Endise Briti huumorisaate Top Gear juht otsustas pärast mitut pööret oma elus teha järgmise järsu kurvi ja hakata farmi pidama. Ta olla selle juba ammu ostnud, kuid selle eest hoolitseja otsustas minna pensionile ning selle asemel, et otsida uus sarnane ametimees, otsustas Clarkson asja ise käsile võtta. Eks aitas kaasa ka Covid-19, mis täpselt siis kõik 6 jala 7 pöidla ja 9 küüne pikkuste impeeriumi mõõduühikute kaugusele karantiini surus.
Jeremy kirjeldab, miks põllupidamine pisikesel skaalal on tõsine väljakutse ja kallis hobi. Ning seda kõike kohalikus ajalehes kolumnides, mis nüüd kokku raamatu andsid. Ning lisaks on ta leidnud aega ka selle kohta nähtavasti sari teha, mille vaatamine nüüd ootamatult prioriteetseks ülesandeks kerkis, sest raamatu peatükid on väga kõikuva kvaliteediga, aga telesaateid mees ju teha oskab. Seda tõestab asjaolu, et tema nn "autorevüü" saateid vaatavad andunult peamiselt inimesed, keda mootorid ja ringrajasõit absoluutselt ei huvita. Rääkimata pisiasjast, et revüüsaatest kunagi keegi ühtki reaalset tarbijanõuannet ei leidnud.
Härra Clarkson annab kõigile lootust, et tee mis sa teed, aga huumor aitab igast jamast läbi. Ta on ühte aegu eeskuju ja samas täielik ristivastand sõnale "eeskuju". Pealehakkamist on vaja, püsivust ja aega.
Ma arvan, et kõlab nagu paljude inimeste karjäär, sest kes ikka üsast välja potsatades kõike oskab. Pärast võid oma õppeprotsessist panna kirja vahva lugemise ning kui sa oled Jeremy Clarkson, siis see avaldatakse lausa paberi peal ajalehes. Kui sa oled suvaline minusugune, siis kirjutad sa selle internetti kuhugile digipapüürusele, et pakkuda vähemalt teistele oma kannatustest meelelahutust. Sest sarnaselt Top Geariga ei ole tegemist lugejat säästva õpetliku traktaadiga, vaid ikkagi ajaviitelugemisega Briti keerulisest olukorrast COVIDi ja Brexiti aegu. Igasugu UK viiteid on tõsiselt palju, mille kohta maakeelde tõlkija on kannatlikult pidanud iga lehekülje alla harimatutele eestlastele selgitusi viitama, mis võtavad Clarksoni hoogsal tekstil kahjuks tugevasti inertsi maha.
Eestlastel lugeda vaid omal vastutusel. Soovitatavalt võiks eelnevalt olla vähemalt tuttav Simon Peggi ja Nick Forsti "Hot Fuzziga", Inglise Opeli ehk Vauxhalliga Asda poodi sõitnud ning sealt mõne Queeni, Stingi ja Beatlesi plaadi ostnud. Kasuks tuleks ka üldine arusaam Briti impeeriumist ja päevakajalistest uudistest nokitud teave, mis on Boris Johnson ja kes on Covid ja Brexit.
Tegelikult ma arvan, et Briti huumor on üldse maailmas Eesti mentaliteedile kõige lähemal ja tugevalt eluterve ning nutikas enesepila, mis sobib meie sarnastesse "sita suusailma" nimelistesse kliimatingimustesse nagu kapsel D-vitamiini apteegist ning purk "mesilase mahla" Jeremy Clarksoni Diddly Squati talupoest.