What do you think?
Rate this book
Minu... #142
Minu Uus-Meremaa. Ekstreemne vabadus
Jalgsirännak tõstatab alati palju küsimusi: kuidas säästa energiat, mil moel hoiduda vigastustest, mida tuleb arvestada kapriissete ilmaolude puhul ja kuidas püsida heas tujus.
Seekordne rännak tähendas mulle 3000kilomeetrist matkarada, mis kulges Uus-Meremaa ühest otsast teise. Kogu teekonna plaanisin läbida ilma rahata. Teadmatus, risk ja põnevus olid garanteeritud!
145 päeva kestnud retkel tegin tutvust saareriigi pika rannajoone ja ürgsete metsadega, ronisin mööda lumiseid mäeahelikke ning turnisin vulkaanidel, laskusin orgudesse, kus pidin ületama ettearvamatuid jõgesid, võitlesin talvistes oludes külma ja näljaga. Karastusin pidevalt, kuni nappide pääsemiste ja hüvastijätukirjani välja. Ent marssisin ka farmimaadel, külateedel ja suurlinnatänavatel. Kogesin võimsat loodust ja kohtasin värvikaid persoone. Õppisin tundma kohalikku kultuuri: maoori hõimudest ja Euroopa maadeavastajatest modernse elu ja tavadeni.
See matk pani proovile mu füüsilised võimed ja tahtejõu, teisalt tõstis enesekindlust – esmapilgul võimatu muutub teostatavaks, kui seda tõesti soovida.
Seekordne rännak tähendas mulle 3000kilomeetrist matkarada, mis kulges Uus-Meremaa ühest otsast teise. Kogu teekonna plaanisin läbida ilma rahata. Teadmatus, risk ja põnevus olid garanteeritud!
145 päeva kestnud retkel tegin tutvust saareriigi pika rannajoone ja ürgsete metsadega, ronisin mööda lumiseid mäeahelikke ning turnisin vulkaanidel, laskusin orgudesse, kus pidin ületama ettearvamatuid jõgesid, võitlesin talvistes oludes külma ja näljaga. Karastusin pidevalt, kuni nappide pääsemiste ja hüvastijätukirjani välja. Ent marssisin ka farmimaadel, külateedel ja suurlinnatänavatel. Kogesin võimsat loodust ja kohtasin värvikaid persoone. Õppisin tundma kohalikku kultuuri: maoori hõimudest ja Euroopa maadeavastajatest modernse elu ja tavadeni.
See matk pani proovile mu füüsilised võimed ja tahtejõu, teisalt tõstis enesekindlust – esmapilgul võimatu muutub teostatavaks, kui seda tõesti soovida.
264 pages, Paperback
Published January 1, 2021
5 people are currently reading
103 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 20 of 20 reviews
August 17, 2021
see nüüd tõesti oli üks reisiraamat, mis ka reisiraamat oli. läks inimene Uus-Meremaale, kõndis ühest otsast teise, tuli koju tagasi (vist. lugu lõppeb lõunatipus väga järsult ära ja ega me ei tea, mis edasi sai). ei ole siin juttu välismaale kolimisega seotud paberimajandusest ega kohalikust ämmast ega kultuurikonfliktidest ega kohanemisraskustest. puhas ellujäämine.
mulle see matkaosa meeldiski väga, ikka on huvitav teada saada, mida teine inimene oma seljakotti kaasa on pakkinud ja kui pikalt tal üks paar saapaid vastu peab. ja paljud mõtted-emotsioonid tulid tuttavad ette, kõik need teemad, mida inimene oma peas analüüsima hakkab, kui ta muudkui kõnnib ja kõnnib ja kedagi teist ei ole.
kahjuks tõmbas mõnusale matkaflowle alailma piduri peale autori soov anda edasi võimalikult palju ajaloo- või geograafia-alast infot. kui ühes lõigus on juba kolm või enam arvu, siis, teate, ma ei viitsi seda lõiku enam lugeda. et mis aastal täpselt kui mitme palline maavärin kui mitu inimest tappis või kui mitu kui kõrget tippu on kui mitme ruutkilomeetri peal. kuskil teatmeteostes on see info kindlasti kõik olemas (ja sealt ju leitudki, ega vast maastikul nende tippude kõrgusi märgitud polnud nii mugavalt), aga... kui jutustad lugu, siis jutusta lugu. räägi, mis sa nägid ja kogesid ja keda kohtasid, las need täpsed numbrid jäävad.
selleks, et autori eluvalikutele ja otsustele hinnanguid anda, pole ma ise muidugi kaugeltki piisavalt kõva matkaja, pluss eks 25-aastasena tunduvadki teised asjad olulised (vajalikud, mõistlikud) kui nüüd minu vanuses. veidike mu jaoks jäi nagu lahti seletamata see, kui ekstreemse elamusega siis ikkagi tegu oli. ühest küljest selline "ah, mis seal ikka, lähen, räägitakse küll, et raske, aga kui hull ta olla saab" pealelendamine jättis mulje, et... kui hull ta olla saab. võta aga (liiga raske) kott selga ja hakka astuma ja kui aega piisavalt on, siis jõuad lõpuks kohale ka. aga siis jälle need hetked, kus nii eelhoiatused kui eneserefleksioon kui juuresolevad pildid näitasid, et ollakse ikkagi kõrgel mägedes paksu lumega ja see kõik on ikkagi pigem täiega eluohtlik. oot mis? teadsid seda ette või tuli üllatusena? mis seal kotis kaasas oligi, neli t-särki ja tahvelarvuti? ühesõnaga, ma pikalt mõtlesin, et see kõik läks pigem nagu kogemata (nii rasketesse oludesse sattumine kui neist eluga pääsemine), aga siis vahepeal oli nagu ikkagi vihjeid, et ta tegelt teab päris hästi, mida teeb, ja on piisavalt ette valmistunud.
ma vist tahan selle kõigega öelda, et see raamat ei olnud tegelt nii hästi kirjutatud, et ma päriselt oleks sellest inimesest aru saanud. jäi kurioosumiks veidi. aga Uus-Meremaa, tundub, on äravaatamist väärt.
mulle see matkaosa meeldiski väga, ikka on huvitav teada saada, mida teine inimene oma seljakotti kaasa on pakkinud ja kui pikalt tal üks paar saapaid vastu peab. ja paljud mõtted-emotsioonid tulid tuttavad ette, kõik need teemad, mida inimene oma peas analüüsima hakkab, kui ta muudkui kõnnib ja kõnnib ja kedagi teist ei ole.
kahjuks tõmbas mõnusale matkaflowle alailma piduri peale autori soov anda edasi võimalikult palju ajaloo- või geograafia-alast infot. kui ühes lõigus on juba kolm või enam arvu, siis, teate, ma ei viitsi seda lõiku enam lugeda. et mis aastal täpselt kui mitme palline maavärin kui mitu inimest tappis või kui mitu kui kõrget tippu on kui mitme ruutkilomeetri peal. kuskil teatmeteostes on see info kindlasti kõik olemas (ja sealt ju leitudki, ega vast maastikul nende tippude kõrgusi märgitud polnud nii mugavalt), aga... kui jutustad lugu, siis jutusta lugu. räägi, mis sa nägid ja kogesid ja keda kohtasid, las need täpsed numbrid jäävad.
selleks, et autori eluvalikutele ja otsustele hinnanguid anda, pole ma ise muidugi kaugeltki piisavalt kõva matkaja, pluss eks 25-aastasena tunduvadki teised asjad olulised (vajalikud, mõistlikud) kui nüüd minu vanuses. veidike mu jaoks jäi nagu lahti seletamata see, kui ekstreemse elamusega siis ikkagi tegu oli. ühest küljest selline "ah, mis seal ikka, lähen, räägitakse küll, et raske, aga kui hull ta olla saab" pealelendamine jättis mulje, et... kui hull ta olla saab. võta aga (liiga raske) kott selga ja hakka astuma ja kui aega piisavalt on, siis jõuad lõpuks kohale ka. aga siis jälle need hetked, kus nii eelhoiatused kui eneserefleksioon kui juuresolevad pildid näitasid, et ollakse ikkagi kõrgel mägedes paksu lumega ja see kõik on ikkagi pigem täiega eluohtlik. oot mis? teadsid seda ette või tuli üllatusena? mis seal kotis kaasas oligi, neli t-särki ja tahvelarvuti? ühesõnaga, ma pikalt mõtlesin, et see kõik läks pigem nagu kogemata (nii rasketesse oludesse sattumine kui neist eluga pääsemine), aga siis vahepeal oli nagu ikkagi vihjeid, et ta tegelt teab päris hästi, mida teeb, ja on piisavalt ette valmistunud.
ma vist tahan selle kõigega öelda, et see raamat ei olnud tegelt nii hästi kirjutatud, et ma päriselt oleks sellest inimesest aru saanud. jäi kurioosumiks veidi. aga Uus-Meremaa, tundub, on äravaatamist väärt.
Read
March 3, 2021Kõik, kes kurdavad, et "Minu..."-sarja raamatud ei ole enamasti tegelikult reisikirjad (lehvitan, Lembe!), vaid pigem nagu noh "Minu ämm" (lehvitan, Kitty) jms määratluse alla liigituvad kirjatükid, siis siin on teile maiuspala. Ei olnud (vist) ühtegi ämma, naisevõttu, kolimist ega võõra riigi paberimajandust. Oligi päriselt reisikiri! Ja keegi ei saa isegi väita, et miks on raamatu pealkiri nii suureline, sest autor tõepoolest kulges 3000 kilomeetrit mööda Uus-Meremaad ja ma usun, et see on küll väärt pealkirja "Minu Uus-Meremaa".
Lugedes see kõik muidugi nii raske ei tundu, aga kui vaadata kõrvale Youtube´ist videot (https://youtu.be/7xnnQyairBE), siis jõuab ikka päriselt kohale küll. Ilmaolud vahelduvad, maastik on katsumusterohke, loodusjõud tujukad... Ja kas ma juba mainisin, et see ei olnud rahakott-puuga-seljas-matk? Põhimõtteliselt näitaski see rahatu teekond ennekõike rännumehe nutikust ja inimeste headust, sest kuigi matkarajal on onnid ja jõest võib püüda kala ja puu otsast mõne possumi nottida, siis alati ei lähe kõik nii hästi ja siis on abi ikkagi ligimesest. Ja neid täitsa leidus, pakuti nii küüti, peavarju, süüa kui koguni uusi jalatseid. Tõsi, vahel tuleb olla ka alandlik ja küsida ise... kaduv oskus, ma tean...
Kihvt raamat igatahes. Võrrelda ja vaielda ei saa, sest kes meist oleks Heneki kingades käinud, ah? Ohtralt looduskirjeldusi, värvikaid teel kohatud inimesi ja intelligentseid mõtisklusi ning kõrvalepõikeid loetusse-kuuldusse. Looduse- ja matkasõbrale kohustuslik.
Lugedes see kõik muidugi nii raske ei tundu, aga kui vaadata kõrvale Youtube´ist videot (https://youtu.be/7xnnQyairBE), siis jõuab ikka päriselt kohale küll. Ilmaolud vahelduvad, maastik on katsumusterohke, loodusjõud tujukad... Ja kas ma juba mainisin, et see ei olnud rahakott-puuga-seljas-matk? Põhimõtteliselt näitaski see rahatu teekond ennekõike rännumehe nutikust ja inimeste headust, sest kuigi matkarajal on onnid ja jõest võib püüda kala ja puu otsast mõne possumi nottida, siis alati ei lähe kõik nii hästi ja siis on abi ikkagi ligimesest. Ja neid täitsa leidus, pakuti nii küüti, peavarju, süüa kui koguni uusi jalatseid. Tõsi, vahel tuleb olla ka alandlik ja küsida ise... kaduv oskus, ma tean...
Kihvt raamat igatahes. Võrrelda ja vaielda ei saa, sest kes meist oleks Heneki kingades käinud, ah? Ohtralt looduskirjeldusi, värvikaid teel kohatud inimesi ja intelligentseid mõtisklusi ning kõrvalepõikeid loetusse-kuuldusse. Looduse- ja matkasõbrale kohustuslik.
March 15, 2024
Vot see oli hea lugemine. Kõik, mida ühest matkaraamatust ootaksingi. Mitte ühtegi küsimist ei jäänud õhku ja huvitavaid vastuseid sai rohkem kui oskasin oodata.
May 5, 2021
Ausalt öeldes, ma ikka natuke kartsin selle raamatu lugemist. Uus-Meremaa on minu jaoks väga eriline riik, seal tutvusin oma abikaasaga, avastasin uue fantastilise karjääri ning üldiselt kõik positiivsed mälestused. Ehk et oli hirm - kuidas siis autor sama riiki näeb ja mis ta kirja paneb? Aga õnneks ei saanud hirmud teoks, raamatu lugemine läks ludinal ning see oli suurepärane kooslus nii uuest infost kui enda kogetu meenutamisest.
Iga peatüki alguses ära toodud maooride ütlused, salmid jm olid erilised! Ja südantsoojendavad. Üleüldse, see et ta pani rõhku just maooride ajaloo ja hetkeolukorra tutvustamisele. Lahedad faktid, millest palju mullegi tuttavad. Imearmsad ja meeletult uudishimulikud lehviksabad (kel maoori kultuuris küll surmasõnumite kohaletoimetaja kuulsus), enda tutvustamine päritolu kaudu (ka meil oli iga aasta alguses kohaliku hõimu korraldatud tervitusüritus, kus kõik töötajad ütlesid, mis jõe ja mis mäe lähedalt nad pärit on ja seda siis enda emakeeles! Vahet pole, et keegi aru ei saanud, aga see oli siiski nii oluline).
Huvitav oli seegi, et avastasime Uus-Meremaad peaaegu samal ajal. Ma läksin esimest korda Uus-Meremaale 2016. jaanuaris ja jäin aastaks ajaks, tema liikus sinna 2016. (meie) kevadel. Seega polnud ka üllatus, et ta kurtis juuni- ja juulikuise Põhjasaare ilma üle. Tol aastal oli talve algus ikka väga vastik! Muigama pani see, et oli lootus Whakapapa külast kohvikut või poodi leida. Aga egas kui ei ole seal olnud, ei tea, kui tilluke see koht on. Külalistemaju/hotelle õnneks ikka on, nii et sai vähemalt peavarju ja sooja süüa. Ja Ohakune külje all Raetihis kohtus ta Hellega, kellega ka mina tuttavaks sain ja kes Uus-Meremaa talvehooaegade jooksul mind selle õige leivaga varustas!
Osade kohalike negatiivne suhtumine ei olnud samas üllatus. Uus-Meremaa populaarsuse kasv tähendab rohkem reisiselle ja kahjuks ei ole mitte kõik viisakad. Küll ei osata enda järel koristada, lägastatakse hütte või jäetakse üle eramaa minnes karjaaiad lahti, ehk loomad pääsevad välja. Ei ütle, et Henek seda tegi, ent on mõistetav kui farmer pigem kahtlevalt ja eelarvamustega suhtub. Õnneks sai ka Heneki kogemusega näidatud, et mõned, kes ka olid algul ettevaatlikud, muutsid oma arvamust päris kiiresti. Laias laastus on nad siiski erandid - kiivid on tõesti sõbralikud ja abivalmid! Ka mul oli kogemus, kus 2016. veebruaris Põhjasaare kohvikus töötades sattus minu lauda Lõunasaare lõunatipus elav vanapaar. Eine lõpetades andsid nad mulle oma kontaktandmed ja ligi aasta hiljem läksingi neile neljaks päevaks külla. Ja ühenduses oleme tegelikult siiani - ligi viis aastat hiljem!
Erinevalt paljudest teistest raamatutest, on isiklikud kogemused ja läbielamised ning Uus-Meremaa ajaloo ja looduse tutvustamine väga heas tasakaalus. Kui Uus-Meremaa on siiani võõraks jäänud, või tead paari üldist fakti, siis pärast raamatu lõpetamist on käes päris hea esmainfo, mille najale toetudes edasi uurida või kasvõi ise Uus-Meremaa reisi planeerida.
Ainus asi, mida ei soovitaks, on matkamine (eriti mitmepäevased matkad, üksinda liikudes ning talvistes oludes, isegi kui on olemas võrdlemisi hea ettevalmistus) ilma PLB-ta ehk geopositsioneeriva raadiomajakata. Matkaradadel on olematu telefonilevi pigem reegel kui erand ja kui satud hätta, ei pruugi sa omal jõul kuskile liikuda. Henek toob ka ise välja ühe juhtumi kahe Tšehhi matkajaga. Libisemine ja kukkumine tähendas ühe jaoks vigastusi ja surma. Teine suutis jõuda ühe onnini ning pea imekombel ennast seal kuu aega elus hoida! Oleks olnud PLB... nupuvajutus ja päästemeeskond on teel. Aga neid hakati otsima alles siis, kui sugulased Tšehhis hakkasid muretsema, sotsiaalmeediasse postitatud kuulutus kellelegi silma jäi ning Tšehhi konsulaat Uus-Meremaa politseiga ühendust võttis. Keegi ei teadnud, kus nad on või kuhu läksid. Õnneks leiti nende auto Routeburn raja algusest ja oli suund, kuhu helikopteriga lennata. Ka neile oli antud soovitus ilmaolude tõttu seda rada mitte alustada, aga mida need kohalikud teavad, eks ole? Eriti just Euroopa Alpidega tuttavad kipuvad Uus-Meremaa loodust alahindama, sest numbreid vaadates on mäed ju väikesed! Aga ümbritsev olustik on hoopis teine! Võimalik et ma olen selles osas eriti tundlik (ja ülemõtleja), sest paljud minu Uus-Meremaa kolleegid on LandSAR liikmed, kes lähevad vajaduse tekkides ükskõik mis ajal hätta sattunud matkalisi otsima. Ja väga tihti on hätta sattumise põhjuseks ilmaennustuste ja professionaalide soovituste eiramine või ilmselgelt liiga vähene ettevalmistus. Muidugi, tihtipeale veab ja saab lihtsalt ägeda loo, aga kui ei vea...
See selleks. Üldiselt oli siiski põnev lugemine! Ja hea meelega oleks lugenud ka hilisemast tööelust. Kaikoura maavärina tagajärgede likvideerimine ja DoC'i all invasiivsete taimete tõrjumine ning matkaraja rippsildade ehitamine kõlab väga väga põnevalt!
Iga peatüki alguses ära toodud maooride ütlused, salmid jm olid erilised! Ja südantsoojendavad. Üleüldse, see et ta pani rõhku just maooride ajaloo ja hetkeolukorra tutvustamisele. Lahedad faktid, millest palju mullegi tuttavad. Imearmsad ja meeletult uudishimulikud lehviksabad (kel maoori kultuuris küll surmasõnumite kohaletoimetaja kuulsus), enda tutvustamine päritolu kaudu (ka meil oli iga aasta alguses kohaliku hõimu korraldatud tervitusüritus, kus kõik töötajad ütlesid, mis jõe ja mis mäe lähedalt nad pärit on ja seda siis enda emakeeles! Vahet pole, et keegi aru ei saanud, aga see oli siiski nii oluline).
Huvitav oli seegi, et avastasime Uus-Meremaad peaaegu samal ajal. Ma läksin esimest korda Uus-Meremaale 2016. jaanuaris ja jäin aastaks ajaks, tema liikus sinna 2016. (meie) kevadel. Seega polnud ka üllatus, et ta kurtis juuni- ja juulikuise Põhjasaare ilma üle. Tol aastal oli talve algus ikka väga vastik! Muigama pani see, et oli lootus Whakapapa külast kohvikut või poodi leida. Aga egas kui ei ole seal olnud, ei tea, kui tilluke see koht on. Külalistemaju/hotelle õnneks ikka on, nii et sai vähemalt peavarju ja sooja süüa. Ja Ohakune külje all Raetihis kohtus ta Hellega, kellega ka mina tuttavaks sain ja kes Uus-Meremaa talvehooaegade jooksul mind selle õige leivaga varustas!
Osade kohalike negatiivne suhtumine ei olnud samas üllatus. Uus-Meremaa populaarsuse kasv tähendab rohkem reisiselle ja kahjuks ei ole mitte kõik viisakad. Küll ei osata enda järel koristada, lägastatakse hütte või jäetakse üle eramaa minnes karjaaiad lahti, ehk loomad pääsevad välja. Ei ütle, et Henek seda tegi, ent on mõistetav kui farmer pigem kahtlevalt ja eelarvamustega suhtub. Õnneks sai ka Heneki kogemusega näidatud, et mõned, kes ka olid algul ettevaatlikud, muutsid oma arvamust päris kiiresti. Laias laastus on nad siiski erandid - kiivid on tõesti sõbralikud ja abivalmid! Ka mul oli kogemus, kus 2016. veebruaris Põhjasaare kohvikus töötades sattus minu lauda Lõunasaare lõunatipus elav vanapaar. Eine lõpetades andsid nad mulle oma kontaktandmed ja ligi aasta hiljem läksingi neile neljaks päevaks külla. Ja ühenduses oleme tegelikult siiani - ligi viis aastat hiljem!
Erinevalt paljudest teistest raamatutest, on isiklikud kogemused ja läbielamised ning Uus-Meremaa ajaloo ja looduse tutvustamine väga heas tasakaalus. Kui Uus-Meremaa on siiani võõraks jäänud, või tead paari üldist fakti, siis pärast raamatu lõpetamist on käes päris hea esmainfo, mille najale toetudes edasi uurida või kasvõi ise Uus-Meremaa reisi planeerida.
Ainus asi, mida ei soovitaks, on matkamine (eriti mitmepäevased matkad, üksinda liikudes ning talvistes oludes, isegi kui on olemas võrdlemisi hea ettevalmistus) ilma PLB-ta ehk geopositsioneeriva raadiomajakata. Matkaradadel on olematu telefonilevi pigem reegel kui erand ja kui satud hätta, ei pruugi sa omal jõul kuskile liikuda. Henek toob ka ise välja ühe juhtumi kahe Tšehhi matkajaga. Libisemine ja kukkumine tähendas ühe jaoks vigastusi ja surma. Teine suutis jõuda ühe onnini ning pea imekombel ennast seal kuu aega elus hoida! Oleks olnud PLB... nupuvajutus ja päästemeeskond on teel. Aga neid hakati otsima alles siis, kui sugulased Tšehhis hakkasid muretsema, sotsiaalmeediasse postitatud kuulutus kellelegi silma jäi ning Tšehhi konsulaat Uus-Meremaa politseiga ühendust võttis. Keegi ei teadnud, kus nad on või kuhu läksid. Õnneks leiti nende auto Routeburn raja algusest ja oli suund, kuhu helikopteriga lennata. Ka neile oli antud soovitus ilmaolude tõttu seda rada mitte alustada, aga mida need kohalikud teavad, eks ole? Eriti just Euroopa Alpidega tuttavad kipuvad Uus-Meremaa loodust alahindama, sest numbreid vaadates on mäed ju väikesed! Aga ümbritsev olustik on hoopis teine! Võimalik et ma olen selles osas eriti tundlik (ja ülemõtleja), sest paljud minu Uus-Meremaa kolleegid on LandSAR liikmed, kes lähevad vajaduse tekkides ükskõik mis ajal hätta sattunud matkalisi otsima. Ja väga tihti on hätta sattumise põhjuseks ilmaennustuste ja professionaalide soovituste eiramine või ilmselgelt liiga vähene ettevalmistus. Muidugi, tihtipeale veab ja saab lihtsalt ägeda loo, aga kui ei vea...
See selleks. Üldiselt oli siiski põnev lugemine! Ja hea meelega oleks lugenud ka hilisemast tööelust. Kaikoura maavärina tagajärgede likvideerimine ja DoC'i all invasiivsete taimete tõrjumine ning matkaraja rippsildade ehitamine kõlab väga väga põnevalt!
November 21, 2021
Rännakuraamatuid on ikka äge lugeda - poleks arvanud, et Uus-Meremaa nii karm võib olla. Samas kõik "Sõrmuste Isanda" tegelased elavad ka seal, nii et...
Loodetavasti saan varsti ka ise seda maad näha, kus mõnes paigus on kiivisid rohkem kui inimesi 😌
"Mida tähendab sinu jaoks õnn? See on aeg, mida veedame oma unistuste elluviimisel."
Loodetavasti saan varsti ka ise seda maad näha, kus mõnes paigus on kiivisid rohkem kui inimesi 😌
"Mida tähendab sinu jaoks õnn? See on aeg, mida veedame oma unistuste elluviimisel."
February 13, 2021
Väga hea, et sellisest erakordsest rännakust on raamat saanud. Tavaliselt ekstreemsportlased pajatavad oma suurtest seiklustest lühivideo või slaidiseansi kaudu aga nii õnnestub edasi anda üliväike osa kogu loost. Raamat toimib paremini ja pealegi on see tehtud väga hästi. Huvitav lisainfo, kohtumised kohalike inimestega ja sellised ekstreemsused, et lugedes tekib külm, näljane ja läbi ligunenud tunne.
Tubli Henek, Eesti Bear Gryls :)
Tubli Henek, Eesti Bear Gryls :)
February 23, 2021
Tunnistan, et taolised inimesed, kes seavad endale metsikuid väljakutseid on ühelt poolt nii hirmuäratavad kui paeluvad. Ma ise ei suuda telgis magada ilma sulepadja ja vatitekita :) ja kui ma loen, et tüüp kukub matkal mitu korda vette ja magab märgades riietes, kuskil lagunenud onnis ja tuulest räsitud telgis, siis ma mõtlen automaatselt MIKS KÜLL KEEGI SEDA PEAKS TAHTMA! Lugeda on seda kõike soojas tugitoolis fliis kahekordselt ümberkeritult väga mõnus muidugi.
Tükk aega ma arvutasin, kas ikka inimesel on võimalik 100 km läbida jutti, see tundub utoopia vallast veidi, ju siis on. Ise pidin ükskord reisil kõndima jutti 28 km, ma ei hakka siin väljendama, mida ju jalad tundsid. Ja nüüd veel söömata kõndida mitu päeva, Kui ma ei tea, et kontol oleks kasvõi 50 eur sos raha olemas, siis ma ei teeks sammugi :) Naisterahvana muidugi on taoline matk ka hulka keerulisem, kui sa just padukole või musta vööd ei oma.
Igatahes see on kindel, et Henek elaks maailmalõpu probleemideta üle, kõnniks nagu mees muiste kuhu vaja ning seda paari päevaga.
Väga meeldisid peatükkide alguses olevad Maoori vanasõnad (tark rahvas!):
Kuulates saame teada
Teadmisest sirgub mõistmine
Mõistmisest tuleb tarkus
Tarkusega püsime elus
Tükk aega ma arvutasin, kas ikka inimesel on võimalik 100 km läbida jutti, see tundub utoopia vallast veidi, ju siis on. Ise pidin ükskord reisil kõndima jutti 28 km, ma ei hakka siin väljendama, mida ju jalad tundsid. Ja nüüd veel söömata kõndida mitu päeva, Kui ma ei tea, et kontol oleks kasvõi 50 eur sos raha olemas, siis ma ei teeks sammugi :) Naisterahvana muidugi on taoline matk ka hulka keerulisem, kui sa just padukole või musta vööd ei oma.
Igatahes see on kindel, et Henek elaks maailmalõpu probleemideta üle, kõnniks nagu mees muiste kuhu vaja ning seda paari päevaga.
Väga meeldisid peatükkide alguses olevad Maoori vanasõnad (tark rahvas!):
Kuulates saame teada
Teadmisest sirgub mõistmine
Mõistmisest tuleb tarkus
Tarkusega püsime elus
February 7, 2021
Väga hea üle vaade Uus-Meremaast (ajalugu, loodus, ühiskond jne), mis oli osavalt põimitud enda ekstreemse seiklusega. Mõlemad osad olid positiivselt omavahel tasakaalus. Soovitan kõigile kellele pakub huvi matkamine või siis on reisi planeerimas Uus-Meremaale.
January 14, 2025
Üks neist Minu sarja raamatutest, mis ilmselt jääb meelde. Positiivselt. Seal on päriselt rändamist ja avastamist, aga ka tähelepanekuid ja fakte kultuuri ja looduse kohta ja mõtteid reisimisest ja elust üldse. Se kõik teeb lugemise huvitavamaks ja paneb edasi mõtlema ja teistega arutama. Alates praktilistest asjadest nagu seljakoti sisu ja kaal kuni abstraktsemate ja filosoofilisemate teemadeni nagu abivalmidus, riskitaluvus, vastutus enda ja teiste ees, õnn. Küsimusi tekkis ka, peamiselt et miks nii või naa. Aga eks need jäävadki vastamata ja pakuvad lihtsalt ainest spekulatsioonideks.
March 16, 2024
Väga seikluslik! Annab hea ülevaate Uus-Meremaast ja selle võimsast loodusest!
March 12, 2021
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
February 29, 2024
Selle raamatu lugemist alustasin nii, et polnud selle oodatava sisuga veel üldse tutvust teinudki. Seega oli väga üllatav leida, et raamatu autor matkab ilma rahata 3000 km läbi Uus-Meremaa. Tuletab meelde endagi seiklusi läbi Euroopa hääletades, kus öömaja on teadmata ja tuleb Austria mägede vahel võõraste ustele koputada... tõepoolest võtab reis niimoodi ootamatuid ja uskumatuid pöördeid ja tekib suur tänutunne kohalike lahkusele.
Paljuski olen nõus eelmiste raamatu arvustajatega: oli tõepoolest hoopis teist laadi "Minu" sarja raamat - lugu hakkas kohe pihta ning oli väga konkreetne, ilma bürokraatia jms ümber keerlemata. Nii nagu ka mõnel teisel lugejal, nii läks ka minul mõte rändama, kui liiga palju oli Wikipediast ja entsüklopeediatest kohanimesid ja maooride legende ning kohalikke sõnu ritta laotud. Teatud määral on need asjakohased, aga liigses koguses muutuvad koormavaks. Lõputud kohanimed on olulisemad ilmselt neile, kes päriselt matka ette plaanivad võtta. Seiklusele annan ikkagi viis tärni - hea näide sellest, kuidas tuleb näha võimalusi oma unistuste elluviimiseks.
Jällegi, mõned nopped raamatust:
* "Mis on õnn? See on aeg, mida veedame oma unistuste elluviimisel."
* "Kui maailmast hangitud tähelepanekuid napib, siis pelgalt vananemisega targaks ei saa."
* "Igaühel on oma unistus ja oma ajaline telg."
* ökomeloodia ehk loodushääled, mh linnulaul
Paljuski olen nõus eelmiste raamatu arvustajatega: oli tõepoolest hoopis teist laadi "Minu" sarja raamat - lugu hakkas kohe pihta ning oli väga konkreetne, ilma bürokraatia jms ümber keerlemata. Nii nagu ka mõnel teisel lugejal, nii läks ka minul mõte rändama, kui liiga palju oli Wikipediast ja entsüklopeediatest kohanimesid ja maooride legende ning kohalikke sõnu ritta laotud. Teatud määral on need asjakohased, aga liigses koguses muutuvad koormavaks. Lõputud kohanimed on olulisemad ilmselt neile, kes päriselt matka ette plaanivad võtta. Seiklusele annan ikkagi viis tärni - hea näide sellest, kuidas tuleb näha võimalusi oma unistuste elluviimiseks.
Jällegi, mõned nopped raamatust:
* "Mis on õnn? See on aeg, mida veedame oma unistuste elluviimisel."
* "Kui maailmast hangitud tähelepanekuid napib, siis pelgalt vananemisega targaks ei saa."
* "Igaühel on oma unistus ja oma ajaline telg."
* ökomeloodia ehk loodushääled, mh linnulaul
March 22, 2021
Ma saan aru, et kes ise sellise retke ette võtab, sellel on endal kindlasti väga põnev ja huvitav, aga minu kui lugeja jaoks oli see väga igav raamat ja venis hirmsasti. 10 punkti julguse eest selline matk ilma raha kasutamata ette võtta.
August 18, 2021
Mulle meeldib jalgsi matkata ja Uus-Meremaa on ka selline koht, kus võiks ära käia ja kas või seda tegevust harrastada, nii et igati korraliku meeldimiseeldusega raamat. Ja ega tal viga polnudki. Autor oli kirjutades leidnud mõnusa tasakaalu, nii et võrdselt sai lugeda nii tema enda seiklustest kui Uus-Meremaa ajaloost ja tänapäevast. Põhjast lõunassse kulgeva mitme tuhande kilomeetrise matkaraja läbimine on kohati üsna ohtlik ja ekstreemne ja kuigi ma sain aru autori otsusest end proovile panna ja ka sellest, et ta on tegelenud ekstreemspordiga ja omab oskusi looduses ellu jääda, siis vahepeal võttis küll natuke kukalt kratsima. Et kas on tingimata vaja endale ja maailmale tõestada, et ka ilma rahata saab oma unistused teoks teha (jah, muidugi saab) ja kui keegi poest tasuta toitu ei anna, siis ilma selleta kulgeda ja oma keha piitsutada. Samas oli kõik aga siiski tasakaalus ning tarbetuid riske tegelikult ei võetud ja kaine mõistus valitses, sest muidu me seda raamatut lugeda ei saaks. Igal juhul oli mõnus ja pingetpakkuv lugemine, aga endal keres kibelema ei hakanud, et seda rada läbi teha tahaks.
October 27, 2021
iseenesest oli ju põnev lugeda, aga ei meeldinud see ilma rahata reisimise teema. Ausalt - terve täisjõus noor mees ei peaks lootma tasuta süüa ja saapaid. Miks mitte teha farmides vahepeatusi ning teenida vajaminev?
September 16, 2023
Üks lahedamaid “Minu” sarju! Olles ise suur reisi-, matka- ja mägede huviline, oli seda ekstreemsust väga huvitav ja põnev lugeda. Ise sellist seiklust ette võtta ilmselt ei julgeks, aga raamatus elasin täiega Henekile kaasa! 🤪
October 13, 2021
Jube raske, kui teema ja tegevus meeldivad, aga peategelane on täiesti ebasümpaatne ja raamat pole ka ülearu hästi kirjutatud. Kannatasin siiski lõpuni, lihtsalt Uus-Meremaa pärast.
May 5, 2022
Väga põnev lugemine!
October 1, 2023
Võimas!
Displaying 1 - 20 of 20 reviews