"Enne lõppu“ on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2020. aasta noorteromaani konkursi võitja.
ENNE LÕPPU on minajutustaja Katrina kergelt irooniline sissevaade ühe täiesti tavalise gümnaasiumiklassi päevadesse. Tegevus toimub umbes aasta jooksul, kuid Katrina elu muutva traagilise sündmuse põhjused jäävad aastate taha. Mis temaga lõpupeol juhtub? On see juhus või eksitus? Mis oli enne lõppu? On see üldse lõpp?
Ma oleksin juba siis pidanud taipama, et asjad, mis meiega juhtuvad ja muudavad meid igaveseks, juhtuvad ilma, et me teaksime, et need juhtuvad. Oluline toimub eesriide taga, varjatud stseenides, meist sõltumata, võib-olla kellegi kolmanda kaasosalusel, uitmõtte, oletuse või järelduse tõttu. Aga ei, ma olin täiuslikult pahaaimamatu.
Jana Maasik tuli kirjandusse 2012. aastal, kui tema debüütromaan võitis romaanivõistluse. Tänaseks on ta mitme romaani, laste- ja noorteraamatu autor. Ta on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas oli ta 2019. aastal Tartu lastekirjanduse auhinna laureaat. Viimastel aastatel on ta rohkem kirjutanud keskmisele koolieale. Teda inspireerivad tema karakterid. Sageli on neil hea huumorimeel, keerulistesse olukordadesse sattudes toetuvad nad sõpradele ning oma nutikusele.
Jana Maasik is the author of several books for children and young adults. She became a writer in 2012 when her debut novel won a competition. Maasik has received several awards since then, including the 2019 Tartu Children’s Literature Award. Lately, she has focused on writing fantasy-rich thrillers for middle-school students. Maasik is inspired by her own characters, who are often witty and rely on their friends whenever they end up in tough situations.
Ma lugesin seda kaua-kaua. Mitte, et selle pärast, et see oleks halb olnud, vaid vastupidi. See oli väga hea. Sain sellest juba esimestel lehekülgedel aru ja seetõttu venitasin lugemisega. Täna sain selle läbi ja otsustasin, et pean selle endale ostma. Ma aeg-ajalt ostan raamatuid küll, aga mitte siis, kui see mul juba läbi loetud on. "Enne lõppu" on erand. Raamatu peategelane on kaheteistkümnendik Katrina, aga minu arvates võib mingis mõttes peategelasteks kogu tema klassi nimetada. Tema klassikaaslaste kohta oleks tahtnud ehk rohkemgi teada, aga ka nii oli hea. See pole klišeelik noortelugu, kus tüdruk armub poissi ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni või siis raamatu lõpuni. Jah, ka siin on armastust, aga see pole nii kesksel kohal. Rohkem keskendub raamat koolikiusamisele, selle põhjustele ja tagajärgedele. Kiusamine ei toimu olevikus, vaid oli põhikoolis ning Katrina polnud põhikiusatav, kuid see ei jätnud teda puudutamata. Samas ka olevik pole Katrinale lihtne ning eriti selgeks saab see raamatu lõpus. Mulle tundub, et iga sõna on hoolega läbi mõeldud ja täpselt omal kohal. Ma nautisin iga sõna. Võrdlused, kirjeldused,Katrina mõtted-see kõik oli niivõrd hästi kirjutatud, et ma tunnen täitsa kerget kadedust. Tasuks mainida, et "Enne lõppu" sai minu raamatu ees Noorteromaani võistlusel esikoha ja ma saan täitsa aru, miks see võitis. Nii et on vist loomulik tunne natuke kadedust tunda :D Ma loodan väga, et autor kirjutab tulevikus veel noorteromaane.
Uppusin ära. St vajusin sügavale selle raamatu sisse. Päris raske oli taas välja tulla. Selleks oli põhjus kenasti olemas 😎. Mõni raamat on ilusalt hea. Mõni jälle rõvedalt hea. Või põnevalt hea. See raamat oli valusalt hea. Suurepärane noortekas, aga ausalt, pean lõpetama taoliste valusate noortekate lugemise. Viimasel ajal on neid üksjagu sattunud liiga lühikese ajavahemiku sisse. Ilmselgelt hakkab mu taluvuslävi kätte jõudma 😬. Või siis oli selles raamatus lihtsalt see "miski", mis vajutas õigetele nuppudele. Igatahes tundub, et tegu on ühe parima noortekaga, mida olen lugenud. Teemaks koolikiusamine. Katrina jutustab oma kooliajast, olles jutustamise hetkel lõpetanud just kaheteistkümnenda klassi. See on valus tagasivaade. Põhjus, miks ta seda teeb, vaatab tagasi, on ka valus. Paneb mõtlema, kui paljud koolikiusamise lood on jäänud napilt lõhkemata, sest enamus neist ongi vist nagu sütikuga pommid. Mulle meeldis piiluda Katrina mõtetesse. See, kuidas ta oma tunnetest jutustas ja neid analüüsis, tundus tõetruu. Ta ei osanud alati selgitust anda, miks käitus nii nagu ta miskis olukorras käitud. Ütlemata sõnad, tegemata teod, teadmatus, kahetsus, valu... kõik nii tuttav. Ometi ei ole sellel lool väga kurb alatoon. Ja kirjutatud on super hästi. Jätan autori nime igatahes meelde. 😉
Lugesin esimese hooga kiiresti kahe ööga läbi. Seejärel lugesin aeglaselt. See raamat lihtsalt ei jätnud mind, käisin nädal aega nende mõtetega ringi. Mulle on alati Jana Maasiku raamatud meeldinud, aga see on eriline: õrn – peaaegu habras, katkendlik, katkine, tundlik, irooniline, kaastundlik. Mõtlesin, et Katrina tegelaskuju pole tüdruk mu naaberkorterist, aga ta võiks olla mu parim sõbranna. Võibolla sellepärast, et ma pole väga ammu nii sügava tegelaskujuga kohtunud. Ja mulle väga meeldib selle raamatu keel. Pole ka kardetud näidata seda, kuidas noored tegelikult räägivad. Kõik tundub täpne. Koolid (seda enam klassid) on loomulikult erinevad, ei saagi olla sarnaseid klasse. Igal klassil on oma lugu. Katrina klassi luga ma usun. Väga hea raamat.
Tegemist on minu meelest väga hea teostusega slice-of-life noorteraamatuga. Abiturientide tegemisi ja tundeid oli kirjeldatud hämmastava täpsusega. 2 aastat tagasi olin ise lähenemas lõpueksamitele, peeti viimaseid pidusid ja paanitseti tuleviku pärast. Lugedes siinseid pidusid, koolipäevi, õpetajate käitumist jm tundsin end minevikku transporditult. Tekkis igatsus sellele ühtsustundele, mis gümnaasiumi jooksul välja arenes ning tabasin end mitu korda mõtlemast enda mälestustele. Eks muidugi minu lõpuklassi tegemisi hakkas varjutama pandeemia ning ka esimesi ülikooliaastaid, mis peaksid olema "elu parim aeg", on ta tugevalt mõjutanud.
Esimesed 60 lehekülge mind väga midagi ei huvitanud, kuid minu meelest on selliste "lõik elust" raamatutega mul tihti nii. Võtab aega veidi, et sisse elada, kui sellist pidevat kiireloomulist sündmustikku pole. Lugemas hoidsid mind peategelase mõneti filosoofilised mõtisklused elu kohta. Sujuv pendeldamine minevikus ja olevikus ning alati just selles hetkes olemine ei muutunud minu jaoks segaseks, vaid pigem andis loole kihte juurde. Kui ma muidu tihti hoidun raamatutest, kus koolikiusamine on peamine narratiiv, siis siin oli ta pigem episoodiline ning peategelane reflekteeris asjade üle.
Mõneti jäi mind aga häirima Andre osa siin teoses. Nimelt just see, et asi jäi lahenduseta. Andre on Katrinat 3 aastat saatev aspekt ning tema saladuslikkus ja kinnisus oli intrigeeriv, tema roll siin mõistetav. Kahjuks aga mõjus mulle õrritamisena see, et lõpuni välja ei saanud lugeja midagi teada tema motiividest. Üleüldiselt algatati Andrega mingeid teemasid, mis tundusid kuhugi viivat (nt ) ja siis lihtsalt lahtusid.
Lõpetuseks tahaksin aga öelda, et raamat on tõesti väga hästi kirjutatud. Läbivad teemad on olulised ning huvitavad. Nagu eelnevalt mainitud on tugevaim aspekt see, kui hämmastavalt täpselt autor abiturientide elu kirjeldab.
Jälle on käes aeg, kui hakkavad riburada pidi ilmuma viimasel Tänapäeva noorteromaanide konkursil edukalt esinenud käsikirjad. Sel korral oli mul võimalus alustada Jana Maasikule võidu toonud romaaniga "Enne lõppu". Juba esimeste peatükkide jooksul hakkasid esile kerkima seosed kahe teise viimastel aastatel loetud ja vägagi korda läinud romaaniga.
Esimene seosetekitaja oli Eia Uusi omajagu kõmu esile kutsunud romaan "Tüdrukune", mis kriipis hinge raamatus olnud koolikiusamise kirjeldustega. Kui Uusi romaanis sattus noor tüdruk oma klassivendade füüsilise kiusu objektiks, siis Jana Maasiku noorteromaanis kirjeldatakse (peamiselt) vaimset kiusamist klassiõdede poolt. Mõlema teose vastavaid peatükke ja lõike oli minul füüsiliselt raske lugeda. Ma võin lugeda veriseid mõrvamüsteeriume või sõjakoledustest rääkivaid romaane, kuid kaitsetu lapse jõhker kiusamine ja alandamine on neist sadu kordi vastikum. Samas on antud teema käsitlemine igati vajalik ja tervitatav, eriti kiusamise mõjude kirjeldamine inimese psüühikale pikemas perspektiivis.
Teine romaan, mis mul kohe pähe kargas, oli Kaia Raudsepa "Nähtamatu tüdruk". Mõlema romaani fookuses on peategelase sisemaailm ning täiskasvanuks saamisega kaasnevad kõhklused ja kahtlused. Nii "Nähtamatu tüdruku" Lena kui ka "Enne lõppu" Katrina on "üle- järele-, peale-, ja allamõtlejad", kelle "sisemiste minade matrjoškad" meile romaani vältel vaikselt avanevad. Need tüdrukud ei ole paljudele noorteromaanidele omased lihtsakoelised teismelised, kelle maailma keskmeks on peod, arusaamatused vanematega ja esimesed armusuhted, vaid põnevad inimhinged, kelle arengut on huvitav jälgida.
Kuna ma ei ole veel jõudnud teisi konkursil kõrgetele kohtadele jõudnud töid lugeda, siis lõplikku otsust meie noortekirjanduse hetkeseisust on ennatlik teha. Kuid olles lugenud viimastel aastal ilmunud teisi kodumaiseid noortekaid, siis on tunne, et liikumine psühholoogiliselt sügavama ja mitmekihilisema teksti suunas on siiski toimumas. Enam ei juhtu noorteka peategelasega 200 lk jooksul kõik, mis ühe noore inimesega võib juhtuda (alates esimesest purjusolekust kuni rasestumiseni välja), vaid kirjanikud võtavad üks-kaks teemat ja lähevad nendega süvitsi. Eks nüüd tuleb lihtsalt oodata noorte lugejate reaktsiooni sellisele muutusele. Mina jään paari oma õpilase muljeid igatahes huviga ootama, kes alustasid minu soovitusel "Enne lõppu" lugemist ("Nähtamatu tüdruk" sai näiteks väga positiivset tagasisidet).
Teemad, mida Maasik oma teoses käsitleb, on tuttavad muust eesti noortekirjandusest (sh koolikiusamine, koduvägivald, alaealine rasedus jt). Need mõjuvad aga teisiti tänu teose peategelase Katrina läbivale sisemonoloogile. Katrina arutlevad tagasivaated minevikku annavad nendele sündmustele võimaluse seista ja hingata. Teos ei tõmba lugejat rajalt maha intensiivse trauma dump'iga. Lugu peegeldab suurepäraselt seda, kuidas minevik võib nii igaveseks kummitama jääda kui ka täiesti ununeda. Kõigel, mida teeme või tegemata jätame, on siiski oma tagajärg.
Raamatu lugemisel olin ise vaevu gümnaasiumi lõpetanud. Tolleaegsed mälestused-tundmused olid veel värsked. Maasik kujutab minu silmis perfektselt seda lõpuklassi kambavaimu, mis on tolleks hetkeks lõpuks välja kujunenud. Ometi on see just see hetk, kui kõik peavad suurde maailma laiali minema, teadmata, kas üksteist nii pea veel jälle näevad. Selline lahkuminek võib olla nii õnnistus kui ka eksimus- ja üksildustunnet tekitav. Teose lõpp oli ikka nii traagiline ja ebaõiglane, et see jäi mind päris pikalt kummitama. Lõpp meeldis mulle sellest hoolimata, kuigi leian, et Andre lugu jäi ülearusena ripakile.
Olen harjunud noortekirjandusega, mis on lihtsa keelega ja sisaldab palju dialooge. Eks ma tihti alahindan noori, kuid Maasik seda ei tee ja toob noorteni raamatu, mis on täis sügavamat sisemonoloogi ja sissevaadet ühe noore inimese ellu, kes orienteerumas kooli sotsiaalsetes rägastikes ja kooli kiusamises. Dramaatiline süžeepööre lisas raamatule kindlasti põnevust, kuid mulle meenutas kogu kompott liialt Oliveri raamatut Enne kui ma langen.
Mul on hea meel, et mul on midagi soovitada neile noortele, kes tahavad tõsisemat lugemist, keerulisemat teksti, aga ma ise jään pigem lihtsamate ja tempokamate raamatute juurde.
Kirjutamine oli tugev. Tegelastel olid iseloomud ja huvid ning nende tegutsemistele olid põhjused. Ütleks, et noorte suhtluse kujutamisega on hästi hakkama saadud. Lõpu poole läksid asjad põnevamaks, kuid on siiski kahju, et me ei saanud näha vestlust, millele lõpp viitas. Ainult vahepeal olid ajahüpped, mida kohe esimese hetkega ei märganud ning kohad, mis seetõttu mõjusid veidi laiali valguvalt. Samuti oli mulle isiklikult kohe algul liiga palju nimesid antud, mida jälgida, aga pärast uuesti nende kohtate üle lugemist oli see okei. Sõnumites olid vahepeal lühendeid, mida ma esimest korda nägin, kuigi olen tegelastega ühes vanuseklassis. Samas, noori on igasuguseid. Üldiselt võib öelda, et see on noortekas, mida tasub lugeda.
Noortekirjandus on minu jaoks täiesti tundmatu territoorium. Kui olin noor polnudki vist peale „Kadri“ ja „Kasuema“ tüdrukutele mõeldud noortekirjandust. Ja kuna ma enam sihtgruppi ei kuulu, siis pole ma „noortekaid“ üldse lugenud. Ei oska öelda, kuidas „Enne lõppu“ sihtrühmale peale võiks minna aga mulle väga meeldis - selles raamatus oli sisu ja sügavust. Katrina irooniline ja analüüsiv maailmavaade oli mu meelest kohati väga täiskasvanulik.
Raamat ületas mu ootusi, see oli väga hästi kirjutatud ning dialoogid ja tegelased olid reaalsed. Kohati oleksin soovinud, et oleks selgemini aru saada, kas tegevus on parajasti olevikus või minevikus. Andsin esimese hooga hindeks viiks, aga peale väikest mõttepausi jäi mind häirima see, et lootust tõi raskes olukorras neiule jälle see, et on väike võimalus olla koos oma "unelmate poisiga". Võibolla on see minu tõlgendus asjadest. Praegu jäi muidu suurepärasest raamatust jälle mulje, et kõik probleemid lahendab üks poiss. Raamat ületas mu ootusi, see oli väga hästi kirjutatud ning dialoogid ja tegelased olid reaalsed. Kohati oleksin soovinud, et oleks selgemini aru saada, kas tegevus on parajasti olevikus või minevikus. Andsin esimese hooga hindeks viiks, aga peale väikest mõttepausi jäi mind häirima see, et lootust tõi raskes olukorras neiule jälle see, et on väike võimalus olla koos oma "unelmate poisiga". Võibolla on see minu tõlgendus asjadest. Praegu jäi muidu suurepärasest raamatust jälle mulje, et kõik probleemid lahendab üks poiss.
Mina ise eriti palju raamatuid ei loe aga see raamat oli nii hea ja minule sobilik ning sain selle loetud päris kiiresti (olen aeglane lugeja). Paar kohta oli,mis ajasid segadusse aga muide hästi kirjutatud. Lõpp lahendus oli samuti hea. Mina ja peategelane Katrin oleme samasugused vaiksed õpilased klassis ning ei tea mida edasi minna õppima. Soovitaksin seda raamatut lugejale, kellele meeldib raamat kus saad alles täiesti lõpus teada mis juhtus.
Mulle meeldis see teema, koolikius tüdrukute poolt. Et ei olnud rööprähklemist, et mis kõik noortemaailmas toimub, vaid pigem kaks-kolm liini, millele keskenduda. Mulle meeldis peategelase sisemaailm ja arutlused. Mulle meeldis, et ma ei arvanud traagilist sündmust ära. Natuke jäi segaseks aegade vaheldumine. Kuigi see väga ei härinud, sest tegelikult toimus vist kõik see üsna lühikese aja (aasta?) jooksul. Oleksin isegi rohkem tahtnud lugeda (kuulasin audioraamatuna) - mõnda lauset/mõtet kohe mitu korda. Teos on võitnud ka noorteromaani konkursi. Mõnus mitmekihiline ja mõtlemapanev.
Elasin peategelasele kaasa ja tundsin nii paljudes kohtades kui täpselt, loogiliselt ja sügavalt autor midagi tabanud on. Usun, et kõik, kes on ka ise pigem "üle-, järele-, peale- ja allamõtleja" koovad siit tundelõngadest oma salli. Aga igal juhul, kõik kes koolitee läbi teevad, puutuvad ühel või teisel moel kiusamise teemaga kokku, küsimus on, kui sügavale endasse sa seda lased ja kuidas sellest välja tulla. Võibolla on see raamat hea võimalus enda jaoks teema lahti mõtestada.
Mõned sõnastused oleks võinud olla noortepärasemad, et see oleks kaasaegse noorteromaanina usutav. Samuti on mitmes kohas toimetajal kirjavead kahe silma vahele jäänud. Seetõttu panen ka neli tärni, mitte viis.
Mis aga puudutab raamatu lugu ennast, siis oli see võrdlemisi kergesti samastutav ning igati haarav lugemine.
Esimene pool teosest jäi aga minu jaoks venima. Lugedes meenus kohe Kaia Raudseppa "Nähtamatu tüdruk". Kindlasti on neid, kellele just selline tempo sobib. Sest mõlemad raamatud on siiski ju väga hästi ja keeleliselt mõnusalt kirjutatud. Lihtsalt mulle sobib teistsugune tempo.
Üldiselt aga on "Enne lõppu" kindlasti põhjalikumalt ning sügavamalt kirjutatud kui paljud keskmised noortekad. Mõttega peab ikka kogu aeg kohal olema, et mõista, mis ja jne.
Kinnisust püüti nii sügavalt edasi anda, et lõpuks katkestas see ära terve süžeeliini. Emotsioonide edasi andmine läbi ütlemata/tegemata negatiivse ruumi kirjanduses on küll mõjus, aga eelistaks, et õhku visatud leivaraasud ikka jututeemaks tuleksid. Selline lugejate emotsionaalne peedistamine on natuke ohkama panev...
,,Lõpus on kõik hästi. Kui kõik pole hästi, siis pole see lõpp." (Allikas: sotsiaalmeedia) - Postitasin selle ka enda instagrami storysse, sest viimasel ajal on mu elus toimunud palju nii-öelda lõppe, mis võibolla polegi veel tegelikult lõpud.
,,Asjad, mis meiega juhtuvad ja muudavad meid igaeseks, juhtuvad, ilma et me teaksime, et need juhtuvad. Oluline toimub eesriide taga, varjatud stseenide, meist sõltumata, võib-olla kellegi kolmanda kaasosalusel, uitmõtte, oletuse või järelduse tõttu. "
"Mõte rikastab ja lisab, püüab millegi täiesti ebaloogilise loogiliselt kõlama panna. "