see raamat oli minu meelest maailmast küll täiesti puudu - ühe Etonis õppinud mehe mälestused ja mõtisklused sel teemal, kuidas see kõik oli ja mida talle andis, aga ka laiemalt, kuidas see kool ja selle vilistlased me praegust maailma mõjutavad.
puudu oli see vast suures osas sellepärast, et insiderid eriti ei jaga oma Etoni-kogemust, see on osa... kooli kultuurist. aga Okwonga oli ses mõttes pigem outsider, et mustanahaline, Uganda sõjapõgenike perest keskklassi poiss, kes lihtsalt tahtis ka heasse kooli õppima saada ja kelle ema väärtustas haridust niivõrd, et suutis talle seda lubada (abiks ka 50% stipendium ja see, et tollal - Okwonga on praegu 42, seega käis koolis täpselt minuga samal ajal, 80-ndate teisel poolel ja 90ndatel - oli Etoni õppemaks kolm korda madalam kui praegu ja seega sai sellise taustaga õpilane seda endale lubada, enam ei saaks).
ja oligi hea kool, mingis osas teeb lausa kadedaks. Okwonga enda töövõime avaldab ka muljet (ta arvutas ühel hetkel välja, et iga ta koolipäev maksab ta emale 20 naela, ja otsustas selle raha eest viimase võtta - mõistan seda lähenemist:)), aga selgelt on sellele seltskonnale seal antud parimad õpetajad ja kõik maailma võimalused.
see pole tegelikult üldse väga pikk raamat ja jutt on üsna napp, pigem sellised... pildikesed. aga õudselt hästi kirjutatud ja annab väga hea sissevaate sellesse, kuidas privileeg töötab.
“No one here ever tells us out loud that we Etonians are natural leaders: that is what the architecture is for. In one of the rooms, where students gather now and then, I find the mounted bust of every boy who has gone on to be the leader of the country. My boarding houses look like government buildings.”
sinna juurde on see kõik väga diskreetne, ühegi koolikaaslase nime (k.a. "leaders of the country") ei nimetata, ise võid välja arvutada, kes on kes. samuti ei öelda kellegi ega millegi kohta halvasti. aegajalt on tunda autori... hämmingut ja/või sisekonflikti.
ja siis muidugi räägib see raamat ka ühe minu vanuse briti mustanahalise mehe elust ja üleskasvamisest ja sellest, kuidas ta rass ta elu on mõjutanud, ja kuigi selles pole mulle otseselt ühtegi uudist (loen piisavalt vasakpoolseid ajalehti), siis kurb ja mõtlemapanev on ikka. aga Okwonga ei unusta pea hetkekski lisada, et Eton oli ta turvapaik, kuhu rassism ei ulatanud. ta teadvustab oma privileegi igal sammul. ja minu meelest tunneb end selle tõttu ka süüdi. tunne, mis enamust ta koolikaaslasi küll ühelgi moel vaevavat ei paista.
"Shamelessness is the superpower of a certain section of the English upper classes. While so many other people in the country are hamstrung by the deference and social embarrassment they have been taught since birth, the upper classes calmly parade on through the street and boardrooms to claim the spoils. They don't learn shamelessness at Eton, but this is where they perfect it."