„Otseütleja“ on nauditav lugemispala, mis annab inimsaatuste kaudu edasi Eesti ajalugu teise maailmasõja ajal ja järel. Diplomaat Johan Leppiku (1894‒1965) elukäiku jälgiv romaan avab kulisside taga tehtud püüdlused Eesti Vabariigi püsimajäämise nimel, diplomaatiliste suhete keerukuse ja riigi esind..
Tiina Tamman (sünd 1948) käis koolis Türil, õppis inglise keelt Tartus ja ülikooli lõpetamise järel läks elama Inglismaale. Mitu aastat töötas ta ühes Londoni veiniäris, siis kakskümmend aastat BBC-s, kus tema ülesandeks oli Eesti Raadio uudiste kuulamine. Seejärel kaitses ta Glasgow’ Ülikooli juures doktorikraadi. Väitekiri ilmus ka eestikeelse raamatuna „August Torma – sõdur, saadik, salakuulaja“ (2011). Järgnesid veel kaks biograafiat: ingliskeelne „Portrait of a Secret Agent“ (2014) ja eestikeelne „Paul Oras – punane admiral“ (2016).
Tamman on kirjutanud ka romaane: „Ärkamine“ (1999), „Tihe udu Tallinnas“ (2000), „Õie teekond“ (2001) ja „Pärandus“ (2018).
Olen kunagi enne ka Tiina Tammanilt midagi lugenud. 73aastaseks nüüd juba saanud kirjanik. Ei pakkunud muud, et kui sain teada Eesti ajaloost mõne uue nime - näiteks diplomaat Johann Leppik. Stiil hüplev, venis ja venis. Aga eks igale raamatule leidub lugeja.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Raamat kaotas mu poole peal kui infolaviini alla mattusin. Lõpu poole läks jällegi tempo leebemaks. Lõppsõnast sain aru, et ega väga palju materjali ei olnudki, mida kasutada. Sealt ka ehk see raske sisusus raamatu keskel. Saatkondade algusajast tean nüüd küll hulka rohkem. Seda perioodi oleks võinud pikenalt lahata.
Algus oli huvitav, aga siis lagunes lugu kuidagi laiali. Lõpuni jõuda oli juba kerge pingutus. Aga ega see väike ajaloo-amps mööda külgi maha ka ei jookse.