What do you think?
Rate this book
Hingelinnu saaga #2
Ilmalinnu laul
„Ilmalinnu laul“ on fantasy-romaani „Viimane hingelind“ järg, milles jätkub hingelind Säde võitlus ellujäämise ja õigluse nimel. Sarja tegevus toimub pealtnäha tavalises tänapäeva Eestis, kuid tegelikult käib siin varjatud võitlus eriliste võimetega inimeste vahel. Säde on viimane hingelindude dünastiast, erakordsete võimetega tütarlaps, kes võib muuta maailma. Tema ümber on aga ainult rivaalitsemine ja salavaen ning Säde peab valima, kes on tema liitlased ja vaenlased. Pealtnäha lihtsad valikud teevad haiget neile, kellest Säde kõige rohkem hoolib. Kui Säde selles ohtlikus mängus alla jääb, kaovad hingelinnud päriselt, ja koos nendega ka midagi väärtuslikku, mis hoiab maailma tasakaalus.
- GenresFantasyYoung Adult
287 pages, Paperback
Published January 1, 2020
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
October 3, 2023
Re-read, et tuleks kõik kolmandaks osaks ("Hõberebane") meelde. Susi on by far mu kõige lemmikum karakter ja Susi ja Säde duo on parim. ♡
January 7, 2023
Alustame kohe sellest, et miks ometi pidi see maailm (vähemalt praeguseks) üksnes kahe raamatuga piirduma? Materjali mitmeks enamaks raamatuks oleks selgelt jagunenud ning nii mõnedki tegelased ja juhtumised saanuks ka paremini lahti kirjutada. Säde ja Susi sõprus oli äge! Tore oli Sündikaadi eluga lähemalt tutvuda, kuigi ma oleksin hea meelega siiski veelgi rohkem Veriorast lugenud. No mulle meeldivad säärased (maagilised) internaatkoolid.
Terve punkti aga võtsin oma hinnangust maha ebamäärasuse tõttu. See jäi juba esimeses raamatus silma, et kirjanik jäi paaris kohas ebamääraseks. Nüüd oli seda aga nii palju, et mõjus lausa laiskusena. Põhjalikuma kirjeldamise või nimetuse andmise asemel piisab ülivõrdes omadussõnast ja ongi korjas?
- isa töötas kuskil prestiižikas firmas
- Ema oli tööl mingis peenes catering-firmas
- Meie tuba oli rämedalt kallis hotellis
- kandis hirmkallist valget maani ulatuvat karusnahast mantlit
- maja ees seisid ülikondades tähtsad erilised inimesed
- teenindajad serveerisid üsna kalleid veine
Need on poole lugemise pealt kokku korjatud, hiljem enam ei viitsinud. Aga kui saanuks need, kasvõi pooled, välja rookida, oleks juba palju toredam olnud!
Terve punkti aga võtsin oma hinnangust maha ebamäärasuse tõttu. See jäi juba esimeses raamatus silma, et kirjanik jäi paaris kohas ebamääraseks. Nüüd oli seda aga nii palju, et mõjus lausa laiskusena. Põhjalikuma kirjeldamise või nimetuse andmise asemel piisab ülivõrdes omadussõnast ja ongi korjas?
- isa töötas kuskil prestiižikas firmas
- Ema oli tööl mingis peenes catering-firmas
- Meie tuba oli rämedalt kallis hotellis
- kandis hirmkallist valget maani ulatuvat karusnahast mantlit
- maja ees seisid ülikondades tähtsad erilised inimesed
- teenindajad serveerisid üsna kalleid veine
Need on poole lugemise pealt kokku korjatud, hiljem enam ei viitsinud. Aga kui saanuks need, kasvõi pooled, välja rookida, oleks juba palju toredam olnud!
May 16, 2022
3,5 tähte
Minu õnneks olin ma võtnud raamatukogust esimese ja teise osa korraga ning seeläbi sain ma peale ühe lõpetamist kohe teist alustada! Koheselt oli märgata Sootaki arengut kirjanikuna – eks see nii olegi, et mida rohkem kirjutad, seda paremaks saad. Tibake oli nii siin kui ka esimeses raamatus puudu toimetajast, aga antud juhul oli mul üsna kerge sellest üle libiseda.
Tegevustik tõmbab tuure Sündikaadi taasaktiveerumisega ning meie tegelased peavad hakkama selle vastu võitlema. Kindlasti toimus selles raamatus natuke rohkem ning kohe algusest peale sai lugeja Sädele kaasa elada, et ta endas pesitsevat hingelindu aina tugevamaks kasvataks. Pinget lisas ka Kuigi tegemist on levinud motiiviga oli siin see nagu isegi mõnus. Muidugi see viimane "suur paha hunt" oli natuke liiga ilmselge minu maitse jaoks.
Säde ja Susi sõprus oli üks mu lemmikuid asju siin raamatus. Juba esimeses nägin, et Susil on potentsiaali ning lootsin, et Sootak seda raisku ei lase - seda ta ei teinud! Nad jagasid sarnast traumat ning said koos enda erilisust arendada ja sellega lepitust leida. Loodetavasti on Susi rohkem ka järgmis(t)es raamatu(te)s!
Mind häirisid samad asjad mis esimeses raamatus – hüpati üle mingitest otsustest ja sündmustest, tegelased tegid liiga lolle otsuseid, ning raamatul oleks võinud olla vähemalt 100lk juures, et arendada neidsamu tegelasi. Lootsin, et siin on rohkem selle potentsiaali avastamist, kuid kahjuks jäi sellest tiba vajaka. Kauri ja Säde vahelisse hõõrumisse oleks näiteks saanud panna rohkem ängi, sest selle alge oli juba olemas. Praegu tundus see jamamine lihtsalt naljakas. Ma siiralt vahepeal mõtlesin, et mul oli midagi kahe silma vahele jäänud.
Säde puhul oli märgata arengut. Esimese raamatu lõpus juhtunud sündmus oli jätnud oma jälje ning ta pidi nüüd sellega põhimõtteliselt üksi toime tulema. Siis aga tegi ta viimasel paarikümnel leheküljel otsuse, mida ei olnud üldse eelnevalt üles ehitatud. Tundsin sellise narratiivi ära "Surmava arsenali" sarjast ja kuigi see on okei, ei sobinud see lihtsalt siia loosse. Sootak proovis sellega ilmselt lugejale näidata rohkem Sündikaadisisest tegevust, kuid siis oleks pidanud vihjeid juba varem puistama või siis oleks saanud Sündikaati näidata lihtsalt uue vaatevinkli lisamisega. Igatahes oli see häiriv ja mõjus Säde järjekordse jonnihoona.
Lugu mulle meeldis ning sai tutvust teha mitme metsavaimuga. Kahjuks me siin raamatus palju Veriora rahvast ei näinud, aga eks fookus oligi Sädel, Kauril ja Susil. Kauri oleks võinud rohkemgi olla, ta tundus siin tiba lihtsalt nagu rekvisiit.
Igatahes oli tore lugemine ja jään järge ootama :) Selle sarja saab kiiresti alla neelata!
Minu õnneks olin ma võtnud raamatukogust esimese ja teise osa korraga ning seeläbi sain ma peale ühe lõpetamist kohe teist alustada! Koheselt oli märgata Sootaki arengut kirjanikuna – eks see nii olegi, et mida rohkem kirjutad, seda paremaks saad. Tibake oli nii siin kui ka esimeses raamatus puudu toimetajast, aga antud juhul oli mul üsna kerge sellest üle libiseda.
Tegevustik tõmbab tuure Sündikaadi taasaktiveerumisega ning meie tegelased peavad hakkama selle vastu võitlema. Kindlasti toimus selles raamatus natuke rohkem ning kohe algusest peale sai lugeja Sädele kaasa elada, et ta endas pesitsevat hingelindu aina tugevamaks kasvataks. Pinget lisas ka Kuigi tegemist on levinud motiiviga oli siin see nagu isegi mõnus. Muidugi see viimane "suur paha hunt" oli natuke liiga ilmselge minu maitse jaoks.
Säde ja Susi sõprus oli üks mu lemmikuid asju siin raamatus. Juba esimeses nägin, et Susil on potentsiaali ning lootsin, et Sootak seda raisku ei lase - seda ta ei teinud! Nad jagasid sarnast traumat ning said koos enda erilisust arendada ja sellega lepitust leida. Loodetavasti on Susi rohkem ka järgmis(t)es raamatu(te)s!
Mind häirisid samad asjad mis esimeses raamatus – hüpati üle mingitest otsustest ja sündmustest, tegelased tegid liiga lolle otsuseid, ning raamatul oleks võinud olla vähemalt 100lk juures, et arendada neidsamu tegelasi. Lootsin, et siin on rohkem selle potentsiaali avastamist, kuid kahjuks jäi sellest tiba vajaka. Kauri ja Säde vahelisse hõõrumisse oleks näiteks saanud panna rohkem ängi, sest selle alge oli juba olemas. Praegu tundus see jamamine lihtsalt naljakas. Ma siiralt vahepeal mõtlesin, et mul oli midagi kahe silma vahele jäänud.
Säde puhul oli märgata arengut. Esimese raamatu lõpus juhtunud sündmus oli jätnud oma jälje ning ta pidi nüüd sellega põhimõtteliselt üksi toime tulema. Siis aga tegi ta viimasel paarikümnel leheküljel otsuse, mida ei olnud üldse eelnevalt üles ehitatud. Tundsin sellise narratiivi ära "Surmava arsenali" sarjast ja kuigi see on okei, ei sobinud see lihtsalt siia loosse. Sootak proovis sellega ilmselt lugejale näidata rohkem Sündikaadisisest tegevust, kuid siis oleks pidanud vihjeid juba varem puistama või siis oleks saanud Sündikaati näidata lihtsalt uue vaatevinkli lisamisega. Igatahes oli see häiriv ja mõjus Säde järjekordse jonnihoona.
Lugu mulle meeldis ning sai tutvust teha mitme metsavaimuga. Kahjuks me siin raamatus palju Veriora rahvast ei näinud, aga eks fookus oligi Sädel, Kauril ja Susil. Kauri oleks võinud rohkemgi olla, ta tundus siin tiba lihtsalt nagu rekvisiit.
Igatahes oli tore lugemine ja jään järge ootama :) Selle sarja saab kiiresti alla neelata!
December 5, 2020
Just raamatupoodidesse jõudnud Berit Sootaki "Ilmalinnu laul" on osade mu seitsmendike ja kaheksandike enim oodatud raamat sel aastal. Kõik, kes minu soovitusel või ise sattusid lugema "Viimast hingelindu", olid sarja esimesest osast suures vaimustuses (tean isegi üht õpilast, kelle kogu pere selle üksteise järel läbi luges). Kõik nad tahtsid teada, kuidas kõige põnevama koha peal pooleli jäänud lugu jätkub ning mis Sädest ja Kaurist edasi saab. Lubasin neile, et annan kohe teada, kui uus osa peaks ilmuma ja nüüd on minu enda eksemplarile koolis juba väike saba tekkinud.
Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.
Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.
Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
September 23, 2021
"Ilmalinnu laul" läks kümnesse, ehk isegi üheteistkümnesse. Raamatut on väga kaasahaarav lugeda, suudan samastuda erinevate tegelastega, mul tekib tegelaste vastu viha, armastus, siis uuesti viha.. see raamat mõjutas mind emotsionaalselt vähemalt nii palju, kui mõjutasid kõrvaltegelased Sädet.
Mis seal salata, tuli ka pisar ära...
Minu kallis ilmalind, hingelind, lehelind. Lendan kõrgel linna piiril, mälesta mind, hoia mind.
Mis seal salata, tuli ka pisar ära...
January 9, 2021
Kohati meeldis mulle see raamat rohkem kui esimene. Kohati aga meeldimine nii suur polnud. Üldine mulje on hea. Idee meeldib, sündmustik huvitav, tegelased paeluvad, aga endiselt on seesama hüplik olek alles, mis mind juba esimeses raamatus häiris. Õnneks vähem ja olin selleks korraks teadlik, mis ees oodata võib. Väike tõrvatilk mesises mee-meres ei häirinud niiväga nautimist.
Read
December 15, 2020Jep! Raamat minu veregrupile.
January 14, 2022
3.5/5 Ausalt öeldes meeldis esimene osa tunduvalt rohkem, aga ei ütle, et see halb oli. Huvitav oli ikka seda lugeda, sain 2 päevaga läbi, kuid midagi jäi puudu lihtsalt minu jaoks. Enda maitse järgi oli ule üleliiast "popkultuuri reference".
March 12, 2021
Ilus kaanekujundus (Marge Nelk) jäi silma lugemise väljakutse grupist. Sisule ma millegipärast tähelepanu ei pööranud. Siiamaani on tundunud, et eesti uuema aja noorsooromaan ei ole minu tükike kooki. Kuna ma olin tänu lugemise väljakutsele “sunnitud” midagi lugema siis vaatasin nende albumisse ja jälle lummas see kaanepilt mind ära. Kuna ainult teist osa ei loe võtsin esimese osa ka ette.
Üldiselt- Ma ei ole sihtgrupp ja arvestades seda siis mulle isegi üllatavalt hästi sobis. Küllaltki ladus, mingite eriliste konarusteta, kergesti loetav jne. Arvan, et noorte jaoks on see väga hea raamat ja soovitan soojalt.
Samas oli küsitavaid kohti ja oleks oodanud ehk tugevamaid tundeid, suuremaid konflikte. Samas võib olla oligi ehk rõhutud sellele, et eestlased on “tuimad tükid”. Minu jaoks oli natuke elutu ja natuke aeglaselt kulgev. Tegelaskujusid oleks tahtnud selgemalt. Kirjeldati üksikuid tegelasi ja enamasti ka väga pealiskaudselt. Teine osa kulges juba tempokamalt aga seal jäi õhku rippuma usalduse küsimus. Ma loodaks, et üldiselt 19 aastased enam ei ole niiiii naiivsed ja ei usalda igaüht. Eriti juhul kui nad on hetk tagasi su vaenlased olnud.
Ma saan aru, et tegu on Beriti esimese romaaniga siis ma ausalt öeldes kiidan takka ja “lasku edasi”. Täiesti usun, et kui ta pisut veel harjutab siis on ta väga-väga hea kirjanik.
Üldiselt- Ma ei ole sihtgrupp ja arvestades seda siis mulle isegi üllatavalt hästi sobis. Küllaltki ladus, mingite eriliste konarusteta, kergesti loetav jne. Arvan, et noorte jaoks on see väga hea raamat ja soovitan soojalt.
Samas oli küsitavaid kohti ja oleks oodanud ehk tugevamaid tundeid, suuremaid konflikte. Samas võib olla oligi ehk rõhutud sellele, et eestlased on “tuimad tükid”. Minu jaoks oli natuke elutu ja natuke aeglaselt kulgev. Tegelaskujusid oleks tahtnud selgemalt. Kirjeldati üksikuid tegelasi ja enamasti ka väga pealiskaudselt. Teine osa kulges juba tempokamalt aga seal jäi õhku rippuma usalduse küsimus. Ma loodaks, et üldiselt 19 aastased enam ei ole niiiii naiivsed ja ei usalda igaüht. Eriti juhul kui nad on hetk tagasi su vaenlased olnud.
Ma saan aru, et tegu on Beriti esimese romaaniga siis ma ausalt öeldes kiidan takka ja “lasku edasi”. Täiesti usun, et kui ta pisut veel harjutab siis on ta väga-väga hea kirjanik.
October 10, 2023
Sarju on üldjuhul kaht sorti - ühed, kus peaks ja/või tahaks kõik kohe üksteise jutti läbi lugeda, ja teised, kus peaks raamatute vahel veidi vahet pidama. Ei oskagi kohe liigitada, millisesse sorti see sari kuulub. Lugesin teise osa vahetult pärast esimest ja natuke tundus, et võib-olla oleks pikemat vahet tahtnud. Samas oli lugemine endiselt kerge ja mõnus ning arvan jätkuvalt, et tegemist on hüva noortekaga. Kuigi peategelane on ühtlasi ka "eriline", hingelind, maadleb ta ikka teismelisele omaste murede ja probleemidega, sealhulgas valikute tegemine ja suhted. Selles osas tegi ta mu jaoks kohati kummastavaid valikuid, kuid eks see nii mõeldud oligi. Ootan huviga kolmanda osa lugemist.
February 15, 2021
Ladus ja kiire lugu, lisaks eelmisele osale lahati ka organisatsiooni ajalugu palju detailsemalt ning toodi romaani veelgi rohkem mütoloogiaelemente. Natukene nihu läks aga tegelaste käitumismotiivide ja -mustritega, ühest äärmusest teise ja tagasi, näiteks kuidas saab peategelane usaldadad avasüli inimesi, kes on teda paarkümmend lehekülge ees pool täielikult ära kasutanud?
January 14, 2025
Tegelased olid juba esimesest osast tuttavad, mis teeb lugemise põnevamaks. Mõnusalt juustune, kujutan ette, et pubekana oleks see eriti peale läinud. Praegu 28. aastaringil otsin rohkem sügavust ja elutarkusi, mida siin ka on üllatavalt palju. Kohati ei saanud täpselt aru, keda mõeldi kui asesõnu kasutati.
May 14, 2026
Willem bro....Willem...ta on stereotypical maailma peale vihane teenage boy aga tal on lihtsalt special võime hundiks muutuda. Lowkey see raamat vahepeal andis mulle twilight referencei sellega kui meil oli Willem vs Kaur. Also kuna Mirtel on nagu ta on siis ta also käis mulle endiselt närvidele. Ikkagi see kogu storyline on imeliselt läbi mõeldud seega see oli ikka väga hea lugemine .
Displaying 1 - 14 of 14 reviews