What do you think?
Rate this book
Minu... #143
Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis
Kõigepealt on Hispaania. Tema imelised lõhnad ja värvid, rikkalik loodus, flamenko. Tema erinevad hääled, kõla ja magus keel libisevad 15aastase Marjule naha vahele. Hispaania elab pärast seda mitu aastat koos Marjuga Tartus. Alles tükk aega hiljem tuleb Artjom ja sünnib Aleksandr, kuid selleks ajaks on Marju otsus küps: perekond on vaja koju viia. Nii nad kolmekesi Hispaaniasse lendavadki.
Marju raamat on aus, lõbus, valus ja otsast otsani armastust täis. Ma ju tean, et nii suuri otsuseid teha pole kunagi kerge, kuid õnneks toob uus algus endaga kaasa tohutu eluenergia. Ja see siin on uuesti alustamise lugu: kodu otsimine, loodud perekonna kasvamine, juurte austamine ja teistsuguse endasse võtmine. Marju räägib intiimselt, lennuka huumoriga, õhinal, tema tugevus on imetlusväärne. On suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Teele, kus on ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite. Ja et kõigest sellest veel vähe poleks, siis ilmub kaadrisse koroona…
Anna-Maria Penu, raamatu toimetaja, esimese „Minu Hispaania“ (2008) autor
Marju raamat on aus, lõbus, valus ja otsast otsani armastust täis. Ma ju tean, et nii suuri otsuseid teha pole kunagi kerge, kuid õnneks toob uus algus endaga kaasa tohutu eluenergia. Ja see siin on uuesti alustamise lugu: kodu otsimine, loodud perekonna kasvamine, juurte austamine ja teistsuguse endasse võtmine. Marju räägib intiimselt, lennuka huumoriga, õhinal, tema tugevus on imetlusväärne. On suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Teele, kus on ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite. Ja et kõigest sellest veel vähe poleks, siis ilmub kaadrisse koroona…
Anna-Maria Penu, raamatu toimetaja, esimese „Minu Hispaania“ (2008) autor
- GenresTravel
232 pages, Paperback
Published February 1, 2021
4 people are currently reading
98 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 21 of 21 reviews
April 9, 2021
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2021/0...
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Järgmisena tahtsin lugeda midagi kerget ja kiiret. Nendele kriteeriumitele vastas ilusti uus raamat Minu-sarjas - Marju Gellert "Minu Hispaania", mis hiljuti mu riiulit täiendas. Hispaaniat ma ise külastanud ei ole, nii et sukeldusin teosesse täitsa ilma eelteadmisteta.
2013-2020, Málaga, Andaluusia, Hispaania. Marju armub Hispaaniasse juba 15-aastaselt ja peab kaua-kaua sinna pikemalt elama kolimise plaane. Vahepeal jõuab ta veel abielluda ja poja saada, aga siis viimaks saabub see õige hetk. Plaanid on minimaalsed: sihtkohaks Lõuna-Hispaania, Málaga, esimesteks öödeks on broneeritud hotell ja edasine selgub kohapeal.
"Minu Hispaania" jätab täpselt sama päikeselise mulje kui kaas ise. See on nii-nii tore, kui inimene leiab selle päris tema enda koha. Marju Gellerti raamatus õhkub seda igalt lehelt ja see hispaaniaarmastus on natuke nakkav ka. Tekkis kohe tunne, et hakkaks nüüd keelt õppima ja pakiks kohvri ootele, et esimesel võimalusel ise Andaluusiat avastama sõita. Autor põimib Hispaania väga mõnusalt oma igapäeva, jagades infot, aga mitte lihtsalt tuimi fakte vaid ikka elu ennast.
Perekond seab end uues riigis sisse lausa muinasjutulise kergusega. Ülimalt mõnus oli niivõrd ägedatest ja ettevõtlikest inimestest lugeda. Nad leidsid väga leidlikult aina uusi viise, kuidas leiba lauale tuua. Alguses hämmastasin küll väga, kuidas nad enam-vähem, üks käsi taskus ja teine beebit hoidmas, Hispaaniasse kolisid, aga lugedes, kui osavalt nad kohanesid, ma enam nii väga ei imestanudki. Natuke võis ju õnne ka mängus olla, aga põhiliselt mängisid rolli ikka julgus ja hakkamine. Erinevad ettevõtmised pakkusid parajalt seiklusi ja rohkelt kolimist. Küll pidasid nad AirBnB'id, siis jõudsid omadega hoopis filmivõtetele.
Elu ise muidugi alati nii rõõmsates toonides ei ole. Raamatusse on ausalt saanud kirja ka mured. Läbipõlemine, tühi külmkapp, tühjaks varastatud rendiautod. Elasin kaasa ja probleemid kahvatusid, sest hispaania-armastus oli võimsam. Eriti põnev on lugeda nii uusi raamatuid, kus on sees juba hetkel päevakorras olevad mured. Kõik tundub nii palju rohkem "päris". Mõtlen muidugi koroonakriisi, mis Gellerti perele kaikaid kodarasse loopis. Senini kulges kõik tõusujoones ja siis selline langus. Perekond muidugi alla ei vannu.
Raamatul oli üks miinus ka. Kuidagi väga kiirelt sai läbi, leheküljed lendasid kui linnutiivul. Oleksin tahtnud rohkemgi Málaga elust lugeda. Seda võimalust pakub õnneks Marju Gellerti blogi.
"Minu Hispaania" oli minu esimene reis Andaluusiasse! Raamat räägib hispaania-armastusest, kolimis(t)est ning elu nautimisest. See oli väga mõnus ja kiire lugemine, natuke ehk isegi liiga napp, sest oleks rohkemgi aega Málagas tahtnud veeta. Nautisin väga, kui hakkamist täis Marju, Artjom ja lapsed olid ning seda sooja hispaania-pisikut, mida raamat minussegi süstis. Soovitan, kui tahad lugeda perest, kes on leidnud selle oma koha siin päikese all, kus end sisse seada ja kohaneda, nii halva kui ka heaga!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Järgmisena tahtsin lugeda midagi kerget ja kiiret. Nendele kriteeriumitele vastas ilusti uus raamat Minu-sarjas - Marju Gellert "Minu Hispaania", mis hiljuti mu riiulit täiendas. Hispaaniat ma ise külastanud ei ole, nii et sukeldusin teosesse täitsa ilma eelteadmisteta.
2013-2020, Málaga, Andaluusia, Hispaania. Marju armub Hispaaniasse juba 15-aastaselt ja peab kaua-kaua sinna pikemalt elama kolimise plaane. Vahepeal jõuab ta veel abielluda ja poja saada, aga siis viimaks saabub see õige hetk. Plaanid on minimaalsed: sihtkohaks Lõuna-Hispaania, Málaga, esimesteks öödeks on broneeritud hotell ja edasine selgub kohapeal.
"Minu Hispaania" jätab täpselt sama päikeselise mulje kui kaas ise. See on nii-nii tore, kui inimene leiab selle päris tema enda koha. Marju Gellerti raamatus õhkub seda igalt lehelt ja see hispaaniaarmastus on natuke nakkav ka. Tekkis kohe tunne, et hakkaks nüüd keelt õppima ja pakiks kohvri ootele, et esimesel võimalusel ise Andaluusiat avastama sõita. Autor põimib Hispaania väga mõnusalt oma igapäeva, jagades infot, aga mitte lihtsalt tuimi fakte vaid ikka elu ennast.
Perekond seab end uues riigis sisse lausa muinasjutulise kergusega. Ülimalt mõnus oli niivõrd ägedatest ja ettevõtlikest inimestest lugeda. Nad leidsid väga leidlikult aina uusi viise, kuidas leiba lauale tuua. Alguses hämmastasin küll väga, kuidas nad enam-vähem, üks käsi taskus ja teine beebit hoidmas, Hispaaniasse kolisid, aga lugedes, kui osavalt nad kohanesid, ma enam nii väga ei imestanudki. Natuke võis ju õnne ka mängus olla, aga põhiliselt mängisid rolli ikka julgus ja hakkamine. Erinevad ettevõtmised pakkusid parajalt seiklusi ja rohkelt kolimist. Küll pidasid nad AirBnB'id, siis jõudsid omadega hoopis filmivõtetele.
Elu ise muidugi alati nii rõõmsates toonides ei ole. Raamatusse on ausalt saanud kirja ka mured. Läbipõlemine, tühi külmkapp, tühjaks varastatud rendiautod. Elasin kaasa ja probleemid kahvatusid, sest hispaania-armastus oli võimsam. Eriti põnev on lugeda nii uusi raamatuid, kus on sees juba hetkel päevakorras olevad mured. Kõik tundub nii palju rohkem "päris". Mõtlen muidugi koroonakriisi, mis Gellerti perele kaikaid kodarasse loopis. Senini kulges kõik tõusujoones ja siis selline langus. Perekond muidugi alla ei vannu.
Raamatul oli üks miinus ka. Kuidagi väga kiirelt sai läbi, leheküljed lendasid kui linnutiivul. Oleksin tahtnud rohkemgi Málaga elust lugeda. Seda võimalust pakub õnneks Marju Gellerti blogi.
"Minu Hispaania" oli minu esimene reis Andaluusiasse! Raamat räägib hispaania-armastusest, kolimis(t)est ning elu nautimisest. See oli väga mõnus ja kiire lugemine, natuke ehk isegi liiga napp, sest oleks rohkemgi aega Málagas tahtnud veeta. Nautisin väga, kui hakkamist täis Marju, Artjom ja lapsed olid ning seda sooja hispaania-pisikut, mida raamat minussegi süstis. Soovitan, kui tahad lugeda perest, kes on leidnud selle oma koha siin päikese all, kus end sisse seada ja kohaneda, nii halva kui ka heaga!
April 6, 2021
Aitäh Marjule, et viisid mind korraks tagasi Hispaaniasse :)
Alles see oli paar aastat tagasi, kui sai ise Malaga lähedal asuvas väikelinnas paar nädalat korterit üüritud ja rannikut avastatud. Kogu see soojus, lahked inimesed, vein..... Jummel mäletan kui Malagas mingis suures toidupoes käisin, ma olin seal viis tundi, sest valik võttis hinge kinni.
Aga raamatust endas ka ikka! Nii julge perekond, läheb ja teeb, oh kuidas ma olen kade, et minus sellist julgust ei ole. Minu jaoks kaks kolimist Eestis juba tundub õudne, mis siis välismaal sarikolimisest rääkida! Kuid, kes teeb see jõuab ja kogeb, kordagi ei hakanud lugedes igav. Vastupidi, ma niiii igatsen sinna tagasi. Ainus, mis üllatab, et kuidas see flamenko minust nii mööda läks Hispaanias olles, ma ei näinud ühtegi flamenko kleiti kuskil müügis ja imestasin veel.
Alles see oli paar aastat tagasi, kui sai ise Malaga lähedal asuvas väikelinnas paar nädalat korterit üüritud ja rannikut avastatud. Kogu see soojus, lahked inimesed, vein..... Jummel mäletan kui Malagas mingis suures toidupoes käisin, ma olin seal viis tundi, sest valik võttis hinge kinni.
Aga raamatust endas ka ikka! Nii julge perekond, läheb ja teeb, oh kuidas ma olen kade, et minus sellist julgust ei ole. Minu jaoks kaks kolimist Eestis juba tundub õudne, mis siis välismaal sarikolimisest rääkida! Kuid, kes teeb see jõuab ja kogeb, kordagi ei hakanud lugedes igav. Vastupidi, ma niiii igatsen sinna tagasi. Ainus, mis üllatab, et kuidas see flamenko minust nii mööda läks Hispaanias olles, ma ei näinud ühtegi flamenko kleiti kuskil müügis ja imestasin veel.
March 19, 2022
Kuna raamat räägib elust Hispaanias, siis ma ei saa kuidagi sellele raamatule madalamat hinnet panna, mis siis, et ma olen rohkem hispaania keele kui hispaaniamaa fänn. Ma lähen küll aprillis kanaaridele, kuid see pole päris Espana. See raamat tekitas aga suure soovi lõpuks ka see mandrihispaania üle vaadata
October 22, 2022
Üle tüki aja selline raamat, mida ma kohe täiel rinnal nautisin! Lugu jooksis nagu mahe veesulin - kõik oli nii hästi paigas ja tasakaalus. Hispaania kohta sain palju teada, aga kuidagi märkamatult ja sujuvalt, rohkem olin justkui pereliige, kes seiklusi kaasa tegi ja elamusi vahetult koges. Nalja sai ja oli kuidagi sundimatu ja soe kulgemine.
Mulle väga meeldib kui raamatut lugedes tekib selline efekt nagu hakkaks film peas jooksma. Vot selle raamatuga täpselt nii oli. Sealjuures ei ole ma kunagi mingi Hispaania fänn olnud ja seegi raamat sattus kätte pigem ootamatult, aga vot nüüd tahaks Malagas küll ära käia ja oma silmaga neid mummulisi kleite näha, tapasid süüa ja veinist joobuda.
Imestan, et nii andekal autoril ainult üks teos on! Liiga ruttu sai läbi, tahaksin veel ja veel! Soovitan ❤️
Mulle väga meeldib kui raamatut lugedes tekib selline efekt nagu hakkaks film peas jooksma. Vot selle raamatuga täpselt nii oli. Sealjuures ei ole ma kunagi mingi Hispaania fänn olnud ja seegi raamat sattus kätte pigem ootamatult, aga vot nüüd tahaks Malagas küll ära käia ja oma silmaga neid mummulisi kleite näha, tapasid süüa ja veinist joobuda.
Imestan, et nii andekal autoril ainult üks teos on! Liiga ruttu sai läbi, tahaksin veel ja veel! Soovitan ❤️
March 24, 2021
Alates teismeeast on mind võimalik ära tinistada juba sõnaga "hispaania" raamatu pealkirjas, rääkimata sellest, et kui ma Tallinna tänavatel kedagi hispaania keeles rääkimas kuulsin, siis võisin nagu truu koer tal paarsada meetrit sabas käia, et vargsi rohkem seda ilusat keelt kuulata.
Kui esimene "Minu Hispaania" oli rohkem Põhja-Hispaaniast, mis pole see päris Hispaania, siis selle raamatu autor elab päikselises Andaluusias. Selles autonoomses piirkonnas, kus siesta ja fiesta on nii olulisel kohal (flamenkost rääkimata), et põhjahispaanlased kunagi pahaselt mainisid, et nemad neid laisku andaluuslasi enam ülal pidada ei kavatse. Iga "Minu..." lugu on isiklik ja see on lugu kolmkeelsete laste kasvatamisest, unistuste täitmisest (muidu nad ju ei täitu, kui ise ei täida!), hispaanlaste ellusuhtumisest ja oma koha leidmisest siin päikese all. Mulle meeldis, et siin oli lisaks valgusele ka varje. Vahel inimesed ikka mõtlevad, et Hispaania, see on lõputu pidu ja päikese käes peesitamine, aga olgem nüüd realistid, õhtuks tuleb ikka kuhugi magama minna ja peret on vaja toita.
Ja lisaks lennupiletite hindade uurimisele (koroona, mine lihtsalt lõpuks ära! Por favooor!!!) panin tallele mõtte, et vahel oleme liiga kinni selles lõpp-punkti püüdlemises. Selle asemel peaksime nautima teekonda, elu ilusaid pisiasju. Mererannas seistes ja talvist merd vaadates mõtlesin, et Eestis on samamoodi ilus... ja tegelikult saavad kõik mered kusagil kokku, nii et tükike Vahemerd on segunenud Läänemerega.
Kui esimene "Minu Hispaania" oli rohkem Põhja-Hispaaniast, mis pole see päris Hispaania, siis selle raamatu autor elab päikselises Andaluusias. Selles autonoomses piirkonnas, kus siesta ja fiesta on nii olulisel kohal (flamenkost rääkimata), et põhjahispaanlased kunagi pahaselt mainisid, et nemad neid laisku andaluuslasi enam ülal pidada ei kavatse. Iga "Minu..." lugu on isiklik ja see on lugu kolmkeelsete laste kasvatamisest, unistuste täitmisest (muidu nad ju ei täitu, kui ise ei täida!), hispaanlaste ellusuhtumisest ja oma koha leidmisest siin päikese all. Mulle meeldis, et siin oli lisaks valgusele ka varje. Vahel inimesed ikka mõtlevad, et Hispaania, see on lõputu pidu ja päikese käes peesitamine, aga olgem nüüd realistid, õhtuks tuleb ikka kuhugi magama minna ja peret on vaja toita.
Ja lisaks lennupiletite hindade uurimisele (koroona, mine lihtsalt lõpuks ära! Por favooor!!!) panin tallele mõtte, et vahel oleme liiga kinni selles lõpp-punkti püüdlemises. Selle asemel peaksime nautima teekonda, elu ilusaid pisiasju. Mererannas seistes ja talvist merd vaadates mõtlesin, et Eestis on samamoodi ilus... ja tegelikult saavad kõik mered kusagil kokku, nii et tükike Vahemerd on segunenud Läänemerega.
May 11, 2023
Ma hakkan kõlama juba nagu alatasa kordaks ennast, kuid tõepoolest üks järjekordne hea raamat, mis on sujuvalt ja loovalt kirjutatud ning mida on lihtne ja põnev lugeda. Igati nauditav, kuigi Marju enda elu on kohati mitte just kerge olnud.
Kindlasti tasub meenutada, et kui on raske, siis ei tasu kohe alla anda, vaid jätkuvalt oma unistuste poole edasi rühkida.
Tubli töö ja erakordselt vahva lugemine. Samuti tabas mind mitmeid äratundmisrõõme Hispaaniast enda kogemuste näol, näiteks ei oska hipaanlased tõepoolest peaaegu üldse inglise keelt ja nad elavad oma elu väga seltskondlikult ja (suure) pere ringis.
Kindlasti tasub meenutada, et kui on raske, siis ei tasu kohe alla anda, vaid jätkuvalt oma unistuste poole edasi rühkida.
Tubli töö ja erakordselt vahva lugemine. Samuti tabas mind mitmeid äratundmisrõõme Hispaaniast enda kogemuste näol, näiteks ei oska hipaanlased tõepoolest peaaegu üldse inglise keelt ja nad elavad oma elu väga seltskondlikult ja (suure) pere ringis.
January 25, 2022
Hästi armas lugemine. Marju kirjutab nii kergelt ja kaasahaaravalt, et loeks nagu vanade sõprade kirju, ja üldse mitte reisiraamatut. Väga meeldis, et autor suutis suurepäraselt tasakaalustada välismaal elamise väljakutsed ja armastuse uue koduriigi vastu. Isegi väga keeruliste olude kirjeldamisel oli fookus lahenduste otsimisel ja Marju pere leidlikkusel paremate aegadeni vastu pidamiseks. Küll aga lõppes raamat liiga vara - olin juba nende loosse nii sisse elanud, et tahtsin ka lahendustele kaasa elada. Selleks sobib praegu blogi ja instagram ka, aga paari aasta pärast tahaks jätkulugu ka raamatukaante vahel näha :)
January 2, 2022
Raamat on lennukas, lõbus ja lugemine möödub kiiresti. Autor on nii mõnusasti vahetult ja avameelselt oma elust ja hakkamasaamistes Hispaanias kirjeldanud. Kui mõne sama sarja raamatuga võib igav hakata või kuidagi üldse jutt ei jookse siis siin seda muret ei olnud. Kui ausalt öelda, siis oleksin isegi veel rohkem ja süvitsi tahtnud minna. Nii nauditav lugemine oli 🥰
May 4, 2021
Üks nauditavamaid "Minu" sarja raamatuid. :)
March 19, 2021
Väljas on Eestimaa koroonakevad, lõõtsub külm tuul ja sügisel ärajäänud soojamaapuhkusele mõeldes tekib hinges endiselt nukker tunne. Norutamine aga ei vii tavaliselt kuskile (kui, siis teadmiseni, et nüüd on norutatud ja rohkem ei viitsi). Nii et on aeg end mõnusasti tassi teega sooja pleedi alla kerida ja üks mõnus tugitoolireis ette võtta. Ja seda kindlasti raamatuga, mille kaaski juba nii soojalt ja värviliselt kutsuv on.
Kirjutasin postituses, mis mulle Lugemise väljautse FB grupi loosimängus selle raamatu võidu tõi, et sooviksin seda teost lugedes tunda Hispaania lõhnu, värve, helisid ja ehedat reaalsust. Pean tunnistama, et seda kõike ma ka sain. Reaalsuses olen ise Hispaaniat vaid korra väisanud, aga selle kogemuse ja Marju jutustatu põhjal ei olnud raske fantaasiat tööle saada ja end sumedasse lõunamaa öösse kujutleda. Ja imetleda lisaks neid seiklusi, mille Marju oma perega ette võtta julges. Raamatu alapealkiri sobib sellele loole tõesti. Lisaks saab lugedes ka veidi teadmisi hispaania kultuurist ja hispaanlaste olemusest, nii et mis sa hing veel tahta oskad.
Mulle meeldis selles raamatus ausus ja ehedus. Alati ei lähe kõik nii, nagu plaanitud ja noorpõlveunistuste riigis ei ole kindlasti kõik idülliline ja ka kõik inimesed ei ole alati ilusad ega head. Aga nagu juba postituse alguses öeldud, ega norutamine ja virisemine kuskile vii ja optimistliku suhtumise ja jätkuva tegutsemisega saab kõigest üle.
Ainus negatiivne selle raamatu lugemisel oli see, et nüüd tahaks muidugi ise ka.... Aga eks inimene taha muidugi alati seda, mida parajasti ei saa. Igal juhul oli kosutav lugemine kõigi nende ulmekate vahele, mis viimasel ajal mu lugemislauale sattunud on.
Kirjutasin postituses, mis mulle Lugemise väljautse FB grupi loosimängus selle raamatu võidu tõi, et sooviksin seda teost lugedes tunda Hispaania lõhnu, värve, helisid ja ehedat reaalsust. Pean tunnistama, et seda kõike ma ka sain. Reaalsuses olen ise Hispaaniat vaid korra väisanud, aga selle kogemuse ja Marju jutustatu põhjal ei olnud raske fantaasiat tööle saada ja end sumedasse lõunamaa öösse kujutleda. Ja imetleda lisaks neid seiklusi, mille Marju oma perega ette võtta julges. Raamatu alapealkiri sobib sellele loole tõesti. Lisaks saab lugedes ka veidi teadmisi hispaania kultuurist ja hispaanlaste olemusest, nii et mis sa hing veel tahta oskad.
Mulle meeldis selles raamatus ausus ja ehedus. Alati ei lähe kõik nii, nagu plaanitud ja noorpõlveunistuste riigis ei ole kindlasti kõik idülliline ja ka kõik inimesed ei ole alati ilusad ega head. Aga nagu juba postituse alguses öeldud, ega norutamine ja virisemine kuskile vii ja optimistliku suhtumise ja jätkuva tegutsemisega saab kõigest üle.
Ainus negatiivne selle raamatu lugemisel oli see, et nüüd tahaks muidugi ise ka.... Aga eks inimene taha muidugi alati seda, mida parajasti ei saa. Igal juhul oli kosutav lugemine kõigi nende ulmekate vahele, mis viimasel ajal mu lugemislauale sattunud on.
March 19, 2024
Raamat sai kenasti Alicantes Emakeelepäevadel käiguks kaasa võetud: lennukis hea lugeda ja end Hispaania vaibi sisse viia. Andaluusia on veel endal külastamata, seega oli kõik jällegi uus.
Autor on juba lapsest saati Hispaaniasse armunud ning kannatab reuma käes (tean, mida sa tunned… ja elan endiselt vihmases Hollandis), seega oli Hispaaniasse kolimine igatepidi hea mõte. Vajalik lausa. Muud varianti lihtsalt ei ole.
Esimesena sain teada, et Antonio Banderas on Málagast pärit. Ma nagu teadsin, et ta on hispaanlane, aga arvasin, et äkki selline “Ameerika hispaanlane”, kes mitut põlve USA-s elanud, aga identiteet ja aktsent ikka vereliinipidi. Jälle targem. Ja Picasso (kelle täisnime pakutakse siin pähe õppimiseks) sünnilinn on Málaga ka.
Oma Camino reisidel olen avastanud, et tõepoolest, hispaanlased ei oska inglise keelt - autori sõnul on iga keskmise eestlase inglise keel kordades parem kui sealsete ametnike oma. Ma pole ametnikega pidanud asju ajama, aga kui majutusasutustes ka ei osata, siis on pisut jama. Selle puhul saab Portugal nt minult plusspunkte - inglise keelt räägitakse seal hästi ja mõnusa aktsendiga!
Suure osa raamatust saab flamenco. Minule see tantsustiil (või peaks ütlema elustiil) huvi ei paku, ma rohkem selline robot- ja showtantsu fänn (mind on isegi flamenco kursusele kutsutud… Ei, ei ja veelkord ei. Ma oleks siis kivinäoga seal seelikuga vehkimas ja kingades jalgu kirumas, sest noh, ma ei kanna kingi (sest mul hakkavad isegi toasussid hõõruma)). Pole küll minu maitse, aga raamat oligi kuidagi selline mahedam ja nunnum. Ja kuigi autor kolis perega Hispaaniasse ja sai ikka üksjagu muresid kannatada, kohati perele söögiraha saamiseks pidi abikaasa mäenõlval pilli mängima, siis on ikkagi hea teada, et keegi sai oma unistuste maale elama. Mina siin võitlen ikka tuuleveskitega…
Veel sain teada, kuidas kasutada sõna “tapas” eesti keeles. Nimelt üks keeleõpilane küsis ja ma ei osanud vastata. Nüüd leidsin raamatust mõiste, nagu “tapadepaar”. Hommikmantlis ja sussides kohvikusse minek oli uus avastus - meenus, et Belfastis keelasid paljud supermarketid pidźaamades poodi mineku (kuritegu, milles isegi süüdi olen). Kust tuleb sõna “mustlane”? Kui palju joob keskmine hispaanlane aastas veini? (arvasin, et rohkem). Valge sangria retsept tasub ka proovimist! Kas “Troonide mängu” ka Hispaanias filmiti? Kas vikerkaar on üldse olemas? Ja mida tähendab “follógrafo”? Nendele saab vastuse raamatust.
Autor on juba lapsest saati Hispaaniasse armunud ning kannatab reuma käes (tean, mida sa tunned… ja elan endiselt vihmases Hollandis), seega oli Hispaaniasse kolimine igatepidi hea mõte. Vajalik lausa. Muud varianti lihtsalt ei ole.
Esimesena sain teada, et Antonio Banderas on Málagast pärit. Ma nagu teadsin, et ta on hispaanlane, aga arvasin, et äkki selline “Ameerika hispaanlane”, kes mitut põlve USA-s elanud, aga identiteet ja aktsent ikka vereliinipidi. Jälle targem. Ja Picasso (kelle täisnime pakutakse siin pähe õppimiseks) sünnilinn on Málaga ka.
Oma Camino reisidel olen avastanud, et tõepoolest, hispaanlased ei oska inglise keelt - autori sõnul on iga keskmise eestlase inglise keel kordades parem kui sealsete ametnike oma. Ma pole ametnikega pidanud asju ajama, aga kui majutusasutustes ka ei osata, siis on pisut jama. Selle puhul saab Portugal nt minult plusspunkte - inglise keelt räägitakse seal hästi ja mõnusa aktsendiga!
Suure osa raamatust saab flamenco. Minule see tantsustiil (või peaks ütlema elustiil) huvi ei paku, ma rohkem selline robot- ja showtantsu fänn (mind on isegi flamenco kursusele kutsutud… Ei, ei ja veelkord ei. Ma oleks siis kivinäoga seal seelikuga vehkimas ja kingades jalgu kirumas, sest noh, ma ei kanna kingi (sest mul hakkavad isegi toasussid hõõruma)). Pole küll minu maitse, aga raamat oligi kuidagi selline mahedam ja nunnum. Ja kuigi autor kolis perega Hispaaniasse ja sai ikka üksjagu muresid kannatada, kohati perele söögiraha saamiseks pidi abikaasa mäenõlval pilli mängima, siis on ikkagi hea teada, et keegi sai oma unistuste maale elama. Mina siin võitlen ikka tuuleveskitega…
Veel sain teada, kuidas kasutada sõna “tapas” eesti keeles. Nimelt üks keeleõpilane küsis ja ma ei osanud vastata. Nüüd leidsin raamatust mõiste, nagu “tapadepaar”. Hommikmantlis ja sussides kohvikusse minek oli uus avastus - meenus, et Belfastis keelasid paljud supermarketid pidźaamades poodi mineku (kuritegu, milles isegi süüdi olen). Kust tuleb sõna “mustlane”? Kui palju joob keskmine hispaanlane aastas veini? (arvasin, et rohkem). Valge sangria retsept tasub ka proovimist! Kas “Troonide mängu” ka Hispaanias filmiti? Kas vikerkaar on üldse olemas? Ja mida tähendab “follógrafo”? Nendele saab vastuse raamatust.
January 5, 2023
Autor kirjutab hispaanlastest üpris ausalt ning see kõik tundub mulle päris õudne. Tänaval ja kortermajas õhukestest seintest läbi karjuvad ning põhjamaisest distantsist ja puhtusest mitte eriti hoolivad pärismaalased peletavad mind küll üpris kaugele. Ka söögikohtades visatakse tihti salvrätid ja konid lihtsalt maha.
Auto on küll tarbeese, kuid kas see on põhjus parkimiskoha pärast ees ja taga parkijaid füüsiliselt mõlkima asuda? Keegi inglise keelt ei oska ning suhtutakse seda kõneleda üritajatesse pigem põlastavalt. Samas toob autor nutikalt välja, et see on võimalus töötada Hispaania turismisektoris. Kuid turistina tasub ka ettevaatlik olla, sest nagu autori seltskonnaski, juhtus minugi seltskonnas kunagi just Barcelonas jalutades see, et joviaalses õhtuses seltskonnas tuldi tänaval kallistama ning pärast oli ühel meie seltskonnast rahakott läinud. Avastas ta selle küll peaaegu kohe, kuid siis oli lihtsalt hunnik käte laiutamist ja lolli mängimist. Taolised fantastilised elamused jäävad meelde kogu eluks.
Aga näe, see kõik õudus on autori puhul kaalukausil sulgkaaluga, sest ilm olla soe ning kultuur, eriti väsimatuseni korrutatud flamenko olla sümpaatne. Mis seal ikka, maitse asi.
No olgu, tegelikult oli head kah ikka - päikse all merenadidega risottot ja jääkülma sangriat nautida oli "pigem meeldiv".
Igaljuhul julge seiklus autori pere poolt, minna praktiliselt töötuna võõrasse keskkonda. Õpetlik lugu, mida kõike annab ära teha tugeva tahtmise ja entusiasmi pealt.
Auto on küll tarbeese, kuid kas see on põhjus parkimiskoha pärast ees ja taga parkijaid füüsiliselt mõlkima asuda? Keegi inglise keelt ei oska ning suhtutakse seda kõneleda üritajatesse pigem põlastavalt. Samas toob autor nutikalt välja, et see on võimalus töötada Hispaania turismisektoris. Kuid turistina tasub ka ettevaatlik olla, sest nagu autori seltskonnaski, juhtus minugi seltskonnas kunagi just Barcelonas jalutades see, et joviaalses õhtuses seltskonnas tuldi tänaval kallistama ning pärast oli ühel meie seltskonnast rahakott läinud. Avastas ta selle küll peaaegu kohe, kuid siis oli lihtsalt hunnik käte laiutamist ja lolli mängimist. Taolised fantastilised elamused jäävad meelde kogu eluks.
Aga näe, see kõik õudus on autori puhul kaalukausil sulgkaaluga, sest ilm olla soe ning kultuur, eriti väsimatuseni korrutatud flamenko olla sümpaatne. Mis seal ikka, maitse asi.
No olgu, tegelikult oli head kah ikka - päikse all merenadidega risottot ja jääkülma sangriat nautida oli "pigem meeldiv".
Igaljuhul julge seiklus autori pere poolt, minna praktiliselt töötuna võõrasse keskkonda. Õpetlik lugu, mida kõike annab ära teha tugeva tahtmise ja entusiasmi pealt.
August 21, 2021
Mulle väga meeldis see raamat, lugemine langes ka sellistele vihmastele ja jahedatele ilmadele ning siis tõi raamat Hispaania soojusest mul ka päikese välja.
Kui paljud on kunagi reisil käies õhanud, et vot siia kolin ma elama. Aga kui paljud tegelikult selle teoks teevad. Ma imetlen Marju julgust!
Ma ei loe Minu-sarja raamatuid kui reisijuhte, selleks on teised raamatud. Mulle meeldib neid lugeda, et teada saada, kuidas seal elatakse, kuidas elavad kohalikud ja kuidas õnnestub sisse sulanduda sinna elama kolinutel.
Teistmoodi põnev on lugeda ka praegu päevakohastest teemadest ja sellest, kuidas Hispaania kogu maailmas valitseva olukorraga toime tuleb.
Mu jaoks võiks pilte alati vähemalt kaks korda rohkem olla, et veel paremini edasi anda seda kohalikku eluolu.
Ma ei ole kunagi Hispaanias käinud, aga mulle meeldis, kuidas Marju mind justkui reisile viis ja mul tekkis omalgi igatsus Hispaania järele, mis sellest, et ma tegelikult ei oskagi seda igatseda.
•
Kõigepealt on Hispaania. Tema imelised lõhnad ja värvid, rikkalik loodus ja flamenko. Tema erinevad hääled, kõla ja magus keel libisevad 15a Marjule naha vahele. Hispaania elab peale seda mitu aastat koos Marjuga Tartus. Alles tükk aega hiljem tuleb Artjom ja sünnib Aleksandr ning selleks ajaks on küps ka Marju otsus, et pere tuleb koju viia. Nii nad kolmekesi Hispaanias nullist alustavadki.
Kui paljud on kunagi reisil käies õhanud, et vot siia kolin ma elama. Aga kui paljud tegelikult selle teoks teevad. Ma imetlen Marju julgust!
Ma ei loe Minu-sarja raamatuid kui reisijuhte, selleks on teised raamatud. Mulle meeldib neid lugeda, et teada saada, kuidas seal elatakse, kuidas elavad kohalikud ja kuidas õnnestub sisse sulanduda sinna elama kolinutel.
Teistmoodi põnev on lugeda ka praegu päevakohastest teemadest ja sellest, kuidas Hispaania kogu maailmas valitseva olukorraga toime tuleb.
Mu jaoks võiks pilte alati vähemalt kaks korda rohkem olla, et veel paremini edasi anda seda kohalikku eluolu.
Ma ei ole kunagi Hispaanias käinud, aga mulle meeldis, kuidas Marju mind justkui reisile viis ja mul tekkis omalgi igatsus Hispaania järele, mis sellest, et ma tegelikult ei oskagi seda igatseda.
•
Kõigepealt on Hispaania. Tema imelised lõhnad ja värvid, rikkalik loodus ja flamenko. Tema erinevad hääled, kõla ja magus keel libisevad 15a Marjule naha vahele. Hispaania elab peale seda mitu aastat koos Marjuga Tartus. Alles tükk aega hiljem tuleb Artjom ja sünnib Aleksandr ning selleks ajaks on küps ka Marju otsus, et pere tuleb koju viia. Nii nad kolmekesi Hispaanias nullist alustavadki.
December 8, 2024
Raamat läks kiiresti ja ladusalt ja jättis oma elujaatava stiiliga mõnusalt helge tunde sisse. Mulle meeldis, kuidas autor rääkis ausalt ka vahetevahel sissekippuvast kahtlusest eluvalikute suhtes ning rahalistest raskustest võõral maal karjääri üles ehitades. Hoogsalt kulgev raamat, mille saab paari päevaga läbi. Kui üldse millegi kallal norida, siis natuke pikem oleks võinud olla ning ehk ka natuke rohkem rääkida hispaanlaste igapäevaelust, vaadetest, sellest, kuidas nemad maailma näevad.
September 18, 2022
Vägagi annab Andaluusia tunde kätte. Kui tekkib reallne vajadus, siis loen kindlasti uuesti
June 25, 2023
Ülevaatlik lugu kohalikust elust-olust. Toredaks lisaboonuseks muusikasoovitused raamatu lõpus.
April 16, 2025
väga hästi kirjutatud! selline soe ja mõnus tunne tekkis kui lugesin seda.
Read
April 17, 2025Kuulatud audioraamatuna (autor ise luges!).
March 17, 2023
Raamat, mis jõudis mu öökapile raamatukogust. Ja lugemisajendiks on peatne puhkusereis Malagasse. Selles Minu raamatus laseb autor lugeja enda pere argipäeva ja räägib kohanemisest oma uuel kodumaal. Ütlen siis nii, et päris udus ma reisile ei lähe - on mingi aim, kuidas näeb välja kohalik elurütm ja milline mõnus loodus mind seal ees ootab. Ja soojus. Valgus ka - kuigi märtikuu päike on siinmailgi helgm ja venitab hommiku ning õhtu pikemaks. Siiski on tunne, et kodust peab ära käima - aasta alguse galopp ja emotsionaalne määramatus tahab restarti. Ja ma võimaldan endale selle, et avastada oma Malagat.
April 28, 2024
Kunagi jätsin selle raamatu pooleli, sest algus tundus kuidagi liiga "soe ja magus". Eesti kliima tekitab reumat, Hispaania on armumine juba teismeeast peale, esimesest silmapilgust... Miski selles kliima- ja kultuuripagulase loos oli mulle sellel hetkel mittesobiv.
Aga! Nüüd kuulasin audioäpis autori enda sisse loetult selle loo ära, harjusin kiirelt tema (samamoodi sooja ja veidi lapseliku-hipinaiseliku) hääletämbri ja ellusuhtumisega ning hakkasin peagi aru saama, et ta on tark ja tugev naine, sõnaosav pealegi. Ning see lugu pole sugugi mitte selline "kuldlusikas suus" lugu, nagu neid vahel ka "Minu"-sarjas ette tuleb. Päris raskete katsumuste jada on see pigem. Noor pere kolib Eestist Hispaaniasse koos aastase lapsega, jääb kiirelt uuesti lapseootele, palju raha ei ole (pehmelt öeldes), aga tagasi minna ka ei soovi. Elamine mustlaste agulis, sage kolimine ühest kohast teise, pool-illegaalsed tööotsad, varaste ohvriks langemine... Ja kõigest sellest on kuidagi rõõmsalt ja humoorikalt kirjutatud, kõigile raskustele on kohe andeks antud.
Ma ei mäletagi ühtegi teist "Minu"-sarja raamatut, kus nii detailselt saaks kinnisvarateemale kaasa elada. Mina ise olen ka veidi sinna kinnisvarahullu poole oma meelelaadilt, nii et mulle sobis see hästi. Millised vaated, millised tingimused, millised naabrid, millised tekkivad jamad... isegi kuuüürisummad saab enamasti teada ja need täiesti sobituvad kogu loo konteksti. Huvitava ülevaate saab ka airbnb pidamise köögipoole kohta (kui selleni jõudsin, siis saingi aru, et autor pole mitte lihtsalt hipi, vaid majanduslikult mõtlev hipi, ahjaa, lisaks korraliku haridusega).
Huvitav on ka tõdeda, et mida kaugemale jääb see õudne koroonahulluse-aastapaar, seda põnevam on neid aegu meenutada. Hiljuti ilmus "Minu Tenerife" lisapeatükkidega, mis koroonameenutustele pühendatud. Ja ka siin "Minu Hispaanias" on raamatu lõpuosa koroona-ajas. Minu meelest on ajaline distants need lood paremaks teinud. See oli ajalugu, mis jäädvustamist väärt.
Ja lõpuleheküljel... on mul kuidagi eriti see tunne, et tahaks teada, mis nende perest edasi saab. Marju "Mari" Gellert kirjutas end südamesse.
Aga! Nüüd kuulasin audioäpis autori enda sisse loetult selle loo ära, harjusin kiirelt tema (samamoodi sooja ja veidi lapseliku-hipinaiseliku) hääletämbri ja ellusuhtumisega ning hakkasin peagi aru saama, et ta on tark ja tugev naine, sõnaosav pealegi. Ning see lugu pole sugugi mitte selline "kuldlusikas suus" lugu, nagu neid vahel ka "Minu"-sarjas ette tuleb. Päris raskete katsumuste jada on see pigem. Noor pere kolib Eestist Hispaaniasse koos aastase lapsega, jääb kiirelt uuesti lapseootele, palju raha ei ole (pehmelt öeldes), aga tagasi minna ka ei soovi. Elamine mustlaste agulis, sage kolimine ühest kohast teise, pool-illegaalsed tööotsad, varaste ohvriks langemine... Ja kõigest sellest on kuidagi rõõmsalt ja humoorikalt kirjutatud, kõigile raskustele on kohe andeks antud.
Ma ei mäletagi ühtegi teist "Minu"-sarja raamatut, kus nii detailselt saaks kinnisvarateemale kaasa elada. Mina ise olen ka veidi sinna kinnisvarahullu poole oma meelelaadilt, nii et mulle sobis see hästi. Millised vaated, millised tingimused, millised naabrid, millised tekkivad jamad... isegi kuuüürisummad saab enamasti teada ja need täiesti sobituvad kogu loo konteksti. Huvitava ülevaate saab ka airbnb pidamise köögipoole kohta (kui selleni jõudsin, siis saingi aru, et autor pole mitte lihtsalt hipi, vaid majanduslikult mõtlev hipi, ahjaa, lisaks korraliku haridusega).
Huvitav on ka tõdeda, et mida kaugemale jääb see õudne koroonahulluse-aastapaar, seda põnevam on neid aegu meenutada. Hiljuti ilmus "Minu Tenerife" lisapeatükkidega, mis koroonameenutustele pühendatud. Ja ka siin "Minu Hispaanias" on raamatu lõpuosa koroona-ajas. Minu meelest on ajaline distants need lood paremaks teinud. See oli ajalugu, mis jäädvustamist väärt.
Ja lõpuleheküljel... on mul kuidagi eriti see tunne, et tahaks teada, mis nende perest edasi saab. Marju "Mari" Gellert kirjutas end südamesse.
Displaying 1 - 21 of 21 reviews