Mida silmad ei näe

by Merilin Paas-Loeza

"Hanneli on noor lootustandev pianist. Pärast traagilist õnnetust, mille tagajärjel sureb tüdruku ema ja isa otsustab kolida väikesesse Tuhakõrve linnakesse, tundub Hannelile, et ta on pidanud loobuma kõigest. Seetõttu otsustab ta loobuda ka muusikast. Läbi isiklike väljakutsete, eneseleidmise ja traumast tasapisi ülesaamise hakkab Hanneli märkama enda ümber teisi, kes abi vajavad, ja leiab uuesti tee muusika juurde.

Merilin Paas-Loeza noorteromaan „Mida silmad ei näe“ pälvis kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel ühe kahest välja antud III kohast."

Genres: Young Adult, Contemporary

218 pages, Paperback

Published April 1, 2021

Reviews

[Brita · Rating 3 out of 5]

"Mida silmad ei näe" on lugu kokkujuhtumistest, väljakutsetest ja eelkõige - sõprusest. Noor klaverivirtuoos Hanneli saavutab tähtsal muusikute konkursil esikoha kui tema etteastet vaatama tulnud isa ühtäkki saalist välja tormab. Nüüd on saalis tühjad kaks istet. Selgub, et neiu ema on õnnetuses hukkunud. Väiksemaks jäänud perekond kolib tädi juurde ning proovib jätkata elu väikelinna rahulikumas rütmis. Kuid väikelinn ei pruugi tingimata vähem juhtumisi.
Liigitan selle raamatu noorte ajaviiteromaani žanrisse - see on aeglase kulgemisega, kuid samas kiiresti loetav ja hõlpsalt seeditav. Emotsioone esineb mõõdukas mahus, mistõttu ei jää raamatust üleliia positiivseid ega negatiivseid muljeid. Selline keskpärane, mitte eriti üllatav. Nooremale sihtrühmale on see raamat ilmselt paslikum ja võib-olla isegi veidi šokeeriv.

[R.K. · Rating 3 out of 5]

Sisurikkuja!

Lugu on kahest noorest, kes läbivad väga rasket perioodi oma elus. Hanneli kaotas oma ema ja kolib isaga väikelinna Tuhakõrvesse, kus alustab oma elu otsast peale. Teisalt on seal sotsiaalsesse tõrjutusse langenud Agnes, kes tulutult üritab varjata oma joodikust ema ning elu, mida ta seetõttu elama peab.

Teema oli hea – lein, kohanemine teismeeas ja kaassõltuvus – see on oluline ja selles peab noortega rääkima. Enim meeldis mulle Agnese lugu. Usutavalt viis kirjanik lugeja maailma, mis jääb suletud uste taha, kus lapsevanem kuritarvitab usaldust ja uimastavaid jooke. Ma oleks tahtnud seda lugu armastada, sest sel oli potentsiaali, aga ma võtan seda nii nagu see on.

Tegelikult see oligi ainult Agnese lugu, sest Hanneli oli täitmas preili Täiuslikkust, kes ei väljendanud peaaegu üldse mingit kohanemisraskust või ema surmast tingitud leina (peale selle, et ta enam klaverit ei mängi, ta isegi ei igatse teda, ning mängimise probleem läks ka üle, sest ka muusikaõpetajal juhtus õnnetus!?). Lõppkokkuvõtteks ei olnud üldse vahet, kas Hanneli seda klaverit mängib või mitte. Tädi Sigrid oli proua Täiuslikkus. Ja siis on koolidirektorist isa, kellel ei tundu olevat teadmist ühestki oma kooli õpilasest ega õpetajatest selles imeväikeses linnakeses (ehk ta on seal üles kasvanud) ja kodus ei tule kool mitte kunagi jutuks. Kogu Hanneli perekond oli loos selleks, et lahendada lõpuks ära Agnese probleemid. Tüdruk ise lõpuks ei otsustanudki väga palju, sest saatus määras talle asjad ära. Ma ei kahtle, et see on ilmselt karm reaalsus ja sarnased noored justnimelt sõltuvadki sellest, et tuleks prints/printsess valgel hobusel ning päästaks nad ära, raamatuna võibolla oleks tahtnud anda ka mingisuguse „õnge“ neile noortele.

Kõik need on algaja vead, pole hullu. Küllap ja loodetavasti Merilin kirjutab veel ning karakterid muutuvad natuke mitmetahulistemaks.
Aga mitte see pole minu jaoks raamatu suurim probleem. Mind ärritas tegemata eeltöö, nagu küsimine kusagilt lastekaitsest või KOV sotsiaalosakonnast, mis oleks realistlikum. Mitte ühte sotsiaaltöötajat, tugiisikut või lastekaitse spetsialisti. Vald peaks teadma, kui on keerulisi peresid. Kas ükski õpetaja ei tea, pole suhtlust koduga? Hästi ei tea. Aga kui juba elekter välja lülitatakse peres, kus on alaealine? Pärast tulekahju – ka mitte kedagi? Kus on ohvriabi? Isegi koolidirektor ei võta ühendust? Kui loo jaoks on vaja, et keegi väga ei sekku, siis las olla lastekaitse/sots ebakompetentne ja läbipõlenud, aga ta peaks ikkagi olemas olema.

Ja lõpp. Nojah. Tekkis mälestuskild sellest päevast, kui „Sõrmuste isanda“ viimast osa. Imalalt täiuslik. Ning minu jaoks võttis see kogu raamatult pool sarmist ära, sest nagu ma ennist mainisin õppis Agnes ainult seda, et kusagilt väljast poolt tuleb keegi ja aitab ta hädast välja. Lõpp võib olla õnnelik, kuid ka see tuleb hästi kirjutada. Siin jäi mulje, et kuna lõpp on õnnelik, on see automaatselt ka hea.

[alex · Rating 3 out of 5]

Objektiivselt õnnestunud noorteromaan koos oluliste sõnumitega. Käsitletavad teemad on rasked, ent lõpp on sidus ja küllaltki õnnelik.

Subjektiivselt polnud see aga päris minu maitse. Proosastiil on kuidagi impersonaalne, mistõttu oli mul keeruline tegelastest ja nendega toimuvast siiralt hoolida. Tunnen, et Agnese jutuliin õnnestus paremini kui Hanneli oma. Nii nõmedalt kui see ka ei kõlaks, oli mul raske hoolida sellest, et Hanneli ema surma sai või et Hanneli klaverimängimisest seetõttu loobus. Traumaga toimetulemise protsess peaks olema emotsionaalne, romaanis jääb sellest aga vajaka.

Ehk ootasin raamatult natuke liiga palju. Arvestades peategelaste vanust (14-15), on teos võib-olla suunatud ka sellevõrra nooremale vanusegrupile, mistõttu jäi lugu küllaltki lihtsaks. Või polnudki autori eesmärgiks kirjutada üks muserdav lugu, vaid keskenduda pigem heale, lootustandvale lõpule. Mulle meeldis, et kumbki tüdruk pole oma muredes üksi, vaid neil on usaldusväärseid täiskasvanuid, kelle poole vajadusel pöörduda. Raamatus esineb eesti noortekirjandusest varemgi korduvalt läbi käinud teemasid (nt peategelane kolib pealinnast palju väiksemasse asumisse), aga on piisavalt originaalne, et lugejale midagi uut pakkuda.

[Elsa Triin · Rating 3 out of 5]

Lugesin raamatu läbi kiirelt ning iseenesest oli tegemist meeldiva lugemiskogemusega. Sisu poolest aga tunnen, et jäi mingil määral pealiskaudseks. Dialoogid olid väga pinnapealsed ning need suhted inimeste vahel jäid pigem selliseks, et autor oli sunnitud mingi hetk ütlema "nad on nüüd parimad sõbrannad" (ei ole otsene tsitaat) jne.

Agnese vaatepunkt oli mulle huvitavam. Seda öeldes ma ei mõtle, et Hanneli oma oleks võinud olemata olla, vaid lihtsalt ta oleks võinud olla sügavam. Hanneli ema lihtsalt ongi surnud ning me tegelikkuses ei näe Hannelit selle traumaga tegelemas (peale selle, et ta ei taha enam klaverit mängida, aga seegi laheneb väga kähku). Agnes tundus olevat tegelasena terviklikum.

Täiskasvanud inimesed siin raamatus tundusid samuti lihtsalt olevat üks omadus (nt Hanneli tädi oli lihtsalt ideaalne naine ja inimene, vastandumaks Agnese ema Maarikaga). Einari kaudu kahe loo sidumine oli minu arvates ebavajalik. Algselt arvasin, et see loob konflikti Agnese ja Hanneli vahel, kuid kuna seda ei toimunud, siis ei saanud ma tõepoolest aru Einari vajalikkusest Hanneli loos. Eriti kuna Hannelil ei paistnud palju traumat olevat seoses sellega, et ta ei teadnud kes ema avarii põhjustanud autojuht oli.

Siiski oli raamatus ka mõnusaid kohti ning Hanneli ja Agnese vaheline sõprus oli üks neist. Mulle meeldis, et Agnes ei olnud uhke, vaid võttis vastu abi (nt kui Hanneli talle riideid andis). Ka levinud teemad nagu koolikiusamine ei olnud siin füüsilises mõttes väga räiged, mistõttu ei osutunud mulle häirivaks (üldiselt hoidun koolikiusamisele keskenduvatest raamatutest).

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Uuema noortekirjandusega tutvumine on viimasel ajal täitsa unarusse jäänud, nii et see viga tuli parandada. Selle noorteromaanivõistlusel III koha saanud teose peategelane on Hanneli, kes pärast peres juhtunud õnnetust väikesesse alevisse kolib. Traagilise sündmuse tagajärjel on ta otsustanud loobuda oma hobiga tegelemisest. Alevis elab Agnes, kelle elu sugugi meelakkumine pole. Tüdrukutest saavad pinginaabrid ja elu läheb omasoodu edasi.

Mulle meeldis. Eluline ja realistlik, valusatele probleemkohtadele tähelepanu juhtiv. Nii mõnegi täiskasvanu suhtumine jättis soovida, kuid eks see reaalses maailmas nii olegi.

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

Kuigi raamatu alguses tutvume Hanneli elu ja tegemistega, siis üsna pea võtab Agnese elu raamatu üle ning minu jaoks muutus Hanneli pigem kõrvaltegelaseks. Aga see pole tingimata halb. Agnesega toimunu ja tema raskused tõmbasid palju rohkem kaasa mõtlema ning kaasa elama. Oleks võinud julgelt erinevamate teemade (ja tegelastega) sügavamale minna, ent eks me kõik kirjanikena õppime (oi kuidas ma oma esimesi raamatuid praegu ümber kirjutaksin!) ja samas ei ole see ka kohustuslik, sest puhtalt sihtgrupile mõeldes on see siiski täpselt paras. Plusspunktid sellegi eest, et ei olnud ühtegi tõsist romantikaliini - selle asemel on sõprussuhte arenemine, teineteisele abiks ja toeks olemine ning raskest olukorrast väljapääsu leidmine.

[M · Rating 4 out of 5]

Üks mõnusa kuluga lugu noorte elust, kellele saatusesepp pole just armu andnud, kuid õnneks nad leiavad üksteist.

Mul on vahel tunne, et on autoreid, kellel pole lugu aga on jube head kirjutajad ning siis on need, kellel on lugu, aga kirjutamine läheb veidi konarlikult. Antud teos tundub sellesse viimasesse kategooriasse mahutuvat, aga hoolimata alguse konarlikkusest läks peale esimest veerandit lugu käima ja lugemine oli päris nauditav olgugi, et mõnda aega mitte midagi ei juhtunud. Üllatav lausa, kuidas saab raamat olla tore ka siis kui midagi ei juhtu.

Mul on hea meel, üle pika aja on noortekirjanduses näha taas koolikiusamise teemat. Mingi hetk oli sellest üleküllus, siis jälle vaikus - on tore, et see on tagasi ja et julgustatakse noori sekkuma ja nägema pealispinnast (nt määrdunud riietest) kaugemale ja mõistma põhjuseid. Koolikiusamine ei jäänud aga pealiseks teemaks, puudutati leina, alkoholismi, koduvägivalda ning muid õuduseid, kuid raamat ei keskendunud vaid hirmsale, laval sai särada ka muusika eriti koorilaul ja klaverimäng.

Igaljuhul mõnus ajaviiteromaan.

[Heli Künnapas · Rating 4 out of 5]

Kokkuvõtlikult tunduski selline viieline lugu, kus oli sõprust, koolikiusamist, veidi nagu ka romantikat, pereprobleeme, veidi koduvägivalda, lõpus kapäris kriminaalseid teemasid jne. Laiast teemaderingist hoolimata oli lugedes kogu aeg selline turvaline ja hoitud tunne. Suht algul tundus, et autor viib lugeja loo lõppu nii, et raamatu võib rahulikult ilma autori peale kurjustamata ära panna. No et ei jää mingeid lahenduseta teemasid ja lahtisi otsi.

Meriliniga tegime kevadel intervjuu, mida näeb siit: https://www.youtube.com/watch?v=jK9H2...

Minu pikem arvustus on siin: https://midaheliluges.blogspot.com/20...

[Maris-Johanna Tahk · Rating 5 out of 5]

Ma pole pikalt noorsooromaanivõistluse raamatut kätte võtnud kuna arvasin et hakkan sellest välja kasvama, kuid nüüd mulle tundub et ka need raamatude tase on märgatavalt tõusnud. Vahelduseks oli tore mõni lühem ja kiiresti loetav raamat kätte võtta.
Väga südant soojendav lugu tüdrukute vahelisest sõprusest. Eriti tore oli see et romantilise armastuse liini ei olnud, mis on ühe noorteka jaoks väga värskendav.
Kuna olen tegelenud nii klaveri kui viiuli mänguga, siis ma olin esimest leheküljest haaratud. Edasi meenutas selle raamatu algus mulle Kristiine Kurema "Jäätunud võõras" mis on mu üks kõige lemmikumaid noorsooromaanivõistluse raamatuid. Raamat edasi läks kohati väga süngeks kuid, kuna stiil oli väga kergesti loetav siis ei läinud mulle miski pärast need kohad kus täiskasvanud halbu asju tegid teine teisele väga südamesse. Pigem oli südant soojendav tunne mis tuli kahe tüdruku sõpruse kasvamisele kaasa elamisest.

[Marion · Rating 5 out of 5]

Mulle meeldis VÄGA! Kui nüüd välja jätta mõned kirjavead, siis on tegemist mõnusa ja rahuliku lugemisega, koguaeg ei pea mingi tingel-tangel käima.
Loodan et raamatuid ilmub veel, sest kirjanikule on kirjutamisoskust jagatud küllaga.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Stella · Rating 5 out of 5]

Väga kurb, samas väga armas ja aus raamat

[Lea Küünal · Rating 3 out of 5]

Hea pinge ja hooga kirjutatud raamat, ei "vaju" kordagi ära. Teemad on rasked, aga vajalikud ja hea tunnetusega lahti kirjutatud- ema surm, vanemate joomarlus, koolikiusamine. Tasakaaluks hoolivust, sõprust ja usku positiivsetesse lahendustesse. Liigituse poolest noorteraamat, kuid haarav lugemine ka täiskasvanuile.

[Juulia-Gabrielle · Rating 4 out of 5]

(Lugesin selle raamatu eesti keele õppides. Ilmselt mul oli vaja sõnavara mu kõrval :-) )

See raamat oli täiesti huvitav ja olin sellest haaratud. Lugu on sügav, hästi ehitatud, ja tõsine. Mulle meeldib vaimset tervist, ja raamat puudutas seda õrnalt ja lihtsalt. Iga peategelane on hästi kirjutatud (Agnes ja Hanneli) ja raamat vallandas mind nagu oleks oodanud. Ostsin selle raamatu, sest õppisin ka klaveri mangima ja kohe olin huvitatud :-)

Soovin!

[Riina Joanna · Rating 5 out of 5]

See raamat sobib ideaalselt noortele. See õpetab noortele, et kõik pole ühesugused ja alati tuleb julgelt aidata, kui tead et keegi vajab abi. See on hea raamat ka õpetuseks, et lapsed ei sõltu oma vanematest ja nende harjumustest.
Soovitan soojalt

[Sandra Pääsik · Rating 5 out of 5]

Mulle meeldis see raamat. Eeldasin, et keskendutakse rohkem peategelasele, kes mängis klaverit, kuid mind üllatas ja köitis hoopis tema sõbranna ning joodikust ema lugu. Ka lõpp oli väga huvitav. Lugemist nautisin, sest sündmused vahetusid pidevalt ja tempokalt.