Koletised ei varja end ammu enam lastetubades voodite all või riidekappides, vaid on kolinud meie elu- ja magamistubadesse, esinedes armukeste, elukaaslaste või abikaasadena. Nende laubale ei ole põletatud sõna „OHT”, nad tulevad hoopis meeldivates pakendites, mis võiksid kaunistada kõige armastusväärsemaid inimesi. Sotsiaalsete kameeleonidena kohanduvad nad teiste inimeste ootuste ja lootuste järgi ning nõuavad vastutasuks kõike ja mitte kübetki vähemat. Me kõik oleme neid kohanud. Nad tiirutavad kui näljased haid seltskondlikus vees, olles pidevalt uue saagi otsingul. Nad näevad välja sõbralikud ja lustlikud kui delfiinid, ent käituvad kui halastamatud haid. Nõrgemad langevad esmalt nende lõugade vahele, kuid süües kasvab isu ja kogu habras ökosüsteem võib peatselt muutuda nende toidulavaks, kus on ohustatud igaüks, kes ei erista teineteisest pea kohal tiirutava delfiini või hai varju. Õnneks on inimkäitumine mustriline, ühe hai tundmiseks piisab teise hai tundmisest. Suutes eristada normaalset väärast, saab igaüks siluda enda suhetest välja ebatasasusi, mis vähendavad rahulolu iseendaga ja teiste inimestega. Raamat „Suhtekiskjad“ toob võrdlusmaterjaliks väär-käitumise, mida vaadeldakse ja analüüsitakse kannatanute isiklike kogemuste näitel. Keegi on toonud korvamatuid ohvreid, et lugeja saaks ohutust kaugusest samastuda tema rolliga, õppida tema loost ja tulevikus säästa ennast halvemast, sest selleks, et õppida tundma enda tugevusi ja nõrkusi, on mõnikord tarvis kohtuda Saatana endaga.
Viimase aja suurima üllatuse pakkunud lugemine. Ei ole tegemist liiga tõsise teaduskirjandusega, kuid ilmselgelt on kodutöö olnud põhjalik ning minusuguse jaoks, kes hindab faktipõhisust, igati piisav. Kombineerides välja mõeldud illustreerivaid lugusid sisulise analüüsiga on kõik väga lihtsasti loetav ning hiljem seeditav.
Sobib lugemiseks nii sellel, kes üritab mõista oma suhtepartnerit, vanemaid, lapsi või iseennast. Aga samuti "karja" eest vastutajale.
Hea tõestus, et ei pea lugema ainult tunnustatud ja kiidetud/turundatud ameerika autoreid. Lihtsal Tartu mehel võib olla samapalju, või rohkemgi pakkuda.
Polnud Marek Liinevist enne midagi kuulnud. Seda kust ma sellest raamatust kuulsin või reklaami nägin, ma millegipärast enam ei mäletagi, kuskil keegi mingis vestluslõngas soovitas ilmselt. Pealkiri ütleb kohe ära millega tegu. Eks meist igaühel ole kogemusi, kokkupuuteid, konflikte või ka lühemat või pikemat kooselu mõne suhtekiskja, ehk, moodsalt väljendudes nartsissistliku isikuhäirega tegelasega, et mitte öelda psühhopaadiga. Sadistlik ülemus, kuri naabrivanamees, imelikult käituv kaaslane, nad kõik võivad (kuid ei pruugi) nende emotsioonidest ja manipuleerimisest toituvate kiskjate hulka kuuluda. On endalgi kogemusi, päris paljud imelikuna ja tervele mõistusele seletamatutena tunduvad seigad said siit raamatust päris tõhusat seletust. Tunnen nii mõndagi reaalset nartsissisti, selle äärmusliku vormiga - psühhopaadiga - pole õnneks kokku puutunud - vähemalt teadlikult. Nagu paljudel juhudel, kõik peitub lapsepõlves. Psühhopaatide ja nartsissistide näol on tegu väärkoheldud lastega, kes väljast abi saamata sulguvad iseendasse ning tõstavad iseenda Universumi kuningaks, kelle ümber kõik käib ja kelle tahtmist mööda peavad teised inimesed tundma, käituma, reageerima. Eelkõige on teised inimesed selleks et suhtekiskjale rahuldust pakkuda. Ja selleks on head kõik viisid, sest reeglid ja seadused on välja mõeldud pahade inimeste poolt, et nartsissisti kiusata. Täpselt nii nad mõtlevad, ja nad on head manipuleerijad ja näitlejad sinna juurde. Tegu pole mingi akadeemilise kliinilise psühholoogia alase teadustööga, kaugel sellest. Raamat on üsna lobedas stiilis ja väga kergesti neelatav. Tähendab, kui teema huvitab. Mind huvitab. Raamat jaguneb viieks näidisjuhtumiks ja siis igat juhtumit lahatakse. Mis mind veidi häiris olid ilmselt ilukirjanduslike või siis mitme pärisjuhtumi kompotina kirja pandud näidisjuhtumite rõhutatult väljamaine olemus. Mu meelest oleks palju efektiivsem, kui psühhopaatlike suhtekiskjatena oleks esinenud kodumaiste nimedega tegelased, mitte Bettyd, Erinid, Willid ja Laurenid. Nagu öeldud, mul oli väga huvitav ja isikliku kogemuse tõttu oli pidev tahtmine "ahhaa" hüüda, kui autor nartsissimile iseloomulikke käitumisjooni selgitas. Soovitada ei julge. Kuigi psühholoogia peaks vist igaühele vähemal või rohkemal määral huvi pakkuma, ja suhted on ka sellised asjad mis puudutavad meid kõiki - sest siin poldud mõeldud mitte ainult mehe ja naise vahelist suhet, vaid ka näiteks lapse ja vanema suhteid, kui emb-kumb on psühhopaatlike joontega nartsissist. Lapspsühhopaadi juhtum oli veel eriti vastik. Aga hea raamat on.
Kohe, kui märkasin raamatu kirjastajat, tekkis minusse kahtlane tunne. See tunne leebus, kui sõrmedega üle raamatu lehekülgede lasin ning avastasin, et tegemist ei ole järjekordse eluloolise ning poolseksuaalse üllitisega, mis sobib vaid meeleheitel koduperenaiste öökapile. Raamatus on mitme inimese (suhtekiskja) lood, mis on üpris uskumatu kulgemisega, kuid valdavalt siiski ühiskondlikult aktsepteeritava lahendusega. Ühe tegelase lugu (noormees nimega Erin) meenutab kangesti Lionel Shriveri raamatu "Me peame rääkima Kevinist" kulgu, kuid on erineva lõppkulminatsiooniga. Lugudele järgneb pikk, tavainimesele mõistetavaks tehtud seletus inimpsühholoogiast ning sellest, mil määral inimloom loomariigi seadustele allub ning milliste loomade käitumismustrite järgi toimetab. Iseenesest huvitav raamat, autor on teinud hea töö pika seletuse lühendamisel 400 lk-ni, kuid selgitused oleks kohati võinud olla veelgi lühemad, vähem kõrvale kalduvad ja/või korduvad.
Väga hästi ja kirjutatud raamat, mida on raske käest panna. Illustreerivad näited elust enesest, meestest/naistest suhetes või lastest/emadest. Väärt lugemine, millest on kõigil midagi kõrvataha panna. Üle pika aja üks väga hea raamat.