt plusspunkte? Kui oskad mee kohta muudki öelda, kui “magus”. Kas oskad? Mina küll ei oska :)
September 10, 2021
Tean kindlalt, et minust kunagi mesinikku ega muidu mummupidajat ei saa, aga seda raamatut tahtsin miskipärast juba ammu lugeda. Ei teadnud ma muidugi siis kui palju kordi targemaks nende putukate ja mesiniku ameti kohta saan … (See raamat on tõesti nagu mõni algaja mesiniku käsiraamat, ja mesinikuks saab päriselt õppida ka.) Ilus raamat, ilus ja põhjalik. Juba raamatu esimesed peatükid olid nii sisutihedad, lausa spetsiifilisdetailsed. Kui palju maksab mesilaspere, mesilasema ja nii edasi, ja nii edasi. Lisaks meejuttu, autori lemmikretsepte ja palju muud. Kel huvi või hirm nende sumisejate vastu või suhtes, soovitan soojalt. Raamatu pildilisa saab ka kiitust.
July 6, 2025
Lihtne ja nauditav lugemine! Ideaalne algajale mesinikule, pakkudes praktilisi näpunäiteid ja huvitavaid fakte. Ideaalne ka lihtsalt huviliistele, kes soovivad mesilaste maailmast natuke teada saada. Kerge lugemine mõlematele!
April 5, 2025
Suurepärane raamat. Palju huvitavat infot ja hästi kirjutatud.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews