What do you think?
Rate this book
Läbi valu ja vaeva
Seitse eestlast, kolm ameeriklast, kaks venelast, tšehh ja Belgia juurtega prantslane – kokku 14 lühemat ja pikemat ulmejuttu.
Anastajalikud tulnukad minevikus, olevikus ja tulevikus. Ammusurnud draakonite haudevalmis munad. Küberkelmused ja robotid. Olendid järvevees ja meresügavustes. Katastroofid, mis muutsid maailma. Mahajäetud tööstus- ja militaarobjektid. Üleloomulikud olendid.
On süngeid ja tõsiseid tekste, on lõbusaid; on seiklust, on mõtlikke lugusid, on paroodiat ja satiiri.
Anastajalikud tulnukad minevikus, olevikus ja tulevikus. Ammusurnud draakonite haudevalmis munad. Küberkelmused ja robotid. Olendid järvevees ja meresügavustes. Katastroofid, mis muutsid maailma. Mahajäetud tööstus- ja militaarobjektid. Üleloomulikud olendid.
On süngeid ja tõsiseid tekste, on lõbusaid; on seiklust, on mõtlikke lugusid, on paroodiat ja satiiri.
- GenresScience FictionFantasy
328 pages, Paperback
Published December 22, 2020
15 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
March 31, 2021
“Läbi valu ja vaeva” on jutukogu, milles 14 pikemat ja lühemat ulmejuttu. Suurem osa (seitse tükki) on eestlaste kirjutatud, lisaks kolm ameeriklast, kaks venelast, tšehh ning Belgia juurtega prantslane. Tegu on “Ulmeguru ulmesarja” avaraamatuga; linnukesed on oksal siristanud, et sealt Vändrast on neid saelaudu veel tulemas.
Kirjutan algul iga loo kohta lugemise järjekorras mõne sõna, peale seda üldmuljetan. Lugesin raamatut üsna läbisegi, alguses järjest, aga siis võtsin ette eestlased ja seejärel muu maailma kirjanikud.
Raamatu avabki nimilugu Maniakkide Tänavalt. Rehepaplik lugu, eesti taluelu, teineteisele kärukeeramine ja muu selline. Täiesti mittemidagiütlev, ma ootaks üsna staažikalt kirjutajalt märksa enam. Minu jaoks on Mant selles mõttes huvitav kirjanik, et mingil hetkel tuli talt väga mõnusat kraami, “Surmakarva” on üks paremaid eesti tumefantaasiaid, “Mehitatud inimesed” mekkis ka mõnusalt. Aga mida edasi, seda… no nagu kasvõi see lugu siin. Kuidagi ei haagi, ei ole huvitav. Samal ajal õnneks kiiresti loetav. 1/5
Järgmine lugu on Kir Bulõtšovilt, “Päästke Galja!” - Tsoon, Stalker, tehnoloogid, ängistav ja tume meeleolu, raskepärane nagu vene ulme. St… jah. Satiiriline ja tögav, mulle on üldjoontes selle autori muud palad rohkem istunud. 2/5
Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” - teistmoodi jutt. Ma kiidaks siinkohas koostajaid, kes on üldiselt pigem tugevasti ulme poole kaldu kogumikku pannud ka sellise teksti, mis vaikselt sätendab nagu Suur väin, ning siis viskab korraliku nomisasiseenüüdoli sisse. Ja siis vajub taas merepind tasaseks, praam loksub edasi. Sügispäevaidüll. 3/5
Joel Jans "Parun ja Virma" - klassikaline lugu, lahedate vimkadega. Läheb ajastu poolest sarnasesse kanti kui Mant - aga erinevalt Mandist on tõesti hea lugeda, üks krutski ajab teist taga. 3/5
Miikael Jekimov "Viimane vahitorn" - lahe õhkkond, huvitav usuhull - aga jäi kuidagi pealiskaudseks. Imelik ütelda seda lühijutu kohta, aga tee või tina, minu jaoks jäi siin midagi puudu. 2/5
Helju Rebane “Ootamatu edu” - väga lahe, lühike ja omamoodi robotilugu. Autori käekiri tuleb kuidagi tuttav ette, olen ilmselt kunagi teda “Nooruses” lugenud. 4/5
Mart Raudsaar "BR-2m" - omamoodi eesti lovecraftiana. Mu jaoks on tegu täiesti tundmatu autoriga, seda enam lugesin huviga ning juba poole peal tekkis tahtmine püsti tõusta ja plaksutada. Selline heas mõttes kodune-tuttav õhkkond segatuna müstilise hirmu ja peidetud kurjusega - minu jaoks on see pala kogumiku esikolmikus ilma mingi kahtluseta! 5/5
(:)kivisildnik “Õilis pedofiil sisepaguluses” - (:)kivisildnikuga on mu see asi, et luuletajana on tal mitmeid häid asju, proosa osas… noh, ei ole asi nii roosiline. “Kõik vihkavad arvosid” käis millalgi eesti ulmemaailmast läbi, avaldati vist isegi Tuumahiius. BAASI keskmine hinne 2,2 pole justkui kõige hullem, samas kui vaadata seda, et enamus hindeid on “1” ning mõned “5”... ning kellelt on “5”, siis… jah. No eriti arvode taustal on see lugu ikka väga hea - aga kui jätta isegi sedasorti taust kõrvale, siis eraldiseisvana on pedofiilipala jummala okei, heas mõttes normaalne korralik lugu. Eks siin kohtab uuema aja (:)kivisildniku enesehaletsust ning eriti kõrgelt tornist pööbli peale allavaatamist - noh nagu ikka, vahet pole, kas Sven kirjutab kuhugi artiklit või siis ilukirjandust, olemus ja stiil on ikka samad. 3/5
Robert Reed "Suvekuru draakonid" - seikluslik alternatiivajalugu või paralleeluniversumis toimuv “kauboikas” - võta nüüd kinni. Stiil meeldis, tegelased olid ägedad, sündmused huvitavad. Selline mingis mõttes lausa ideaalne lühipala, mis eriti veel osana suuremast tervikust võiks veel erakordselt mõnus olla. 5/5
Szymun Wroczek “Hüpoteek” - läheb vist omamoodi õudusloo alla, parajalt võigas ja lihaline lugu. Ei ole üldsegi pikk, selline igatepidi “normaalne” lugu parajalt rusuva meeleoluga (autor on muide venelane). 3/5
Stanley G. Weinbaum "Muutuvad mered" - tõeline üllataja! Ma ei teadnud sellest autorist mitte midagi, tõeliselt mõnusalt kirjutatud geograafiaulme. Pigem rahuliku astumisega, aga suurtel teemadel. Kusjuures jutuks olevat temaatikat olen ise nõuka-aegses propagandakirjanduses ikka kohanud, kus siis venelased kartsid, et äkki ameeriklased hakkavad millalgi hoovustega mängima. Seega oli väga põnev sama ainest vaadata läbi ulmeprisma. Ootan huviga Gururaamatu järgmist trükist, mis peakski olema sellele autorile pühendatud. 5/5
Ondrej Neff "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62" - siin suutis autor mind pealkirjaga korralikult haneks tõmmata. Nimelt ma arvasin, et siit tuleb nüüd mingit aurupunki, tuli aga hoopis tulnukaulmet. Nagu ka kunagi “Marduses” ilmunud “Raskused elektriga” on ka see siin paraja udjamisega ja mõnus lugeda. Aga jah, see võrdlusmoment… elektrilugu jääb mu jaoks ikka omamoodi tipuks, ega ta kogemata omal ajal tõlkeloo Stalkeri saanud. Aga Neff on äge, soovitan soojalt. 4/5
Bruce Bethke "Küberpunk" - selline varajane protoküberpunk, mis on juba stiililt nooruslik. Tunnistan ausalt, et mul oli seda eesti keeles raske lugeda, kuna “patsiga poisina” on mu jaoks kogu see iti-värk ingliskeelne, eesti keelel sinna väga asja pole. Seega lugesin pala kuidagi väga kaugelt ja distantsilt, tekitas sellise kaheksakümnendate B-kategooria filmi mulje. Samas - need on ju head, samuti ka selle loo kulg ja lahendus olid igati omal kohal. 3/5
J.-H. Rosny-vanem “Xipehuzid” - inimkonna algusaegade kontakt tulnukatega, kirjutatud 19. sajandi lõpus. Samalt autorilt on eesti keeles varem ilmunud “Võitlus tule pärast. Hiidlõvi”, mis mulle tegelikult meeldisid rohkem kui see lugu siin. St ega see lugu polnud halb, selline “okei”, “normaalne”, “pole paha”. Oli konflikti, oli madinat, oli lahendust. Huvitav oli tutvuda prantsuskeelse varajase ulmega (noh, peale Verne’i ju sealt väga palju ei teagi). 3/5
Kui vaadata raamatut tehnilise nurga alt, siis mõned trükivead hakkasid siin ja seal silma, esimese saja lehekülje peale kogunes peotäis, edasi enam ei pööranud tähelepanu... Kusjuures suurem osa selliseid, mille suvaline masinkontroll kinni püüab. Ma olen seda ühes ja teises kohas ütelnud, ütlen ka siin - eriti kui tegu on väikekirjastusega, eriti kui asju tehakse hobi korras ja piiratud vahenditega: Eestis leiab ikka mõne huvilise, kes viitsiks täiesti tasuta käsikirja üle vaadata, tehniliselt rehitseda (näiteks otsida kirjavigu), olla proovilugejaks ning üldse sellise esimese filtrina kasvõi mõned apsud kõrvaldada. Sest tegelikult on natuke piinlik, kui kohe avasõnast kirjaveakurat vastu vaatab.
Eraldi oli mõnus lugeda autorite lühitutvustusi, mis andsid juttudele kõvasti tausta juurde ning muutsid nii mõnegi autori märksa elavamaks. Müts maha Jüri ees!
Kirjanikke tutvustavades tekstides jäi kohati silma püksivaatamist. Minu jaoks on kirjandus sootu, seda enam oli huvitav lugeda, kuidas “Mehe esimene ulmejutt ilmus...” või “need saavad mõningase pildi mehe oskustest.” Ma olen kaugel tänapäevasest sooneutraalsest saiapudist, kuid kirjanduse kontekstis mõjus natuke veidralt. Aga noh, seda oli vaid mõnel korral ning on ju igaühel oma stiil.
Tehniline pool tehniliseks pooleks - minu arvates on väga äge, et on selline kirjastus kõnealuse avaraamatuga! Eks kogumikes alati lood võistlevad teineteisega, lisaks veel üle riikide konkureerimine. Mingis mõttes on isegi hea, et siin raamatus on eesti autoreid, keda tavapärasest „Reaktor“-„Algernon“ teekonnal harva kohtab, kes ulmeproosat kirjutavad harva. Samuti mõne autori oleksin ma isiklikult pigem välja jätnud - samas eks igal koostajal on oma käekiri, ei ole siin kirjatsural põhjust viriseda. Pealegi on hea, et raamatus on lausa viiest keelest/kultuuriruumist pärit tekst, lisaks on ulmetemaatika poolest siin kõike, mida Jüri Kallas ka lõppsõnas natukene linnulennult kajastab.
Kui raamatut üldiselt hinnata, siis panen 4/5, väikese boonusega. Ma tegelikult ei taha üldse kirjandust arvuliselt hinnata, see ei ole nagu õige. Aga mingi indikatsiooni see ikka annab, minu silmis on tegu igati hea kogumikuga, mis näitab ulmekirjandust mitme erineva nurga alt, nii sisu mõttes kui kultuuriliselt. Esimene vasikas ei läinud aia taha, oh ei! Eks mõnd asja saaks alati teha paremini, usun, et sarja taga olevad inimesed jätkavad sellega, mida oskavad hästi, ning õpivad vigadest. Seda enam, et (minu hinnangul) on silmakriipivad vead tulevikus pigem lihtsalt välditavad.
Algselt ilmus see lugulaul Algernonis - https://www.algernon.ee/node/1201
Kirjutan algul iga loo kohta lugemise järjekorras mõne sõna, peale seda üldmuljetan. Lugesin raamatut üsna läbisegi, alguses järjest, aga siis võtsin ette eestlased ja seejärel muu maailma kirjanikud.
Raamatu avabki nimilugu Maniakkide Tänavalt. Rehepaplik lugu, eesti taluelu, teineteisele kärukeeramine ja muu selline. Täiesti mittemidagiütlev, ma ootaks üsna staažikalt kirjutajalt märksa enam. Minu jaoks on Mant selles mõttes huvitav kirjanik, et mingil hetkel tuli talt väga mõnusat kraami, “Surmakarva” on üks paremaid eesti tumefantaasiaid, “Mehitatud inimesed” mekkis ka mõnusalt. Aga mida edasi, seda… no nagu kasvõi see lugu siin. Kuidagi ei haagi, ei ole huvitav. Samal ajal õnneks kiiresti loetav. 1/5
Järgmine lugu on Kir Bulõtšovilt, “Päästke Galja!” - Tsoon, Stalker, tehnoloogid, ängistav ja tume meeleolu, raskepärane nagu vene ulme. St… jah. Satiiriline ja tögav, mulle on üldjoontes selle autori muud palad rohkem istunud. 2/5
Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” - teistmoodi jutt. Ma kiidaks siinkohas koostajaid, kes on üldiselt pigem tugevasti ulme poole kaldu kogumikku pannud ka sellise teksti, mis vaikselt sätendab nagu Suur väin, ning siis viskab korraliku nomisasiseenüüdoli sisse. Ja siis vajub taas merepind tasaseks, praam loksub edasi. Sügispäevaidüll. 3/5
Joel Jans "Parun ja Virma" - klassikaline lugu, lahedate vimkadega. Läheb ajastu poolest sarnasesse kanti kui Mant - aga erinevalt Mandist on tõesti hea lugeda, üks krutski ajab teist taga. 3/5
Miikael Jekimov "Viimane vahitorn" - lahe õhkkond, huvitav usuhull - aga jäi kuidagi pealiskaudseks. Imelik ütelda seda lühijutu kohta, aga tee või tina, minu jaoks jäi siin midagi puudu. 2/5
Helju Rebane “Ootamatu edu” - väga lahe, lühike ja omamoodi robotilugu. Autori käekiri tuleb kuidagi tuttav ette, olen ilmselt kunagi teda “Nooruses” lugenud. 4/5
Mart Raudsaar "BR-2m" - omamoodi eesti lovecraftiana. Mu jaoks on tegu täiesti tundmatu autoriga, seda enam lugesin huviga ning juba poole peal tekkis tahtmine püsti tõusta ja plaksutada. Selline heas mõttes kodune-tuttav õhkkond segatuna müstilise hirmu ja peidetud kurjusega - minu jaoks on see pala kogumiku esikolmikus ilma mingi kahtluseta! 5/5
(:)kivisildnik “Õilis pedofiil sisepaguluses” - (:)kivisildnikuga on mu see asi, et luuletajana on tal mitmeid häid asju, proosa osas… noh, ei ole asi nii roosiline. “Kõik vihkavad arvosid” käis millalgi eesti ulmemaailmast läbi, avaldati vist isegi Tuumahiius. BAASI keskmine hinne 2,2 pole justkui kõige hullem, samas kui vaadata seda, et enamus hindeid on “1” ning mõned “5”... ning kellelt on “5”, siis… jah. No eriti arvode taustal on see lugu ikka väga hea - aga kui jätta isegi sedasorti taust kõrvale, siis eraldiseisvana on pedofiilipala jummala okei, heas mõttes normaalne korralik lugu. Eks siin kohtab uuema aja (:)kivisildniku enesehaletsust ning eriti kõrgelt tornist pööbli peale allavaatamist - noh nagu ikka, vahet pole, kas Sven kirjutab kuhugi artiklit või siis ilukirjandust, olemus ja stiil on ikka samad. 3/5
Robert Reed "Suvekuru draakonid" - seikluslik alternatiivajalugu või paralleeluniversumis toimuv “kauboikas” - võta nüüd kinni. Stiil meeldis, tegelased olid ägedad, sündmused huvitavad. Selline mingis mõttes lausa ideaalne lühipala, mis eriti veel osana suuremast tervikust võiks veel erakordselt mõnus olla. 5/5
Szymun Wroczek “Hüpoteek” - läheb vist omamoodi õudusloo alla, parajalt võigas ja lihaline lugu. Ei ole üldsegi pikk, selline igatepidi “normaalne” lugu parajalt rusuva meeleoluga (autor on muide venelane). 3/5
Stanley G. Weinbaum "Muutuvad mered" - tõeline üllataja! Ma ei teadnud sellest autorist mitte midagi, tõeliselt mõnusalt kirjutatud geograafiaulme. Pigem rahuliku astumisega, aga suurtel teemadel. Kusjuures jutuks olevat temaatikat olen ise nõuka-aegses propagandakirjanduses ikka kohanud, kus siis venelased kartsid, et äkki ameeriklased hakkavad millalgi hoovustega mängima. Seega oli väga põnev sama ainest vaadata läbi ulmeprisma. Ootan huviga Gururaamatu järgmist trükist, mis peakski olema sellele autorile pühendatud. 5/5
Ondrej Neff "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62" - siin suutis autor mind pealkirjaga korralikult haneks tõmmata. Nimelt ma arvasin, et siit tuleb nüüd mingit aurupunki, tuli aga hoopis tulnukaulmet. Nagu ka kunagi “Marduses” ilmunud “Raskused elektriga” on ka see siin paraja udjamisega ja mõnus lugeda. Aga jah, see võrdlusmoment… elektrilugu jääb mu jaoks ikka omamoodi tipuks, ega ta kogemata omal ajal tõlkeloo Stalkeri saanud. Aga Neff on äge, soovitan soojalt. 4/5
Bruce Bethke "Küberpunk" - selline varajane protoküberpunk, mis on juba stiililt nooruslik. Tunnistan ausalt, et mul oli seda eesti keeles raske lugeda, kuna “patsiga poisina” on mu jaoks kogu see iti-värk ingliskeelne, eesti keelel sinna väga asja pole. Seega lugesin pala kuidagi väga kaugelt ja distantsilt, tekitas sellise kaheksakümnendate B-kategooria filmi mulje. Samas - need on ju head, samuti ka selle loo kulg ja lahendus olid igati omal kohal. 3/5
J.-H. Rosny-vanem “Xipehuzid” - inimkonna algusaegade kontakt tulnukatega, kirjutatud 19. sajandi lõpus. Samalt autorilt on eesti keeles varem ilmunud “Võitlus tule pärast. Hiidlõvi”, mis mulle tegelikult meeldisid rohkem kui see lugu siin. St ega see lugu polnud halb, selline “okei”, “normaalne”, “pole paha”. Oli konflikti, oli madinat, oli lahendust. Huvitav oli tutvuda prantsuskeelse varajase ulmega (noh, peale Verne’i ju sealt väga palju ei teagi). 3/5
Kui vaadata raamatut tehnilise nurga alt, siis mõned trükivead hakkasid siin ja seal silma, esimese saja lehekülje peale kogunes peotäis, edasi enam ei pööranud tähelepanu... Kusjuures suurem osa selliseid, mille suvaline masinkontroll kinni püüab. Ma olen seda ühes ja teises kohas ütelnud, ütlen ka siin - eriti kui tegu on väikekirjastusega, eriti kui asju tehakse hobi korras ja piiratud vahenditega: Eestis leiab ikka mõne huvilise, kes viitsiks täiesti tasuta käsikirja üle vaadata, tehniliselt rehitseda (näiteks otsida kirjavigu), olla proovilugejaks ning üldse sellise esimese filtrina kasvõi mõned apsud kõrvaldada. Sest tegelikult on natuke piinlik, kui kohe avasõnast kirjaveakurat vastu vaatab.
Eraldi oli mõnus lugeda autorite lühitutvustusi, mis andsid juttudele kõvasti tausta juurde ning muutsid nii mõnegi autori märksa elavamaks. Müts maha Jüri ees!
Kirjanikke tutvustavades tekstides jäi kohati silma püksivaatamist. Minu jaoks on kirjandus sootu, seda enam oli huvitav lugeda, kuidas “Mehe esimene ulmejutt ilmus...” või “need saavad mõningase pildi mehe oskustest.” Ma olen kaugel tänapäevasest sooneutraalsest saiapudist, kuid kirjanduse kontekstis mõjus natuke veidralt. Aga noh, seda oli vaid mõnel korral ning on ju igaühel oma stiil.
Tehniline pool tehniliseks pooleks - minu arvates on väga äge, et on selline kirjastus kõnealuse avaraamatuga! Eks kogumikes alati lood võistlevad teineteisega, lisaks veel üle riikide konkureerimine. Mingis mõttes on isegi hea, et siin raamatus on eesti autoreid, keda tavapärasest „Reaktor“-„Algernon“ teekonnal harva kohtab, kes ulmeproosat kirjutavad harva. Samuti mõne autori oleksin ma isiklikult pigem välja jätnud - samas eks igal koostajal on oma käekiri, ei ole siin kirjatsural põhjust viriseda. Pealegi on hea, et raamatus on lausa viiest keelest/kultuuriruumist pärit tekst, lisaks on ulmetemaatika poolest siin kõike, mida Jüri Kallas ka lõppsõnas natukene linnulennult kajastab.
Kui raamatut üldiselt hinnata, siis panen 4/5, väikese boonusega. Ma tegelikult ei taha üldse kirjandust arvuliselt hinnata, see ei ole nagu õige. Aga mingi indikatsiooni see ikka annab, minu silmis on tegu igati hea kogumikuga, mis näitab ulmekirjandust mitme erineva nurga alt, nii sisu mõttes kui kultuuriliselt. Esimene vasikas ei läinud aia taha, oh ei! Eks mõnd asja saaks alati teha paremini, usun, et sarja taga olevad inimesed jätkavad sellega, mida oskavad hästi, ning õpivad vigadest. Seda enam, et (minu hinnangul) on silmakriipivad vead tulevikus pigem lihtsalt välditavad.
Algselt ilmus see lugulaul Algernonis - https://www.algernon.ee/node/1201
April 4, 2021
Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, Wroczek, Bulõtšov) või sisukorra järgi. Mingu siis sisukorra järgi.
"Läbi valu ja vaeva". Meeldis ja väga – õige pikkusega, läks kohe käima ja puänt olemas. Väga hea.
"Päästke Galja!" Bulõtšov on vene ulmekirjanikest juba aastaid mu lemmik, tema kirjutatu on alati tasemel. Seda ka siin. Madinat ja mürinat palju, finaal vinge. Väga hea.
"Kuidas lõhnab kohv". Kõige poeetilisem ja kirjanduslikult kõrgetasemelisem tekst kogumikus. Nauding lugeda! Elu jõud sisaldas rohkem ulmet, kuid tekst tavapärane, ei pakkunud lugemise rõõmu. Praeguses jutus ulmekomponent täiesti olemas, kuigi tuli mõtelda, otsida: Algul seisab auto veerand tundi laeva oodates, see peaks ju merelt näha olema, kuid juht ei näinud, siis sõidab aeglaselt laevale; jutu lõpul seisab liiga hilja kohale jõudnud auto kai peal veerand tundi, jõnksatab käima ja sõidab aeglaselt merre – sama sündmus kahest vaatevinklist nähtuna. Vahepealsest tekstis peitub seletus. Väga hea.
"Suvekuru draakonid". Meeldiv üllatus. Kui Orioni vöö 1 lugu erilist muljet ei jätnud, selline rahuldav lugu, siis see oli hoopis teist maad. Väga hea.
"Viimane vahitorn". Korralik tükk, kuid teiste hulgas tundus kahvatu. Hea.
"Hüpoteek". Paraja pikkusega lugu – esitab idee, loob meeleolu, konflikt olemas ja ka lõpulahendud karm. Mis rohkem vaja. Väga hea.
"BR-2m". Väga hea idee ja ka süžee korralik. Ilmselt on minategelane lihtsakoeline, seepärast ka loo keel kuidagi vaene (ei või võrreldagi Krafinna ja Kivisildniku sõnastusega). Olgu hea suure plussiga.
"Muutuvad mered". Weinbaumisse mul erilist usku polnud, kuid üllatus-üllatus meeldis. Natuke vanavõitu stiil, kuid grandioosne idee. Hea plussiga.
"Parun ja Virma". Tugineb etnoulmele nagu avalugu. Algus ja keskkoht haarasid kaasa, mõisamehed toredast kujutatud; lõpus tekkis mulje, et sebimist nagu paljuvõitu. Ei tea, kas õigustatud mulje. Hindeks neli plussiga.
"Valge jalutuskepp, kaliiber 6,62". EE lugu huvitas mind raamatut avades kõige rohkem, sest Raskused elektriga oli ootused kõrgeks tõstnud. Ja mul ei tulnud pettuda. Väga hea.
"Ootamatu edu". Esimene tutvus autoriga ja positiivne selline. Jutt õige pikkusega – idee esitatud, ja kõik! Tuleb edaspidigi H. Rebase jutte lugeda. Hea.
"Küberpunk". Ulmelooliselt oluline jutt. Loetav, suurt vaimustust ei tekitanud. Hindeks neli.
"Õilis pedofiil sisepaguluses". Pealkiri intrigeeriv. Keeleliselt/sõnastuselt pärast Krafinna lugu kogumikus teisel kohal. Paari hammustust ma ei mõistnud, eksitasid lugemast. Kasvõi torge Kaljuranna pihta. Algul mõtlesin, et kirjutatud presidenti valimise aastal, mil Kaljurand oli Kallase kõrval kõige tõsisemalt võetav kandidaat, ja et Kivisildnik eelistas salajas Kallast või ehk isegi Kaljulaidu. Kuid ei, pole võimalik! Igal juhul, mitmeks minutiks lugemine seiskus ja pärast ei saanudki hoogu sisse. Aga ulme ju täiesti olemas. Selge see, et kui tavainimene kohtab üleloomulikku (kas tontti, jeekimit või tulnukat) ja see tulnuk ei tutvusta ennast, on reaktsioon just selline, nagu jutus kirjas. Hea.
"Xipehuzid". Lugesin juttu esmakordselt aastaid tagasi venekeelsest väljaandest ”Frantsuskaja fantastitšeskaja proza” (Mir, 1987). Tõepoolest ulmeajaloos väga oluline teos, otse tüvitekst. Aga erilist muljet ei jätnud, nagu ka seekord. Rahuldav.
Me pole küll kõiki eelmise aasta ulmekogumikke lugenud, kaugel sellest, aga ilmselt pälvivad Jansi-Kallase antoloogia jutud ja antoloogia ise suvel kolm-neli Stalkerit. Teos on seda väärt!
"Läbi valu ja vaeva". Meeldis ja väga – õige pikkusega, läks kohe käima ja puänt olemas. Väga hea.
"Päästke Galja!" Bulõtšov on vene ulmekirjanikest juba aastaid mu lemmik, tema kirjutatu on alati tasemel. Seda ka siin. Madinat ja mürinat palju, finaal vinge. Väga hea.
"Kuidas lõhnab kohv". Kõige poeetilisem ja kirjanduslikult kõrgetasemelisem tekst kogumikus. Nauding lugeda! Elu jõud sisaldas rohkem ulmet, kuid tekst tavapärane, ei pakkunud lugemise rõõmu. Praeguses jutus ulmekomponent täiesti olemas, kuigi tuli mõtelda, otsida: Algul seisab auto veerand tundi laeva oodates, see peaks ju merelt näha olema, kuid juht ei näinud, siis sõidab aeglaselt laevale; jutu lõpul seisab liiga hilja kohale jõudnud auto kai peal veerand tundi, jõnksatab käima ja sõidab aeglaselt merre – sama sündmus kahest vaatevinklist nähtuna. Vahepealsest tekstis peitub seletus. Väga hea.
"Suvekuru draakonid". Meeldiv üllatus. Kui Orioni vöö 1 lugu erilist muljet ei jätnud, selline rahuldav lugu, siis see oli hoopis teist maad. Väga hea.
"Viimane vahitorn". Korralik tükk, kuid teiste hulgas tundus kahvatu. Hea.
"Hüpoteek". Paraja pikkusega lugu – esitab idee, loob meeleolu, konflikt olemas ja ka lõpulahendud karm. Mis rohkem vaja. Väga hea.
"BR-2m". Väga hea idee ja ka süžee korralik. Ilmselt on minategelane lihtsakoeline, seepärast ka loo keel kuidagi vaene (ei või võrreldagi Krafinna ja Kivisildniku sõnastusega). Olgu hea suure plussiga.
"Muutuvad mered". Weinbaumisse mul erilist usku polnud, kuid üllatus-üllatus meeldis. Natuke vanavõitu stiil, kuid grandioosne idee. Hea plussiga.
"Parun ja Virma". Tugineb etnoulmele nagu avalugu. Algus ja keskkoht haarasid kaasa, mõisamehed toredast kujutatud; lõpus tekkis mulje, et sebimist nagu paljuvõitu. Ei tea, kas õigustatud mulje. Hindeks neli plussiga.
"Valge jalutuskepp, kaliiber 6,62". EE lugu huvitas mind raamatut avades kõige rohkem, sest Raskused elektriga oli ootused kõrgeks tõstnud. Ja mul ei tulnud pettuda. Väga hea.
"Ootamatu edu". Esimene tutvus autoriga ja positiivne selline. Jutt õige pikkusega – idee esitatud, ja kõik! Tuleb edaspidigi H. Rebase jutte lugeda. Hea.
"Küberpunk". Ulmelooliselt oluline jutt. Loetav, suurt vaimustust ei tekitanud. Hindeks neli.
"Õilis pedofiil sisepaguluses". Pealkiri intrigeeriv. Keeleliselt/sõnastuselt pärast Krafinna lugu kogumikus teisel kohal. Paari hammustust ma ei mõistnud, eksitasid lugemast. Kasvõi torge Kaljuranna pihta. Algul mõtlesin, et kirjutatud presidenti valimise aastal, mil Kaljurand oli Kallase kõrval kõige tõsisemalt võetav kandidaat, ja et Kivisildnik eelistas salajas Kallast või ehk isegi Kaljulaidu. Kuid ei, pole võimalik! Igal juhul, mitmeks minutiks lugemine seiskus ja pärast ei saanudki hoogu sisse. Aga ulme ju täiesti olemas. Selge see, et kui tavainimene kohtab üleloomulikku (kas tontti, jeekimit või tulnukat) ja see tulnuk ei tutvusta ennast, on reaktsioon just selline, nagu jutus kirjas. Hea.
"Xipehuzid". Lugesin juttu esmakordselt aastaid tagasi venekeelsest väljaandest ”Frantsuskaja fantastitšeskaja proza” (Mir, 1987). Tõepoolest ulmeajaloos väga oluline teos, otse tüvitekst. Aga erilist muljet ei jätnud, nagu ka seekord. Rahuldav.
Me pole küll kõiki eelmise aasta ulmekogumikke lugenud, kaugel sellest, aga ilmselt pälvivad Jansi-Kallase antoloogia jutud ja antoloogia ise suvel kolm-neli Stalkerit. Teos on seda väärt!
January 31, 2021
Enne kui asume kogumiku kõiki 14 lugu lühidalt lahkama, olgu öeldud, et igasugune veidi erineva ulme eesti keelde tõlkimine ja avaldamine on väga tervitatav, eriti kui sellega tutvustatakse kodumaisele ulmelugejaskonnale autoreid, kes muidu keelebarjääri tõttu jääks lihtsalt huviorbiidist välja. Samuti on igati kiiduväärt, et pakutakse üht lisavõimalust juttude avaldamiseks ka kodumaistele autoritele, kelle jutud muidu kuskile mujale kogumikku kas ei sobi või ei pääse lihtsalt löögile. Boonusvooruks pakub Ulmeguru antud antoloogias ka väga hea lühiülevaate ulme ajaloost, rikastades sellega nii alles värskelt ulme juurde sattunud lugejate kui ka paadunud fännide hallollust. Iga kogumik, kus kasvõi 2-3 juttu tõeliselt meeldivad, on igati asja ette läinud ning ka antud raamat täitis oma miinimumnormi vähemalt minu silmis suhteliselt hõlpsasti.
Pikem arvustus lugudest ulmeajakirjas Reaktor - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Pikem arvustus lugudest ulmeajakirjas Reaktor - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
May 24, 2021
Nagu kogumikud ikka olema kipuvad - mõned väga head lood ja teised keskmised vi alla selle. Aga huvitav valik.
May 27, 2021
Palju häid ja vahvaid lugusid. Kõik pole minu teetass aga sellest hoolimata mõnus lugemine üldiselt. Võiks igale maitsele midagi jaguda :)
October 20, 2021
Täitsa kobe jutukogumik. Ootuspäraselt vaheldusrikas, kõik ei saagi meeldida. Sümpaatne oli autorite tutvustamine lugude eel, ka Ulmeguru ulmeülevaade raamatu lõpus kulus marjaks ära (igati hea ajastusega raamat, põhjalik vastus kohe võtta, kui L tahtis aru saada, mis on ulme).
Lemmikuteks nimilugu ning "Parun ja Virma" (paistab, et etnoõudus on ikka minu teema) ning "Küberpunk". Asine lugemisvara olid ka "Hüpoteek", "Suvekuru draakonid", "BR-2m", "Muutuvad mered" ning "Valge jalutuskepp".
“Xipehuzid” - noh, tore, et ajalugu tutvustatakse, ega see ei peagi kirjanduselamust pakkuma. Ülejäänud lood jätsid meh-tunde. Välja arvatud kogumiku suurim üllataja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Poleks kunagi osanud arvata, et selle tüübi jutt mulle tore võiks tunduda, aga osutus väga meelelahutuslikuks.
Lemmikuteks nimilugu ning "Parun ja Virma" (paistab, et etnoõudus on ikka minu teema) ning "Küberpunk". Asine lugemisvara olid ka "Hüpoteek", "Suvekuru draakonid", "BR-2m", "Muutuvad mered" ning "Valge jalutuskepp".
“Xipehuzid” - noh, tore, et ajalugu tutvustatakse, ega see ei peagi kirjanduselamust pakkuma. Ülejäänud lood jätsid meh-tunde. Välja arvatud kogumiku suurim üllataja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Poleks kunagi osanud arvata, et selle tüübi jutt mulle tore võiks tunduda, aga osutus väga meelelahutuslikuks.
January 18, 2024
Keskmine kogumik ulmejutte. Meeldis selle puhul, et koostaja oli seletuskirjad pannud iga loo ette eraldi. Sama stiili oleks võinud ka järgmise, nr 2 kogumiku puhul edasi hoida (kolmandat pole veel lugenud). Mõned kirjavead, mõned puuduolevad ja mõned üleliigsed joonealused märkused. Juttude kvaliteet mu meelest kõvasti välismaiste poole kaldu. Eesti omad olid suuresti meh. Kuna ma igapäevaselt eesti ulmet ei jälgi, siis paneb arvama, et see tase nii nigel ongi.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews