Käesolev raamat annab põhjaliku ülevaate saja aasta jooksul toimunud muutustest Eesti talumajade ehitamises ja arhitektuuris. Saame teada, mida tõi maaelus kaasa talude väljaostmine mõisaomandusest ning nende iseseisvumine ning kuidas kohanes põline rehemaja uute nõudmistega. Suur ülevaade on talude õuedest ja õuehoonetest, millest kõige silmapaistvamad maa- või paekivist ehitatud karjalaudad ja tallid. Seni vähetuntud teemana on sisse toodud ka eri aegadel toimunud arhitektuurivõistlused uute sobilike taluelamute ja teiste hoonete projektide saamiseks. Eraldi peatükid on pühendatud kahele eripärase arenguga piirkonnale: Põhja-Eestis asuvatele Palmse mõisavalla taludele ja Muhule kui ühele kõige omapärasemale taluarhitektuuri piirkonnale Eestis. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega ja pakub nii äratundmis- kui avastamisrõõmu Eesti kodudest, kus on elanud meie esivanemad ja kus nii mõnigi kord elame ka meie.
On aasta 2100 ja ilmub holograafiline raamat "Eesti maja: uuem eluarhitektuur 1990 - 2030". Lugejale näidatakse "Lollidemaa" mõisaid Muraste nõlval, suurärimeeste häärbereid Tiskres ja Viimsis ja Kalamaja IT-meeste "penthouse" kortereid. Mustamäe hruštšovkadest ja tervest Paide linnast räägitakse ühes lauses.
"Eesti Talu: ..." on ilus ja tiheda fotomaterjaliga raamat Eesti suurtalude arhitektuurist 19. sajandi keskpaigast kuni Nõukogude Liidu okupatsioonini. Raamatu peamine väärtus minu jaoks oli arusaam, et Eestis oli juba üsna vara peale pärisorjuse kaotamist edukaid suurtalusid ja edukaid piirkondi, kus ettevõtlikud inimesed oma elujärge parandasid.
Eraldi peatükid Palmse ja Muhu eripärase taluarhitektuuri ja eriti peatükk Vabadussõja järgsete asunikutalude arhitektuuri kohta olid nö maalähedasemad, s.t. rääkisid laiapõhjalisemalt ka väiksemate ja vaesemate taluettevõtjate eluasemetest.
Adusin, et minu abikaasa isa vanavanematekodus olev 19. sajandi teisest poolest pärit rehielamu oli juba ehitades pigem vanamoodne ja vähem jõuka taluniku maja - eluruumid, rehealune ja loomalaut ühes hoones koos, kambrid pigem väikesed ja rehetoa ahi vanamoodne. Lisaks - ainult 1-2 väiksema suurusega kõrvalhoonet.
Huvitav lugemine, aga pigem läbilõige edukama ühiskonna arhitektuurilistest ambitsioonidest ja mitte läbilõige sellest, kuidas eestimaalased 19. sajandi lõpul elasid.
Autor on lugeja rõõmuks raamatusse mahutanud aukartust äratava hulga maju. Valikusse on saanud praktiliselt kõik vähekegi kobedamad ja omapärased elamud, terve hunnik põhiplaane ja muid jooniseid, vanu ning uuemaaegseid fotosid. Uurimist jätkub pikemaks ajaks ning kohe on suur isu teha mitmeid temaatilisi ekspeditsioone kodumaal.