Andrei Ivanovi romaan on suuresti raamat raamatu kirjutamisest. Autori sõnadega: „„Untermensch“ ei ole kunstiteos ega autoportree, vaid eksperimendi kirjeldus, aruanne intiimsest retkest teadvuse padrikusse, vana kooli meediku avantüür – poogib haiguse endale külge, et mõista, kuidas seda ravida; katse välja selgitada, mida võib kirjatehnika inimesele anda, mida see võib teadvuse ja maailmatajuga teha, kuna kiri, kui paradoksaalne see ka pole, evib tagasipõrget – see mõjutab nii lugeja kui ka autori taju.“
Loomingu Raamatukogus on Ivanovilt varem ilmunud „Minu Taani onuke. Tuhk“ (nr 7/8, 2010, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross) ja „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ (nr 30–33, 2015, tõlkinud Veronika Einberg).
Raamat, mis kõlab nagu Jää-ääre laul Mürgiseen - “Kõik taldrikud on tühjad ja isegi potti pole jäänud mitte midagi. Akna taga langeb lehti käes on kuldne sügis ja keegi ei küsi minult enam midagi. Mu toa on täitnud tsüanootiliste naeratuste vina. Ei ühtki silmapilgutustki enam, ei ühtki vihjet naljale” jne, jne.
Autor ja tema alter ego ja lood, mis nendega on kunagi vanasti justkui juhtunud. Natuke hallutsinatsioonilaadsed, teraapilised, äkki isegi iroonilised heietused. On huvitavaid mõtteid, on keele ilu, aga kohati ajab see stiili monotoonsus une peale.
"Ära siis ela, ütlevad nad mulle - need, kes tahavad oma elunatukese õhtusse veeretada nii, et teistel oleks vastik, neil aga hea, et neil oleks kuradi tee laual ja laudlina ja kelnerid ja teenijad ja et põleksid tuhande küünlaga lühtrid, et mängiks litsakas muusika, et šõu läheks edasi hoolimata taifuunidest ja näljast, põuast ja üleujutustest. Mina niimoodi ei suuda!" (lk 112)