Giuseppe Ungaretti was an Italian modernist poet, journalist, essayist, critic and academic. A leading representative of the experimental trend known as ermetismo, he was one of the most prominent contributors to 20th century Italian literature. Influenced by symbolism, he was briefly aligned with futurism. Like many futurists, he took an irredentist position during World War I. Ungaretti debuted as a poet while fighting in the trenches, publishing one of his best-known pieces, L'allegria ("The Joy").
During the interwar period, Ungaretti was a collaborator of Benito Mussolini (whom he met during his socialist accession), as well as a foreign-based correspondent for Il Popolo d'Italia and La Gazzetta del Popolo. While briefly associated with the Dadaists, he developed ermetismo as a personal take on poetry. After spending several years in Brazil, he returned home during World War II, and was assigned a teaching post at the University of Rome, where he spent the final decades of his life and career. Ungaretti's Fascist past was the subject of controversy.
Ostsin 2023 sügisel Pisas vahetussemestri ajal kirbukalt. Valisin paljude kogumike seast kõige lühemate värssidega autori, ikkagi oli liiga raske, jätsin pooleli. Nüüd miskipärast (käis vist au ja uhkuse pihta) tundsin, et pean ikkagi ära lõpetama. Vahepeal olin muidugi osaliselt omandatud itaalia keele enamjaolt ära unustanud.
Autorist lühidalt: sündis 1888. aastal Aleksandrias, hakkas anarhistiks, kolis 1912 Pariisi ja sõbrunes paljude loomeinimestega. 1915 läks vabatahtliku idealistina 1. maailmasõtta, pettus ja heitus, kirjutas sõjast oma esimese luulekogu. Sõdade vahel elas natuke Pariisis ja peamiselt Roomas, polnud enam anarhist ja hakkas katoliiklaseks. 1936 sai São Paulo ülikoolis Itaalia kirjanduse professoriks, 1939 suri 9-aastaselt tema poeg ebaõnnestunud pimesoolelõikuse tõttu. Sellest traumast sai elu lõpuni Ungaretti keskne motiiv. 1942 naasis Rooma ja oli selleks ajaks juba elav legend. Suri 1970, vahetult enne surma sai kõige esimese Neustadti kirjandusauhinna (asutatud väliseestlase Ivar Ivaski poolt!) ja nomineeriti Nobeli preemiale.
Ungarettit on ka tükati eesti keelde tõlgitud mitme eri tõlkija poolt (sh Ain Kaalep, Kalju Kruusa, Märt Väljataga), kuid mitte ühtki tervikteost ega kogumikku. Tõlgitud on peamiselt väga lühikese värsiga teoseid varasemast loomeperioodist, hiljem muutusid Ungaretti värsiread palju pikemaks ja tihedamaks - käesoleva kogumiku põhjal tundub, et juba 1920. aastatest, veel enam alates 1940ndatest. Pean Ungaretti varasemaid värsse paremaks ja mõjusamaks ning igatpidi diletandina ma hilisemate töödega maadlema ei hakka, kuid siiski panen siia ühe Ungaretti varase luuletuse ümberseade, mille eestikeelset tõlget mul mujal silma pole jäänud:
Jõulud Napolis 26. detsembril 1916
Mul pole tuju sukelduda tänavate rägastikku
Mul on nii palju väsimust õlgadel
Jätke mind siia nagu asi mis on asetatud nurka ja sinna unustatud
La settima antologia è dedicata allo scrittore Giuseppe Ungaretti che Maurizio Cucchi, curatore della collana, definisce l’“autentico iniziatore del secolo nella nostra poesia, capace di creare un linguaggio poetico esente da ogni sottolineatura enfatica”. La lezione di Mallarmè porta Ungaretti a diventare, negli anni Venti, il precursore dell'Ermetismo che favoriva l' essenzialità della parola connotata al gioco analogico. Le opere selezionate provengono "Dal Porto Sepolto "(1916) e dalle liriche ispirate dall’esperienza centrale della Prima guerra mondiale.