Sellest, et keegi meist pole ise ega asi iseenesest. Keegi meist ei alga iseenda sünniga ega lõppe surmaga. Iga elusolend on sündinud teisest elusolendist, mis temas edasi elab. Kõik, mille ta ära sööb, elab temas edasi. Kui ta paljuneb, siis elab edasi oma lastes. Kui ei paljune, sureb ja laguneb ning elab edasi neis, kes tema lagunevat keha toiduks kasutavad. Ka taimedes, mis temast lõpuks kasvavad, mille siis keegi järgmine sööb jne, pikalt. Ehk, et keegi ei teki ega kao vaid muundub ühest kehast teiseks, ühest olekust teiseks, ühest olemise vormist teiseks.
Ajast, mil elu tekkis, oleme mitmekordistanud elamise vorme ja viise, kuid oleme jätkuvalt ikka see sama elu, mis alguses. Pmts, see pidevalt moonduv ning erinevatesse mateeriakillukestesse nö ümber asuv elu on kõigil ühine. Muundumine või metamorfoos toimub vahetpidamata, kõik seguneb, kõiki on kõigis ja kõiges. Alates suurest paugust elu ei teki ega kao, üksnes pidev metamorfoos.
Lühikestes peatükkides peatub autor selle ühe ja sama elu moondumiste ja muundumiste erinevatel sõlmpunktidel. Toetudes muljet avaldavale läbi töötatud kirjanduse nimekirjale (nimekiri on raamatu lõpus ära toodud) räägib eraldi sündimisest ja suremisest, vaimust, intellektist ja identiteedist, ühendab ära taimedele ja loomadele lisaks eluta looduse,tehislikud infrastruktuurid, Maa, Päikese ja õhu. Mh räägib darvinismist, evolutsioonist ja ökoloogiast. Näitlikustab oma teese sõnadega kaleidoskoop ja lapitekk, esimene on mulle kuidagi mõistetavam.
Ja pmts ongi kõik, terve raamat räägib sellest ühest ja samast, tegelikult ju üldsegi mitte võõrast ja kuidagi isegi loogilisest mõttest, et kõik on üks ja lõputu metamorfoos. Lihtsalt, et mitmest erinevast küljest. Võib vist öelda, et autori mõte on nagu elu, võtab raamatu jooksul mitmeid erinevaid vorme, muundub ja moondub, kuid sisuliselt ei muutu ja ega välja ka mu meelest kuhugi eriti ei jõua. Samas, kirjutatud on hästi. Kusagil raamatu keskel ma korraks tüdinesin, tekkis tunne, et kuule, isegi mina sain juba aru, lähme nüüd palun edasi, aga kaks päeva lugemise pausi ja oli jälle huvitav. Ta seob ära bioloogia, botaanika ja antropoloogia, sotsioloogia, esteetika, filosoofia ja poeetika. Ja mitte et pudru ja kapsad. Metafoorid ja kordused ja kohati on tekst nagu proosaluule. Liigitada ei julge, teaduskirjandus ei ole, päris uhuu ka ilmselt mitte, aga värvidest kangastub sirelililla ja mereroheline ja näpuotsa täis kuldset sädelust …