Väga vahva kontseptsioon - mees istub Rooma klassikalises restoranis, sööb head toitu, ning iga koostisosa kohta kirjutab eraldi peatüki, kus käsitleb selle toiduaine ajalugu ja isegi sotsiaalpoliitilist tausta, rolli ühiskonnas ja inimkonna arengus.
Selgub, et nii igapäevastel asjadel nagu sool, leib, pipar või (oliivi)õli on massiivne ajalooline ja ühiskondlik tähtsus. Näiteks on üks esimesi makse ajaloos olnud soolamaks - mis suuremalt jaolt tagas rahastuse Hiina müüri ehitamiseks. Itaalia maffia kujunes sidrunikasvanduste ümber. Üks olulisi põhjuseid Suure Kirikulõhe tekkel oli kaks konkureerivat armuleiva retsepti...
Erinevad toiduained on aidanud rajada tsivilisatsioone ja impeeriume, tagades mitte ainult täis kõhu, vaid ka jõukuse, riigikassa täitumise ja kultuuritraditsioonid. Samuti on erinevad toiduained (ja kontroll nende üle) mänginud rolli impeeriumite lagunemises ja revolutsioonides. Veel enam, toit on olnud võtmetegur inimese ja meie aju evolutsioonis, st laialt öeldes ka kogu ühiskonna (nagu me seda teame) kujunemises.
Kõlab dramaatiliselt ja lihtsustavalt? Võib-olla. Samas tundub ju igati loogiline, et toit on üks põhilisi ellujäämiseks vajalikke ressursse - ja seega ka oluline raha, võimu, muutuste, poliitika jmt jõudude "inspiratsiooni"allikas. Nii või teisiti suudab autor seda argumenti väga veenvalt esitada, toetudes samal ajal väga paljude teiste oluliste autorite ja ajaloolaste hüpoteesidele, leidudele ja kirjutatule.
Raamatu esimene pool on eriti kaasahaarav ja huvitav. Milline ime, et üks lihtne pastaroog võib endas kanda aastatuhandete pikkust ajalugu! Nii kergekäeliselt viipangi oma toidule mõned pipraebemed, mis kunagi olid ligipääsetavad vaid kõrgklassile ja sedagi hirmkalli hinnaga? Nii tavapärasena näengi saia, mis kunagi oli elu ja surma küsimus ning tagas Rooma impeeriumi laienemise?
Raamatust saab lugeda kõiksugu põnevaid näiteid ajaloost, poliitikast, religioonist ja ühiskonnast, mis teevad tavalised toiduained unustatud kangelasteks ja revolutsionäärideks inimkonna arengu trajektooril. Mõni toiduaine on olnud päästja, hukutaja, keelatud vili, kättesaamatu unistus, hädavajalikkus, luksus, religioosne või poliitiline sümbol, maksevahend, või enamgi veel ja kõike korraga.
Raamatu teine pool hakkab aga natuke vaikselt ära vajuma, kuni lõpuks oli esmane entusiasm kuidagi hajunud. Võib-olla valgusid teemad kuidagi liialt laiali, või ei olnud enam näited nii teravad ja ilmekad. Võib-olla muutus autori toon aegamisi veidi igavamaks, vikipeedialikumaks. Võib-olla olid valitud toiduained ja teemad autorile kaugemad, kuna alustas ta kirjutamist kuidagi kirglikumalt. Ei tea. Igal juhul ei olnud viimased peatükid enam nii meeldejäävad ja haaravad. Lausa niivõrd, et tahtsin juba lugemisega lihtsalt ühele poole saada. Ja a) naasta esimeste peatükkide juurde, et igavust üle kirjutada ning b) minna JÄLLE Itaaliasse pastat sööma... Oeh, isu ajas igatahes peale küll.
Põnev kontseptsioon, palju huvitavaid fakte, lugusid ja ajalookilde, ning kamaluga isutekitavaid kirjeldusi erinevatest toitudest ja toiduainetest. Täitsa mõnus.