Raamatu peategelaseks on printsess Aria, kes vahetab reisil teise kuningriiki kohad oma teenijannaga, kuid teenijanna muidugi kasutab juhust ja teatab, et tema küll ei kavatse luksuslikust elust lahti öelda ja nüüdsest on hoopis tema printsess. Aria saadetakse hoopis hanesid karjatama. Raamatu aluseks on vendade Grimmide muinasjutt „Die Gänsemagd”. Eesti keeles peaks Grimmide versioon olema avaldatud pealkirja „Hanekarjus” all.
Selles raamatus oli minu maitsele palju loogikavigu, alustades sellest, et printsess saadetakse teise kuningriiki vaid kolme saatjaga. Ma saan aru, et muinasjutult ongi palju nõuda, et see reaalsele elule vastaks, aga kui nüüd mõtlen, et mis mind selle raamatu juures konkreetselt häiris, siis ma ei kritiseeri üldse, et need muinasjutu-elemendid liiast oleks olnud. Näiteks rääkiv hobune ei tundunud üldse mitte veider, vastupidi – lisas just loole särtsu. Aga jah, just igapäevaelu ja inimeste käitumisega seoses leidsin mitmeid kummalisi loogika-apsakaid.
Samuti häiris, et see versioon oli võrreldes originaaliga (vahetult enne seda raamatut loetud ja värskelt meeles) liiga lastesõbralik. Tuli meelde, kui väike sugulane käis teatris ja hunt mitte ei söönud Punamütsikese vanaema ära, vaid pani ka kappi kinni. Milleks? Ma ei saa aru, miks vanad muinasjutud niimoodi ümber tehakse. Ütleks, et praegune raamat on suunatud teismelistele lugejatele. Ei usu, et nad Grimmide versiooni peale kohe minestaks, et oi, kui vägivaldne. 😕 Seega jäi selgusetuks, miks sellised muudatused.