Mäletan selle teose põhikooliaegset lugemist, aga sisust oli meeles vaid mummi pahandamine va nonniväntsaka üle. Nüüd lugedes imetlesin, kui mitmekülgne maailm nendele nappidele lehekülgedele mahub. Nagu autor ise tagakaanel mainib, oli soov kirjutada ühe Abruka varese kasvamise lugu, välja aga kukkus hoopis mida nukramat. Ühest küljest on selles raamatus imeline Abruka loodus, millele võiks küll eleegilist ülistuslaulu laulda. Teisest küljest aga karm reaalne külaelu oma igapäevase raske tööga, mis viib oma murede alkoholi uputamiseni. Ühe väikese poisi maailm täis kurbust, rõõme, fantaasialende ja soovi ilmast kurjus kaotada. Ja kui tundub, et asi on läbinisti realistlik ja triivib traditsioonilise õnneliku lõpu poole, siis oskab autor selliseid mõtteuperpalle visata, et pani kohe tükiks ajaks kukalt kratsima. Mind üllatas, et Goodreadsi lugejad seda teost nii madalalt hinnanud on. Mõnikord inimesed vist lihtsalt ei tea, mis hea on :)
Mummi murendas endale munakooki, sõi puruhaaval, nagu oleks kook hirmus haruldane asi, mälus kaua ja pühalikult, sel ajal kui Mardu kugistas ühe tüki teise järel, veel kiiremini kui Mihkel.
"Oh sind vaesekest," ütles mummi Mihklile. "Istud siin võõra vanaeide undruku all, pole sul oma kodu ega oma kodu soojust."
"Mihklil on siin soojem kui männiladvas."
"Soojem küll. Aga see pole see soojus." Mummi ohkas. "Näed sa nüüd, Mardu, mida kõike teeb maailmas kurjus."
"Mummi," ütles Mardu kohvi luristades, "küll oleks hea kurjus vangi panna. Siis jääksid kõik linnupesad terveks."