La beauté de l'histoire

by Viivi Luik

Été 1968, Riga, une jeune fille venue d'Estonie est l'hôte d'une bien étrange famille.
Invitée par le fils à poser pour une sculpture, elle rencontre aussi la mère - dont la tresse d'écolière est conservée dans la salle de bains - le père - passé à l'Ouest, mais qui refait d'imprévisibles apparitions - et surtout l'exubérante " tante Olga ". Tandis qu'une passion se noue entre le sculpteur et son modèle, elle découvre bien des choses qui la surprennent, à commencer par le langage codé que les membres de la famille utilisent pour parler d'une mystérieuse affaire.
Autour du récit principal, descriptions, images et souvenirs évoquent dans une sorte de flou tourbillonnaire l'Europe grise et tourmentée du communisme à l'ère brejnévienne. De temps à autre, des anges passent, qui contemplent du haut du ciel les actions des hommes. Avec ce second roman, Viivi Luik nous livre un éblouissant poème symphonique sur la destinée historique de l'Europe orientale.

Genres: Historical Fiction, Fiction, 20th Century, Historical, International, The World

200 pages, Unknown Binding

First published January 1, 1991

About the author

Viivi Luik (1946)

Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.

Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.

Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.

Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.

Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.

Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.

Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).

Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.

1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.

Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).

Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).

Reviews

[Hákon Gunnarsson · Rating 4 out of 5]

Now that was odd, but interesting. I’m not going to claim to have understood it completely, because I didn’t. I think there may be something that was lost in translation. I don’t know much about Estonian history, and because the story is told in a poetic, rather than narrative way I feel as if there was some part of the story that went over my head.

That being said, I would never say this was badly written, because there are parts when I didn’t really care if I understood it completely or not. The way Luik tells a story just fascinated me. Is it a prose poem, or a novella, or something in between? I don’t know. But I’m sure one could take pieces here and there from this book, and end up with a whole poetry collection. A new work. That’s what fascinates me about this book. Viivi Luik’s way with words.

[Kaarel Aadli · Rating 4 out of 5]

"Ajaloo ilu" oli lihtsalt selline, et ... teate seda tunnet, kui kalpsate rannas kivilt kivile ja keha harjub järjest kiiremini uusi kive leidma ja jalg teab, kuhu astuda, ilma, et peaksite mõtlema, kuhu minna? Umbes nii. Silmad lihtsalt lendavad üle ridade, sõnad on kui merevaht, mis jääb kivide vahele ning emotsioon on see, mis jääb meelde. See meri, see mets, see kerge meretuule lõhn. Tõeline lust ja pillerkaar, tõeline ilu.

[Agris Fakingsons · Rating 4 out of 5]

..vietām ļoti sarežģīti lasāms darbs. bet ne sliktā ziņā, jo teikumi veidoti meistarīgi. vēsture teikumos uzplaukst kā ziedu lauks.

[Merily Salura · Rating 4 out of 5]

At first I thought the abundant use of metaphor, personification and comparison was just excessive; I thought of the style as 'floral,' and the reading didn't really progress. As I picked it up again, at some point it started to seem to me that the comparisons weren't there just for adding flavor and an existential weight and edge; instead they seemed to convey and embody the actions of another character - Time. The comparisons have a dreamy, mythological, timeless feeling to them. And I don't think I've read a story with Time as a separate character, not in this way. Beauty and tension mingle in this short novel. The topical, political themes of the day become eternal in Viivi Luik's writing. The Soviet invasion into Czechoslovakia, the memories of the war in Estonia and Latvia, the hushed, fearful air filled with more or less skillful encryption of one's personal communications with loved ones on the phone, all form a kind of a strange dream, but it also becomes clear that their meaning and repercussions will be felt in the future. Luik is a master at emphasizing the connectedness of different points in time - one thing brings us to the next; the beginnings of processes that will be impactful and meaningful to us occur without our knowledge.

[Celia]

Estonia

[Jens · Rating 1 out of 5]

Arvatavasti kõige igavam raamat, mida ma olen ealeski lugenud. Kõik algas sissejuhatusest...Minu huvi selle raamatu vastu kadus juba esimesel peatükil. Korraks muutus arusaadavaks pärast 100.ndat lehte, kuid see kestis ainult mõnikümmend lehte. Romaani sündmustik on äärmiselt hägune ning viib sind Riiast Moskvasse niimoodi et aru ei saagi. "Ajaloo ilu" lugemisel on vägagi lihtne kaotada tähelepanu ning siis kui sa uuesti süvenema hakkad, avastad et lugu on ei tea kuhu edasi jõudnud ning veelgi üksluisemaks muutunud. Minu isikliku arvamuse kohaselt on Viivi Luik üks meisterlikumaid unejuttude kirjutajaid okupatsiooni aegses Eesti kirjanduses. Raamatu nimi võiks sama hästi olla "Ood igavusele".

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Ma mäletan, kuidas ma esimest korda Viivi Luike kohtasin, see oli aastaid tagasi Viljandis „Viljandi“ kohvikus, ta vaatas korraga mulle otsa ja igale poole mujale ja ta hääl oli nii ootamatult... tulnukalik.
Ja ma mäletan, kuidas lugesin Jaan Kaplinski raamatut sarjast „Kirjanikud omavahel“, kus ta Viivi Luige kohta ütleb, et Viivi on tulnukas.
Ja mäletan, kuidas ma kunagi ülikooli alguses lugesin „Ajaloo ilu“, ega ma sellest päris lõpuni aru saanud, aga sellest sain aru küll, et autor on väga andekas.
Nüüd lugesin raamatu üle, proovides pöörata tähelepanu sellele, mis siin sõnade ja lausete ja lõikudega toimub. Autor kirjutab nii, et ta ise sellistele asjadele tähelepanu pöörama ei pea, ta lihtsalt suudab saavutada seisundi ja voolata, olla oma tulnuka-maailmaga ühenduses. Aga takkajärgi saab lugeda ja seda küsida: kus on need sillad, ühenduskohad? Mille kaudu see autor oma maailmade vahel ringi liigub?
Siin kaante vahel on üks üsna aeglane lugu. Tasapisi juhtuv olukord on seotud kõige muuga, kogu maailma ajaloo ja ka kogu tuleviku iluga. Kuidas Viivi Luik seda teeb, et ta konkreetsetest stseenidest suudab sujuvalt minna hoopis uude kümnendisse või teise geograafilisse asukohta? Ja kuidas need Issanda Inglid seal ringi liiguvad, kas ka nemad on sillad?
Ma sain uurides oma küsimustele vastuseid. Imetlesin neid, nagu ma neid nimetama hakkasin, maailmade vahelisi sildasid.
Aga lugedes märkasin veel midagi erilist, ootamatut ja üllatavat.
Kuigi see lugu on justkui konkreetne, on ta samas kuidagi... salapärane. Mäletasin seda ka esimesest lugemisest. Mis on selle salapära sisu? On see maailm, need sillad, need inglid?
Siis märkasin, et vastus on otse kõige keskel ja otse silme ees. See on fakt, et autor ei nimeta mitte kunagi peategelase sugu.
See on alati ja igal pool „tema“. Keegi, kes on sattunud Riia juudi soost kunstniku Lioni modelliks ja nende kehad on neid kokku tõmmanud, aga Lion on saanud sõjaväekutse ja pidanud Moskvasse minema tädi Anna lapsepõlvesõbrale pugema, et saada "rahu ajal tegevteenistuseks kõlbmatu" templit, ja „tema“ on jäänud Riia korterisse Lioni ootama, ja kogu juudi suguvõsa aktsepteerib seda „tema“ ootamist, sest selles ootamises on noore siira amusuhte toorest tugevat jõudu. Tema ootamist on vaja, et Lion õnnelikult tagasi tuleks.
Oo, see eriline eesti keel. Me saame kirjutada loo, kust on võimalik soovi korral välja lugeda gay-armastuse lugu, või hetero-armastuse lugu, kuidas iganes lugeja õigeks peab. Kogu see lugu on justkui vaakumis, nagu see „tema“ ootamine seal Riia korteris nagunii on. Ta ei tohi teha häält, ei tohi panna põlema tuld, sest sinna korterisse on ju tulnud sõjaväekutse. Ta liigub ringi hämaras, vaikselt ja anonüümselt, ja osa sellest vaiksest anonüümsusest on isegi see, kes „tema“ üldse on. Poiss või tüdruk.
Ma olin sellest hüpoteesist rabatud, aga kuna mu taipamine juhtus kell kolm öösel, kui inimesel pidureid peal pole, siis kirjutasingi kohe Viivi Luigele. Ta vastas hommikul: jaa, nii see ongi.
„Sul on haruldaselt täppi minev küsimus! Raamatut kirjutades mõtlesingi peategelase soo lahtiseks jätta. On tema. Sel ajal oli see Eestis nii võõras asi, et selle peale ei tulnud keegi.
Tõlkijatest küsis ainult saksa keelde tõlkija nõu, tal polnud võimalik sugu lahtiseks jätta, keel ei lubanud. Teised tõlkijad tõlkisid ilma küsimata kohe tüdrukuks.“

PS. Originaalis ilmus „Ajaloo ilu“ aastal 1991. Kaks aastat enne „Piiririiki“.
Vaat siis, kui Viivi Luik oleks tookord saksa keele tõlgile vastanud, et kirjutagu see tema meessooliseks, siis oleks ilmselt ka teistesse keeltesse läinud nii ja „Ajaloo ilust“ oleks saanud gay-romaan.
On meil ikka eriline keel.

[Wilkku]

Kuumeuni. Kaunista kieltä.

[Saoirse · Rating 1 out of 5]

Je n’ai pas tout saisi, l’histoire est très confuse, c’est compliqué à suivre et le sujet ne m’a pas intéressé.

[Eliis · Rating 5 out of 5]

Mõne raamatu lugu nagu polegi lugu. On sõnad, on kujundid, on mõtted. Salakeele all on hoopis teine sõnum. Lugemine on nagu teekond, kus kohalejõudmine polegi eesmärk.

[Bärbel · Rating 5 out of 5]

Vähemalt kuu aega muudkui alustasin lugemist ja siis leidsin, et on ikka vaja kümmet muud asja parasjagu teha. Ja kui siis lõpuks päriselt lugema hakkasin, läks romaan kui linnulennul. Täpselt see „algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama”.
Kahjuks väliseestlasena ei olnud võimalik esimese hooga saada eestikeelset versiooni, nii et lugesin seekord inglisekeelset. Kahju küll. Mitte, et raamat poleks meeldinud või et tahaks siinkohal tõlget kritiseerida, oh ei. (kohanimed olid tegelikult küll aeg-ajalt valesti, see veidi häiris lugemisnaudingut) Aga juba see inglisekeelne versioon oli nii ilusa tekstiga, kuidagi luulelik, täis ilusaid erakordseid sõnu. Oleks väga tahtnud seda kõike lugeda eesti keeles, sest kahtlustan, et originaalis on see raamat veel suurepärasem. Jään lootma, et õnnestub tulevikus ka eestikeelset versiooni sirvida.
Päris huvitav oli lugeda ridade vahelt ja koodides. Lugu muudkui areneb, ent autor ei kirjuta toimuvat päris otse välja, vaid hüppab oma sõnadega siia-sinna ja lugeja peab justkui natuke detektiivi mängima.
Väga hästi kirjutatud ja väga meeldis!

[Daniel · Rating 2 out of 5]

Ma jätan raamatuid harva pooleli. Kui ma aiman, et see oht on õhus, siis ma lihtsalt ei alustagi. Kuid kohustuslik kirjandus on erand.

Mina nägin seda kui teost kui luulekogu, mis on proosaks ümber kujundatud. Luuletused polnud üldse halvad, aga need lisatud sõnad tegid luulest lihtsalt kujundite mülka. Mitte et mul oleks midagi kujundite vastu, aga neid peab nautima ja seedima. Kui neid kümnete kaupa suust alla suruda, on tulemuseks okserefleks.

Samas omamoodi ilu selles teksis siiski oli ja sellest ka 2/5 hinnang. Ehk teen ühel päeval uuesti katset.

[Vairo · Rating 1 out of 5]

Viivi Luik viib lugeja tagasi 1968 aasta Eestisse ja Euroopasse. Kirja pandud üpris segases stiilis, raske kõigest üheselt aru saada.
Jätsin pooleli.

[Ásdís Hafrún · Rating 4 out of 5]

Lítil bók með undarlegri kápumynd sem kemur í ljós við lesturinn að vísar beint í söguna og á einstaklega vel við.
Hún var í hillunni sem er merkt, "Lesa og losa sig svo við," en hver losar sig við svona samsafn ljóðrænna efnisgreina sem hverja þarf helst að lesa lesa upphátt og oftar en einu sinni til að njóta? Ekki þessi lesandi, hún fer í hilluna "Lesa aftur."
Saga Eistlands og Eystrasaltsríkjanna þarf ekki að vera lesanda kunnug til að skynja og skilja andrúmsloft ógnar, einræðis og tortryggni. Gera sér í hugarlund hvernig er að læra að dulkóða allt það líf sem lifað er undir vökulum augum, og eyrum útsendara einræðisstjórnarinnar.
Vel skrifuð, og væntanlega vel þýdd marglaga saga í tíma og rúmi.
"Við hliðina á hárinu hefur verið komið fyrir skóm, gleraugum, tannburstum og krúsum. Gleraugun glampa hæðnislega eins og þau búi yfir einhverri alveg nýrri og sérkennilegri vitneskju um helvíti og kabarett, um hjörtu mannanna og um spurningakverið." (81)

[Ian · Rating 4 out of 5]

This book set during the Prague spring, told from the perspective of an Estonian woman visiting a lover in Riga, packs so much into a slim volume. The author is a poet, and the short novel is highly impressionistic, with extensive use of metaphor and simile, and vivid prose obliquely referencing the events in question. It does not follow a typical narrative structure. However, it does touch on the history of the Soviet world “from the Arctic Sea to the Black Sea”, and from 1914, to 1941, to 1968, to the 1980s, all made personal as it affects the main characters. It is a story of a young innocent experiencing the life of an Estonian caught in the throes of the Soviet experiment, and experiencing the tension between leaving home for love and staying home because it’s home. It can be hard to follow, and is immersive to the point that appreciating it fully seems beyond reasonable expectation.

[Jennifer Pletcher · Rating 3 out of 5]

This poetic book is the story of a Estonian woman who has agreed to pose as a model for a famous artist who is trying to avoid being sent into the military. Although the young girl is not that interested in politics, the world around here in 1968 Estonia cannot be ignored.



This is an interesting book, yet hard to review. The style took a lot of concentration. I did like the story, but for a short novella, it took me much longer to read than expected. You do become drawn to the main characters and hope for a good outcome. The poetic flow of the book captivates the political atmosphere of Estonia and draws attention to minute, mundane details not usually seen in books about war and unrest. I am glad I read it.

[Avani Ghosh · Rating 4 out of 5]

This book takes place during Prague Spring and is about a model who falls in love with a sculptor. The book is just vignettes of their time together that’s very poetic and fluid. The cover of this book is honestly very fitting — it’s lowkey the manic pixie dream girl of historical fiction in the best ways possible. The dreamy, flowy, mythological exploration of some of these lighter memories juxtapose the heavy existentialism of the Soviet occupation really well and I think it’s a strong contender for one of my favorite historical fiction novels in the past few months 8/10

[Helena · Rating 1 out of 5]

Helmet-haasteen myötä innostuin kaivamaan tämän kirjan TBR-vuoren uumenista, mutta siihen innostunut fiilis sitten jäikin. Valitettavasti en pitänyt tyylilajista lainkaan, kuvaus jäi etäiseksi ja vieraaksi, enkä lukemastani paljoakaan ymmärtänyt. Etuliepeen mukaan tämä on suggestiivisesti hengittävää kerrontaa ;)
Kirjailijan kirjallista lahjakkuutta ei voi kiistää, mutta tämä ei ollut minun juttuni.

[Δαμιανός Λαουνάρος · Rating 2 out of 5]

Το θέμα του βιβλίου είναι εξαιρετικά ενδιαφέρον αλλά σε προσωπικό επίπεδο με κούρασε η αφήγηση της συγγραφέως. Ίσως να φταίει που δεν είμαι συνηθισμένος σε τέτοιου είδους αναγνώσματα με τόσο "γλαφυρές" περιγραφές. Στα θετικά κρατάω, πως σου δημιουργεί μια εικόνα για το τι επικρατούσε στο πολιτικό και κοινωνικό προσκήνιο την εποχή εκείνη.

[Suzana · Rating 2 out of 5]

It was OK. Takes a while to get used to the style.
Surprised by the similarity of experience living under an oppressive regime. For a Romanian reader some of the themes and references are familiar and relatable.
The English translation is a bit bizarre at times.

[Zad_reads · Rating 4 out of 5]

Loos juhtub väga vähe, kuid see eest on raamatus ruumi luulelise proosaga uhkustada. Ega see ei tähenda, et raamat halb on. See on lihtsalt selline raamat millega peab koos mediteerima, millel peab laskma aju taga nurgas natuke marineerima.

[Sirkkis · Rating 1 out of 5]

Vaikea!

[Emma Townshend · Rating 5 out of 5]

This book did my head in to start with, with its unfamiliar mixture of intensely poetic phrasing, political commentary and then actual jokes. But then I got accustomed to it, began to really like the two main characters and hope for a good outcome for them, and for Estonia itself. A really unusual book, not like anything else I've ever read, and really atomspheric and lasting in its impact.

[Iira · Rating 3 out of 5]

Kaunista kieltä, kuvausta ja korulauseita. Vähän liian etäinen, vaikka kirjan kuvaama aika onkin yksi kiinnostavimmista lähihistorian ajanjaksoista.
Pitänee lukea ne kaksi muutakin suomennettua Viivi Luikin romaania.

[Kate · Rating 4 out of 5]

An Estonian writer who has the ability to capture moments that are seemingly mundane and create poetry.

[Marju Roberts · Rating 5 out of 5]

Luik kirjutab ka proosat nagu luulet - iga sõna kaalutletud ja omal kohal. See mind vaimustabki - et Luik ei ole ka proosas lasknud sõna väärtusel devalveeruda.