See raamat on lugu ühe täiesti tavalise, ilma sporditaustata inimese jooksuteekonnast, millele on jäänud nii maailma suurim, New Yorgi maraton kui maailma esimene alastimaraton, mitmed ebaõnnestumised ja vead, kuid ka erakordsed emotsioonid ja õnnestumised. Tegemist on raamatuga, mis sisaldab oluliselt rohkem süsivesikuid, kui üks energiageel: motivatsioonisüst on garanteeritud. „Rabajooksust alastimaratonini“ sobib nii algajale jooksjale kui kogenud maratonihundile, pärast selle läbilugemist pole enam vaja küsida: „Miks on täna hea päev jooksmiseks?“
(Mul oli au lugeda raamatu käsikirja enne selle ilmumist; seega võib raamatu lõplik versioon olla siit-sealt kohendatud).
Selle raamatu autor Janek oli üheks suureks põhjuseks, miks minagi jooksmisega tegelema hakkasin. Just nimelt tänu temale tekkis mul arusaamine, et maratonijooksjad ei olegi mingid hullud, vaid täitsa tavalised inimesed. Kuna kiirus ei ole kunagi minu tugevuseks olnud, küll aga vastupidavus, sobivad ka pikad jooksud mulle imeliselt.
See, et tunnen Janeit isiklikult, tegi raamatu lugemise muidugi vahetumaks. Aga olen kindel, et ka siis, kui ma Janekit ei tulleks, oleks ikkagi väga huvitav lugeda, mis tõukab ühe ebasportliku tüübi 42 kilomeetri ja 195 meetriseid jooksuotsi ette võtma. Sest heast peast ju selle peale ei tuleks, et joosta näiteks Tallinnast Kosele. Või...?
Olen kindel, et raamat pakub mõnusat ajaviidet nii jooksjatele (minu jaoks oli nii äratundmist kui ka uusi mõtteid; samuti ka võistlusi, kuhu tahaks isegi kunagi jõuda) kui ka neile, kellele neli tundi higistamist tundub täiesti mõistusevastasena. Kuigi eelkõige on tegu ühe jooksja arenguloona, on tulemuste paranemisest olulisemgi vaimne areng. Millal muutub jooksine nauditavaks? Miks?
Raamatu läbivaks jooneks mõttemalli muutumine - kui algselt oli oluline tulemus ning seejärel läbitud maratonide arv, kaalusid lõpuks saadavad emotsioonid kõik üle. Kes on kunagi mõne maratoni läbinud, teab, kui tiivustav tunne see on. Paistab, et kõik inimesed ongi ilusad & head ja üldse on muru rohelisem, kui tavaliselt. Ka siis, kui joostes oli jube raske. Ka siis, kui 35. kilomeetril küsid endalt täiesti siiralt, mis pagana põhjus ajendas sind jooksutosse jalga tõmbama.
Samuti võib seda vaadata ka kui reisilugu - Janek on külastanud mitmeid välismaratone, neistki reisidest annab ta mõnusalt mahlaka ülevaate.
Janeku kirjutamisstiil on ladus, humoorikas ja (enese)irooniline - raamatus on mitmeid tabavaid võrdlusi ja mõtteid, mis panevad naeru lagistama ka siis, kui sa jooksmisega sinasõber ei ole.
Kuigi elulood ja reisikirjeldused ei ole just minu lemmikžanr, nautisin seda raamatut väga. Soovitan - ja kindlasti mitte ainult jooksjatele. Haara kätte ja mine tea - ehk kohtume juba mõne järgmise maratoni stardis. :)
Janek pani oma maratonid kaante vahele. Mulle kui elus ühe korra poolmaratoni läbinule oli kõige põnevam ja lõbusam lugeda Janeki jooksjatee alguse kannatustest, no nii tuttav tuli ette. Aga Janek ei andnud alla ja mis edasi sai, sellest raamat räägibki. Meeleolukas lugemine.
Ilma raamatuklubita minuni see raamat ei oleks jõudnud :D Aga pean ütlema, et lõpuks oli see lugemine väsitav. Maraton maratoni järel ja ei miskit uut. Jooksma mind see raamat siiski ei meelitanud. Veidi lootsin, et äkki saan siit inspiratsiooni või nippe, kuidas alustada, aga …