See väike jutustus üheksakümnendate alguse Pariisist sai kirja pandud mõttega talletada üht kordumatut ja huvitavamat aega minu enda ja ka sõprade elus. Selle ajajärgu tegid kordumatuks eelkõige erakordsed inimesed, keda mul oli õnn kohata ja tundma õppida.
Jagan siin raamatus mälestusi ka mulle olulistest paikadest Pariisis, kus sai elatud ja mille vahel sai mitme aasta jooksul sagedasti liigutud, ning inimestest, kes kujundasid minu mõttemaailma. Natukene on juttu ka eestluse ajaloost ja võrratu Pariisi minevikust.
Põnev üle õla pilguheit noore vabariigi paremate poegade saabumisest Pariisi parnassile. ERKI teise kursuse üliõpilase Rausi minek sattus meie taasiseseisvumisaja äärmiselt pöördelistele päevadele ja jääb vaid imetleda tema visadust asjaajamisel, et jõuda sinna kauaigatsetud Pariisi. Aga mitte ainult, ka need paar esimest aastat Pariisis olid põnevad. Ma ei tea, see Pariis vist tõmbab kuidagi neid kirevaid tüüpe ligi. Leidsin mitmeid paralleele hiljutise "Minu Pariisiga" - ikka leidub heldeid abistajaid, hullumeelseid seikluseid, eestluse eestvedajaid Pariisis, niisamuti ahastust ja meeleheidet (kus magada järgmisel ööl või hankida järgmine toidukord). Lehekülgedelt käib läbi palju tuttavaid tegelasi, eriti naljakad on seigad Jaan-Eik (ja Helena) Tulvega, aga ka Vahur Linnuste, Marje Männik jt pakuvad äratundmisrõõmu.
Lustlik vaade noorte haridusnäljas inimeste õpiaastatesse ajal, kui Archimedese toetustest ei osanud undki näha. Autori kogemused Pariisi eestlaskonnas oli samuti väga hea kild, eriti Maire Männikust