What do you think?
Rate this book
Minu... #144
Minu Hongkong. Veel õli tulle!
Prussakas kergitab tundlaid ja vaatab mulle mõnitavalt otsa. Noh, lähed või ei lähe? Lähen, juba lähen. Ta seisab keset kitsast kõnniteed ja võtab rajalt maha minusuguseid pisikesi blonde, kes liiga palju tahavad ja arvavad. Hüppan tast üle ja kiirustan oma teed. Oma asju ajama, ülikooli ja peole ja matkama. Hobuste võiduajamisele ja kirjanduse jumala palge ette palvetama. Ainult et vanainimesed kõnnivad nii aeglaselt, et jään nende taha ummikusse toppama. Kas nad siis ei näe, et mul on palju teha? Kui praegu kiirustan, saan õhtuks maailma vallutatud.
Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pisargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: „Veel õli tulle!“
Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pisargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: „Veel õli tulle!“
- GenresTravel
264 pages, Paperback
Published March 1, 2021
2 people are currently reading
72 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 21 of 21 reviews
August 6, 2021
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2021/0...
Teele Rebane "Minu Hongkong" on Minu-sarja raamat, mis kohe huvi äratas. Lugemissoov kasvas veelgi, kui autor kirjastuse instagrami üle võttis ning väga hästi planeeritult Hongkongi tutvustas. Hongkongiga olin varasemalt natuke tuttav sõbranna blogi kaudu, mida ta pidas vahetussemestrist, mis lõppes samade meeleavaldustega, mis on selle raamatu tuumaks. Seega natuke oli tuttavat, aga väga palju oli uut.
2017-2020, Hongkong. Teele viis Hongkongi soov Aasia mõnusas kliimas ajakirjandust õppida. Õpingute kõrvalt naudib ta looduses matkamist ja kohalikku ööelu. Kui iga teise jaoks oleks linnas puhkev meeleavalduste laine, kus tänavad lahingupaikadeks saavad, õudusunenägu, siis tema jaoks on see pigem unistuste täitumine - olla pöördeliste sündmuste keskpunktis ja seda rindeajakirjanikuna kajastades endale nime teha.
Hongkongi ajalugu on keeruline ja pole sugugi lihtne mõista, mis asi see Hongkong siis ikkagi täpsemalt on - endine Briti koloonia, nüüd Hiina osa, aga ometi eraldiseisev, seda ajutiselt. Mina ei olnud küll endale seda kunagi teadvustanud. Eeldasin, et see on üks järjekordne suurlinn, aga tegelikult on seal ka džungel, mäed ja liivarannad. Ei pea sugugi piirduma kõrghoonete vahel jalutamisega, vaid võib külastada kloostreid, templeid või vaiadele rajatud kaluriküla. Mainimata ei saa jätta ka raevukaid torme! Kõiki neid paiku tutvustab autor kirega, igal lehel on tunda, kuidas Hongkong on talle südamesse pugenud.
Teine oluline teema, mis teeb ühe Minu-sarja raamatu heaks, on kohaliku elulaadi ja inimeste tutvustamine. Ka sellega saab Teele hakkama. Rohkem on küll juttu välisüliõpilaste igapäevast ja kohalike kohta jagatab ta pigem tähelepanekuid. Stiil on raamatul hästi mõnus ja kaasahaarav, rikka sõnavara ja teravate märkustega. Kusjuures õppetööd puudutab autor üllatavalt vähe. Päevad on matkamiseks ja ööd pidutsemiseks. Muidugi on raamatus ka kolmas kohustuslik osa - peatükk toidust. Kohaliku köögi fänn Teele väga ei ole ja mu meelest jagas ta seal samas instagrami ülevõtmisel palju huvitavamat infot kui raamatus. Ehk üht-teist maitsmisväärt seal ikka on.
Meeldejäävaks muudab raamatu meeleavalduste kajastamine. Sündmuste keerisest raamatut kirjutada on midagi muud, kui lihtsalt välismaal elamisest. Ma ei saa öelda, et oleksin ise just protestidel silma peal hoidnud, aga osa teemast oli juba eelmainitud blogi tõttu teada ja midagi üllatavat ei lisandunud. Meeldetuletus politsei vägivallast, sinise veega kahurist, pisargaasist - kõik oli isiklikumast nurgast. Targemaks sain aga taustast, protestide põhjustest. Kuigi meeleavalduste kulgu oli huvitav jälgida, siis uued teemad, nagu ülemaailmne pandeemia, tulid peale ja rohkem ma Hongkongile ei mõelnud. Nüüd siis sain teada, mis vahepeal toimunud on.
"Minu Hongkong" räägib Teele ülikoolielust ja osalemisest protestidel. Nautisin lugemist tänu autori kirele teema vastu. Sai mõnusa läbilõike nii Hongkongi ajaloost, tänapäeva eluoludest kui ka võimsast loodusest. Lisaks on raamatus ääretult köitev "minu" osa - tänavatel pulbitsev revolutsioon. Huvi Hongkongi ise külastada tärkas ka. Soovitan haarava stiili, hea ülevaate ning põnevate sündmuste pärast!
Teele Rebane "Minu Hongkong" on Minu-sarja raamat, mis kohe huvi äratas. Lugemissoov kasvas veelgi, kui autor kirjastuse instagrami üle võttis ning väga hästi planeeritult Hongkongi tutvustas. Hongkongiga olin varasemalt natuke tuttav sõbranna blogi kaudu, mida ta pidas vahetussemestrist, mis lõppes samade meeleavaldustega, mis on selle raamatu tuumaks. Seega natuke oli tuttavat, aga väga palju oli uut.
2017-2020, Hongkong. Teele viis Hongkongi soov Aasia mõnusas kliimas ajakirjandust õppida. Õpingute kõrvalt naudib ta looduses matkamist ja kohalikku ööelu. Kui iga teise jaoks oleks linnas puhkev meeleavalduste laine, kus tänavad lahingupaikadeks saavad, õudusunenägu, siis tema jaoks on see pigem unistuste täitumine - olla pöördeliste sündmuste keskpunktis ja seda rindeajakirjanikuna kajastades endale nime teha.
Hongkongi ajalugu on keeruline ja pole sugugi lihtne mõista, mis asi see Hongkong siis ikkagi täpsemalt on - endine Briti koloonia, nüüd Hiina osa, aga ometi eraldiseisev, seda ajutiselt. Mina ei olnud küll endale seda kunagi teadvustanud. Eeldasin, et see on üks järjekordne suurlinn, aga tegelikult on seal ka džungel, mäed ja liivarannad. Ei pea sugugi piirduma kõrghoonete vahel jalutamisega, vaid võib külastada kloostreid, templeid või vaiadele rajatud kaluriküla. Mainimata ei saa jätta ka raevukaid torme! Kõiki neid paiku tutvustab autor kirega, igal lehel on tunda, kuidas Hongkong on talle südamesse pugenud.
Teine oluline teema, mis teeb ühe Minu-sarja raamatu heaks, on kohaliku elulaadi ja inimeste tutvustamine. Ka sellega saab Teele hakkama. Rohkem on küll juttu välisüliõpilaste igapäevast ja kohalike kohta jagatab ta pigem tähelepanekuid. Stiil on raamatul hästi mõnus ja kaasahaarav, rikka sõnavara ja teravate märkustega. Kusjuures õppetööd puudutab autor üllatavalt vähe. Päevad on matkamiseks ja ööd pidutsemiseks. Muidugi on raamatus ka kolmas kohustuslik osa - peatükk toidust. Kohaliku köögi fänn Teele väga ei ole ja mu meelest jagas ta seal samas instagrami ülevõtmisel palju huvitavamat infot kui raamatus. Ehk üht-teist maitsmisväärt seal ikka on.
Meeldejäävaks muudab raamatu meeleavalduste kajastamine. Sündmuste keerisest raamatut kirjutada on midagi muud, kui lihtsalt välismaal elamisest. Ma ei saa öelda, et oleksin ise just protestidel silma peal hoidnud, aga osa teemast oli juba eelmainitud blogi tõttu teada ja midagi üllatavat ei lisandunud. Meeldetuletus politsei vägivallast, sinise veega kahurist, pisargaasist - kõik oli isiklikumast nurgast. Targemaks sain aga taustast, protestide põhjustest. Kuigi meeleavalduste kulgu oli huvitav jälgida, siis uued teemad, nagu ülemaailmne pandeemia, tulid peale ja rohkem ma Hongkongile ei mõelnud. Nüüd siis sain teada, mis vahepeal toimunud on.
"Minu Hongkong" räägib Teele ülikoolielust ja osalemisest protestidel. Nautisin lugemist tänu autori kirele teema vastu. Sai mõnusa läbilõike nii Hongkongi ajaloost, tänapäeva eluoludest kui ka võimsast loodusest. Lisaks on raamatus ääretult köitev "minu" osa - tänavatel pulbitsev revolutsioon. Huvi Hongkongi ise külastada tärkas ka. Soovitan haarava stiili, hea ülevaate ning põnevate sündmuste pärast!
April 17, 2021
Kui tavaliselt Minu sarja raamatud on suunatud suurelt jaolt keskealistele, siis "Minu HongKong" on mõeldud justkui nooremale lugejale. Antud raamat on pilguheit välistudengi maailma. Kuna autor õpib ajakirjandust, siis kirjastiil on haarav ning noorele inimesele omaselt kirglik.
Palju tuleb juttu demokraatiast, diktatuurist, massirahutustest, vabadusest. Suur vend Hiina rõhumas "väikest" Hongkongi rahvast ja nende tähtajalist vabadust.
Kuna Eestis on hetkel protestid samuti aktuaalsed, siis tekitab see palju mõtteid. Kahjuks on nii, et ükskõik, mis riigist me räägime, alati on inimesi kes ei võitle ülla vabaduse nimel vaid otsivad mässuga kaasnevat adrenaliini. Inimene, kes läheb maskita Toompeale lärmama OMA ÕIGUSTEST, kuidas sa julged arvata, et sina oled tähtsam sellest väikelapsest, kelle isa võitleb covidi tõttu haiglas oma elu pärast. Kui keegi oleks olnud hoolivam ja poleks haigena või maskita ringi tuianud, see laps ei peaks mõtlema, mis temast või ta isast saab. Avalda meelt, aga arvesta selle juures teiste inimeste ning leviva viirusega. Eestlased on üldiselt mõistlik rahvas ja õnneks meil neid meeleavaldusi toimub vähe. Seevastu Hongkong armastab tänavapoliitikat. Mässamine tänaval on sama harilik kui süüa hommikust. Ääretult kurb on lugeda, et inimesed pöörduvad vägivalla poole, et saada kuuldud või nähtud, et üks inimene otsustab miljardite saatuse (Hiinast rääkides). Peale kurbuse tabas mind ka õud, kas ma ikka julgen seda raamatut noorele soovitada, äkki keegi haarab noa ja läheb oma õigusi nõudma. Võib olla ei saa lugeja aru, et hongkonglane ei mässa tänaval sellepärast, et peab 30 min poes maski kandma ja sureb nüüd kohe ära, sest tema inimõigused on jubedalt piiratud. Seal ikkagi käivad rahutused selle nimel, et on sõlmitud kokkulepped vabaduse üle. Ollakse teadlikud, et nad kaotavad selle vabaduse vastavalt kokkulepele ühel päeval, aga palutakse lihtsalt õigust seni olla need, kes nad on. See, mis seal toimub on äärmuslik ja ma ei saa öelda, et ma leian, et see oleks kuidagi ilus või üllas (13.a lapsed ei peaks tänaval loopima Molotovi kokteile). Meenub miskipärast Suzanne Collinsi "Näljamängude" triloogia, mille raames see aasta ilmus teos "Laululindude ja madude ballaad", mis viib lugeja kaasa elama hoopis teisele poolele ehk Kapitooliumi noore vaatenurgale. Kunagi ei ole ainult üks pool, teisel pool rinnet seisab tõenäoliselt samasugune süütu kõrvalseisja, oma pere ja unistustega ja ta võib samamoodi mõelda, et pagan see võim/kord on täiesti haige. Kas üksteist tulistades muutub võim, või langevad lihtsalt süütud. Pime raev saab tuua endaga kaasa ainult valu ja pisarad.
Palju tuleb juttu demokraatiast, diktatuurist, massirahutustest, vabadusest. Suur vend Hiina rõhumas "väikest" Hongkongi rahvast ja nende tähtajalist vabadust.
Kuna Eestis on hetkel protestid samuti aktuaalsed, siis tekitab see palju mõtteid. Kahjuks on nii, et ükskõik, mis riigist me räägime, alati on inimesi kes ei võitle ülla vabaduse nimel vaid otsivad mässuga kaasnevat adrenaliini. Inimene, kes läheb maskita Toompeale lärmama OMA ÕIGUSTEST, kuidas sa julged arvata, et sina oled tähtsam sellest väikelapsest, kelle isa võitleb covidi tõttu haiglas oma elu pärast. Kui keegi oleks olnud hoolivam ja poleks haigena või maskita ringi tuianud, see laps ei peaks mõtlema, mis temast või ta isast saab. Avalda meelt, aga arvesta selle juures teiste inimeste ning leviva viirusega. Eestlased on üldiselt mõistlik rahvas ja õnneks meil neid meeleavaldusi toimub vähe. Seevastu Hongkong armastab tänavapoliitikat. Mässamine tänaval on sama harilik kui süüa hommikust. Ääretult kurb on lugeda, et inimesed pöörduvad vägivalla poole, et saada kuuldud või nähtud, et üks inimene otsustab miljardite saatuse (Hiinast rääkides). Peale kurbuse tabas mind ka õud, kas ma ikka julgen seda raamatut noorele soovitada, äkki keegi haarab noa ja läheb oma õigusi nõudma. Võib olla ei saa lugeja aru, et hongkonglane ei mässa tänaval sellepärast, et peab 30 min poes maski kandma ja sureb nüüd kohe ära, sest tema inimõigused on jubedalt piiratud. Seal ikkagi käivad rahutused selle nimel, et on sõlmitud kokkulepped vabaduse üle. Ollakse teadlikud, et nad kaotavad selle vabaduse vastavalt kokkulepele ühel päeval, aga palutakse lihtsalt õigust seni olla need, kes nad on. See, mis seal toimub on äärmuslik ja ma ei saa öelda, et ma leian, et see oleks kuidagi ilus või üllas (13.a lapsed ei peaks tänaval loopima Molotovi kokteile). Meenub miskipärast Suzanne Collinsi "Näljamängude" triloogia, mille raames see aasta ilmus teos "Laululindude ja madude ballaad", mis viib lugeja kaasa elama hoopis teisele poolele ehk Kapitooliumi noore vaatenurgale. Kunagi ei ole ainult üks pool, teisel pool rinnet seisab tõenäoliselt samasugune süütu kõrvalseisja, oma pere ja unistustega ja ta võib samamoodi mõelda, et pagan see võim/kord on täiesti haige. Kas üksteist tulistades muutub võim, või langevad lihtsalt süütud. Pime raev saab tuua endaga kaasa ainult valu ja pisarad.
February 3, 2023
Teele juhtus olema Hongkongis sealsete rahutuste ajal ning ausalt öelda ma ei mäletanudki enam mis oli nende rahutuste eesmärk ja tagamaad, kuid Teele on andnud oma raamatus korraliku ülevaate. Oleks tavaline mõelda, et võõramaalased pageksid linnast otsejoones välja, kuid Teele armastus ajakirjanduse ja Hongkongi vastu jättis ta mitte ainult sinna, vaid ta jalutas otse keeriste südamikku. Pigem võikski öelda, et ta on oma raamatu kirja pannud nagu romaani, kuid seekordne armastus on mitte inimene, vaid linn. See linn on Hongkong.
April 22, 2021
ära pane iial oma parimaid pükse jalga, kui lähed välja vabaduse ja tõe eest võitlema
Read
July 9, 2021Enne raamatu alustamist, pidin endale meelde tuletama, et tegu on Teele Rebase Hongkongiga, mis ei pruugi kattuda minu isikliku kogemuse ja nägemusega sellest suurlinnast. Minu kogemus HKga on mitmed külastused ja üks semester välisüliõpilasena õppimist.
Raamatus oli palju äratundmisrõõmu ja nüüd on mu üle võimust võtnud igatsus. Nagu autor mainis, siis kõik ta HKst lahkunud sõbrad jäävad seda taga igatsema, nii ka mina.
Mind pani veidi imestama kui autor kirjutab, et kohalik köök ei meeldi talle. Linnas, mis on Michelini tärnide poolest seitsmes maailmas. (Paljud neist ka taskukohased. Soovitan külastada.) Kas selle taga on asjaolu, et tegemist on taimetoitlasega ja seega oli tal kokkupuude teistsuguste toitudega kui mul? Või asi on sellest, et tal ei ole kohalikke sõpru? Hongkonglased on kirglikud toidu armastajad, kes on valmist tunde ühistranspordiga ühest linnaosast teisse loksuma, et õhtusada maitsvate roogade poolest tuntud restoranis. Lisaks sellele tuleb suure tõenäosusega veel restorani ees seista järjekorras, sest hinnatud kohtades on alati palju kliente. Kuna kodud on pisikesed ja elatakse vanematega koos, siis on noorte seas tavaline, et sõpradega kohtutakse just kuskil söögikohas. Tänu sellele on keskmisel hongkonglasel väga hea ülevaade kus asuvad parimad söögikohad.
Kokkuvõtvalt oli tegemist igati toreda lugemisega. “Minu.. “ sarja raamatud kas istuvad või mitte ja see on kindlasti kuulub minu selle sarja parimate kogemuste hulka. Võib-olla natuke liiga palju juttu prussakatest ja higistamisest.
Sarnaselt autorile, olen ka mina hongkonglaste ees imetlust täis. Kui ennastsalgavalt käiakse protestimas ja ennast ohtu seadmas, teades, et soovitud eesmärgini jõudmine on võimatu. Elasin kaasa sõpradele, kes sageli ise tänavatel protestimas käisid ja mitmeid kordi pidid politsei eest põgenema. Kõige hirmsam oli kui üks poiss arreteeriti ja tükk aega temast midagi kuulda ei olnud.
Üks mu Hongkongi professor väitis, et britid õpetasid hongkonglased protestima ja nad on selles imetlusväärselt head. Varasemalt on tänu protestidele saavutatud mingite eelnõude ja muu sellise tühistamisi. Samuti ütles ta, et hongkonglased on ajalooliselt ka suured emigreerujad. Ehk suure tõenäosusega lahkuvad paljud poliitilistel põhjustel paari aasta jooksul.
Paar raamatus mainimata asja, mis mulle lugedes honghongist meenusid: karaoke; varahommikust hilisööni convenience store’dest pappkarpe koguvad vanurid, kellel on raskest tööst selg kohutavalt väändunud; HK kuulsad magustoitude restoranid, kus müüakse igasugu põnevaid magustoite; mägedes matkaradade lõpus asuvad putkad, kus müükse traditsioonilist matkajärgset tofu puddingut; egg tarts; tea boiled eggs; pineapple bun; põnev tänavatoit (muuhulgas haisev tofu ja sea emakas); kuidas restoranis on võimalik süüa igasugu loomade kehaosasid - keel, magu, vereklombid jne; kohalike kodudes paiknevad minialtarid; Cheungking Mansion (ärge ööbige sealsetes hotellides!); hongkongi isad, kes erinevalt minust, valivad kõige paremad ja magusamad puuviljad.
Raamatus oli palju äratundmisrõõmu ja nüüd on mu üle võimust võtnud igatsus. Nagu autor mainis, siis kõik ta HKst lahkunud sõbrad jäävad seda taga igatsema, nii ka mina.
Mind pani veidi imestama kui autor kirjutab, et kohalik köök ei meeldi talle. Linnas, mis on Michelini tärnide poolest seitsmes maailmas. (Paljud neist ka taskukohased. Soovitan külastada.) Kas selle taga on asjaolu, et tegemist on taimetoitlasega ja seega oli tal kokkupuude teistsuguste toitudega kui mul? Või asi on sellest, et tal ei ole kohalikke sõpru? Hongkonglased on kirglikud toidu armastajad, kes on valmist tunde ühistranspordiga ühest linnaosast teisse loksuma, et õhtusada maitsvate roogade poolest tuntud restoranis. Lisaks sellele tuleb suure tõenäosusega veel restorani ees seista järjekorras, sest hinnatud kohtades on alati palju kliente. Kuna kodud on pisikesed ja elatakse vanematega koos, siis on noorte seas tavaline, et sõpradega kohtutakse just kuskil söögikohas. Tänu sellele on keskmisel hongkonglasel väga hea ülevaade kus asuvad parimad söögikohad.
Kokkuvõtvalt oli tegemist igati toreda lugemisega. “Minu.. “ sarja raamatud kas istuvad või mitte ja see on kindlasti kuulub minu selle sarja parimate kogemuste hulka. Võib-olla natuke liiga palju juttu prussakatest ja higistamisest.
Sarnaselt autorile, olen ka mina hongkonglaste ees imetlust täis. Kui ennastsalgavalt käiakse protestimas ja ennast ohtu seadmas, teades, et soovitud eesmärgini jõudmine on võimatu. Elasin kaasa sõpradele, kes sageli ise tänavatel protestimas käisid ja mitmeid kordi pidid politsei eest põgenema. Kõige hirmsam oli kui üks poiss arreteeriti ja tükk aega temast midagi kuulda ei olnud.
Üks mu Hongkongi professor väitis, et britid õpetasid hongkonglased protestima ja nad on selles imetlusväärselt head. Varasemalt on tänu protestidele saavutatud mingite eelnõude ja muu sellise tühistamisi. Samuti ütles ta, et hongkonglased on ajalooliselt ka suured emigreerujad. Ehk suure tõenäosusega lahkuvad paljud poliitilistel põhjustel paari aasta jooksul.
Paar raamatus mainimata asja, mis mulle lugedes honghongist meenusid: karaoke; varahommikust hilisööni convenience store’dest pappkarpe koguvad vanurid, kellel on raskest tööst selg kohutavalt väändunud; HK kuulsad magustoitude restoranid, kus müüakse igasugu põnevaid magustoite; mägedes matkaradade lõpus asuvad putkad, kus müükse traditsioonilist matkajärgset tofu puddingut; egg tarts; tea boiled eggs; pineapple bun; põnev tänavatoit (muuhulgas haisev tofu ja sea emakas); kuidas restoranis on võimalik süüa igasugu loomade kehaosasid - keel, magu, vereklombid jne; kohalike kodudes paiknevad minialtarid; Cheungking Mansion (ärge ööbige sealsetes hotellides!); hongkongi isad, kes erinevalt minust, valivad kõige paremad ja magusamad puuviljad.
December 16, 2021
4.5⭐️
“Minu ..” sarja raamatutega on minu meelest selline veider lugu, et nad kas meeldivad väga või siis ei meeldi üldse. Hinnet vaadates te ilmselt juba saite aru kumbale poole see raamat sattus.
Hongkong on minu jaoks pigem tundmatu riik, tean sellest ainult nii palju kui Postcrossinguga tegeledes sealsete postkaartide kaudu teada sain. Seega mulle meeldib, kui “Minu..” sarja raamatute kaudu saan mingil määral tutvuda ka kohalike oludega. Üks, mis mu jaoks üllatav oli, oli see et Hongkong polegi ainult kõrghoonetega linn, vaid seal on ka palju loodust.
Raamatus oli päris suur osa Hongkongis toimunud protestidel. Imelik, aga ma ei mäleta üldse, et ma neist siin uudistes kuulnud/lugenud oleksin.. Raamatus peatuti ka Hongkongi ajalool. Et oleks justkui omaette riik, aga tegelikult ainult ajutiselt, kuni Hiina ta endale kahmab ja on isegi teada, millal see juhtub.
Raamatust lausa õhkus autori armastust Hongkongi vastu ja see oli üks väga mõnus lugemine.
•
Prussakas kergitab tundlaid ja vaatab mulle mõnitavalt otsa. Noh, lähed või ei lähe? Lähen, juba lähen. Ta seisab keset kitsast kõnniteed ja võtab rajalt maha minusuguseid pisikesi blonde, kes liiga palju tahavad ja arvavad. Hüppan tast üle ja kiirustan oma teed. Oma asju ajama, ülikooli ja peole ja matkama. Hobuste võiduajamisele ja kirjanduse jumala palge ette palvetama. Ainult et vanainimesed kõnnivad nii aeglaselt, et jään nende taha ummikusse toppama. Kas nad siis ei näe, et mul on palju teha? Kui praegu kiirustan, saan õhtuks maailma vallutatud.
Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pisargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: „Veel õli tulle!“
“Minu ..” sarja raamatutega on minu meelest selline veider lugu, et nad kas meeldivad väga või siis ei meeldi üldse. Hinnet vaadates te ilmselt juba saite aru kumbale poole see raamat sattus.
Hongkong on minu jaoks pigem tundmatu riik, tean sellest ainult nii palju kui Postcrossinguga tegeledes sealsete postkaartide kaudu teada sain. Seega mulle meeldib, kui “Minu..” sarja raamatute kaudu saan mingil määral tutvuda ka kohalike oludega. Üks, mis mu jaoks üllatav oli, oli see et Hongkong polegi ainult kõrghoonetega linn, vaid seal on ka palju loodust.
Raamatus oli päris suur osa Hongkongis toimunud protestidel. Imelik, aga ma ei mäleta üldse, et ma neist siin uudistes kuulnud/lugenud oleksin.. Raamatus peatuti ka Hongkongi ajalool. Et oleks justkui omaette riik, aga tegelikult ainult ajutiselt, kuni Hiina ta endale kahmab ja on isegi teada, millal see juhtub.
Raamatust lausa õhkus autori armastust Hongkongi vastu ja see oli üks väga mõnus lugemine.
•
Prussakas kergitab tundlaid ja vaatab mulle mõnitavalt otsa. Noh, lähed või ei lähe? Lähen, juba lähen. Ta seisab keset kitsast kõnniteed ja võtab rajalt maha minusuguseid pisikesi blonde, kes liiga palju tahavad ja arvavad. Hüppan tast üle ja kiirustan oma teed. Oma asju ajama, ülikooli ja peole ja matkama. Hobuste võiduajamisele ja kirjanduse jumala palge ette palvetama. Ainult et vanainimesed kõnnivad nii aeglaselt, et jään nende taha ummikusse toppama. Kas nad siis ei näe, et mul on palju teha? Kui praegu kiirustan, saan õhtuks maailma vallutatud.
Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pisargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: „Veel õli tulle!“
July 7, 2021
Ma olen nii õnnelik, sest see kord sattus täitsa hea "Minu ...." sarja raamat! Minu jaoks on see sari üsna polariseeriv: mis meeldib, meeldib väga, ja, mis ei meeldi, ei meeldi kohe üldse. Vahepealset pole olemas.
Nagu öeldud, see raamat mulle täitsa meeldis. Ta ei tõuse mu absoluutsete lemmikutega samale tasemele, aga on sellele üsna lähedal. Esimene pool raamatust meeldis rohkem, samas teine pool oli jälle viimaste aastate sündmuste osas informatiivsem. Kuna mul on sõbrad HK-s õppinud ning mõned elavad seal ka praegu ning on suuremal või väiksemal määral olnud seal toimunud protestidega seotud, siis oli ka teine pool raamatust siiski piisavalt huvipakkuv. Olin küll enne kuulnud, et selles tuleb juttu HK-s toimunud protestidest, aga olin ausalt öeldes üllatunud, et sellest nii palju räägiti.
Nagu öeldud, see raamat mulle täitsa meeldis. Ta ei tõuse mu absoluutsete lemmikutega samale tasemele, aga on sellele üsna lähedal. Esimene pool raamatust meeldis rohkem, samas teine pool oli jälle viimaste aastate sündmuste osas informatiivsem. Kuna mul on sõbrad HK-s õppinud ning mõned elavad seal ka praegu ning on suuremal või väiksemal määral olnud seal toimunud protestidega seotud, siis oli ka teine pool raamatust siiski piisavalt huvipakkuv. Olin küll enne kuulnud, et selles tuleb juttu HK-s toimunud protestidest, aga olin ausalt öeldes üllatunud, et sellest nii palju räägiti.
December 18, 2021
Hakkasin seda raamatut lugema, et midagi juurde õppida. Ma ei oska Aasia rahvaid ja kultuure hästi "lugeda", ei ole neile lähedale jõudnud, pole ka Aasias reisinud. See raamat on värske lähivaade ühe Aasia nurgakese elule viimastel aastatel. Teele Rebane kirjutab hästi ja põhimõtteliselt otse äsjaste sündmuste keskelt. Raamatu peategelane on meelt avaldav Hongkong kõigi oma heade külgede ja puudustega. On prussakaid ja kohalikku ebausku, on võimsa looduse kirjeldusi. Raamatust ei puudu ka uus superstaar COVID-19.
Autori hästiartikuleeritud armastus Hongkongi vastu on ohtlikult nakkav!
Autori hästiartikuleeritud armastus Hongkongi vastu on ohtlikult nakkav!
July 7, 2021
Mind haaras lugema seda raamatut tõsiasi, et autor otsustas õppida minuga sama eriala, kuid üllatuslikult harida end hoopiski välistudengina Hongkongis.
Võrreldes teiste „Minu-sarja“ raamatutega on see märgatavalt noortepärasem, sõnakasutus kirglikum ning stiil pisut hüplevam. Kuigi tagumine pool raamatust keskendus ainult Hongkongis toimunud protestidele, millest ma esialgu midagi ei teadnud ega osanud arvatagi, hoidis see lugu mind endaga lõpuni välja. Elasin terve raamatu nii Teelele kui ka Hongkongile südamest kaasa ja teen seda ka edaspidi.
Võrreldes teiste „Minu-sarja“ raamatutega on see märgatavalt noortepärasem, sõnakasutus kirglikum ning stiil pisut hüplevam. Kuigi tagumine pool raamatust keskendus ainult Hongkongis toimunud protestidele, millest ma esialgu midagi ei teadnud ega osanud arvatagi, hoidis see lugu mind endaga lõpuni välja. Elasin terve raamatu nii Teelele kui ka Hongkongile südamest kaasa ja teen seda ka edaspidi.
April 15, 2021
Raamatutu on kerge lugeda ja see on hästi kirjutatud. Autor teeb lugemise põnevaks ja kaasahaaravaks, ei olnur kordagi mõtet, et tahaks pooleli jätta. Osad Minu sarja raamatud jäävad mulle kaugeks ja ei ärata huvi, kuid selle raamatuga seda muret polnud. Saab teada linnast kui ka selle ajaloost. Autor kirjeldab ka detailselt oma kogemustest protestidel osalemisest. Lõpp on väga kenasti kokku võetud ja minu arvates tekitab kena terviku.
May 3, 2021
Viimase aja lemmik reisiraamatutest. Ei julgegi veel nii pea järgmist sarja raamatut pettumuse hirmus ette võtta, sest Hongkong sättis lati üpris kõrgele 😁 Sain targemaks ühe keerulise ajalooga rahva katsumustest, ootustest ja lootustest. Elasin kaasa iseloomuga kirjutatud loosse, millest ei puudunud veri, higi ja pisar(gaas).
December 24, 2021
Väga hästi kirjutatud, tempokas lugu ajalooliste sündmuste keerisest. Muljetavaldavalt julge.
April 5, 2021
See oli teistmoodi minu sarja raamat. Parajalt tempokas ja emotsionaalne.
Raamat keskendus suuremas osas linnale - selle ajaloole, protestidele, džunglile. Lugedes Postimehe maksumüüri taha jäävate protestide teemaliste artikklite pealkirju jäi teema kaugeks ja ebaisiklikuks. Seda raamatut lugedes olin kohal; olin kohal ja tundsin viha ja pettumust toimuva suhtes.
Raamat oli hästi kirjutatud ja peatükid järgnesid üksteisele loogiliselt erinevalt paljudest teistest minu sarja raamatutest. Kirjastiil oli lihtne, võimalik oli väga kiirelt lugeda, mis aitas täielikult raamatule keskenduda. Motiveeris piisavalt, et lisada linn reisisihtkohtade nimekirja.
Raamatu periood oli küllaltki lühike ning kindlasti on Hongkongi kohta veel palju, mida avastada.
Raamat keskendus suuremas osas linnale - selle ajaloole, protestidele, džunglile. Lugedes Postimehe maksumüüri taha jäävate protestide teemaliste artikklite pealkirju jäi teema kaugeks ja ebaisiklikuks. Seda raamatut lugedes olin kohal; olin kohal ja tundsin viha ja pettumust toimuva suhtes.
Raamat oli hästi kirjutatud ja peatükid järgnesid üksteisele loogiliselt erinevalt paljudest teistest minu sarja raamatutest. Kirjastiil oli lihtne, võimalik oli väga kiirelt lugeda, mis aitas täielikult raamatule keskenduda. Motiveeris piisavalt, et lisada linn reisisihtkohtade nimekirja.
Raamatu periood oli küllaltki lühike ning kindlasti on Hongkongi kohta veel palju, mida avastada.
August 28, 2021
See on tõeliselt hea raamat silmaringi avardamiseks. Noore ajakirjanikuhakatise silmade läbi Hongkongi lähiajalugu ja tänapäev, selle ala ja linna võitlused. Väga tempokas ja huvitav, lisaks ka kirjaniku isiklikku arengut ja suureks kasvamise valusid.
January 10, 2023
Adrenaliini täis lugemine. Nagu oleksin ise ka autoriga külgkülje kõrval vabaduse eest võidelnud. Ja raamatu teises pooles, nendel viimastel peatükkidel tabas mind kurbus, sest mulle meenus, et see pole õnneliku lõpuga lugu. Ja kuigi pole ma oma jalaga Hongkongis käinud, siis eemalt tundub see minu jaoks kodune. Iga kirjeldus jättis mulle selle õige tunde, et olen õppinud õiget keelt ja kultuuri.
March 28, 2023
Ma arvan,et see raamat on mu üks lemmikutesy eesti keelsetest raamatutest.Sõnastus on imeline,mõte ja mõtte toiming samuti.Sain kõigest toimuvast aru ja elasin kaasa.See oli kohustuslik kirjandus,ja mul on väga hea meel,et just selle raamatu valisin.
July 24, 2024
Noore ajakirjaniku õõvastav reportaaž Hongkongi vabadusvõitlusest, olles ise selle tulevärgi keskel! Kaasahaarav kirjutis, millest kõigil midagi õppida. Ei puudu ka kirjeldused inimestest ja eluolust, mis teleporteerivad lugeja väga teistsugusesse reaalsusesse.
October 19, 2022
No nii hea. Nii hea!
June 7, 2023
ma annaks viis sest se oli tegelt hea aga ma isegi ei lugend lopuni seda kuid ma vastasin selle ara niiet maitea ka nagu enam
January 12, 2025
See on üks neist raamatutest, mille toimetamise juures ma ei osalenud, kuigi minu perekonnanimi on kirjastusega ühine, kõike ei jõua. Kui ma nüüd, kolm ja pool aastat hiljem, raamatu kätte võtsin ja lõpuni lugesin, siis vahepeal ütlesin omaette kõva häälega ”Uau!”. Saatsin ka autorile teisele poole planeeti sõnumi: ”Vapustatud su raamatust ja vabandan, et varem polnud seda lõpuni lugenud!”
Peab tunnistama, et selle raamatu alguspool ja lõpupool on täiesti erinevad. Arenguloo alguses on meil noor tüdruk, tundub, et jõukast perest, harjunud elus oma tahtmist saada, käinud rahvusvahelises koolis ja arvab oma Inglismaale-USAsse pürgivate klassikaaslaste kohta, et nad on lambad, et midagi põnevamat ei plaani. On see kõik ilma filtrita või on ta end utreeritult noore ja uljana kujutanud, ei saagi aru. Igal juhul guugeldab ta ise endale välja Aasia parima ajakirjanduskooli, rahvusvahelise pealegi, paneb ema fakti ette ja potsatabki Hongkongi, eelnevast taustalugemisest hoidudes, et ei tekiks eelarvamusi. Selgub, et rahvusvahelisus on koolis pigem unistus ja kohalikud kaastudengid on kuidagi naiivsed. Probleemid on reaalsed, aga pisikesed, näiteks toakaaslase must juuksekarv ühise duširuumi seinal.
Mäletan ka täpselt, kus ma raamatu omal ajal pooleli jätsin. Tudengipidu, kokaiinitõmbamine, kellegi okse. Teele armastab kirjeldusi ja teeb seda pikalt ja mõnuga, aga kui kirjelduse kiht liiga pikale venib, siis tänapäeva nn ATH-lugeja hüppab üle või paneb üldse kõrvale. Mina paningi kõrvale. Arvasin, et ma tean, mis raamat see on. Kuigi ma teadsin, et raamatu teises pooles tulevad tudengirahutused, siis ikkagi mõtlesin, et mis seal nii väga ikka olla saab. Põletavad prügikaste.
Nüüd imestan: kuidas see sai nii olla, et minu radarile ei jõudnud, KUI olulised need rahutused olid ja kui palju rohkemat need olid, mitte lihtsalt tudengite mäss. Minu radarile jõudis see ikkagi mingi justkui-ebaolulise ja heaoluühiskonna-kapriisilaadse tudengirahutusena. Ma ei oskagi tagantjärele meenutada, kust ma selle info sain, kas ma olin rahvusvahelise PR-tööstuse tagajärg või lihtsalt hajameelne.
Me räägime Hiinast, suurest ülbest Hiinast. Ajalooline õnn ja õnnetus Hongkongi saarele ja sinna tekkinud linnriigile oli omal ajal üleminek Briti ülemvõimu alla, aga mitte päriseks, vaid 99 aastaks! Ja praegu, aastatel 1997 kuni 2047 käib selle linnriigi üleminekuperiood Hiina alla. Mulle meeldis, et Teele ei kõnelnud oma raamatus ajaloost liiga palju, vaid tekitas olukorda mainides uudishimu, mis sundis raamatu kõrvale panema ja juurde guugeldama. Tegin seda raamatu lõppedes, sest järsku läks väga huvitavaks ja pooleli jätta ei saanud enam kuidagi.
Olukord niisiis järgmine: Teele on parasjagu suvevahejal tööl Tais, kui ta kodu/koolilinnast hakkavad tuleva ärevad uudised. Selgub, et Hiina on otsustanud üleminekuperioodiks kokku lepitud ”üks riik, kaks süsteemi” põhimõtet muuta ja alustada ”üks riik, üks süsteem” kohtumõistmise osas, nimelt muuta olukorda nii, et Hongkongis vahistatud inimeste üle toimuks kinnipidamine ja kohtupidamine Hiinas. Selle otsusega seoses muutuks poliitiline teisitimõtlemine väga palju riskantsemaks, inimesed hakkaksid kaduma Hiina masinavärki. Hongkong pole sellise muutusega nõus ja algavad demonstratsioonid, mida Teele vaatab alguses telekast ja arvutist. Kui ta tagasi Hongkongi jõuab, pole miski enam endine, rahutused on aina hoogu võtnud ja kumuleerunud sisuliselt kodusõjaks. Teele algne motiiv on endale rindeajakirjanikuna nime teha ja kogemusi saada, lisamotiiv tundub olevat adrenaliininälg. Aga peale selle on siin ka täiesti õilsad motiivid nagu armastus (sest loo käigus on Teele oma kodulinna armastama hakanud), õiglustunne (kujutage hetkeks Hongkongi asemel Eestit ja Hiina asemel Venemaad; muide, hongkonglastel on ka oma, kantoni keel) ja vajadus abistada neid, kellel abi on vaja, näiteks blokaadirõngasse jäänud noori. Piir julguse ja hulljulguse vahel on õrn. Teele jääb vanadest sõpradest kaugemale, isegi uued sõbrad peavad ta samme kohati liiga riskantseteks... Teele muutumine on psühholoogiliselt huvitav lugemine. Mul on üks britist tuttav, kes töötas rindepsühholoogina ja kes iseendal diagnoosis adrenaliinisõltuvuse. See on vajadus olla seal, kus võib midagi hirmsat juhtuda: omamoodi ”kartus ilma jääda” ja ”kartus, et keegi jääb hätta, kui mind ei ole”. Minu tuttav sai lõpuks läbipõlemise diagnoosi ja lahkus kriisikolletest, praegu tegeleb ta langevarjuhüpetega, rahuldab nii oma adrenaliinivajadust. Teelegi jõuab raamatu lõpus surnud punkti. Tema filmitud vägivaldsed videod koguvad maailma (sotsiaal)meedias siiani klikke ja nende vaatamine teeb talle haiget, vähemasti nii ta raamatu lõpus kirjeldab.
Aga Hongkongi ja Hiina seis? See konkreetne seadus jäi vastu võtmata, aga inimesi sai surma ja läks vangi. Teele elab siiani Hongkongis ja töötab sealses CNN-is. Hongkongi kohta ütleb ta raamatu lõpulehekülgedel: ”nagu surnud vares tänaval, verine ja rõve, ajuvedelik välja jooksnud”... Mis tunne on elada sellises linnas, mis tiksub tuleviku poole, täie teadmisega, et iseseisuvus aina väheneb? Selle kohta ütleb ta raamatus: ”Ükskõik, kus suunas Hongkong läheb, lähen mina ka.”
Peab tunnistama, et selle raamatu alguspool ja lõpupool on täiesti erinevad. Arenguloo alguses on meil noor tüdruk, tundub, et jõukast perest, harjunud elus oma tahtmist saada, käinud rahvusvahelises koolis ja arvab oma Inglismaale-USAsse pürgivate klassikaaslaste kohta, et nad on lambad, et midagi põnevamat ei plaani. On see kõik ilma filtrita või on ta end utreeritult noore ja uljana kujutanud, ei saagi aru. Igal juhul guugeldab ta ise endale välja Aasia parima ajakirjanduskooli, rahvusvahelise pealegi, paneb ema fakti ette ja potsatabki Hongkongi, eelnevast taustalugemisest hoidudes, et ei tekiks eelarvamusi. Selgub, et rahvusvahelisus on koolis pigem unistus ja kohalikud kaastudengid on kuidagi naiivsed. Probleemid on reaalsed, aga pisikesed, näiteks toakaaslase must juuksekarv ühise duširuumi seinal.
Mäletan ka täpselt, kus ma raamatu omal ajal pooleli jätsin. Tudengipidu, kokaiinitõmbamine, kellegi okse. Teele armastab kirjeldusi ja teeb seda pikalt ja mõnuga, aga kui kirjelduse kiht liiga pikale venib, siis tänapäeva nn ATH-lugeja hüppab üle või paneb üldse kõrvale. Mina paningi kõrvale. Arvasin, et ma tean, mis raamat see on. Kuigi ma teadsin, et raamatu teises pooles tulevad tudengirahutused, siis ikkagi mõtlesin, et mis seal nii väga ikka olla saab. Põletavad prügikaste.
Nüüd imestan: kuidas see sai nii olla, et minu radarile ei jõudnud, KUI olulised need rahutused olid ja kui palju rohkemat need olid, mitte lihtsalt tudengite mäss. Minu radarile jõudis see ikkagi mingi justkui-ebaolulise ja heaoluühiskonna-kapriisilaadse tudengirahutusena. Ma ei oskagi tagantjärele meenutada, kust ma selle info sain, kas ma olin rahvusvahelise PR-tööstuse tagajärg või lihtsalt hajameelne.
Me räägime Hiinast, suurest ülbest Hiinast. Ajalooline õnn ja õnnetus Hongkongi saarele ja sinna tekkinud linnriigile oli omal ajal üleminek Briti ülemvõimu alla, aga mitte päriseks, vaid 99 aastaks! Ja praegu, aastatel 1997 kuni 2047 käib selle linnriigi üleminekuperiood Hiina alla. Mulle meeldis, et Teele ei kõnelnud oma raamatus ajaloost liiga palju, vaid tekitas olukorda mainides uudishimu, mis sundis raamatu kõrvale panema ja juurde guugeldama. Tegin seda raamatu lõppedes, sest järsku läks väga huvitavaks ja pooleli jätta ei saanud enam kuidagi.
Olukord niisiis järgmine: Teele on parasjagu suvevahejal tööl Tais, kui ta kodu/koolilinnast hakkavad tuleva ärevad uudised. Selgub, et Hiina on otsustanud üleminekuperioodiks kokku lepitud ”üks riik, kaks süsteemi” põhimõtet muuta ja alustada ”üks riik, üks süsteem” kohtumõistmise osas, nimelt muuta olukorda nii, et Hongkongis vahistatud inimeste üle toimuks kinnipidamine ja kohtupidamine Hiinas. Selle otsusega seoses muutuks poliitiline teisitimõtlemine väga palju riskantsemaks, inimesed hakkaksid kaduma Hiina masinavärki. Hongkong pole sellise muutusega nõus ja algavad demonstratsioonid, mida Teele vaatab alguses telekast ja arvutist. Kui ta tagasi Hongkongi jõuab, pole miski enam endine, rahutused on aina hoogu võtnud ja kumuleerunud sisuliselt kodusõjaks. Teele algne motiiv on endale rindeajakirjanikuna nime teha ja kogemusi saada, lisamotiiv tundub olevat adrenaliininälg. Aga peale selle on siin ka täiesti õilsad motiivid nagu armastus (sest loo käigus on Teele oma kodulinna armastama hakanud), õiglustunne (kujutage hetkeks Hongkongi asemel Eestit ja Hiina asemel Venemaad; muide, hongkonglastel on ka oma, kantoni keel) ja vajadus abistada neid, kellel abi on vaja, näiteks blokaadirõngasse jäänud noori. Piir julguse ja hulljulguse vahel on õrn. Teele jääb vanadest sõpradest kaugemale, isegi uued sõbrad peavad ta samme kohati liiga riskantseteks... Teele muutumine on psühholoogiliselt huvitav lugemine. Mul on üks britist tuttav, kes töötas rindepsühholoogina ja kes iseendal diagnoosis adrenaliinisõltuvuse. See on vajadus olla seal, kus võib midagi hirmsat juhtuda: omamoodi ”kartus ilma jääda” ja ”kartus, et keegi jääb hätta, kui mind ei ole”. Minu tuttav sai lõpuks läbipõlemise diagnoosi ja lahkus kriisikolletest, praegu tegeleb ta langevarjuhüpetega, rahuldab nii oma adrenaliinivajadust. Teelegi jõuab raamatu lõpus surnud punkti. Tema filmitud vägivaldsed videod koguvad maailma (sotsiaal)meedias siiani klikke ja nende vaatamine teeb talle haiget, vähemasti nii ta raamatu lõpus kirjeldab.
Aga Hongkongi ja Hiina seis? See konkreetne seadus jäi vastu võtmata, aga inimesi sai surma ja läks vangi. Teele elab siiani Hongkongis ja töötab sealses CNN-is. Hongkongi kohta ütleb ta raamatu lõpulehekülgedel: ”nagu surnud vares tänaval, verine ja rõve, ajuvedelik välja jooksnud”... Mis tunne on elada sellises linnas, mis tiksub tuleviku poole, täie teadmisega, et iseseisuvus aina väheneb? Selle kohta ütleb ta raamatus: ”Ükskõik, kus suunas Hongkong läheb, lähen mina ka.”
Displaying 1 - 21 of 21 reviews