What do you think?
Rate this book
Meie... #3
Meie taluelu. Memme nõuanded
Siin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.
Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”
Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”
Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”
Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”
Paperback
First published January 1, 2021
44 people want to read
About the author
Epp Petrone
95 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
August 24, 2021
mu meelest see on ikka hea raamatu tunnus, kui teema ise pole sulle kuigi hingelähedane (talupidamine on kindlasti 5 viimase asja hulgas, mida oma elus plaanin ette võtta:)), aga loed ikka huvi ja kaasaelamisega. jah, need inimesed teevad mingitel mulle mõistetamatutel põhjustel (mida nad tegelikult küll päris hästi selgitavad) mingeid minu meelest üsna jaburaid asju, aga nad on ikkagi väga sümpaatsed, nii oma veendumustes kui eksimistes ja õppimistes!
täitsa hästi mu meelest töötab see kirjavahetuse stiil ja dünaamika, et Epp aukartlikult küsib ja uurib, et kuidas talumajapidamises asju tegelikult tegema peaks, aga samas tunnistab ka ausalt üles omaenda ideed ja eksperimendid ja tehtud vead ja ootamatud õnnestumised. Myy jällegi vastab, kui on vastuseid, aga tunnistab ka meeldivalt tihti, et pole kas isegi veel õiget nippi käte saanud või ei hooligi antud teemast suuremat (noh, näiteks et koriander ei maitse ja mis tast siis kasvatada, või et milleks spinat, kui samal ajal on värskeid nõgeseid kõik kohad täis). hoiab Eppu üle mõtlemast ja liiga diibiks minemast (taimedega pole vaja rääkida, nende asi on kasvada, kus perenaine käsib:)). kellegi käes pole mingit tohutut tõemonopoli lõpuks, aga kõik saavad kuidagi hakkama ja naudivad oma elu üsna hästi.
kuna ma, erinevalt talust, mõne peenra vast elus ikka kavatsen sisse seada veel, siis praktilist nõu sealt ikka tuli ka minu jaoks, iseasi, kas niiviisi hooga meelde jääb. aga põhiliselt oli see ikka üks järjest lugemise lugu kahest naisest, kes kumbki kuidagimoodi oma elusid elavad ja omavahel jagavad, ilma et selle käigus suuremat midagi... juhtuks. mulle sobis!
täitsa hästi mu meelest töötab see kirjavahetuse stiil ja dünaamika, et Epp aukartlikult küsib ja uurib, et kuidas talumajapidamises asju tegelikult tegema peaks, aga samas tunnistab ka ausalt üles omaenda ideed ja eksperimendid ja tehtud vead ja ootamatud õnnestumised. Myy jällegi vastab, kui on vastuseid, aga tunnistab ka meeldivalt tihti, et pole kas isegi veel õiget nippi käte saanud või ei hooligi antud teemast suuremat (noh, näiteks et koriander ei maitse ja mis tast siis kasvatada, või et milleks spinat, kui samal ajal on värskeid nõgeseid kõik kohad täis). hoiab Eppu üle mõtlemast ja liiga diibiks minemast (taimedega pole vaja rääkida, nende asi on kasvada, kus perenaine käsib:)). kellegi käes pole mingit tohutut tõemonopoli lõpuks, aga kõik saavad kuidagi hakkama ja naudivad oma elu üsna hästi.
kuna ma, erinevalt talust, mõne peenra vast elus ikka kavatsen sisse seada veel, siis praktilist nõu sealt ikka tuli ka minu jaoks, iseasi, kas niiviisi hooga meelde jääb. aga põhiliselt oli see ikka üks järjest lugemise lugu kahest naisest, kes kumbki kuidagimoodi oma elusid elavad ja omavahel jagavad, ilma et selle käigus suuremat midagi... juhtuks. mulle sobis!
August 18, 2022
See oli hea lugemine! Esiteks meeldis mulle raamatu formaat ehk kirjavahetus kahe maal elava naise vahel, mille käigus vahetatakse kogemusi ja jagatakse maaeluks vajalikke asjalikke nippe. Neid viimaseid kõikvõimalikest valdkondadest alates toidu-, napsi- ja ravimiretseptidest ning lõpetades igasuguste muude maaeluks vajalike teadmistega. Algajale "maaelajale" teeb raamatu mõnusalt väärtuslikuks just see, et käsitletud on niivõrd palju erinevaid tahkusid, sest tahaks ju ise ka kõike ja kohe - permakultuuripeenral köögivilju kasvatada ja kõike purki pista, ravimtaimedega mässata, sulelisi kantseldada. Eriti lohutav oli lugeda raamatut õhtupoolikul, kui olin just seisnud masendavas seisus kapsamaa ees. Et polegi tegemist algaja ebaõnnega, vaid kapsaussid ongi üks jõle nuhtlus, millega ka kogenumad aiapidajad hädas on (mitte et mu enda ema seda teadmist mulle pärandanud poleks). Samuti ujus raamatut lugedes aegade hämarusest välja nii mõnigi lapsepõlvemälestus ja teadmisekilluke. Seda mõnusat tervetest köögiviljadest ühepajatoitu tehakse sünnikodus siiani. Samuti oli mälusoppidest kadunud jõhvikate allikavees säilitamise ja ilma suhkruta keedetud mustikate pudelisse ajamine. Selline teave on üliväärtuslik ning põlvkonnalt põlvkonnale teadmiste edasi andmist ei ole võimalik üle tähtsustada. Tore, kui leidub inimesi, kes suudavad seda ka laiemat lugejaskonda haarates teha.
Read
August 18, 2023Täiesti sümpaatne lugemine - ühest küljest on väike praktiline väärtus algajale maja-/aiapidajale, aga teisalt lihtsalt hea ajaviide ka siis, kui mingit plaani sõrmi mulda suruda ei ole. Lugemise käigus võib see tahtmine küll tekkida.
July 10, 2021
Minu arvamuse leiate blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
April 18, 2021
"Meie taluelu" raamat on kirjade formaadis - Epu ja Väikese Myy omavaheline kirjavahetus. Väike Myy on memm, kellega Epp rohevahetuse käigus tutvus ja kes jäi talle nii aianduse kui üleüldse taluelu nõuandjaks. Mul tekkis raamatut lugedes samastumishetk - ka meie oleme maal uustulnukad ja ei ole ma üles kasvanud oma memme nõuannete seltsis. Kuigi me ei ole siin nii suurejooneliselt ette võtnud nagu Epp oma kanade ja kogu söögi isekasvatamisega, siiski olid paljud tema algaja küsimused minulgi. Väikesel Myyl aga on igale küsimusele vastus või mitu. Ja nii eluterve suhtumine! Pole vaja oma peenraid naabri rõõmuks rohida - prioriteedid tuleb seada. Oo, kui rahustav ja tasakaalustav jutt!
Raamatus on palju praktilisi nõuandeid ja lihtsaid retsepte stiilis "kuidas meie vanaemad asju tegid". Vana hea talupojatarkus ja mul on nii hea meel, et see on nüüd raamatukaante vahele jõudnud, et osa saaksid ka need, kel ei ole oma isiklikku memme nõu andmas. Mul oli raamatut lugedes mõnus ja "oma" tunne, nagu oleksin ühenduses oma esiemadega...
Raamatus on palju praktilisi nõuandeid ja lihtsaid retsepte stiilis "kuidas meie vanaemad asju tegid". Vana hea talupojatarkus ja mul on nii hea meel, et see on nüüd raamatukaante vahele jõudnud, et osa saaksid ka need, kel ei ole oma isiklikku memme nõu andmas. Mul oli raamatut lugedes mõnus ja "oma" tunne, nagu oleksin ühenduses oma esiemadega...
Read
February 22, 2021Epp Petrone ja Väike Myy on (pikkadel pimedatel sügisõhutel?) hakanud teineteisele kirju saatma, ilmaasju arutama ja muidu nõu küsima. Nõu küsib rohkem siiski Epp, kel maaelu-kogemust veidi vähem ja eluaastaid niisamuti.
Ja maal neid küsimusi juba tekib, selles pole kahtlustki. Igal teemal. Kuidas valmivad Väikse Myy eriti maitsvad supid? Millised hoidised kipuvad kõigepealt otsa saama? Mida metsas teha? Ja siis veel need töömeestejutud, või elu ilma peremeheta ja elektrita. Laste töökasvatus.
Mulle meeldis Epu vannilugu:
"Näiteks muinasjuttu selle tare vannist võiksin alustada kümne aasta tagusest ajast. Kuidas asusin siia, toonasesse suvekoju, unistama-plaanima vannituba ja kuidas see saigi ehitatud, raha toona jagus… Ja kuidas siis selgus, et raha rahaks, aga vett meie kaevus ei jagu, nii et vannituba kasutada ei saagi… Ja kuidas sai kaubeldud naabertaluga nende puurkaevu jagamises, mitu aastat… Ja kuidas ma lõpuks tegin ise vallale puurkaevutoetuse taotluse, kuidas ootasin ja konkureerisin… Ja lõpuks saingi vee, muidugi läbi seikluste ja viperuste… Ja kuidas siis selgus, et aastaid tagasi valminud ja vett oodanud vannitoas on ehitusvead… Ja kuidas otsustasin ümberehituse ja korraliku vanni kasuks… Ja kuidas vannijalad jäid postimüügist saatmata ja kuidas selgus, et neid polegi enam kusagil saadaval… Ja kuidas ma linnas ringi sõitsin ja ühest poest lõpuks leti alt need õnnetud mitteametlikud vannijalad välja kauplesin… Ja kuidas maal selgus, et need vannijalad olid ikkagi vale mudeli omad... Ja kuidas ma järgmisel nädalal need linnas ringi vahetasin… Ja kuidas saabus taas torumees, kes oli nii palju kordi käinud, et hakkasime juba sõbraks saama... ja kuidas selgus, et mingi ühendus siiski ei toimi ja käisin uuesti linnas mingit uut osa ostmas, ja siis… Voilà, tehtud!"...
Ja Väikese Myy meenutus:
"Olen kuulnud, et meie maja algsel omanikul oli suur tünn keset kasvuhoonet, selle veerel papi siis kükitas, piibutobi suus, jälgides möödakäijaid. Hiljem rändas tünni sisu kasvuhoone mulda. Külarahvas pööras ikka nina õudusega kõrvale, kui neile seal kasvanud priskeid tomateid pakuti."...
Ja maal neid küsimusi juba tekib, selles pole kahtlustki. Igal teemal. Kuidas valmivad Väikse Myy eriti maitsvad supid? Millised hoidised kipuvad kõigepealt otsa saama? Mida metsas teha? Ja siis veel need töömeestejutud, või elu ilma peremeheta ja elektrita. Laste töökasvatus.
Mulle meeldis Epu vannilugu:
"Näiteks muinasjuttu selle tare vannist võiksin alustada kümne aasta tagusest ajast. Kuidas asusin siia, toonasesse suvekoju, unistama-plaanima vannituba ja kuidas see saigi ehitatud, raha toona jagus… Ja kuidas siis selgus, et raha rahaks, aga vett meie kaevus ei jagu, nii et vannituba kasutada ei saagi… Ja kuidas sai kaubeldud naabertaluga nende puurkaevu jagamises, mitu aastat… Ja kuidas ma lõpuks tegin ise vallale puurkaevutoetuse taotluse, kuidas ootasin ja konkureerisin… Ja lõpuks saingi vee, muidugi läbi seikluste ja viperuste… Ja kuidas siis selgus, et aastaid tagasi valminud ja vett oodanud vannitoas on ehitusvead… Ja kuidas otsustasin ümberehituse ja korraliku vanni kasuks… Ja kuidas vannijalad jäid postimüügist saatmata ja kuidas selgus, et neid polegi enam kusagil saadaval… Ja kuidas ma linnas ringi sõitsin ja ühest poest lõpuks leti alt need õnnetud mitteametlikud vannijalad välja kauplesin… Ja kuidas maal selgus, et need vannijalad olid ikkagi vale mudeli omad... Ja kuidas ma järgmisel nädalal need linnas ringi vahetasin… Ja kuidas saabus taas torumees, kes oli nii palju kordi käinud, et hakkasime juba sõbraks saama... ja kuidas selgus, et mingi ühendus siiski ei toimi ja käisin uuesti linnas mingit uut osa ostmas, ja siis… Voilà, tehtud!"...
Ja Väikese Myy meenutus:
"Olen kuulnud, et meie maja algsel omanikul oli suur tünn keset kasvuhoonet, selle veerel papi siis kükitas, piibutobi suus, jälgides möödakäijaid. Hiljem rändas tünni sisu kasvuhoone mulda. Külarahvas pööras ikka nina õudusega kõrvale, kui neile seal kasvanud priskeid tomateid pakuti."...
March 14, 2021
Kuna olen Epu elule juba üle kümne aasta läbi tema blogi ja raamatute kaasa elanud, siis esimese hooga neelasin ka seda raamatut nagu ilukirjandust. See on küll üdinisti praktiline, täis kasulikku infot, nippe ja nõuandeid - aga mõnusalt voolavas kirjavahetuse vormis, kõige praktilise vahele pikitud mõlema autori eraelu ja filosoofilisi mõtisklusi.
Minu riiulisse jääb see raamat aga eelkõige just käsiraamatuna. Lõpus on tähestikulises järjekorras teemade register, nii et mis iganes mulle tulevikus huvi pakub, saan kiirelt just selle teema kohta üle lugeda. Elasin ligi kümme aastat täitsa suure aiaga majas, aga ei osanud seal eriti miskit pihta hakata ja kogu aia potentsiaal jäi kasutamata. Praeguses elamises on vaid väike aialapike, mis on tunduvalt hallatavam - kavatsen siin nüüd ikkagi nii lillede kui potipõllundusega vaikselt katsetama hakata ja olen kindel, et juba praegu saan sealt raamatust mitmeid kasulikke teadmisi.
Eelkõige pani see mind aga veel rohkem unistama... Kunagi tahaksin ka ise maal elada. Sellest sai ka inspireeritud mu blogipostituse pealkiri: https://tikriblogi.net/2021/03/14/maa...
Minu riiulisse jääb see raamat aga eelkõige just käsiraamatuna. Lõpus on tähestikulises järjekorras teemade register, nii et mis iganes mulle tulevikus huvi pakub, saan kiirelt just selle teema kohta üle lugeda. Elasin ligi kümme aastat täitsa suure aiaga majas, aga ei osanud seal eriti miskit pihta hakata ja kogu aia potentsiaal jäi kasutamata. Praeguses elamises on vaid väike aialapike, mis on tunduvalt hallatavam - kavatsen siin nüüd ikkagi nii lillede kui potipõllundusega vaikselt katsetama hakata ja olen kindel, et juba praegu saan sealt raamatust mitmeid kasulikke teadmisi.
Eelkõige pani see mind aga veel rohkem unistama... Kunagi tahaksin ka ise maal elada. Sellest sai ka inspireeritud mu blogipostituse pealkiri: https://tikriblogi.net/2021/03/14/maa...
January 26, 2024
Minu vaieldamatuks lemmikuks on peatükid, kus rääkisin tööriistade tegemisest ja hooldamisest ning heinateost – kõik need teadmised kraamisin endale üllatusena välja kuskilt mälusoppidest. Vahel oli endalegi üllatuseks, et salves on päris täpsed mälestused, ja tean, kuidas ja kelle käest ma seda õppisin.
February 15, 2024
Oo, kus siin oli alles äratundmist, aga kes teab, see teab ja kõigile ei pruugi see raamat meeldida. Oli asju, mida teen samamoodi, oli uut, seega Lõuna-Eestis tehakse teismoodi, kui saartel. Retseptide lugemised jätsin vahele ja lõpp läks igavaks, aga vahva, et oli nii uue taluniku kui kogenud tegija vaated kõrvuti. Kiitus idee eest!
January 2, 2024
Ühest küljest on see praktiline nipikogumik ja teisalt juturaamat ja mu meelest väga oluline on siin ka hingeline tasand. Loodan, et lugeja märkab kõiki neid tasandeid. Minul lemmikpeatükkideks on just need, mis lapsepõlvemälestusi puudutavad. Nii helge ja turvaline tunne on neid mälestusi uuesti külastada, ja mõista, et kõigil kunagi omandatud tarkustel on suur väärtus. Arvan, et oleme Myyga sama tüüpi inimesed, väärtustame lapsepõlve. Samas oleme elukestvad õppijad, nagu igavesed lapsed oma katsetamisega.
Displaying 1 - 11 of 11 reviews