Seksuaalne. Otse ja ausalt

Otse ja ausalt

by Birgot Kivinurm

See on minu lugu seksuaalsusest ja seksuaalsuse arengust. See on aus ja alasti sissevaade ühe naise kasvamisse – näidates, kuidas seksuaalsus kujuneb läbi kogemuste ja kokkupuudete teiste inimestega ning kuidas seda kujundab keskkond, kus elame. See on ka lugu teadlikkusest ja sellest, kuidas inimesel on võimalik oma seksuaalsust ise luua.
-- Birgot Kivinurm


Paljudel naistel on elus hetki, kui me arvame, et me pole väärtuslikud ainult sellepärast, et keegi tahab, et elu poleks reaalsus, vaid looriga kaetud klosett. Mul on aga ammu piinlik nende kaksikmoraalsete inimeste pärast, kes loovad maailma, kus mul päris naisena pole ruumi. Mul on äärmiselt hea meel, et aina rohkem kirjutatakse elust nii, nagu see on, sest sellised raamatud võitlevad naiste eest rohkem kui nii mõnigi organisatsioon oma sõnatühjusega. Aitäh sulle, Birgot, julguse eest olla just üks neist teerajajatest!
-- Marju Karin


Kui paljude meeste jaoks algab seks ja seksuaalsus naise kehast, pornofilmis nähtust ning n-ö panemisest, siis see raamat sunnib oma tõekspidamistes kahtlema ka kõige šovinistlikuma sea. See lugu tõestab, et naise seksuaalsusel pole eelmainitutega absoluutselt midagi pistmist. Tegelikult on iga naine seksuaalne, olenemata sellest, kui palju talle on tehtud haiget, kui palju alandatud või kui karmi elu on ta elanud. Aga kas see naine oma seksuaalsuse ka uuesti ellu äratab või kas mõni mees selle kõige sügavamaid tahke ka kogeda saab, see oleneb enamasti juba naisest endast ning sellest, kui aus ta enda vastu julgeb olla.
-- Jesper Parve

160 pages, Paperback

First published November 13, 2020

Reviews

[Triin Soom · Rating 1 out of 5]

Olen nüüd paar päeva üritanud seda raamatut „seedida“ ja aru saada, et mida ma just lugesin ja miks ma ometi seda lugesin. Mina siis ilmselt olengi see jobu ja kiskja (nagu raamatus mainitud), kes hakkab kohe seda raamatut mutta trampima, aga ma pean seda tegema, sest paraku ma siiski ei arva, et selle raamatu lugemine aitaks kuidagi kaasa „tervema ühiskonna arengusse“. Päris pikalt mõtlesin, kas ma üldse sellest midagi kirjutan, aga ma lihtsalt pean selle oma mõtetest välja saama. Kohe kindlasti ei ole see, tsiteerin „ühe tavalise eesti naise lugu“. Ma arvan, et ühe päris tavalise naise elust võiksin mina raamatu kirjutada, aga no see raudselt ei müüks, sest mina pole oma ellu teadlikult sellist jaburust lubanud. Ja õnnega ei ole sellel kõigel midagi pistmist, see on lihtsalt kaine mõistus.
Goodreadsi reiting 3 tuleb ilmselt sellest, et kõik autori sõbrad ja tuttavad panevad viis tärni ja ülejäänud ühe tärnikese. Kaanepilt ja pealkiri olid muidugi köitvad, aga sisu oli üks suur jama. Kui ühes 5-tärni arvustuses oli kirjas, et see peaks olema põhimõtteliselt koolides kohustuslik kirjandus, siis ma arvan küll, et kõik noored neiud peaksid hoopis sellest raamatust kauge kaarega mööda käima. Mul tekkis hoopis küsimus, et kellele see raamat on mõeldud, kes on sihtrühm? Noored, oma seksuaalsust avastavad neiud? EI! Täiskasvanud naised, kes loeksid seda nagu seksist nõretavat naistekat? Pigem ei. Vanad pedofiilid? Pigem jah.
Kirjutada nõnda oma elust ja perekonnast, oma emast. Isegi kui nende koduuks tänu tema emale oligi nagu vesterni salooni oma, kust mehed sisse-välja käisid, siis kas see on tõesti vajalik, et kõik inimesed peaksid kellegi perekonnast nii palju isiklikku teadma? Kaasaarvatud autori kolm last? Ma arvan, et mitte. Ja üleüldse, milline kodu on see, kus 6-aastane tüdruk proovib juba naabripoisiga seksida, kus laps ei oska noa-kahvliga süüa, kus noorel neiul on enamasti mitu peigmeest korraga (ausalt, kõik need nimed läksid mul täiesti sassi, sest neid oli nii palju), kus vanem õde kadus sageli päevadeks või isegi nädalateks peotuuridele üle Eesti (korra võttis siis oma noorema õe ehk raamatu autori ka endaga kaasa ja õhtul peale joomingut jagati tüdrukud meeste vahel ära?!?!), kus mehed lõid naisi ja kus oli normaalne, et naisi aeg-ajalt peksti. Ma ei tea mis maailm see selline on. Ilmselt ma olen ikka täiesti teises keskkonnas kasvanud, ilmselt Saaremaa on Haapsalust sama kaugel kui maa kuust. Mina ei teadnud 6-aastaselt veel seksist midagi, teismelisena me mängisime sõbrannadega ka veel nukkude mitte nokudega. Ja kui autor kirjutab üle lehekülje, et kui on vaja suvalise mehega seksida, sest see ongi üks „valus rumalus“, eks siis peab seda tegema. No ma ei tea, ma küll leian, et halloo, ega ikka ei pea küll kui sa ise ei taha.
Kuna autor mainis, et ta ei saanud kodust mingit seksuaalkasvatust, siis ma üritasin leida tema vanust, ei leidnud, aga pildi järgi ma pigem arvan, et ta on minuga enam-vähem ühes vanuseklassis. Eeldan, et õppekavad olid sellel ajal suhteliselt sarnased ja minul olid küll põhikoolis seksuaalkasvatuse tunnid, nii et isegi kui kodus talle sellest kõigest ei räägitud, siis autahvliõpilasena oleks ta pidanud selle info koolist siiski kätte saama. Lisaks veel see tohutu juubeldus, et kõikide nende meestega seksimisest hoolimata ei õnnestunudki tal ühtegi suguhaigust saada. Palju õnne! On, mille üle rõõmus olla.
Kusjuures autor rääkis oma süütuse kaotamisest ka kaks täiesti erinevat versiooni, üks, et poiss teadis ja põhimõtteliselt vägistas ta ja lõpus kirjutas, et „Kohe kindlasti ei teadnud too noormees, et ma olin süütu, ja ma ka ei öelnud seda talle kunagi“. Et kumb siis, ütlesid või ei?
Ausalt öeldes tekkis mul kohati küll tunne, et see raamat on lihtsalt mingi haige fantaasia vili. Et ta võib-olla oleks soovinud, et kõik mehed talle järgi oleksid jooksnud ja kuidas seda nüüd ilusasti öelda, temaga seksinud. Ja selline inimene on veel psühholoog. Ausalt öeldes ta oleks võinud ikkagi selle hea inimese soovitust kuulda võtta, kes talle ütles, et psühholoogina ei tohiks inimesed temast liiga palju teada. Näiteks seda, kuidas ta oma praeguse abikaasaga käis tantrakursustel partnereid vahetamas. Ja see oli parim, et sellesama abikaasaga tutvudes „loobusid nad kohe small talk’ist ja hakkasid kohe ikka sügavatel elulistel ja filosoofilistel teemadel rääkima“. Sic!
Ma saan aru, et minu kokkuvõte ilmselt tekitas paljudes huvi seda raamatut lugeda, sest kriitika ju „müüb“ alati paremini, aga see kokkuvõte ongi kogu sisu, muud seal reaalselt ei ole. Ausalt öeldes seal kaante vahel ei olegi mitte midagi. Nii palju on häid raamatuid, mida lugeda ja mina valisin selle. Mul on kahju oma raisatud ajast ja oksemaik suus naisterahva sellisest suhtumisest endasse, oma kehasse ja oma perekonda. Sellest raamatust ei ole küll mitte midagi õppida, nii et ma soovitaksin kõigil noortel selle raamatu lugemise asemel kasutada ikkagi oma loomulikku intelligentsi ja kainet mõistust.

[Brita · Rating 1 out of 5]

Raamatu idee jäi minu jaoks arusaamatuks: esimene osa raamatust oli loetelu autori suhetest ja pentsikust voodielust; teine osa raamatust üpris mambo-jambo spiritualistlik kirjeldus sellest, kellega ja miks autor vahekordi nautima otsustas hakata.

[Maarika N · Rating 1 out of 5]

Mnjah.. minu jaoks tühi raamat. Aina partnerite vahetamine, nimesid nii palju, et kes või mis või kus.. Minu jaoks üks sisutu sõnamulin.🙄Polegi vist nii halba arvustust kirjutanud. Kas me kõik peame ikka sellisest elust teadma?

[Heidi · Rating 1 out of 5]

Võimalik, et need juhtumid olid autori enda jaoks kasvatavad õppetunnid, kuid see jutt võinukski jääda salajase päeviku jutuks või siis teraapiasessioonide siseseks. Kaantel oleva kirjelduse põhjal lootsin midagi rohkemat, midagi enamat. Autorile endale tuli lõpuks see breaking point, kus ta sai oma mustritest aru ja üritas sealt välja pääseda, aga minu enda jaoks tundus see printeri ja paberi raiskamine.

[Aleksandr Popov · Rating 2 out of 5]

Ma pean kohe ausalt ära ütlema, et see raamat on minu jaoks appikarje tagantjärele. Jah, autor mainib selle lõpus ka paaril korral oma seksuaalsuse avastamist ja toob mõned näited, kuid suures plaanis on see lugu tüdrukust, kes läbi korduva ärakasutamise leidis oma õnne. See on tuhkatriinu lugu, mis on tegelikult õuduste varasalv mitte ilus muinasjutt.
Kui ma seda lugesin, siis pidin korduvalt peatuma, et leida põhjuseid, miks mitte keelduda selle loo lõpu teadasaamisest. Ma ei suutnud varjata oma viha ja sees pulbitsevat raevu - jah, maailm on kole koht, aga et ka meie väike Eesti, no kurat küll kus inimete silmad on. Samas leidsin ma end sageli ka mõttelt, et "Sass, kaua sa turvamees oled olnud!"
Olen näinud ja kogenud asju, mis paljudele silmadele ei avane iial - ja see on väga hea, et nad seda kunagi ei taju. Oluline, et mina jõuan õigel ajal vahele! Lapsena, kasvades korrakaitsjate peres, kuulsin ka kõrvalt jutukatkeid hirmsatest ajadest ja siis mõtlesin, et küll on tore, et ema ja isa teisi aitavad. Aga selle loo autoril ei olnud seda abi siis, kui ta seda kõige rohkem vajas. Ja nüüd on tal armid, millega elada.
Ma imetlen selle naise julgust oma lugu ära rääkida, aga minu silmis ei ole sellel seksuaalsuse ja selle avastamisega mingit pistmist. Seks, olgu soovitud või vastu tahtmist, ei ole veel seksuaalsus. See on viis seksuaalsuse väljendamiseks. Armastuse kogemiseks ja selle edasi kandmiseks. Või siis vahend tekitada kellegile valu ja vastikust. Selles raamatus kirjeldatud juhtumid on juba aset leidnud. Ajaratast tagasi pöörata ei saa. Sellest loost saab õppida. Ja saab teha järeldusi.

[Pille Riin · Rating 2 out of 5]

Jah, nõustun. Autor kirjutas selle raamatu endale. Omad põhjused, miks ta tahtis, et teised seda loeksid. Raamatu lõpus tundus, et ta tundis, et tal on vaja justkui välja vabandada, miks ta selle raamatu kirjutama pidi. Hakkas kahju.
Oli mõningaid sarnasusi minu või mu tuttavate kogemustega, aga tavaline tema lapsepõlv ja teismeiga polnud.
Kahju, kuidas (hea) isa igatsemine mõjutab nii laastavalt kujunemisjärgus inimese psühholoogiat.
Positiivne, et me enam pole nii palju ümbritsetud nõukaaja "normaalsustest" (nt onu Heinod) ja ka tabudest.
Eriline hea meel, et emaga suhtlemises toimus mingi murrang ja sai vanu teemasid hinge pealt ära.
Tore, et autor raamatu lõpuks õnnelikult sisemise rahu leidnud on.

[Liisi Viljalo · Rating 2 out of 5]

Terve lugemise aja mõtlesin, et mis selle loo point on või miks antud raamat üldse kirjutatud on. Lugedes oli piinlik ja tekkis arvamus, et tõesti oleks võinud kogu see jama jääda inimese minevikku. Ainus, millele lõpuks lugedes keskendusin, oli mõtete ja nippide kogumine, kuidas jumala eest oma tütart MITTE kasvatada. Et ta mitte iialgi taolisi valikuid ei peaks tegema ega nii meeleheitlikult vastassugupoole tähelepanu ei peaks kerjama.