What do you think?
Rate this book
Miniatuurid mälupõhjast
Poeetilised mälukillud kirjaniku lapsepõlvest avavad keerulist ajastut, tema perekonda ja nendega kokku juhtuvaid inimesi kohati üllatavatest, kohati aga üle aegade ulatuvatest üldinimlikest vaatepunktidest.
- GenresNonfictionBiography
92 pages, Paperback
Published January 1, 2020
4 people are currently reading
233 people want to read
About the author
Aino Pervik
105 books27 followersSündinud Rakveres velskri tütrena. Koolitee algas 1939 Järvakandis, jätkus Tallinna Õpetajate Seminaris, Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna 8. Keskkoolis. 1950-1955 õppis Tartu Riiklik Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas soome-ugri keelte alal. Töötanud Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana 1955-1960 ning Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetajana 1960-1967, seejärel kutseline kirjanik ja tõlkija. Kirjutanud 30 lasteraamatut, proosat ja luulet täiskasvanutele, tõlkinud ungari keelest, tegutsenud publitsistina ja lastekirjanduse kriitikuna. Alates 1974 Kirjanike Liidu liige. Oli abielus lastekirjanik Eno Rauaga.
Kirjutanud kunstmuinasjutte, noorsooraamatuid, reisikirju, lühilugusid ja muinasjutte väikelastele. Tema teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, tšehhi, soome, jaapani jt keeltesse. Raamatuid on korduvalt lavastatud ja ekraniseeritud (animafilmid „Kunksmoor” 1977 ja „Kunksmoor ja kapten Trumm 1978, mängufilmid „Arabella, mereröövli tütar” 1982 ja „Kallis härra Q” 1998).
Perviku loomingule pühendati rahvusvahelisel konverentsil „Meri ja lastekirjandus” Klaipedas (Leedu) terve päev – 25. juuli 2008.
Eesti lastekirjanduse tipptaset esindab toredatele karakteritele ja muinasjutufantastikale rajatud nõiamoori-lugu „Kunksmoor”, mis lapsele arusaadaval ja humoorikal moel käsitleb armastuse ja isekuse, looduse ja loodushoiu jm küsimusi. Raamat sai 1975. a. lastekirjanduse aastapreemia ning jagas esikohta 2000. a. küsitluses „Sajandi sada parimat algupärast lasteraamatut”. Klassikaks on saanud ka hea ja kurja probleemi lahkav põnev seiklusjutt „Arabella, mereröövli tütar”. Päevikuvormis noorsooraamatu „Kallis härra Q” teemaks on tänapäeva ebastabiilsed peresuhted, laste ja vanainimeste üksindus, muinasjutt „Draakonid võõrsil” kujundab lastes mõistvat suhtumist sõjapõgenikesse ja teistesse võõrastest kultuuridest tulnutesse. Mitmekihiline fantaasialugu „Maailm Sulelise ja Karvasega ja selle järg „Suleline, Puhuja ja must munk” (2007) on omapärane süntees pea kõigist A. Perviku lasteraamatutes seni käsitlemist leidnud teemadest.
Sari „Paula elu” (2001-2008) kujutab algklassilapse elu tänapäeval. Autor kõneleb tõsielu lihtsatest asjadest ja õpetab Paula abiga väikelapsele seejuures nii mõndagi suhtlemisest ja konfliktolukordadest. Sama joont jätkab autor „Tirilinna lugude” sarjaga (2009-), mis pajatab ühe mereäärse väikelinna laste tegemistest.
Hilisemast loomingust tuleb kindlasti esile tõsta „Presidendilugusid” (2008) väikeriigi eakast, kohustustega koormatud, kuid ikka asjalikust ja sõbralikust riigipeast, kel ei puudu ka inimlikud nõrkused. Meistrisulega kirja pandud vahvalt absurdsed pisipalad inimelu veidrustest raamatus „Ühes väikses veidras linnas” (2009) kõnetavad samavõrd edukalt nii algklassilast kui ka kogemustega lugejat.
Kirjutanud kunstmuinasjutte, noorsooraamatuid, reisikirju, lühilugusid ja muinasjutte väikelastele. Tema teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, tšehhi, soome, jaapani jt keeltesse. Raamatuid on korduvalt lavastatud ja ekraniseeritud (animafilmid „Kunksmoor” 1977 ja „Kunksmoor ja kapten Trumm 1978, mängufilmid „Arabella, mereröövli tütar” 1982 ja „Kallis härra Q” 1998).
Perviku loomingule pühendati rahvusvahelisel konverentsil „Meri ja lastekirjandus” Klaipedas (Leedu) terve päev – 25. juuli 2008.
Eesti lastekirjanduse tipptaset esindab toredatele karakteritele ja muinasjutufantastikale rajatud nõiamoori-lugu „Kunksmoor”, mis lapsele arusaadaval ja humoorikal moel käsitleb armastuse ja isekuse, looduse ja loodushoiu jm küsimusi. Raamat sai 1975. a. lastekirjanduse aastapreemia ning jagas esikohta 2000. a. küsitluses „Sajandi sada parimat algupärast lasteraamatut”. Klassikaks on saanud ka hea ja kurja probleemi lahkav põnev seiklusjutt „Arabella, mereröövli tütar”. Päevikuvormis noorsooraamatu „Kallis härra Q” teemaks on tänapäeva ebastabiilsed peresuhted, laste ja vanainimeste üksindus, muinasjutt „Draakonid võõrsil” kujundab lastes mõistvat suhtumist sõjapõgenikesse ja teistesse võõrastest kultuuridest tulnutesse. Mitmekihiline fantaasialugu „Maailm Sulelise ja Karvasega ja selle järg „Suleline, Puhuja ja must munk” (2007) on omapärane süntees pea kõigist A. Perviku lasteraamatutes seni käsitlemist leidnud teemadest.
Sari „Paula elu” (2001-2008) kujutab algklassilapse elu tänapäeval. Autor kõneleb tõsielu lihtsatest asjadest ja õpetab Paula abiga väikelapsele seejuures nii mõndagi suhtlemisest ja konfliktolukordadest. Sama joont jätkab autor „Tirilinna lugude” sarjaga (2009-), mis pajatab ühe mereäärse väikelinna laste tegemistest.
Hilisemast loomingust tuleb kindlasti esile tõsta „Presidendilugusid” (2008) väikeriigi eakast, kohustustega koormatud, kuid ikka asjalikust ja sõbralikust riigipeast, kel ei puudu ka inimlikud nõrkused. Meistrisulega kirja pandud vahvalt absurdsed pisipalad inimelu veidrustest raamatus „Ühes väikses veidras linnas” (2009) kõnetavad samavõrd edukalt nii algklassilast kui ka kogemustega lugejat.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 55 reviews
February 2, 2023
On ülistatud juba piisavalt, ühinen kiidulauluga.
Napp vorm mulle meeldib. Tunnen juba mõnda aega, et seda sõnavahtu on kuidagi paljuks läinud. Ma ei ole ka päris nõus vastuväitega, et tänane inimene ei jaksa või ei viitsi pikka teksti lugeda, ei, see pole siiski üks ja sama. Sõnad võiksid kanda, see on tähtis. Ja kui sõnad kannavad, siis saab õige lühidalt, täpselt ja külluslikult kõik öeldud, väikeseks vigurikski jääb ruumi.
Neid miniatuure lugedes tajusin järsku, et olen ise veidralt kaugest ajast, nagu autorgi... S-kujulise kapsarauaga seakartuli purustamine või kruusiga lehma kõrval sooja piima ootamine või... Täna vaadates ei tundu see nagu eelmine, vaid pigem üle-eelmine sajand :)
Napp vorm mulle meeldib. Tunnen juba mõnda aega, et seda sõnavahtu on kuidagi paljuks läinud. Ma ei ole ka päris nõus vastuväitega, et tänane inimene ei jaksa või ei viitsi pikka teksti lugeda, ei, see pole siiski üks ja sama. Sõnad võiksid kanda, see on tähtis. Ja kui sõnad kannavad, siis saab õige lühidalt, täpselt ja külluslikult kõik öeldud, väikeseks vigurikski jääb ruumi.
Neid miniatuure lugedes tajusin järsku, et olen ise veidralt kaugest ajast, nagu autorgi... S-kujulise kapsarauaga seakartuli purustamine või kruusiga lehma kõrval sooja piima ootamine või... Täna vaadates ei tundu see nagu eelmine, vaid pigem üle-eelmine sajand :)
January 1, 2021
Aino! Pervik!
Väga vaikse häälega jutustatult olen mõnd neist lugudest kuulnud. Elu, nagu see tegelikult on.
Lugeja kutsutakse külla 30ndatesse ja 40ndatesse, kirjaniku lapsepõlve kodudesse, elamise ja lugemise rõõmu juurde. Ka nii saab. Igal ajal juhtub igasuguseid asju - inimesed elavad, armastavad, hoolitsevad, ravivad, õpivad lugema, rõõmustavad, mängivad. Elu, nagu see on.
Väga vaikse häälega jutustatult olen mõnd neist lugudest kuulnud. Elu, nagu see tegelikult on.
Lugeja kutsutakse külla 30ndatesse ja 40ndatesse, kirjaniku lapsepõlve kodudesse, elamise ja lugemise rõõmu juurde. Ka nii saab. Igal ajal juhtub igasuguseid asju - inimesed elavad, armastavad, hoolitsevad, ravivad, õpivad lugema, rõõmustavad, mängivad. Elu, nagu see on.
August 21, 2021
nii lühikeste (ja mitte ju väga paljude) kildudega ja nappide sõnadega nii palju edasi antud. terve inimese... kas just elu, aga lapsepõlv küll ja ühtteist sinna juurde, ja kuidagi nii selge, kuidas need kogemused on teda mõjutanud ja kirjanikuks kujundanud.
kõik need sõjaaegsed lood, milles on ikka pigem hoolimist ja armastust ja häid inimesi kui ängi, kõnetasid mind eriti. muidugi see, kuidas last rõõmustas 1944. aasta kevadel, et kool sai varakult läbi ja oli palju raamatuid ja paberit varuks :) aga ka see, kuidas nii venelaste kui sakslastega saadi lõpuks ikkagi jutule ja läbi, kuidas baltisakslasest lapsepõlvesõber tuli kunagi aastakümneid hiljem jälle koju tagasi. kuidas kõik ikkagi ei saanud surma ja küüditatud. ma tean, et paljud said, aga ilus on, kui 80 aastat hiljem on ikkagi meeles ja esiplaanil see, mis hästi läks.
kõik need sõjaaegsed lood, milles on ikka pigem hoolimist ja armastust ja häid inimesi kui ängi, kõnetasid mind eriti. muidugi see, kuidas last rõõmustas 1944. aasta kevadel, et kool sai varakult läbi ja oli palju raamatuid ja paberit varuks :) aga ka see, kuidas nii venelaste kui sakslastega saadi lõpuks ikkagi jutule ja läbi, kuidas baltisakslasest lapsepõlvesõber tuli kunagi aastakümneid hiljem jälle koju tagasi. kuidas kõik ikkagi ei saanud surma ja küüditatud. ma tean, et paljud said, aga ilus on, kui 80 aastat hiljem on ikkagi meeles ja esiplaanil see, mis hästi läks.
December 10, 2020
Üdini lummavad miniatuurid 1930-40ndate lapsepõlvest, mis on kirja pandud täpselt ja poeetiliselt – sõnade vahel on pinget, õhku, natuke nukrustki. Minevik säilib ainult mälus, aga hüatsindid lõhnavad edasi.
July 10, 2022
Sel kevadel konstateerisin endale, et naudin miniatuuride lugemist. Kindlasti andis sellele tundele tõuke Aino Perviku raamat "Miniatuurid mälupõhjast".
Aino Pervik meenutab episoode oma lapsepõlvest. Lugemise teebki mõnusaks just see, et tegemist on mälupiltidega, mitte pikkade heietustega, mis panevad mind alati imestama, et inimestel on nii detailne mälu. Siiski on nii mõnegi miniatuuri lõpus tunne, et tahaks teada, kuidas lugu edasi läheb. Järgnevad lood lasevad meil muidugi ka eelnevat aimata. Lisaks Aino Perviku eluloole räägivad need pildikesed ka muidugi Eesti ajaloost, nii et paralleelina tuli silme ette ka Leelo Tungla "Seltsimees laps".
Igal juhul nauditav lugemine. Soovitan!
Aino Pervik meenutab episoode oma lapsepõlvest. Lugemise teebki mõnusaks just see, et tegemist on mälupiltidega, mitte pikkade heietustega, mis panevad mind alati imestama, et inimestel on nii detailne mälu. Siiski on nii mõnegi miniatuuri lõpus tunne, et tahaks teada, kuidas lugu edasi läheb. Järgnevad lood lasevad meil muidugi ka eelnevat aimata. Lisaks Aino Perviku eluloole räägivad need pildikesed ka muidugi Eesti ajaloost, nii et paralleelina tuli silme ette ka Leelo Tungla "Seltsimees laps".
Igal juhul nauditav lugemine. Soovitan!
July 12, 2022
Tõsiselt hea raamat!
Kui Perviku põlvkond kipub olema selline, kes pigem unustab oma minevikku ja tsenseerib oma mälu (see on ju kõik täiesti loomulik, arvestades meie ajaloo tragööödiaid), siis käesoleva raamatu minitatuurid mõjuvad isegi ootamatult ausate ja vahetutena. On õnn, et Perviku isikus põimuvad hea mälu ja suurepärane kirjanik.
Põhikooli ja gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse kindel kandidaat.
Kui Perviku põlvkond kipub olema selline, kes pigem unustab oma minevikku ja tsenseerib oma mälu (see on ju kõik täiesti loomulik, arvestades meie ajaloo tragööödiaid), siis käesoleva raamatu minitatuurid mõjuvad isegi ootamatult ausate ja vahetutena. On õnn, et Perviku isikus põimuvad hea mälu ja suurepärane kirjanik.
Põhikooli ja gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse kindel kandidaat.
February 15, 2021
On raamatuid, mis on nagu ema süli. Nad võtavad su kaissu, kui sul on kurb või halb olla ja jutustavad vaikse ja sooja häälega, jutustavad niimoodi, et sul hakkab parem, niimoodi, et sa usud, et see valgus, mis tunneli lõpus paistab, ei olegi läheneva auto tuled vaid hoopis päike. See raamat on üks sellistest.
July 7, 2023
ei olnudki lugedes pisarad ammu voolama hakanud. lisaks kõigele heale on suur osa mälestustest mu kodukandist, seega puges raamat kuidagi eriti ligidale.
January 23, 2021
Arvate, et laps ei märka, ei taipa, ei saa aru. Ega ei saagi. Lapsele jääb meelde. On möödunud varsti juba 90 aastat, ja ikka
seisan pimedas toas võrevoodis, pisike mina, öösärk seljas ja hing hirmuga kinni.
Meie hulgas on kaks prantsuse filoloogi ja tõlkijat, kes sellesse linna ei jõudnudki. Mis ei tähenda, et nad poleks Pariisi läbi ja lõhki tundnud: on ka muid teid, mida mööda rännata.
Ma kõnnin-jooksen-hüplen jalgrajal. Rada kulgeb astangu serval, all on vanaema maasikapeenrad, kalasuitsutamise ahi,
sõstrapõõsad, eemal meie majake, selle taga männimets, metsatuka taga meri.
Mitte kunagi mitte kuskil pole mul olnud sellise avarusetunnet.
Kooliaasta on lõppenuks kuulutatud: koolimajas on sõjaväelased. Järvakandi majutab taganevat saksa sõjaväeosa.
Koolilaps on vaba ja rõõmus.
Ei enam kooli, ja mul on hoitud päris hulk paberit, millele joonistada ja kirjutada! Hinges on rõõmus õhin ja vabanemistunne:, istun oma laua taga, valge paber ees ja pliiatsid käes. Riiulis raamatukogust toodud veel lugemata raamatud.
Ka nii võis keegi end tunda märtsikuus 1944: üks laps siin Eestimaal.
seisan pimedas toas võrevoodis, pisike mina, öösärk seljas ja hing hirmuga kinni.
Meie hulgas on kaks prantsuse filoloogi ja tõlkijat, kes sellesse linna ei jõudnudki. Mis ei tähenda, et nad poleks Pariisi läbi ja lõhki tundnud: on ka muid teid, mida mööda rännata.
Ma kõnnin-jooksen-hüplen jalgrajal. Rada kulgeb astangu serval, all on vanaema maasikapeenrad, kalasuitsutamise ahi,
sõstrapõõsad, eemal meie majake, selle taga männimets, metsatuka taga meri.
Mitte kunagi mitte kuskil pole mul olnud sellise avarusetunnet.
Kooliaasta on lõppenuks kuulutatud: koolimajas on sõjaväelased. Järvakandi majutab taganevat saksa sõjaväeosa.
Koolilaps on vaba ja rõõmus.
Ei enam kooli, ja mul on hoitud päris hulk paberit, millele joonistada ja kirjutada! Hinges on rõõmus õhin ja vabanemistunne:, istun oma laua taga, valge paber ees ja pliiatsid käes. Riiulis raamatukogust toodud veel lugemata raamatud.
Ka nii võis keegi end tunda märtsikuus 1944: üks laps siin Eestimaal.
January 3, 2021
4.5 Ilus, tark, liigutav.
January 23, 2021
Loeks rohkemgi
February 2, 2021
Vananemine teeb nukraks. Nukraks teevad remargid, kus vanaduses meenutatakse lahkunud pereliimeid ja sõpru. Nukker aga paratamatu. Eks ta ole.
"Elu siin on uus - uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud. Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus. Nukravõitu, aga nii on. Ka ma ise elan juba pool sajandit majas, mis on ehitatud kellegi puruks pommitatud kodu asemele."
"Elu siin on uus - uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud. Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus. Nukravõitu, aga nii on. Ka ma ise elan juba pool sajandit majas, mis on ehitatud kellegi puruks pommitatud kodu asemele."
December 18, 2021
Aino Perviku mälupildid põhiliselt 30ndatest ja 40ndatest, Järvakandis elamisest, isa tööst velskrina. Sekka ka päris uusi mälestusi, näiteks oma kodukoha taaskülastamine, milles aga jõuab järeldusele, et pole mõtet minna tagasi minevikku otsima- minevik säilib ainult mälus. Mulle meeldis aga mälestus sellest, kuidas 12aastane Aino vahetult pärast suvevaheajale saamist istus laua taha, kuhu oli pannud valmis valge paberi, pliiatsid ja kuhja raamatukogust toodud raamatuid-suvi võib alata. Vaevalt see praegusel ajal laste suvevaheaja meelistegevus on.
May 31, 2021
Selle raamatu kohta on kirjutatud päris palju kiidusõnu ja lühidalt: ma olen nõus! Ainult väga hea kirjanik ja palju mõelnud inimene suudab nii väheste, sõnadega öelda nii palju ja panna lugejad kaasa ja edasi mõtlema ja tundma. Need pildid ja küsimused jäävad kummitama ja kutsuvad uuesti lugema.
February 5, 2021
Suurepärane. Võiks olla 600 lk. :)
Read
September 23, 2025Milline kaunis valus ilus raamat. Pervik kirjutab oma mälestuspilte nii lihtsalt ja löövalt, et palju pole vaja ja juba vormub detailne killuke otse läbielatud mälestustest. Kindlasti oli aeg ka keeruline ja üksainus lause võib kanda endas nii palju vägivalda, kurbust või muid saatuse keerdkäike.
Mõtlesin, et see on kuidagi eriti vajalik lugemine mulle endale ka sellepärast, et sellest ajast mul täpsem pilt puudub. Ma tunnen, et mingisugune arvestatav põlvkondlik mälu on mul säilinud seoses nõukogude ajaga. Minu vanaemad sündisid kohe pärast teist maailmasõda ning nende ja ka oma vanemate lugusid olen ma palju kuulnud ja seega mingit sorti nõukogude aja tunnetus elab läbi selle ka minus. Aino Pervik sündis 1932 ning raamatus on mälestused teise maailmasõja eelsest ja sõjaaegsest ajast, millest ma kaugeltki nii palju mälestusi kuulnud pole.
Mõtlesin ka sellele, et minu vanavanemate põlvkonnale on kuidagi nii palju olulisem lillelõhn. Olen ka oma vanaemalt palju kuulnud sellest kui hea on floksilõhn. Vot ise ei oska nagu hinnata.
Aga raamat pole lillelõhnast, vaid tundlik vaade sellele, kuidas oli üles kasvada kolme- ja neljakümnendate Eestis. Väga soovitan!
Mõtlesin, et see on kuidagi eriti vajalik lugemine mulle endale ka sellepärast, et sellest ajast mul täpsem pilt puudub. Ma tunnen, et mingisugune arvestatav põlvkondlik mälu on mul säilinud seoses nõukogude ajaga. Minu vanaemad sündisid kohe pärast teist maailmasõda ning nende ja ka oma vanemate lugusid olen ma palju kuulnud ja seega mingit sorti nõukogude aja tunnetus elab läbi selle ka minus. Aino Pervik sündis 1932 ning raamatus on mälestused teise maailmasõja eelsest ja sõjaaegsest ajast, millest ma kaugeltki nii palju mälestusi kuulnud pole.
Mõtlesin ka sellele, et minu vanavanemate põlvkonnale on kuidagi nii palju olulisem lillelõhn. Olen ka oma vanaemalt palju kuulnud sellest kui hea on floksilõhn. Vot ise ei oska nagu hinnata.
Aga raamat pole lillelõhnast, vaid tundlik vaade sellele, kuidas oli üles kasvada kolme- ja neljakümnendate Eestis. Väga soovitan!
February 3, 2021
Armas, ühe hingetõmbe lugemine. Mälestused. Kirgas ja puhas. Minul tekkis paralleel luulega - iga sõna tähendus on ära lihvitud, ei ole mingit liigset sõnarämpsu.
April 20, 2021
Suurem osa inimesi meenutavad oma lapsepõlve heldimusega. Need mällu sööbinud päevad olid alati täis päikesesära ja rõõmu, mis aastatega aina kuldsemaks ja kallimaks muutuvad. Kindlad lõhnad, helid ja maitsed toovad need meile momentaalselt meelde. Ehk ka natuke nukra naeratuse näole. Kõik oli tollal elus nõnda lihtne ja selge.
Aino Pervik jagab raamatus "Miniatuurid mälupõhjast" oma helgeid ja ka natuke tumedamaid mälupilte ühest väikesest tüdrukust 1930.–1940. aastatel. Tüdruk, kelle lapsepõlve mängumaaks olid nii Patarei keskvangla kui ka Järvakandi klaasivabrik (Perviku isa töötas nendes asutustes velskrina). Väljasõidud Kalarannast Piritale, Zarah Leander kinoekraanil või vene pagulaskunstnik Anatoli Kaigarodov Karepal suvitamas - sellised on mõned mälukillud väikese Aino silmade läbi.
Pervik kuulub põlvkonda, kes on oma elus nõnda erinevaid riigikordi näinud, et muutuste ja võrdlusmomentide välja toomine ei ole mingi probleem (näiteks 1930. aastatel sõideti Pariisi Balti jaamast rongiga, nõukajal kasutati reisimiseks raamatuid ja nüüd oled paaritunnise lennuga kohal). Nõnda hüppab Pervik oma raamatus ka vahel 1960. aastatesse (olles ise siis noor ema) või tänapäeva. Siiralt loodan, et Pervikul on tulevikus jõudu ja tahtmist otsida mälupõhjast üles mälestused, mis räägivad loo ühest teismelisest tüdrukust, Tartu ülikooli tudengist ja alustavast kirjanikust, kellest saab nõnda paljude noorte lugejate lemmik.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Aino Pervik jagab raamatus "Miniatuurid mälupõhjast" oma helgeid ja ka natuke tumedamaid mälupilte ühest väikesest tüdrukust 1930.–1940. aastatel. Tüdruk, kelle lapsepõlve mängumaaks olid nii Patarei keskvangla kui ka Järvakandi klaasivabrik (Perviku isa töötas nendes asutustes velskrina). Väljasõidud Kalarannast Piritale, Zarah Leander kinoekraanil või vene pagulaskunstnik Anatoli Kaigarodov Karepal suvitamas - sellised on mõned mälukillud väikese Aino silmade läbi.
Pervik kuulub põlvkonda, kes on oma elus nõnda erinevaid riigikordi näinud, et muutuste ja võrdlusmomentide välja toomine ei ole mingi probleem (näiteks 1930. aastatel sõideti Pariisi Balti jaamast rongiga, nõukajal kasutati reisimiseks raamatuid ja nüüd oled paaritunnise lennuga kohal). Nõnda hüppab Pervik oma raamatus ka vahel 1960. aastatesse (olles ise siis noor ema) või tänapäeva. Siiralt loodan, et Pervikul on tulevikus jõudu ja tahtmist otsida mälupõhjast üles mälestused, mis räägivad loo ühest teismelisest tüdrukust, Tartu ülikooli tudengist ja alustavast kirjanikust, kellest saab nõnda paljude noorte lugejate lemmik.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 9, 2021
Lugesin aeglaselt verandal päikse käes istudes. Vaikuses. Olen 15 aastat noorem. Otsapidi langeb meie noorusaeg kokku. Ja maalähedus. Ja kolimised ja kohavahetused. Talveteed, metsas käigud, lõhnad ja värvid. Külm ja kuum, vihm ja päike. Raamatud, kino ja teater, raadio, elekter - olemasolu ja puudumine, ka mulle nii tuttav asjade käik. Kõledad ja soojad majad. Ja alati kallis kodu kus laps oli õnnelik ka sõja jalus kevadest ja vabadusest, et pääses varem kui muidu koolist. Koges inimlikkust kord vene, kord saksa haigetele ja muserdatud sõjavangidele leiba jagades.
Raamat on meisterlikult komponeeritud. Kildudest kokku tuleb koha- ja ajatruu jutustus, Tallinna kesklinn ja Karepa, ka mulle tuttavad kohad, tegid mu kujutluses läbi sajandi muutumise. Selja jõe suu muudab voolusängi, Tallinna turuplatsi asendav Tammsaare park kattub nartsisside ja tundmatute kevadlilledega.
Raamatu raam, esimene ja viimane kild, on nii tabav, et nutt jääb kurku kinni, pisarad mitte. Ei räägitud jah. Ängi ei sõnastatud. See jäi õhku rippuma. Autor tõdeb, et mäletajäid on aastaks 2020 väheks jäänud ja nemadki ei mõista alati üksteist. Ometi on imetlusväärne milliselt inimlikult kõrguselt vaatab autor tagasi möödunule. Ei mingeid etteheiteid elule nii nagu see oli. Ehe elu. Pühendus emale ja isale.
Raamat on meisterlikult komponeeritud. Kildudest kokku tuleb koha- ja ajatruu jutustus, Tallinna kesklinn ja Karepa, ka mulle tuttavad kohad, tegid mu kujutluses läbi sajandi muutumise. Selja jõe suu muudab voolusängi, Tallinna turuplatsi asendav Tammsaare park kattub nartsisside ja tundmatute kevadlilledega.
Raamatu raam, esimene ja viimane kild, on nii tabav, et nutt jääb kurku kinni, pisarad mitte. Ei räägitud jah. Ängi ei sõnastatud. See jäi õhku rippuma. Autor tõdeb, et mäletajäid on aastaks 2020 väheks jäänud ja nemadki ei mõista alati üksteist. Ometi on imetlusväärne milliselt inimlikult kõrguselt vaatab autor tagasi möödunule. Ei mingeid etteheiteid elule nii nagu see oli. Ehe elu. Pühendus emale ja isale.
March 30, 2021
Ma olen alati hädas kui pean kellegi memuaare hindama :)
Sisu poolest minu kui võõra inimese jaoks väikesed mälukillud.
Sõnu oli napilt, ometi ütlesid need sõnad piisavalt palju inimese kohta, kes elanud pika elu ja meile kõigile teada, tuntud ja kõigi poolt armastatud - järelikult ka mälukillud poevad kohe südamesse.
Ei saa öelda, et need mälukillud oleksid mind kuidagi üllatanud, aga üldises plaanis tekitas raamat sooja tunde, nagu oleks korraks vanaemale külla läinud ....
Raamatut iseloomustabki kõige paremini lause "Mida tähendab mäletada, mida tähendab olla elanud pika elu?".
Sisu poolest minu kui võõra inimese jaoks väikesed mälukillud.
Sõnu oli napilt, ometi ütlesid need sõnad piisavalt palju inimese kohta, kes elanud pika elu ja meile kõigile teada, tuntud ja kõigi poolt armastatud - järelikult ka mälukillud poevad kohe südamesse.
Ei saa öelda, et need mälukillud oleksid mind kuidagi üllatanud, aga üldises plaanis tekitas raamat sooja tunde, nagu oleks korraks vanaemale külla läinud ....
Raamatut iseloomustabki kõige paremini lause "Mida tähendab mäletada, mida tähendab olla elanud pika elu?".
July 15, 2025
Raamat koosneb, täpselt nagu pealkiri ütleb, lühikestest mälupiltidest Aino Perviku elust - peamiselt lapsepõlvest 1930. aastatel, aga peegeldusega tänasesse päeva. Kuigi jutt on kirja pandud eelkõige läbi helgete lapsesilmade, kumab kõigest läbi nukker toon - siis veel ei olnud sõda, inimesi veel polnud küüditatud, kirjeldatut enam ei ole. Raamat on väga lühike, napilt 80 lehekülge, aga see on selle raamatu suur pluss. Ega meist neid mälupilte just palju maha ei jää.
December 14, 2025
Maailmas, kus kõike on küllalt, mõjub tühimik ja vaikus. See killukestest koosnev raamat just oma “ütlemata jätmistega” mind tabas. Lõi pahviks. Ja ometi on selles sügavust. Nii hea on minna mälestustesse kaugemasse aega ja kogeda, kui palju meil Eestis täna antud on.
February 6, 2021
Punkt maha lühiduse eest.
April 25, 2021
Ainus häda, et nii vähe seda oli.
May 16, 2021
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
August 19, 2021
Pudemed, mälupildid, mille sisse mahub terve meis elav maailm. Lugesin väljul häälel ette, rõõmustasin lapse kombel, nutsin, guugeldasin villat, kipun autor radadele Järvakanti.
June 4, 2025
Lihtne, mõjus ja puudutav. Ühe lapsepõlve lugu ja Eesti lugu samaaegselt.
April 23, 2021
Inimmälu on tihtilugu petlik ning sõltub suuresti erinevatest muutujatest: ajast, ruumist, emotsionaalsest seisundist, riigikorrast ja valitsevast ideoloogiastki. Aino Perviku mälukildude miniatuuridest jooksevad läbi kõik need tahud, ent kirjanik pole minevikule lähenenud poliitilise nurga alt. Olgugi et suurem osa vaevu 90-leheküljelisest teosest tiirleb II maailmasõja ümber, on seegi ajaline fookus seotud rohkem ajaga, mil Pervik oli lapseeas. See on tema minevik ning ajalugu, detailselt isiklik, ent samaaegselt paratamatult põimitud Suure Ajalooga.
Aino Pervik on pühendanud "Miniatuurid mälupõhjast" emale ja isale, kes on raamatu ühed peategelased paikade, lõhnade, helide ning tunnete kõrval. Poeetilisusega paralleelselt jookseb tekstist vähemalt sama tihti läbi kliinilisus. Need on ikkagi kogenud ja eduka kirjaniku mälurajad, mida me sammudena läbime. Oskus napilt kirjutades lugejast hingetükk võtta ilmutab end paljudel lehekülgedel. Niisamuti on leheküljed täis kõrvalepõiked, nagu mälu isegi. Kui tihti me meenutame minevikku ühes päevas, ühes nädalas? Kui palju me minevikust mäletame? Kui palju sellest väärib mäletamist?
Mälu ei ole kronoloogiline ei meie mäluprotsessides ega ka Perviku miniatuurides. Hüpped 1930. aastate, sulaaja ning tänapäeva vahel lisavad mälestustesse ja elukogemusse mõõdet ja kontrasti. Õhtupimeduses lapsepõlvekodu, esimene kinoskäik, rongisõidud, Palusalu olümpiavõit, suitsukala, sõjavangidele leiva jagamine, värsked hüatsindid, kinnised piirid ja ühisköögi sahver vahelduvad Youtube'i ja Google kasutamisega, uuendatud Tammsaare pargis jalutamise ning ülemaailmse pandeemiaga. Suured tragöödiad käsikäes väikeste rõõmudega.
Aino Pervik on pühendanud "Miniatuurid mälupõhjast" emale ja isale, kes on raamatu ühed peategelased paikade, lõhnade, helide ning tunnete kõrval. Poeetilisusega paralleelselt jookseb tekstist vähemalt sama tihti läbi kliinilisus. Need on ikkagi kogenud ja eduka kirjaniku mälurajad, mida me sammudena läbime. Oskus napilt kirjutades lugejast hingetükk võtta ilmutab end paljudel lehekülgedel. Niisamuti on leheküljed täis kõrvalepõiked, nagu mälu isegi. Kui tihti me meenutame minevikku ühes päevas, ühes nädalas? Kui palju me minevikust mäletame? Kui palju sellest väärib mäletamist?
Mälu ei ole kronoloogiline ei meie mäluprotsessides ega ka Perviku miniatuurides. Hüpped 1930. aastate, sulaaja ning tänapäeva vahel lisavad mälestustesse ja elukogemusse mõõdet ja kontrasti. Õhtupimeduses lapsepõlvekodu, esimene kinoskäik, rongisõidud, Palusalu olümpiavõit, suitsukala, sõjavangidele leiva jagamine, värsked hüatsindid, kinnised piirid ja ühisköögi sahver vahelduvad Youtube'i ja Google kasutamisega, uuendatud Tammsaare pargis jalutamise ning ülemaailmse pandeemiaga. Suured tragöödiad käsikäes väikeste rõõmudega.
October 22, 2024
Ilus raamat, kirjutatud sügava tarkusega, nii rõõmudest kui muredest. Mälestused tulevad lugeja ette kihiliselt, nii ühest kui teisest ajast. Kuid isegi surmtõsised seigad lihtsalt on, ühtegi mälestust pole ekstra üle võõbatud, kõik on õrnakoeline, paksu värvikihita. Selline tunne on, et need õhkõrnad mälestustevirved, samal ajal ühtlasi väga konkreetsed, ent täiesti pealetükkimatud, suudavad ka lugejas sarnaseid mälestusi üles äratada. Näiteks mulle meenus ka, kuidas sarnaselt autoriga, nägin vanaema-vanaisa juures agaraid sigu ninapidi molli sööstmas, nii et ämbrist viimased toiduriismed neile selga sadasid... Ja lehmi ning vanaema lüpsiku ja pingikesega lehma kõrval, nisade sõõrutamist. Palju asju tuli meelde tegelikult, millele enam ise mõelda ei osanudki.
"Vahel läks viimane lõpp ämbrist Aadale või Kustile lausa turja peale, nii innukalt olid nad seal mollis peapidi sees, et lihtsalt oskasid end parajal hetkel ämbri ette rüsida."
"Lõhn viib mind kuhugi tagasi. Mitte lapsepõlve. Üldse mitte mingisse aega või paika. Viib kuhugi, mida ei oska nimetada ega kirjeldada. Kuhugi endasse ehk, või ka mingisse täiesti olematusse, mida pole ka kujutluses mitte, kuid mis on kindlalt kohal.
Mis on õnnelik."
Kuid autor oskab hästi kirjutada ka sellest, et minevikku pole vaja otsida ning juba minuvanustelegi on see õppetund, mida on vaja tähele panna.
"Elu siin on uus - uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud.
Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus.
Nukravõitu, aga nii on."
"Vahel läks viimane lõpp ämbrist Aadale või Kustile lausa turja peale, nii innukalt olid nad seal mollis peapidi sees, et lihtsalt oskasid end parajal hetkel ämbri ette rüsida."
"Lõhn viib mind kuhugi tagasi. Mitte lapsepõlve. Üldse mitte mingisse aega või paika. Viib kuhugi, mida ei oska nimetada ega kirjeldada. Kuhugi endasse ehk, või ka mingisse täiesti olematusse, mida pole ka kujutluses mitte, kuid mis on kindlalt kohal.
Mis on õnnelik."
Kuid autor oskab hästi kirjutada ka sellest, et minevikku pole vaja otsida ning juba minuvanustelegi on see õppetund, mida on vaja tähele panna.
"Elu siin on uus - uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud.
Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus.
Nukravõitu, aga nii on."
January 31, 2023
Autor Aino Pervik on läbi elanud nii mõndagi - kaasa arvatud probleemsed 40ndad Eestimaal. Kuna toona tüdrukupõlve nautiva Aino isa pidas velskriametit (tänapäevaselt meditsiinitöötaja), siis elas pere tavapärasest rikkalikumat elu ning kuna velskri teeneid hinnati kõrgelt, ei antud nende pere välja ka küüditajatele. Lisaks ravitsemisele jagas pere leiba nälginud sõjavangidele - vahet pole, kas saksa või vene poolelt, kes parajasti juhtus nõrgemas seisus olema.
Raamat on väga huvitava ülesehitusega - miniatuure on käsitletud justkui fotorealistlikke ülesvõtteid autori mälust ning kirjeldatud nii, et pilt jõuab ka selle lugeja silme ette, kes sel ajastul elanud ei ole. Lugudele lisab sügavust see, et suurema osa kirjeldatud sündmuste ajast oli autor ise laps - läbi lapse silmade nähakse maailma küll teistmoodi, aga sellegipoolest ausamas võtmes kui sama perioodi täiskasvanud seda teevad.
Maailmapildi rikastamiseks soovitan lugeda küll, raamat on lühike ja saab ootamatult kiiresti läbi.
Raamat on väga huvitava ülesehitusega - miniatuure on käsitletud justkui fotorealistlikke ülesvõtteid autori mälust ning kirjeldatud nii, et pilt jõuab ka selle lugeja silme ette, kes sel ajastul elanud ei ole. Lugudele lisab sügavust see, et suurema osa kirjeldatud sündmuste ajast oli autor ise laps - läbi lapse silmade nähakse maailma küll teistmoodi, aga sellegipoolest ausamas võtmes kui sama perioodi täiskasvanud seda teevad.
Maailmapildi rikastamiseks soovitan lugeda küll, raamat on lühike ja saab ootamatult kiiresti läbi.
Displaying 1 - 30 of 55 reviews