"Soo" on Oskar Lutsu põnevaim ja terviklikem jutustus, mis oma peente psühholoogiliste keerdkäikudega rahuldab ka kõige nõudlikumat lugejat.
Noor kunstnik Toomas Haava naaseb Pariisist täditütre sootallu ning mässib ennast tahtmatult konflikti hirmsa ja vägivaldse Madjakuga, kes ahistab kohalikku tütarlast Hildat. Kaunist ja salapärast tüdrukut hüütakse Metskassiks ning edevaloomuline Toomas avastab ennast järsku keset hirmuäratavat võitlust armastuse pärast, kus on kaalul ei rohkem ega vähem kui tema enda elu.
Ühe aegumatu klassika uustrükk on ilmunud, lisaks väga väärikas vormis. "Soo" ilmus tegelikult 1914. aastal. Muide, algselt teise pealkirja all, "Kirjutatud on...", mis annab loo olemust märksa paremini edasi. Samas olen mina küll "Soo" pealkirjaga sedavõrd harjunud (seda on ka kerge olnud teha, sest õrnas eas uhasin ristsõnu teha ja mis ristsõna see oleks olnud ilma Lutsu teoseid küsimata :)), et ega nuriseda saa.
Aga mis siis on 100+ aastat hiljem muutunud? Lühike vastus: mitte midagi pole muutunud. Kui, siis ehk vaid see, et loodusest oleme rohkem võõrandunud ja seesinatse loo reaalselt eluolu mõjutava soo asemel on meid nüüd varitsemas teised karid. Inimsuhted ja nende keerulised teed on ikka endised ja Luts on neid muidugi ka meister kirjeldama. Või kas ikka on... on ju omal ajal õhku visatud ka kahtluseussike hoopis Gailiti karvase käe mängus olemisest. Midagi nipernaadilikku siin ju tõepoolest on, kui Pariisis "ilma näinud" noor kunstnik Toomas tuleb soo servale metsatallu ja satub armunelinurka, lisaks veel üks teine kuramaaž, mis viskas minu jaoks õhku nii mõnegi küsimärgi ja millele ma vastust ei saanudki... Samuti jäi mu jaoks segaseks tema ja ta täditütre vahel toimunu... Ja kui nüüd veel edasi mõelda, siis ega "mõrane pada" Juku tekitas mu peas ühe teise seose, millele vist otsesõnu küll kinnitust ei antud, seega pole mul õrna aimugi, kas olen õigel teel. Eks ma siis ootan põnevusega filmi, et ehk on seal mõni vihje lisaks antud. Valmivast filmist kaadritega on illustreeritud muide ka raamat.
See on ju tegelikult täitsa hea raamat. Olgugi, et raamatu kirjutamisest on möödunud enam kui 100 aastat, on lugu ikka aktuaalne. Inimloomus siiski väga palju ei muutu. Muutub ümbrus, paatide ja hobuste asemel on nüüd autod ja lennukid ning elutempo kiirem, kuid mõned asjad ei muutu. Pean ütlema, et väga sümpaatne oli raamat ka visuaalselt sealhulgas ka käes hoida. Pildid andsid tegelastele rohkem kuju (filmi näinud ei ole) ning kasutatud kirjashrift oli ka väga hea.
Oi, selle teose puhul meeldis mulle peaaegu kõik. Lugu ise algab suurilmamees Toomase saabumisega kodumaale oma täditütar Liisi ja tolle abikaasa Juku soo serval asuvasse koju. Kui ta ühel õhtul soos ära eksib ja satub juhuslikult soomajakesse, kus elab Metskassiks kutsutud tüdruk, hakkab hargnema sündmuste võrgustik, mis seab Toomase elu ohtu. „Soo“ jutustab meile inimeste muredest ja rõõmudest, armastusest, (kodu)vägivallast, hirmust, loodusega kooskõlas elamisest, igatsusest, võõrdumisest, taaskohtumistest, patust ja purunenud unistustest.
Ma ei teagi, mida ootasin...Filmi kinno vaatama ei lähe (esilinastus paari päeva pärast), kuid loodan südamest, et film parem kui raamat. Armastus oma täditütre vastu, kes ei saa lapsi?? Oli see tõesti nii... Metskass Hilda jäi minu jaoks mõistmatuks.
This entire review has been hidden because of spoilers.
ei, ma ei lugenud seda raamatut, sest Malmstel esikaanel on.. :// “Meie kõik oleme enam-vähem luuletajad ja kunstnikud, ainult vormi, vormi ei oska me oma tundmustele anda.”
Kõigepealt. Kas pole mitte uus kaanekujundus ilus? Ja fotod raamatud huvitavaks boonuseks? On küll, mulle väga meeldis. Ja raamat ise? Millest alustadagi? Toomas on väljamaalt külla tulnud oma täditütrele, Liis. Naine elab järve ja soo vahetuses läheduses. Soo pakub ilu ja ja ohtlikke käike. Nagu ka elu. Toomas on avastanud, et teisel pool sood elab Metskass, neiu, kellel elu pole nii midagi metskassilikku. Vaene tüdruk kannatab terroriseerimise all mehe poolt, kes nimetab end neiu peigmeheks. Metskass palub Toomaselt abi, sest näeb noormehes ainumat võimalust. Kas Toomasel on piisavalt nupukust ja julgust aitamaks noort neidu? Ja samal ajal on mingid kummalised suhted Liisi poolt, ehk isegi lausa Liisi ja Toomase vahel? Ja ka Liisi mees Juku ei soovi mingil hetkel Toomasele isegi silma vaadata. Ja lõpetuseks.. lõpp?? Oot, misasja. Mis toimus?? Ma vajan vastuseid!
Eile koju minnes tundsin, et tahaks mõnda Eesti klassikut lugeda ja kuna Oskar Lutsu "Soo" uustrükk oli äsja ilmunud, siis tundus see ainuõige valik. Oi, seda ma kahetsema ei pidanud! Milline lummav lugemisnauding. Nii tore, et keeletoimetaja Tiina Klooster otsustas uustrüki puhul alles jätta algse versiooni ja autori stiili ning kohendada teksti võimalikult vähe. Lisaboonuseks kaunistasid raamatut filmist pärit fotod (nii ootan juba filmi esilinastust!). Rabad ja sood on alati minu hinges olnud kaunid müstilised kohad, ühtedele märg haud, teistele uus võimalus. On justkui loogiline, et raba ümbruses paiknevates taludes elavad inimesed, kes ekstra erilised. Hingevalu ja elumuserdust saab esitleda mitmeti, Luts teeb seda oskuslikult. Raamat läbi, istud veel tunde ja vaatled silmapiiri, peas tormlemas igasugu mõtted.
"Juss, juss, pane tähele, see igavene rabelemine viib su enneaegu hauda. Vaata mind ja Jumala lillekesi väljal, kes ei külva ega lõika, aga ometi söönud on ja oma loojat kiidavad. Kellele, kellele orjad sa, patune hing, ja ajad varandusi kokku, mis koi ja rooste rikuvad ja vargad läbi kaevavad" .
Seda raamatut lugesin raamatukogude aasta lugemise väljakutse teemasse, kus tuli vaadata raamatukogus näitust ja valida selle juurde sobiv teos. Mis olekski Oskar Lutsu nimelises raamatukogus sobivam näitus kui Oskar Lutsust! Just seda Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogu trepigaleriis praegu vaadata saab. Saab huvitavat teada nii Lutsu iseloomu ja harjumuste kui ka näiteks "Kevade" prototüüpide kohta. Soovitan!
Ja mis oleks parem raamat selle juurde kui Oskar Lutsu "Soo", millest samuti näitusel juttu on (muuhulgas ka sellest, mismoodi sovjetiajal teost kritiseeriti, sest endisaegsed inimesed olid ju äpud ja jäid soole alla, alles nõukogude inimene tuli ja asus soid kuivendades alistama). Lisaks saab ju nüüd ka filmi kõrvale vaadata. See viimane oli täiesti tegijate nägu (mitte halvas mõttes), kuid minu jaoks kahjuks liiga palju klišeesid ja loo tänapäevasele vaatajale sobivamaks mudimist.
Raamat aga oli lugemiselamus. Ühelt poolt nii lutsulik, teisalt aga tema tavalisest seniloetud loomingust erinev. Mulle tegelikult piisab juba sellest, kui sood saab, sest seda ümbritseb müstiline õhkkond paneb fantaasia kohe tööle. Teoses oli minu jaoks kogu aeg üleval mingisugune kurjakuulutav pinge, mis vaikselt kruvis ja kruvis, nagu oleks lõpus suurt plahvatust oodata. Tegelased olid kõik ummamuudu ja puänt oli samuti ootamatu ja võimas. Uskumatu, et see teos mul siiani veel lugemata oli!
Soo. Soo! Soo? Luts ikka oskab. Kirjutab ka tabuteemadel, toob kodudes toimuva kurva ja karmi reaalsuse päevavalgele. Peksupajast mõraga pajani, metskassist madami ja õunapreilini, sookollist kunstnikuhärrani. Maa ja linn, maa ja soo, öö ja päev, must ja valge, haritud ja harimatu. Kolmnurgad, diaadid, dilemmad, moraal ja eetika. Kirjutatud on ... Ajatu teos.
Ma mäletan kuskil `80-el sai raadiost kuuldemängu kuulatud, mulle väga meeldis. Täna sattus kätte ka jutsustus mida ei saanud mitte sinnapaika jätta. Metskass, need kuuldemängu helid see kõik tuli meelde, see on hea. Ma arvan, et se soo teebki selle jutustuse selliseks kergelt tabamatuks või siis need soo udu ja aurud imbuvad lugejasse ridade vahelt ja lummavad.
Oskar Lutsu „Soo“ on pelutav ja peibutav, hirmus ja armas lugeda, üks eestlaste lemmikraamatuid läbi aegade. Luts ei kisu siin naeru nalja pärast, vaid loob lausa krimivalda kiskuva õhustiku.
Väga ootamatu lõpuga lugu. Kulg oli muidu väga nauditav, karakterid põnevad. Aus oli ka see, et mõne inimtüübi kohta saabki otsekoheselt öelda 'sookoll'.
Tegelikult on Oskar Lutsu jutustus "Kirjutatud on..." rahva seas kirjaniku üks tuntumaid teoseid. Inimesed lihtsalt ei tea, et nad seda raamatut teavad. Ristsõnades esineb alatihti küsimus: "Oskar Lutsu teos". Vastuseks peab olema kolmetäheline sõna. Iga kogenud ristsõnade lahendaja teab, et võimalikud variandid on "Udu" või "Soo". "Soo" on tegelikult jutustuse "Kirjutatud on..." hiljem ära muudetud pealkiri.
"Kirjutatud on..." kuulub ühte minu lemmikžanrisse - külmetav kunstnik suvitamas põhjamaise looduse keskel. Luts on üks suvitusromaanide pioneere meie kirjanduses (aasta peale siin käsitletavat teost ilmus juba Tukla "Felix Ormusson"). Fakt, mis on kahjuks muidugi tema Toosti-lugude edu varju jäänud.
Loo peategelaseks on just Pariisist kodumaale naasnud kunstnik Toomas Haava, kes otsustab inspiratsiooni ammutada ning ka väheke looderdada oma täditütre talus Sõrrus keset soid ja põlislaasi. Tegelikuks põhjuseks, miks Toomas pidi Pariisis oma "täiendamisest" ja kohe saabuvast maailmakuulsusest loobuma oli suutmatus maksta üüri Quartier Latin'is asuva toauberiku eest. Kogu süü, miks eesti kunstnike maalid ei ripu Louvre'is, lasub ühe ihne juudi vanamehe õlul!
Alguses plaanis olnud vaikne vegeteerimine võtab hoopis tumedamad toonid, kui Toomas kohtub Hilda alias Metskassi ning sookollidega alias Hilda isa ja "peigmehe" Madjakuga. Toomas võtab oma südameasjaks Metskass vabastada nii isa tagakiusamise alt kui ka peale sunnitavast abielust jõhkra Madjakuga. Sookollide ja Toomase vahel algab kassi-hiire mäng, kus vahendeid ei valita ning traagiline lõpptulemus on vähemalt ühele osapooltest garanteeritud. Toomas teeb läbi sügava hingelise murrangu ning püüab endale tulutult kogu aeg meelde tuletada, et Piibel ütleb "Kirjutatud on...". Suve alguses Sõrruse saabunud lõbusast kunstnikust ja elumehest ei jää raamatu lõpuks enam kuigi palju alles. Kunstniku kokkupuude jõhkra maailmaga on nõnda valuline, et isegi olles võitnud lahingu kaotab Toomas tegelikult sõja. Looja temas on jäädavalt surnud!
3.5 Mitte kõige hullem, mitte kõige parem. Ausalt öeldes oli vahepeal isegi päris põnev ja raamat läks tihti päris kiiresti edasi. Lõpus olin veidi segaduses, kuid samas sai paljudes asjades ka selgust. Kokkuvõttes siiski päris hea!