Andres Ehini 80. sünniaastapäevale pühendatud raamat on tema poole sajandi jooksul kirjutatud luuletuste esimene täielik valikkogu. Peale varem ilmunud luuletuste sisaldab see seni tundmata luuletusi, mille leidsime Rahvusarhiivist Tartu KGB osakonna toimikust.
Raamatu järelsõnas portreteerib oma isa ja tema loomingut Kristiina Ehin.
"On peaaegu uskumatu, et eesti vaimu üks suurimaid humaniste oli ameti poolest sürrealist. Ehini sürrealismis on tohutu sügavus, niisugune, et selle sisse vaadates hakkab pea ringi käima: ühelt poolt metsik kujundiloome, mille all hubiseb ülimalt peen vaist, teiselt poolt määratu lugemus ja entsüklopeedilised teadmised. See haruldane kombinatsioon lubas tal luua oma jäljendamatult isikupärase maailma, leiutada oma mõtteruumi ja poeetilise universumi. Andres Ehinis vahest leidiski endale elupaiga tükike selle maailma lummavast salapärast."
Valdur Mikita
Soovime lugejale vaimu värskendavat retke mööda Andres Ehini muhedaid ja sügavmõttelisi luuleradu. Neil teepervedel õitsevad sinilollid, ümber mesitarude luusib musikapp, muri mühiseb ja uisutada saab nii jaal kui ka eil, ning kui mähkida silmapiiri ümber väikese sõrme, võib tunda kuklas omaenese kauget pilku.
Kristiina Ehin ja Ly Seppel-Ehin, raamatu koostajad
Väga mõnusa stiiliga luuletused, tulvil keelemängudest ja toredatest viidetest kultuuriloole. Mõni lugulaul oli pisut pikk, et mõte kohale jõuaks, aga iga luuletus ei peagi iga lugejaga haakuma. Tore raamat, et Andres Ehini luulega esimene sõbralik tutvus teha.
Üha vaatan ma seda maja seal lauad ja toolid ja voodid Seal elavad inimesed nad lähevad tööle ja poodi Mõned lähevad päikene kannul tulles jooksevad vastu kuud Mõned laulavad laua ääres teised vaikivad toitu täis suud Mõned vaikivad viimaks sootuks puises kastis nad viiakse ära Koju tuuakse väikene uus kes kätkis karjub ja rusikaid järab
ÜLESTÕUSMINE märtsiküüditamise mälestuseks
Need rongid olid nii pikad ja vedurid ähkisid häda Meil pehkinud põhkudel möödus see haige ja vaikne nädal
Ei peljanud algul ma siiski et rongis ka mina murdun kuid kaduneljapäeval leiti õlgedelt tüüfusse surnuid
Kui külmas ja rõskes rongis me surime üksteise süles ei uskunud rusutud rahvas et uuesti tõuseme üles