Maailm tunneb Rein Taagepera (sündinud 1933. a. Tartus) ühiskonnateadlase ja politoloogina. Eestis tunneme teda ka kui poliitikut ja mäletame tema kandideerimist presidendiks 1992. aastal. Oleme lugenud tema murelikke sõnavõtte eesti rahva demograafilise olukorra ja pereväärtuste kadumise kohta. See raamat räägib Rein Taagepera lapsepõlvest ja noorusajast – kõige olulisemast eluetapist. Autori arvates on see, kuidas maailma näeme ja mõtestame, kahekümnendate eluaastate keskpaigaks paika pandud. Enamik maailmavaadet määravaid hetki on juba seljataga. Siia mahuvad esimesed mälestused Eestist, põgenemine Saksamaale ja keskkooliõpingud Marokos, kust 1954. aastal iseseisvat elu alustades lahkus Torontosse.
Üsna paks raamat on ja ka väikeses kirjas, mis minu jaoks alati raskendab lugemist. Ei saa öelda et raamat oleks ladusalt kirjutatud - kohati on tunne, et autori eesmärk on panna kirja absoluutselt kõik mõtted ja ülestähendused. Seetõttu võib kohati väsitavaks muutuda. Raamatu alguse lapsepõlve mälestused pakkusid mulle kõige vähem huvi, mistõttu alguses raamat venis. Samas on tal olnud väga huvitav elu - Eestist Saksamaale põgenemine, elu ja koolis käimine Marokos ning Kanadas, samuti 60ndatel Soomes, nii et see hoidis mind lugemas. Huvitav oli teada saada pagulaseestlaste tegemistest Kanadas 50ndatel. Lisaks meeldib mulle Taagepera tasakaalukas maailmavaade, mis intervjuudest on välja tulnud ja mis mind tema raamatute juurde tõigi.