Üks viimase aja raskemaid lugemisi ainult seetõttu kui palju kirja- ja grammatikavigu esines. Mitu korda tahtsin lugemist pooleli jätta, aga sisu oli kaasahaarav, mis pani jätkama lugemist olenemata suurest vigade nägemise piinast.
Miks küll? Raske mõista, miks ei ole raamatu autor(id) kirjapandut korra ise läbi lugenud või kellelegi teisele lugeda andnud, et kõiki neid paljusid kirjavigu märgata? Lihtsalt uskumatu faux pas.
Potentsiaali oli palju, aga teostus väga lahja. Keegi, kes ehk eneseabi maailma alles astub, sellele pakuks veel raamat miskit, teistele väga üldine, pealiskaudne lugemine teemast. Lisaks - pole ise grammatikas meister, aga nii kontrollimata kirjastatud raamatut ei suuda ma lugeda ning seetõttu ka jääb pooleli.
Osalesin ühel veebiseminaril, mida viis läbi üks raamatu autoritest, Signe Ventsel. Häiris lohakas toimetamine, palju kirjavigu. Tegemist artiklitega Eestimaal tegutsevatest naistest, kelle elus on olnud paremaid-halvemaid aegu ning nad on nõus mõnest episoodist õpitut jagama lugejatega. Samas ka autorid ise on kirja pannud omi mõtteid. "Kui jätad küsimata, ei saa sa kunagi vastuseid. Uus reegel: rääkimine kuld, vaikimine muld. (lk1369 "Hobi on toimetuleku ja loova mõtlemise võti." (lk196) "Puhka enne, kui ära väsid. Aeg iseendale peaks olema kalendris kirjas." (lk198). Ütlengi, et ei reede mulle ei sobi, sest siis on mul päev endale, trenn jne... "Kõigile, kes on oma eluga tupikus ja ei oska sealt välja saada, soovitan ma alustada küsimusest: Mis teeb mulle rõõmu? (lk258).
This entire review has been hidden because of spoilers.
Mind häirisid ka kirjavead väga - tekkis tunne, et kui autorid pole piisavalt aega ja ressursse raamatusse panustanud, miks peaks mina oma aega kulutama selle lugemisele. Seepärast ka tärn vähem kui maksimum. Samas oli see raamat väga inspireeriv. Teemade jaotus oli põnev ja meeldisid inimeste kogemused. Meeldis ka see, et iga peatüki lõpus oli võimalik kokkuvõtteid teha - nii peakski raamatut lugema, aga kui seda pole otseselt ette antud, siis pigem ikka loed kõik ühe korraga läbi ja tormad vb uut raamatut lugema.
Kehv tekstipaigutus, halb sõnastus, kirjavead.. juba algus ei kutsunud lugema. Sisu ei korvanud seda ning kokkuvõttes ikka päris kesine, vedasin kuidagi üle ridade lugedes lõpuni.
Sain paar aastat tagasi aru, et mul on eneseabiraamatute vastu allergia. Seda raamatut lugedes mõistsin, et see pole veel üle läinud. Tekst oleks hädasti vajanud toimetaja kätt: liigne vaht oleks saanud kärbitud ja kirjavead kõrvaldatud. Võib-olla on asi minu akadeemilises taustas, aga allikatele viitamine oli kaunis abstraktne ja miski ei saa rööpjoonduse vastu. Sisuliste peatükkide puhul jäi pisut mulje nagu oleks docsi kokku kogutud erinevaid tsitaate ja siis oli üritatud neid kuidagi ühtseks tekstiks siduda. Raamatu kõige suurem väärtus on ehk "intervjuud" erinevate edukate naistega erinevatelt elualadelt. Üldmulje on siiski pigem selline paatoslik ja mitteusutav "Sa saad sellega hakkama, kui sa unistad piisavalt suurelt!".