Juunis 2016 on kolm inimest ühes paadis. See paat ei hulbi meres, vaid seisab Käsmu meremuuseumi juures kuival maal. Suveöö sumeduses lauldakse ja räägitakse. Jaanuaris 2019 on nad taas mere ääres koos. Ookeani ääres. Ühes vanas valges puitmajas otsivad nad koos üht ja sama raamatut. See raamat on neis juba olemas. Nad ei ole lihtsalt seda veel kirjutanud.
Mu sõbrad: / see on lugu merest. / Merest, mis ühel hommikul / igaveses lapsepõlves / valgusega koos kui õhk / voolab üle adru ja / valge liiva ja / värvikate, tumedate / kivide.
kui ümmargune on kivi / kui lame on maa / kui sügav on / meri // kas iga armastus / peabki põlema / lahtise leegiga / tuhaks või söeks / või on jäätardumuses / samuti võbelev loit
Kuid kuuvalgel üks tuletorn kodustada, / salamisi siis, kui kuu öine teerada / jääb tüünel merel ühendama / ühe mere laste mänge.
Minu selle aasta lemmik on mulle endalegi üllatuseks luuleraamat. Ma üldiselt luulet ei loe aga olek ja kujutluspildid mida see kolme autori ja kolme erineva saare peal kirjutatud põhjamaine luule esile manab on meditatsiooniga võrdväärne.
Luule lugemine on kui sisemine laul. Mõne luuletuse juurest viib selline hingeümin sind kiiresti ja marsisammul edasi lugema, mõne viis on aga nii tabamatu, et loed teda mitu korda. Siin raamatus on kolm erinevat laulu samas helistikus. Vahel pidin seetõttu algusse naasma ja meelde tuletama, kes on kes. Oli helge ning puhastav kooslaulmine.