Pmts esimene asi, mis mul jääajaga seoses pähe tuleb, on see, et see oli ammu, jääd oli palju ja mammutid surid ära. Ja ega palju rohkem ei tulegi, väikese jääaja kohta teadsin üksnes seda, et vist oli, kunagi. Raamatu valisin lugemiseks peamiselt põhjusel, et kaanele on kirjutatud, et sisaldab mõtisklusi nüüdisaja kliimast. Ma olen ses suhtes kergelt paniköör, mul on miljon küsimust, loen meediast üha hirmsamaid (ja tihti vastuolulisi) pealkirju, saan aru, et kõik on pekkis, kuid kui pekkis täpselt on (ja miks keegi midagi ei tee), aru ei saa. Tülitan tuttavaid, kes justkui võiksid teada, saan vastuseks umbes, et ära üldse hakkagi – lootust ei ole. Kuivõrd ei ole? Jnpe …
Philipp Blomi raamat minu kliimaküsimustele konkreetseid vastuseid ei anna (kahtlustan, et see pole võimalikki), küll aga suurel hulgal uut teemakohast teadmist ja mõtlemisainet.
Kõige rohkem üllatas mind see, et jääaja (olgu või väikese) tekkeks (ja kaasnevate raamatus kirjeldatud tohutute ühiskondlike muutuste käivitamiseks) piisab sellest, kui kliima jaheneb kahe kraadi võrra Celsiuse järgi. Kõigest kaks kraadi, mitte nt kakskümmend. Just see aastatel 1570 – 1690 Maa põhjapoolkeral juhtus. Blom räägib nimetatud perioodist Euroopas ja ajaloolasena käsitleb peamiselt jääaja (majanduslike, poliitilisi ja kultuurilisi) tagajärgi, mitte tekkepõhjuseid. Nii nagu mina aru saan, väikese jääaja põhjused ei olegi selged ja neid on mitmel põhjusel keeruline uurida. Erinevalt nt lähiajal oodatavast paarikraadisest kliimasoojenemisest, mis on üheselt mõistetavalt inimtekkeline.
Aga algusest peale. 16. sajand, temperatuur on alanenud, Maa seismiline aktiivsus suurenenud, vee jahenemine ookeanis põhjustas süvahoovuste voolusuundade pöördumisi, mis mõjutasid maakoore tektoonikat. Tekkisid maavärinad ning sagedased vulkaanipursked. Vulkaanipursete tagajärjel kogunes Maa atmosfääri tolmu, mis varjutas päikest ning õhutemperatuur langes veelgi. Euroopat tabasid esimesed kärekülmad talved, millele järgnesid vihmased suved, hukatuslikud rahehood ja tormid.
„Kaks kraadi vastab kuuele vegetatsiooniperioodi nädalale – kuuele väärtuslikule nädalale, mille vältel pidi küpsema teravili, viinamarjad, kariloomade talvesööt ja puuviljad. Valmis saagi kuldamise asemel paistis aga ikka ja jälle põldudele, kus vettinud viljapead kõrte otsas määndusid, kõigest tuhm ja jõuetu päike.“ ( lk 18)
„Feodaalses Euroopas oli põllumajandus ja maaomand jõukuse, elu ja kogu ühiskonnastruktuuri alus. Talupojad elatusid maast, end aadel talupoegadest. Manufaktuurid ning ennekõike teraviljale, veinile, heeringatele, kangastele ja luksuskaupadele spetsialiseerunud kaubandus mängis kõrvalist rolli.“ (lk 19 – 20)
Kriis algas toidunappusest maapiirkondades. Põllumajandussaak ikaldus, inimesed ja loomad jäid nälga. Alepõllumajandusest ennast enam elatada mitte suutvad talupojad suundusid linna. Talupoegade lahkumise tulemusena vaesusid aadlikud. Linnad kasvasid kiiresti, muutusid ülerahvastatuks. Kuna maalt põllumajandussaadusi linna enam ei jagunud, oli ka linnas nälg. Tööpuudus, inimesed hakkasid mässama. Mida aeg edasi, seda rohkem. Kodusõjad, rahvusvahelised sõjalised konfliktid. Üks või mitu korraga. Kõige rohkem kannatasid muidugi lihtinimesed. Surid lisaks näljale ja sõdadele ka linnades vohavatesse haigustesse, mis võtsid tihti epideemia mõõtmed..
Blom annab päris hea ülevaate, kuidas inimesed, olles märganud, et elu muutub üha kehvemaks, seda endale või üksteisele seletasid. Kuna kirjaoskus oli juba levinud, on see suhteliselt hästi dokumenteeritud aja periood. Raamatus on ära toodud katkendid erinevatest päevikutest, kirjadest ja muudest kirjatöödest. Päris palju infot sisaldavad erinevad arveraamatud ja põllupidajate märkmed. Nt viinamarjakasvatajad on väga detailselt ülestähendanud, kes, kus, ja millal täpselt saaki koristas ning kuidas see veini kvaliteedis peegeldus. Muu hulgas märgib Blom, kuidas külmaperiood jäädvustus kunstis ja kirjanduses (Shakespeare). Maalikunstis tekkis Blomi arvates lausa omaette žanr, nn talvemaastik (Hendrick Avercamp, Pieter Bruegel).
Inimesed soovisid mõistmist ja abi ning suunasid oma pilgud eelkõige muidugi Jumala poole. See oli religiooni suuraeg. Igat sorti preestrid kutsusid üles palvetama ja meelt parandama, kuid ega sellest ei piisanud. Eelkõige oli vaja leida süüdlased e patused, algasid piinamised ja põletamisega päädiv nõiajaht. Nõiad muidugi leiti. Põletati palju ja innukalt, koguneti erinevateks tseremooniateks, paralleelselt said hoo sisse ka igat sorti uhuutajad, kuid abi ei paistnud kusagilt. Jumal ei kuulnud või ei viitsinud. Ja aega läks, aga isegi nii rumal loom, nagu inimene, hakkas lõpuks taipama, ellu jäämiseks tuleb hakata kohanema. Ja umbes sealt maalt hakkaski pihta see, mida Blom nimetab „tänapäeva maailma tekkimiseks“.
Nii nagu vanasti asjad enam ei toiminud, religiooni tähtsus vähenes, inimesed, olles Jumalas pettunud, pöörasid oma silmad õpetlaste poole. Küll, nagu mina aru saan, (keskaja lõpp – valgustusajastu algus), mõisted „õpetlane“ ja „usutegelane“ kattusid suuresti, kuid mitte täielikult ja parem juba empiiriliste vaatluste ja ateistlike argumentideni jõudnud usutegelane kui üldse mitte keegi.
Ühesõnaga algas suur maailma ja keskkonna ümbermõtestamine ja ümberkujundamine.
Üks suurimaid muutusi, mille Blomi arvates põhjustas väike jääaeg Euroopas, oli üleminek feodaalkorralt turumajandusele. Lisaks hakkas arenema (Hollandis eelkõige) rahvusvaheline kaubavahetus. Tõusis erinevate tööstuste osakaal ja see kõik tekitas vajaduse haritud inimese järele. Mis loomulikult edendas kirjaoskuse ja hariduse levikut üldisemalt. See omakorda soodustas trükisõna levikut, jne, jne. Sealt edasi aga igat sorti uued ideed, mh erinevate vabaduste ja humanismi suunas üldisemalt. Eks kõik ikka üle kivide ja kändude, kaks sammu edasi, üks tagasi ja jälle veidi edasi. Olla filosoofi või vabamõtleja oli tol ajal suhteliselt ebamugav, mõneti isegi eluohtlik. Lisaks, idee on üks asi, ja reaalsed sammud uuenduste suunas ikkagi hoopis teine. Näitena esitleb Blom Voltaire, kes võitles kogu hingest humanistlike väärtuste ees olles samal ajal kirglik rassist ja orjapidaja …
Lisaks Volaire´ile räägib Blom oma raamatust veel sellistest meestest nagu John Dee, Giordano Bruno, Carolus Clusius, Descartes, Athanasius Kircher, Pierre Bayle, Spinoza, John Locke, Jan Pieterszoon Coen jpt.
Autori epiloog keskendub tänapäeva maailmale ja hetkel toimuvale kliimamuutusele ning on murelik, tema tulevikustsenaarium on must. Selge on see, et kliimamuutused muudavad ühiskonnakorraldus, Blom kahtleb, kas inimkond taipab õigeaegselt ja suudab olla piisavalt ettenägelik säilitamaks kõikvõimalike liberaalsusi ning isegi demokraatiat. Ütleb, et vaatamata sellele, et oleme intellektuaalses plaanis hoopis valgustatumad kui keskaja inimesed, käitume täpselt nagu keskaja inimesed. Taunime kliimamuutust, kuid oma kasumit ohverdada ei suuda. Räägime ja räägime kuid tegutseme pigem sümboolselt, keskendume pisiasjadele. Me teame, mida tegema peame, kuid kasuahnusest tulenevalt reaalseid samme ette ei võta. Ütleb, et Voltaire oleks meist aru saanud.
Selles raamatul on puudusi. Blom on kirjutanud midagi sarnast, mis juhtuks siis, kui keegi võtaks kätte kirjutada essee „Armastus ja surm maailma kirjanduses“. Ta on üritanud 300 lk ära mahutada teemad nagu muutused majanduses, sõjapidamises, loodusteadustes, humanitaarteadustes, kujutavad kunstis, kirjanduses, filosoofias ja kindlasti veel milleski. Hea, et piiras end vähemalt ajaperioodi ja geograafiagi osas. Lisaks, ta, eriti raamatu lõpu poole, vajub teemast välja, käsitletud teemade seosed väikese jääajaga muutuvad üha kaudsemateks ja kohati ehk pole üldsegi hoomatavad. Vähemalt mulle tundub küll pisut kahtlane, et kõik mis juhtus, juhtus nimelt väikese jääaja tõttu, eriti, mis intellektuaalset ajalugu puudutab. Samas, mind see ei häirinud. Blom on pühendunud, erudeeritud ja sõbralik jutuvestja, kes on kogunud kokku muljetavaldava koguse fakte ja tõendeid selle kohta, milline siis elu oli, mis muutusi põhjustas, kuidas asjad kujunesid. Lugesin raamatut kaua, see oli mu öökapiraamat, iga õhtu väike amps. Sõbraga hakkasid juba inside naljad kujunema (- Mida sa täna loed? Oota, ära ütle, ma arvan. V äikesest jääajast?). Aga loetud ta sai, ma sain palju targemaks, mul oli väga huvitav. Kindlasti on see liiga vähe tähelepanu saanud raamat.