Esperance

by Hermann Broch, Krista Läänemets (Translator)

Karta on, et austria kirjanik ja kultuurifilosoof Hermann Broch, kes kirjandusteadlaste sõnul esindab uuemat saksakeelset proosat niisama edukalt kui Joyce inglis- ja Proust prantsuskeelset, on eesti lugejale paraku üsna tundmatu. Mitmekülgse kirjamehena oli Broch suurepärane roomaanikirjanik ja esseist, kes kirjutanud ka hukga häid luuletusi ning draamasid. Kõige ilmekamalt näib tema anne avalduvat siiski meisterlikult komponeeritud novellides, seepärast saigi kirjaniku mahukast pärandist eestindamiseks valitud just rida novelle.

80 pages, Unknown Binding

Published January 1, 2001

About the author

Broch was born in Vienna to a prosperous Jewish family and worked for some time in his family's factory in Teesdorf, though he maintained his literary interests privately. He attended a technical college for textile manufacture and a spinning and weaving college. Later, in 1927, he sold the textile factory and decided to study mathematics, philosophy and psychology at the University of Vienna.

In 1909 he converted to Roman Catholicism and married Franziska von Rothermann, the daughter of a knighted manufacturer. This marriage dured until 1923.

He started as a full-time writer when he was 40. When "The Sleepwalkers," his first novel, was published, he was 45. The year was 1931.

In 1938, when the Nazis annexed Austria, he emigrated to Britain after he was briefly arrested. After this, he moved to the United States. In his exile, he helped other persecuted Jews.

In 1945 was published his masterpiece, "The Dead of Virgil." After this, he started an essay on mass behaviour, which remained unfinished.

Broch died in 1951 in New Haven, Connecticut. He was nominated for the Nobel Prize and considered one of the major Modernists.

Reviews

[Tõnis · Rating 5 out of 5]

Mul tekkis seda lugedes küsimus, mida pole hetkel kellelegi esitada. Kummas on hea ja halva (kvaliteetse ja küündimatu) erinevus suurem, kas kunstis või elus? Ma ise ei oska sellele vastata, aga igatahes on need käärid mõlemas üüratud. Mõlemad tekitavad minus pidevat imestust ja jahmatust. Muidugi tahaks, et elus oleks rohkem jahmumist ilusast ja targast kui koledast, labasest, juhmist. Aga pigem on vist vastupidi.

Mul on tunne, et kunstis kvaliteet kuidagi tühistab viletsa õiguse olla või igatahes muudab selle sügavalt absurdseks. Elus loomulikult ei ole ilus niiviisi mõelda, sest see on fašism. Elus tuleb rumal ja kole kuidagiviisi välja kannatada, leida sellele seletus, õigustus. Võib-olla ei tekkinud religioonid üksnes toimetulemiseks surma, vaid ka rumala ja inetuga? Või on see lõpuks sama asi? Nietzsche ilmselt arvaks nii. Brochi raamatu iga lause on nii meloodiline, tundlik, täpne ja rikas, et kui maailmas valitseks mingi õiglus, siis lakkaks terve müriaad mõttetute kirjutajate poolt kahetsusväärsel kombel kirja pandud küündimatuid lauseid olemast.

Veel. Brochi pikad ja keerulised laused on nagu olemise voolavat kiudu paitavad, punuvad, palmitsevad ilusad peened sõrmed. Mu meelest nende sõrmede ja sõrmitsetava vahel valitseb eriline rütmiline kooskõla. Olemine paotub, näitab rikkalikult toone ja varjundeid, aroome ja aktsente. Tekst ei avalda lugemisele vastupanu. Isegi sedavõrd, et vahel kipuvad laused teadvusest sootuks jälgi jätmata läbi voolavat.

Selles raamatus ei toimu kuigi palju ja mida vähem toimub, seda parem.

[Ivar Volmar · Rating 5 out of 5]

Üks selliseid novellikogusid, kus enamik novelle otsekui ei räägiks mitte millestki, nad on nagu väga väike seik elust, millele on aga antud hõrk aroom nii keskkonna kui meeleseisundite kirjeldustega.