What do you think?
Rate this book
Minu... #145
Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud
Antarktika on mastaapne, võimas, karm, ohtlik, ent väga puhas ja kaunis ning pakub külalisele kogu eluks elamusi.
Kirjutan selle ilust ja ohtudest, aga ka teadlastest ja neid toetavatest meremeestest, pilootidest, kokkadest, arstidest, radistidest, mehaanikutest – erilistest eri rahvusest inimestest, kes on mind isetult abistanud ja mulle silmaringi avardavat seltskonda pakkunud. Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid, ka konflikte. Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga. Pajatan igapäevast kunagises Nõukogude Liidu polaarjaamas ja sellest hoopis erinevas Austraalia riigi korraldatud ekspeditsioonis, kus osalesin juba vaba Eesti kodanikuna.
Mind viisid Antarktisele helkivate ööpilvede vaatlused, millele järgnes kaheksa ekspeditsiooni sealsete järvede ökoloogia uurimiseks. Hiljutine laevareis turistide saatjana Lõunamandri teise serva oli omaette ooper, ent minu vaimustus sellest imelisest maast pole praegu sugugi väiksem kui aastakümnete eest.
Kirjutan selle ilust ja ohtudest, aga ka teadlastest ja neid toetavatest meremeestest, pilootidest, kokkadest, arstidest, radistidest, mehaanikutest – erilistest eri rahvusest inimestest, kes on mind isetult abistanud ja mulle silmaringi avardavat seltskonda pakkunud. Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid, ka konflikte. Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga. Pajatan igapäevast kunagises Nõukogude Liidu polaarjaamas ja sellest hoopis erinevas Austraalia riigi korraldatud ekspeditsioonis, kus osalesin juba vaba Eesti kodanikuna.
Mind viisid Antarktisele helkivate ööpilvede vaatlused, millele järgnes kaheksa ekspeditsiooni sealsete järvede ökoloogia uurimiseks. Hiljutine laevareis turistide saatjana Lõunamandri teise serva oli omaette ooper, ent minu vaimustus sellest imelisest maast pole praegu sugugi väiksem kui aastakümnete eest.
- GenresTravel
264 pages, Paperback
Published April 1, 2021
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 18 of 18 reviews
April 13, 2022
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2022/0...
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Tahtsin midagi kiiret ja kerget lugeda, sestap pöördusin oma Minu-sarja riiuli poole. Mul seal veel paar lugemata raamatut on. Kõige rohkem tõmbas seekord Enn Kaup "Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud". Mõtlesin küll, kuidas ma siin kevadel nüüd sellist lumist ja külma raamatut tutvustama hakkan, aga näe, kohe oli lumetorm platsis.
1972, Enn sõidab esimest korda Antarktikasse. Ta on hakkaja noormehena rääkinud endale välja koha teadusekspeditsioonil. Eestlasi on varemgi Lõunamandril helkivaid ööpilvi uurimas käinud. Talv möödubki Nõukogude polaarjaamas ilma vaadeldes, aga veelgi kirglikumalt suhtub ta järvedesse. Järgnevatel Antarktiktise retkedel tegeleb ta juba nende ökoloogia uurimisega. 1993, Enn on vaba Nõukogude Liidu suletud teadusruumist ning osaleb Austraalia korraldatud suvisel teadusekspeditsioonil. 2018, Enn teeb giidina kaasa hiljutisel turismireisil, kus on lihtsamad ettevalmistused ja harjumatult luksuslikud tingimused.
See on mul vist kõige aeglasemalt kulgev Minu-sarja raamat, mida siiani olen lugenud. "Minu Antarktika" ülesehitus on hoopis teine - sidusa jutu asemel on palju üksikuid päevaraamatu katkeid. Ühest küljest oli huvitav teada saada, mis tundus parasjagu nii oluline, et päeva kohta üles märkida. Muidugi oli palju juttu ilmavaatlusest, krõbedatest külmakraaditest ja valjust tuulest. Aina kasvab kirg järvede uurimise suhtes ja mure, kas saaks ehk kauemaks jääda. Meelde jäi ka hetki elust polaarjaamas: napsuvõtmist, suhtlemist teiste baasi elanikega, muljeid õhtuti vaadatud filmidest, raadiogrammide vahetamine Eestiga. Teisalt polnud see vorm just kuigi kaasahaarav lugeda. Hoogu tõmbas maha ka inimeste hulk, mis lehekülgedelt läbi käib, kuna ma ei suutnud järge pidada. Eelistasin neid lõike, kus rohkem seletati, miks midagi toimus.
Mulle meeldis eriti, et raamatus on juttu kolmest erinevast reisist, mille vahel on nii palju erinevusi ja mõnus kontrast - nõukaaeg, sajandi lõpp, tänapäeva turismireis. Proportsioonid pole neil küll võrdsed ja üle poole raamatust on esimene, 1972. aasta ekspeditsioon. Eks mitmekuusest retkest on ka rohkem kirjutada kui 11-päevasest.
Ise ei ole ma kunagi mõelnud, et tahaks just Antarktikasse reisida. See on ju nii kaugel! Ja reisi pikkusega võrreldes ei tundu seal just kuigi palju teha või vaadata. Pealegi ei kutsu mind ekstreemsed külmakraadid. Lugedes olid mul pidevalt silme ees pildid sellest Lõunamandri näitusest, mis kunagi Lennusadamas oli ja Scotti ning Amundseni võidujooksu kirjeldas. See on paeluv lugu, kangelaslik ja kurb. Enn Kaup on aga raamatusse valanud oma kire Antarktika vastu ja mis seal salata, ikka tekkis ka mul soov seda kogeda - eraldatud elu baasis, vaadet puutumatutele lumeväljadele, pikka laevasõitu.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Tahtsin midagi kiiret ja kerget lugeda, sestap pöördusin oma Minu-sarja riiuli poole. Mul seal veel paar lugemata raamatut on. Kõige rohkem tõmbas seekord Enn Kaup "Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud". Mõtlesin küll, kuidas ma siin kevadel nüüd sellist lumist ja külma raamatut tutvustama hakkan, aga näe, kohe oli lumetorm platsis.
1972, Enn sõidab esimest korda Antarktikasse. Ta on hakkaja noormehena rääkinud endale välja koha teadusekspeditsioonil. Eestlasi on varemgi Lõunamandril helkivaid ööpilvi uurimas käinud. Talv möödubki Nõukogude polaarjaamas ilma vaadeldes, aga veelgi kirglikumalt suhtub ta järvedesse. Järgnevatel Antarktiktise retkedel tegeleb ta juba nende ökoloogia uurimisega. 1993, Enn on vaba Nõukogude Liidu suletud teadusruumist ning osaleb Austraalia korraldatud suvisel teadusekspeditsioonil. 2018, Enn teeb giidina kaasa hiljutisel turismireisil, kus on lihtsamad ettevalmistused ja harjumatult luksuslikud tingimused.
See on mul vist kõige aeglasemalt kulgev Minu-sarja raamat, mida siiani olen lugenud. "Minu Antarktika" ülesehitus on hoopis teine - sidusa jutu asemel on palju üksikuid päevaraamatu katkeid. Ühest küljest oli huvitav teada saada, mis tundus parasjagu nii oluline, et päeva kohta üles märkida. Muidugi oli palju juttu ilmavaatlusest, krõbedatest külmakraaditest ja valjust tuulest. Aina kasvab kirg järvede uurimise suhtes ja mure, kas saaks ehk kauemaks jääda. Meelde jäi ka hetki elust polaarjaamas: napsuvõtmist, suhtlemist teiste baasi elanikega, muljeid õhtuti vaadatud filmidest, raadiogrammide vahetamine Eestiga. Teisalt polnud see vorm just kuigi kaasahaarav lugeda. Hoogu tõmbas maha ka inimeste hulk, mis lehekülgedelt läbi käib, kuna ma ei suutnud järge pidada. Eelistasin neid lõike, kus rohkem seletati, miks midagi toimus.
Mulle meeldis eriti, et raamatus on juttu kolmest erinevast reisist, mille vahel on nii palju erinevusi ja mõnus kontrast - nõukaaeg, sajandi lõpp, tänapäeva turismireis. Proportsioonid pole neil küll võrdsed ja üle poole raamatust on esimene, 1972. aasta ekspeditsioon. Eks mitmekuusest retkest on ka rohkem kirjutada kui 11-päevasest.
Ise ei ole ma kunagi mõelnud, et tahaks just Antarktikasse reisida. See on ju nii kaugel! Ja reisi pikkusega võrreldes ei tundu seal just kuigi palju teha või vaadata. Pealegi ei kutsu mind ekstreemsed külmakraadid. Lugedes olid mul pidevalt silme ees pildid sellest Lõunamandri näitusest, mis kunagi Lennusadamas oli ja Scotti ning Amundseni võidujooksu kirjeldas. See on paeluv lugu, kangelaslik ja kurb. Enn Kaup on aga raamatusse valanud oma kire Antarktika vastu ja mis seal salata, ikka tekkis ka mul soov seda kogeda - eraldatud elu baasis, vaadet puutumatutele lumeväljadele, pikka laevasõitu.
November 5, 2022
selle raamatu põhiline moraal mu jaoks oli see, et elu Nõukogude polaarjaamas oli täpselt samasugune kui elu Nõukogude Liidus. mis oli igatahes uus teadmine, sest ma olin eeldanud küll, et oli kuidagi... parem. vähem joomist, varastamist ja reostamist näiteks?
aga Antarktikast oli selle kõige juures juttu võrdlemisi vähe ja kuivalt. aegajalt nagu mõni pingviin vilksatas taustalt läbi, aga üldiselt oli ikka, et kes kui purjus ja mille üle parajasti tülis ja kes ostab koju jõudes auto ja kes kooperatiivkorteri. isegi sellest ei saanud suurem osa aega aru, mis ilm oli. okei, teises osas, kus hängiti hiinlaste ja austraallastega, oli tülitsemist vähem, aga see-eest alkohol mitmekesisem :) ja mingitki Antarktika kirjeldust tabasin alles lõpuosas, kus käidi puha turismifirmaga lõbureisil.
ja see teadus, mida tehti? ma sain aru, et tuli järvejäässe auke puurida. ei tundu väga raske, aga kahjuks ei tundu ka väga huvitav. selle, kas/miks see ikkagi on raske, huvitav ja, mis kõige olulisem, oluline, oleks selline raamat ju võinud muuhulgas ära mainida...
aga Antarktikast oli selle kõige juures juttu võrdlemisi vähe ja kuivalt. aegajalt nagu mõni pingviin vilksatas taustalt läbi, aga üldiselt oli ikka, et kes kui purjus ja mille üle parajasti tülis ja kes ostab koju jõudes auto ja kes kooperatiivkorteri. isegi sellest ei saanud suurem osa aega aru, mis ilm oli. okei, teises osas, kus hängiti hiinlaste ja austraallastega, oli tülitsemist vähem, aga see-eest alkohol mitmekesisem :) ja mingitki Antarktika kirjeldust tabasin alles lõpuosas, kus käidi puha turismifirmaga lõbureisil.
ja see teadus, mida tehti? ma sain aru, et tuli järvejäässe auke puurida. ei tundu väga raske, aga kahjuks ei tundu ka väga huvitav. selle, kas/miks see ikkagi on raske, huvitav ja, mis kõige olulisem, oluline, oleks selline raamat ju võinud muuhulgas ära mainida...
May 17, 2021
Liiga palava ilmaga on ideaalne võtta kõrvale midagi külma, olgu see jäätisekokteil, jäätee või raamat ühest ekstreemselt külmast kohast - Antarktikast.
Enn Kaup kirjeldab oma raamatus kolme Antarktika-ekspeditsiooni, vürtsistades oma lugusid aastaid tagasi tehtud päevikusissekannetega. Suurima osa raamatust moodustas esimene ekspeditsioon Antarktika Vene baasi aastatel 1978-79, ajal, mil reisimine ei olnud sugugi nii kerge kui tänapäeval, veel vähem nõnda "eksootilisse" kohta nagu Antarktika.
Mulle raamat meeldis - lugudes oli kõike piisavalt:
* teadust (nt meteroloogiaandmed ja pingviinielu kirjeldused);
* loodusilu (sh viited valusale teemale - kliimasoojenemisele);
* psühholoogiat (milliseks kujunevad meestevahelised inimsuhted ja enesetunne isolatsioonis);
* head kirjamehelikkust (tekst pani kohati muhelema).
Soovitan! Kuna soojade maade asemel meeldivad mulle hoopiski jahedad kohad, siis tasub enne ärasulamist ka Antarktika üle vaadata.
Enn Kaup kirjeldab oma raamatus kolme Antarktika-ekspeditsiooni, vürtsistades oma lugusid aastaid tagasi tehtud päevikusissekannetega. Suurima osa raamatust moodustas esimene ekspeditsioon Antarktika Vene baasi aastatel 1978-79, ajal, mil reisimine ei olnud sugugi nii kerge kui tänapäeval, veel vähem nõnda "eksootilisse" kohta nagu Antarktika.
Mulle raamat meeldis - lugudes oli kõike piisavalt:
* teadust (nt meteroloogiaandmed ja pingviinielu kirjeldused);
* loodusilu (sh viited valusale teemale - kliimasoojenemisele);
* psühholoogiat (milliseks kujunevad meestevahelised inimsuhted ja enesetunne isolatsioonis);
* head kirjamehelikkust (tekst pani kohati muhelema).
Soovitan! Kuna soojade maade asemel meeldivad mulle hoopiski jahedad kohad, siis tasub enne ärasulamist ka Antarktika üle vaadata.
January 6, 2025
Lugesin ja lugesin, aga meelde jäi see, et pidavalt käidi järvel auke puurimas, õhtud olid kangema kraamiga sisustatud ning eriline ja kaunis loodus, mis on inimkonna poolt veel reostamata.
Ennul õnnestus keset nõukaaega pääseda riigist välja ekspeditsioonile, kuid seda karmile Antarktikale. Töö ja isoleeritus polnud kerge, elukohtadeks oli kaugeltki muud kui kõigi mugavustega majake. Pidev külm, tuisk ja tuul ei ole kindlasti kõigi teema, aga Ennu see ilmselgelt ei heiduta, sest mees on läbi aastate korduvalt Antarktikal käinud. Ka minule puges hinge looduse kirjeldused ning jäi mulje, et vaatamata karmile loodusele on seal alati ilus.
Lugemine ise on hea ja rahulik, vahepeal kisub jutt küll mõõtmistele ja muudele arvudele, aga seda põnevam ongi seda kõike Antarktika kohta teada saada.
Ennul õnnestus keset nõukaaega pääseda riigist välja ekspeditsioonile, kuid seda karmile Antarktikale. Töö ja isoleeritus polnud kerge, elukohtadeks oli kaugeltki muud kui kõigi mugavustega majake. Pidev külm, tuisk ja tuul ei ole kindlasti kõigi teema, aga Ennu see ilmselgelt ei heiduta, sest mees on läbi aastate korduvalt Antarktikal käinud. Ka minule puges hinge looduse kirjeldused ning jäi mulje, et vaatamata karmile loodusele on seal alati ilus.
Lugemine ise on hea ja rahulik, vahepeal kisub jutt küll mõõtmistele ja muudele arvudele, aga seda põnevam ongi seda kõike Antarktika kohta teada saada.
June 23, 2021
Raamat on suuremas jaos kirjutatud päevikuvormis tänu kalendermärkmikele, mis autor Antarktikasse kaasa võttis.
Raamatusse on mahtunud autori 9st Antarktika ekpeditsioonist 2, lisaks turismisreis, kus osales ta giidina. Esimene ja suurim osa raamatust peatus ta esimesel ekspeditsioonil, mis toimus veel NSVL-i ajal, mil välismaale saamine oli väga keeruline ja pealtnäha tühine pisiasi võis viisa saamise nurjata. Teine osa keskendus Austraalia korraldatud ekspeditsioonile, mis oli esimesest väga erinev ja toimus juba vaba Eesti riigi ajal. Kolmas oligi tema esimene turismireis, kus ta osales giidina.
Väga palju on raamatus teaduslikku juttu ja miks on Antarktika/Antarktis kogu maailmale oluline ja miks on oluline hoida see võimalikult puutumatuna, aga samas miks on oluline korraldada sealseid uuringuid.
Päris põnev oli lugeda, kuidas mõjub pikk aastane talvitus (1.ekspeditsioon NSVLi ajal) inimeste omavahelistele suhetele ja nende endi vaimsele tervisele. Kuna selle sama ekspeditsiooni ajal polnud veel teada suurt midagi kliimasoojenemise ja osooniaugu jne kohta, oli päris hirmus lugeda, kuidas käis kogu jäätmemajandus. Järgmise käigu ajal oli edasiminek märkimisväärne.
Mu meelest väga põnev lugemine, sest Antarktika on ju niivõrd tundmatu koht ja hoolimata sinna korraldatavatest turismireisidest, on sinna sattumine pigem keeruline. Kuigi ma ei hakka salgama, et tahtmine minna tekkis minulgi.. Hakkan nüüd vist raha koguma 😄
Raamatusse on mahtunud autori 9st Antarktika ekpeditsioonist 2, lisaks turismisreis, kus osales ta giidina. Esimene ja suurim osa raamatust peatus ta esimesel ekspeditsioonil, mis toimus veel NSVL-i ajal, mil välismaale saamine oli väga keeruline ja pealtnäha tühine pisiasi võis viisa saamise nurjata. Teine osa keskendus Austraalia korraldatud ekspeditsioonile, mis oli esimesest väga erinev ja toimus juba vaba Eesti riigi ajal. Kolmas oligi tema esimene turismireis, kus ta osales giidina.
Väga palju on raamatus teaduslikku juttu ja miks on Antarktika/Antarktis kogu maailmale oluline ja miks on oluline hoida see võimalikult puutumatuna, aga samas miks on oluline korraldada sealseid uuringuid.
Päris põnev oli lugeda, kuidas mõjub pikk aastane talvitus (1.ekspeditsioon NSVLi ajal) inimeste omavahelistele suhetele ja nende endi vaimsele tervisele. Kuna selle sama ekspeditsiooni ajal polnud veel teada suurt midagi kliimasoojenemise ja osooniaugu jne kohta, oli päris hirmus lugeda, kuidas käis kogu jäätmemajandus. Järgmise käigu ajal oli edasiminek märkimisväärne.
Mu meelest väga põnev lugemine, sest Antarktika on ju niivõrd tundmatu koht ja hoolimata sinna korraldatavatest turismireisidest, on sinna sattumine pigem keeruline. Kuigi ma ei hakka salgama, et tahtmine minna tekkis minulgi.. Hakkan nüüd vist raha koguma 😄
March 6, 2023
Väga spetsiifiline raamat. Keda ikka teema süvitsi ei huvita, selle jaoks äärmiselt igav raamat.
September 15, 2025
Millest räägivad mehed, kes kuude kaupa ilma naisteta? Näiteks arutavad, kas ilusamad on päevitusrantidega naised või ilma päevitusrantideta naised. Niisuguse jututeema on noorteadlane (järveuurija) Enn oma päevaraamatusse üles tähendanud. Aga nad arutavad ka asjalikke ja naistevabasid teemasid, näiteks mida on õige peale hakata Antarktikas tekkiva prügiga või vaidlevad teemal, kas bakterid söövad räni või ei (mis õige vastus on, seda lugeja teada ei saa). Ja kuidas sealset elukeskkonda kasutada ära teatud haigustest tervenemisel. Noored teadlased on nad ju seal kõik, need noored mehed, pooleks aastaks ilma naisteta. Huvitav olukord! Ma mõtlen raamatut läbides korduvalt, et see on niivõrd põnev taust, kuhu oleks hea üles ehitada kriminull.
Aga. Mulle tundub, et selle raamatu stiilivalikus läks midagi natuke nihu. Kindlasti visuaalses stiilis: liiga palju liiga pikalt kaldkirja! Minule üldse ei meeldi kursiivi lugeda (uuringute kohaselt on sama teema enamikul lugejatel), seega oli mul „Minu Antarktika“ raamatut sisuliselt keeruline jälgida. Paremini sain lugu nautida audioformaadis, õnneks on see sisse loetult mõnusalt olemas.
Ma ei tea, kas noore Enn Kaupi 1970ndate päevikukatked on täiesti autentsed või on neid ümber toimetatud. Kohati oli neid huvitav jälgida, siis läksid monotoonseks, siis taas viskas põnevamat elu sisse.... Oleksin eelistanud tavapärast (ümber)jutustamise positsiooni, mitte päevikute ümbertrükkimist. Päevikutes on siiski keeruline aduda kogu konteksti, sest iseendale ei seleta sa asju, mida seletaksid lugejale.
Isiklikult sain seda raamatut lugedes aru, et mulle meeldivad soojad maad ikka rohkem kui külmad. Tore elevus tuli sisse, kui sain teose alguses aru, et nad lähevad Antarktikasse ju laevaga ja algatuseks hoopis Kanaaridele, ning siis aina palavamaks läheb, sest ees ootab ekvaatori ületamine... Mitte miski pakasega seotu ei tekita minus siiski niisugust elevust.
Ma ei ole ühtegi nõuka-aja Antarktika raamatut varem lugenud, kuigi neid on ju küll (Ka Enn Kaupilt endalt, või Juhan Smuuli „Jäine raamat“ näiteks), nii et mul polnud eriti ootusi ega eelarvamusi, mida nad seal uurimisjaamas tegelikult teevad. Nad olid seal tõesti nagu väikeses omaette maailmas, kus ida ja lääs ulatasid käe, st erinevate baaside inimesed suhtlesid ninapidi koos, vahtisid õhtul kino, arutasid maailma asju. Varustamine käis muidugi riikide kaupa. Mingi toit läks kaduma, nõuka-inimesed pandi toiduratsiooni peale. Intriigid alkoholiga, kas jagub ja kui palju on vaja? Mulle olid huvitavad need kohad, kus Enn mainib, mismoodi neid regulaarselt monitooriti nii füüsiliselt kui vaimselt. Inimese ajule on funktsioneerimiseks vaja simulatsiooni, toitu. Isolatsioonis ja vaid väheste inimestega suheldes, monotoonset maastikku nähes jääb toitu väheks. Enn kirjeldab, kuidas teadlasi iga mõne aja tagant mõõdeti-kaaluti-analüüsiti ja esitati küsimusi, mis kaardistasid ka meeleolusid. Ta ise arutas oma päevikus: flegmaatikutele ja sangviinikutele sobib selline rutiinne isolatsioonis elu, melanhoolikutele ja koleerikutele mitte. Ta mainib ka, et neile tehti ajulainete analüüsi ja et andekatel inimestel on alfa-laineid rohkem... aga samas jäi see teema kuidagi ripakile, nagu päevikus ikka teemad ripakile jäävad. Kui oleks läbi kirjutatud, siis oleks paremini aru saanud: kas ja mis siis Antarktika inimkatsetel välja on uuritud?
Raamatu teine osa kõneleb juba Eesti lipu all 1990ndatel austraallastega koos tehtud „sesoonist“ ja kolmas osa kõneleb viimaste aastate Antarktika-turismist, kus Enn giidina osalenud on. Ka keskkonnateemad tulevad kolmandas osas uue nurga alt: mis on turistidele lubatud ja miks on turistid head... sest nad muutuvat tavaliselt keskkonnateadlikuks ja viivad selle teadlikkuse edasi laia ilma. Kõik on allakäiguspiraali teel, pingviinide kolooniad vähenemas jne, aga imelik fakt jäi meelde: Antarktikas kaevandamine on rahvusvaheliste lepingutega keelatud kuni 2048. Mis siis pärast seda saab? Hakatakse kaevandama?
Kokkuvõttes: kes kursiivi ei armasta, soovitan audiot, ja kindlasti on see horisonti avardav lugemine, või siis kuulamine!
Ja kindlasti tuleb Antarktikaga end kursis hoida, see manner ei kao kusagile, pigem hakkab meile aina sagedamini pähe tulema. Nii tundub mulle.
Aga. Mulle tundub, et selle raamatu stiilivalikus läks midagi natuke nihu. Kindlasti visuaalses stiilis: liiga palju liiga pikalt kaldkirja! Minule üldse ei meeldi kursiivi lugeda (uuringute kohaselt on sama teema enamikul lugejatel), seega oli mul „Minu Antarktika“ raamatut sisuliselt keeruline jälgida. Paremini sain lugu nautida audioformaadis, õnneks on see sisse loetult mõnusalt olemas.
Ma ei tea, kas noore Enn Kaupi 1970ndate päevikukatked on täiesti autentsed või on neid ümber toimetatud. Kohati oli neid huvitav jälgida, siis läksid monotoonseks, siis taas viskas põnevamat elu sisse.... Oleksin eelistanud tavapärast (ümber)jutustamise positsiooni, mitte päevikute ümbertrükkimist. Päevikutes on siiski keeruline aduda kogu konteksti, sest iseendale ei seleta sa asju, mida seletaksid lugejale.
Isiklikult sain seda raamatut lugedes aru, et mulle meeldivad soojad maad ikka rohkem kui külmad. Tore elevus tuli sisse, kui sain teose alguses aru, et nad lähevad Antarktikasse ju laevaga ja algatuseks hoopis Kanaaridele, ning siis aina palavamaks läheb, sest ees ootab ekvaatori ületamine... Mitte miski pakasega seotu ei tekita minus siiski niisugust elevust.
Ma ei ole ühtegi nõuka-aja Antarktika raamatut varem lugenud, kuigi neid on ju küll (Ka Enn Kaupilt endalt, või Juhan Smuuli „Jäine raamat“ näiteks), nii et mul polnud eriti ootusi ega eelarvamusi, mida nad seal uurimisjaamas tegelikult teevad. Nad olid seal tõesti nagu väikeses omaette maailmas, kus ida ja lääs ulatasid käe, st erinevate baaside inimesed suhtlesid ninapidi koos, vahtisid õhtul kino, arutasid maailma asju. Varustamine käis muidugi riikide kaupa. Mingi toit läks kaduma, nõuka-inimesed pandi toiduratsiooni peale. Intriigid alkoholiga, kas jagub ja kui palju on vaja? Mulle olid huvitavad need kohad, kus Enn mainib, mismoodi neid regulaarselt monitooriti nii füüsiliselt kui vaimselt. Inimese ajule on funktsioneerimiseks vaja simulatsiooni, toitu. Isolatsioonis ja vaid väheste inimestega suheldes, monotoonset maastikku nähes jääb toitu väheks. Enn kirjeldab, kuidas teadlasi iga mõne aja tagant mõõdeti-kaaluti-analüüsiti ja esitati küsimusi, mis kaardistasid ka meeleolusid. Ta ise arutas oma päevikus: flegmaatikutele ja sangviinikutele sobib selline rutiinne isolatsioonis elu, melanhoolikutele ja koleerikutele mitte. Ta mainib ka, et neile tehti ajulainete analüüsi ja et andekatel inimestel on alfa-laineid rohkem... aga samas jäi see teema kuidagi ripakile, nagu päevikus ikka teemad ripakile jäävad. Kui oleks läbi kirjutatud, siis oleks paremini aru saanud: kas ja mis siis Antarktika inimkatsetel välja on uuritud?
Raamatu teine osa kõneleb juba Eesti lipu all 1990ndatel austraallastega koos tehtud „sesoonist“ ja kolmas osa kõneleb viimaste aastate Antarktika-turismist, kus Enn giidina osalenud on. Ka keskkonnateemad tulevad kolmandas osas uue nurga alt: mis on turistidele lubatud ja miks on turistid head... sest nad muutuvat tavaliselt keskkonnateadlikuks ja viivad selle teadlikkuse edasi laia ilma. Kõik on allakäiguspiraali teel, pingviinide kolooniad vähenemas jne, aga imelik fakt jäi meelde: Antarktikas kaevandamine on rahvusvaheliste lepingutega keelatud kuni 2048. Mis siis pärast seda saab? Hakatakse kaevandama?
Kokkuvõttes: kes kursiivi ei armasta, soovitan audiot, ja kindlasti on see horisonti avardav lugemine, või siis kuulamine!
Ja kindlasti tuleb Antarktikaga end kursis hoida, see manner ei kao kusagile, pigem hakkab meile aina sagedamini pähe tulema. Nii tundub mulle.
April 12, 2026
Enn Kaup on tore mees, olen temaga korra-paar saanud ka juttu vesta. Ta näib tagasihoidlik, mõistev, aus - kõik need omadused, mis teevad inimesest väga hea kaaslase, kui sa pead temaga aasta otsa samas tillukeses kuudis olema. Küllap see on tema arvukate Antarktikatalvituste üheks põhjuseks. Pealegi on see omadus, mis ajas aina olulisemaks muutub, kuna selle säilitamine muutub aina keerulisemaks. Tunnetan seda oma põgusate Arktikasuvitustegi pealt. Ent ilmselgelt on peamiseks põhjuseks ikkagi see klõps mis ära käib. Koos sinu käimisega seal. See käib ära nii, et sellest ei saagi aru. See on üks kuuldamatu ja tuntamatu klõps, ja ometigi su elu seisukohast pöördeline. See käis autoril kohe esimesel reisil ära, aga nii et ta ise sellest aru ei saanudki. Ühel hetkel oli tagasitulemise vajadus lihtsalt paratamatu, vältimatu.
Selles raamatus kirjeldab Kaup kolme tiiru lõunamandrile. Oma kõige esimest, täitsa sügaval vene ajal, rohkem kui pool sajandit tagasi (1972-3); siis vahetult iseseisvumise järel koos austraallastega tehtud sessiooni; ja viimaks tosinkond aastat tagasi tehtud turismireis Antarktika poolsaarele. Need kolm käiku on ka väga erineval moel üles kirjutatud, kuigi eks neis on ka palju sarnasusi. Tegu on alati kronoloogiliste päevikumärkmetega, mis alguses on põhjalikumad ja kirjeldavad tundmusi ja tunnetusi. Austraallastega käies läheb tekst juba täiesti telegrammstiililiseks, kus iga päeva kohta on lause või paar ning mõtluse asemel on sündmused. Ja sündmused on sellised, mis 1990. alguses olid asjakohaselt üllatavad, kuid nüüdseks muutunud igapäevaseks. Ning viimases kirjeldatud reisis oli ka autori enese roll teatud mõttes juba tagasivaatav, ning seepärast domineeris ka märkmetel tagasivaatav ja ajalooline dimensioon. Kuigi see kõik oli ka ikkagi üsna põgus, edasi antud peaaegu bulletpointiliku kasinuse ja sirgjoonelisusega.
Minu kogemuse järgi jagunevad teadlased, kes käivad korduvalt samades paikades välitöödel või muid uurimisi tegemas kaheks. Ühtede jaoks need käigud akumuleeruvad - algsest telegrammistiilist saavad ajapikku seostekuhjad, kuhu alla mahub juba terve maailm ja natuke enamgi. Teine tüüp on aga see, kes esimese käigu ajal süsteemi omale põhjalikult selgeks teeb ja sel viisil ka siis üles märgib. Ning kelle jaoks iga järgmine käik tuvastab vaid konkreetseid muutusi ning edasine kirjapanu kajastabki vaid neid. Ja seega ajapikku muutuvad mälestused sama paiga uuesti külastamisest üha õhemateks.
Kaup kuulub sellesse teise tüüpi. Kohe kindlasti. Kuid kuna esimesel käigul - sellel samal, mida ta ka raamatus kirjeldab - oli teha palju, oli sündmusi palju, siis jäi toona kirja pandust selge arusaam, et see kõik on konspektiivne. Tegelikult oli seal palju enam. Kirjeldatud muljetel puuduvad enamasti emotsioonid. Need ei lõimu kokku eelnevate ja hilisemate muljetega, sest tegemist on päevikumärkmetega konkreetsetel kuupäevadel toimunu kohta. Ja nii jäävad need üleskirjutused paratamatult fragmentaarseteks. Need on nagu alusmaterjal ühele päris raamatule, päris tekstile, kus kõik need päevasündmused pannakse ühte patta, ühte kastmesse, nii et need üksteise külge kleepuvad ja tekib pidevus. Nii nagu näiteks on Andres Tarandi talvitumise märkmed Antarktikast "Ja ilma ja inimesi..." (2018), või ka Enn Kreemi kirjutatud raamat "Omapärane talv" (1969) - mõlemal puhul on juttu autori esimesest talvitumisest. Ent erinevalt Kaubist on nad oma märkmed teosteks kirjutanud. Loen parasjagu ka Nanseni Frami raamatut, ja seegi on kronoloogiliselt kirja pandud, ning sageli päeva kaupa dateeritud märkmetena - kuid need märkmed on tagantjärele läbi kirjutatud. Lõimitud kokku eelneva ja järgnevaga seal kus see on tundunud vajalik. Ja selline läbikirjutus on vajalik - ilma selleta jääb enamik päevikumärkmeist tekstidena nirudeks. Eriti kui need pole kirjutatud elukutselise kirjamehe poolt, kes oskabki oma argipäevadelegi mõtet anda, ja seda mõne põgusa lause abil. Teadlased, eriti kui nad kirjeldavad oma (väli)tööd, mis on tol momendil üsna kõikehõlmav, seda enamasti ei oska. Ei oska esiteks mõtestada seda töö kõikehõlmavust, kuna see ilmneb sageli alles tagantjärele. Ega oska ka iseennast sinna vahele lisada, ennast kui entiteeti, agentsusest ja emotsioonidest pulbitsevat mutrikest, tänu kellele kogu see töö kõikehõlmavuse illusioon üldse püsti püsib...
Selles raamatus kirjeldab Kaup kolme tiiru lõunamandrile. Oma kõige esimest, täitsa sügaval vene ajal, rohkem kui pool sajandit tagasi (1972-3); siis vahetult iseseisvumise järel koos austraallastega tehtud sessiooni; ja viimaks tosinkond aastat tagasi tehtud turismireis Antarktika poolsaarele. Need kolm käiku on ka väga erineval moel üles kirjutatud, kuigi eks neis on ka palju sarnasusi. Tegu on alati kronoloogiliste päevikumärkmetega, mis alguses on põhjalikumad ja kirjeldavad tundmusi ja tunnetusi. Austraallastega käies läheb tekst juba täiesti telegrammstiililiseks, kus iga päeva kohta on lause või paar ning mõtluse asemel on sündmused. Ja sündmused on sellised, mis 1990. alguses olid asjakohaselt üllatavad, kuid nüüdseks muutunud igapäevaseks. Ning viimases kirjeldatud reisis oli ka autori enese roll teatud mõttes juba tagasivaatav, ning seepärast domineeris ka märkmetel tagasivaatav ja ajalooline dimensioon. Kuigi see kõik oli ka ikkagi üsna põgus, edasi antud peaaegu bulletpointiliku kasinuse ja sirgjoonelisusega.
Minu kogemuse järgi jagunevad teadlased, kes käivad korduvalt samades paikades välitöödel või muid uurimisi tegemas kaheks. Ühtede jaoks need käigud akumuleeruvad - algsest telegrammistiilist saavad ajapikku seostekuhjad, kuhu alla mahub juba terve maailm ja natuke enamgi. Teine tüüp on aga see, kes esimese käigu ajal süsteemi omale põhjalikult selgeks teeb ja sel viisil ka siis üles märgib. Ning kelle jaoks iga järgmine käik tuvastab vaid konkreetseid muutusi ning edasine kirjapanu kajastabki vaid neid. Ja seega ajapikku muutuvad mälestused sama paiga uuesti külastamisest üha õhemateks.
Kaup kuulub sellesse teise tüüpi. Kohe kindlasti. Kuid kuna esimesel käigul - sellel samal, mida ta ka raamatus kirjeldab - oli teha palju, oli sündmusi palju, siis jäi toona kirja pandust selge arusaam, et see kõik on konspektiivne. Tegelikult oli seal palju enam. Kirjeldatud muljetel puuduvad enamasti emotsioonid. Need ei lõimu kokku eelnevate ja hilisemate muljetega, sest tegemist on päevikumärkmetega konkreetsetel kuupäevadel toimunu kohta. Ja nii jäävad need üleskirjutused paratamatult fragmentaarseteks. Need on nagu alusmaterjal ühele päris raamatule, päris tekstile, kus kõik need päevasündmused pannakse ühte patta, ühte kastmesse, nii et need üksteise külge kleepuvad ja tekib pidevus. Nii nagu näiteks on Andres Tarandi talvitumise märkmed Antarktikast "Ja ilma ja inimesi..." (2018), või ka Enn Kreemi kirjutatud raamat "Omapärane talv" (1969) - mõlemal puhul on juttu autori esimesest talvitumisest. Ent erinevalt Kaubist on nad oma märkmed teosteks kirjutanud. Loen parasjagu ka Nanseni Frami raamatut, ja seegi on kronoloogiliselt kirja pandud, ning sageli päeva kaupa dateeritud märkmetena - kuid need märkmed on tagantjärele läbi kirjutatud. Lõimitud kokku eelneva ja järgnevaga seal kus see on tundunud vajalik. Ja selline läbikirjutus on vajalik - ilma selleta jääb enamik päevikumärkmeist tekstidena nirudeks. Eriti kui need pole kirjutatud elukutselise kirjamehe poolt, kes oskabki oma argipäevadelegi mõtet anda, ja seda mõne põgusa lause abil. Teadlased, eriti kui nad kirjeldavad oma (väli)tööd, mis on tol momendil üsna kõikehõlmav, seda enamasti ei oska. Ei oska esiteks mõtestada seda töö kõikehõlmavust, kuna see ilmneb sageli alles tagantjärele. Ega oska ka iseennast sinna vahele lisada, ennast kui entiteeti, agentsusest ja emotsioonidest pulbitsevat mutrikest, tänu kellele kogu see töö kõikehõlmavuse illusioon üldse püsti püsib...
February 14, 2022
Eesti teadlase mälestused osalemisest ekspeditsioonidel kauges Antarktikas. Esimene neist toimus aastal 1972 ja viimane külastus 2019.
Pühendunud teadustöö tegijana kirjutab ta raamatus päris palju oma tööst (vaatleb ilma ja võtab järvedest proove - jah, Antarktikas on palju järvesid). Lugejale on pigem põnevamad olustiku ja looduse kirjeldused. Võimalus on võrrelda elu teadusuuringute laagris nõukogude korra ajal ja siis aastaid hiljem koostöös austraallastega.
Palju põnevat raamatus igatahes on - alustuseks saab kohe selgeks mõistete Antarktika ja Antarktis erinevus, ettekujutuse teekonnast Eestist-Antarktikasse (üle 14 tuhande km), suhetest ja elust baaslaagris, kus "talvitus" üle saja mehe, tutvuda änni ja eeselpingviiniga.
Enn Kaup on raamatusõber. Kõikidel ekspeditsioonidel on need tema kaaslaseks olnud. Loetud raamatute pealkirjad on "Minu Antarktikas" kõik kenasti välja toodud.
Igatahes tundub nüüd Antarktika kohana, kuhu võiks täiesti minna. Lisan mõne leitud foto internetist, mis ei peaks kedagi väga külmaks jätma.
Pühendunud teadustöö tegijana kirjutab ta raamatus päris palju oma tööst (vaatleb ilma ja võtab järvedest proove - jah, Antarktikas on palju järvesid). Lugejale on pigem põnevamad olustiku ja looduse kirjeldused. Võimalus on võrrelda elu teadusuuringute laagris nõukogude korra ajal ja siis aastaid hiljem koostöös austraallastega.
Palju põnevat raamatus igatahes on - alustuseks saab kohe selgeks mõistete Antarktika ja Antarktis erinevus, ettekujutuse teekonnast Eestist-Antarktikasse (üle 14 tuhande km), suhetest ja elust baaslaagris, kus "talvitus" üle saja mehe, tutvuda änni ja eeselpingviiniga.
Enn Kaup on raamatusõber. Kõikidel ekspeditsioonidel on need tema kaaslaseks olnud. Loetud raamatute pealkirjad on "Minu Antarktikas" kõik kenasti välja toodud.
Igatahes tundub nüüd Antarktika kohana, kuhu võiks täiesti minna. Lisan mõne leitud foto internetist, mis ei peaks kedagi väga külmaks jätma.
December 21, 2024
Tegelt 3,5.
Omamoodi huvitav. Sai ikka aimu, kuidas toimub seal need ekspeditsioonid. Ja turismi reisid - kuidas on need korraldatud. Aga kuna seal ka palju teaduslikuma ala juttu aga kuna ma pole selle alaga väga kusis ja huvi ka pole olnud, siis vahepeal väga ei saanud aru või lihtsalt ei jõudnud kohale. Mulle meeldisid need osad, kus jutustab, millised päevad välja näevad ekspeditsioonide ajal seal isolatsioonis ja ka turismide reisid. Muidugi loodus kirjeldus ja pingviinid (maailma armsamad loomad). Peaks mainima, et uskumatult palju ikka juuakse seal ekspeditsioonidel 😄
Kindlasti väga huvitav lugemine neile, kes ise samas teadusest huvitatud aga ka neile, kes niisama tahaks teada, mis kuidas ja miks minna Antarktikasse.
Omamoodi huvitav. Sai ikka aimu, kuidas toimub seal need ekspeditsioonid. Ja turismi reisid - kuidas on need korraldatud. Aga kuna seal ka palju teaduslikuma ala juttu aga kuna ma pole selle alaga väga kusis ja huvi ka pole olnud, siis vahepeal väga ei saanud aru või lihtsalt ei jõudnud kohale. Mulle meeldisid need osad, kus jutustab, millised päevad välja näevad ekspeditsioonide ajal seal isolatsioonis ja ka turismide reisid. Muidugi loodus kirjeldus ja pingviinid (maailma armsamad loomad). Peaks mainima, et uskumatult palju ikka juuakse seal ekspeditsioonidel 😄
Kindlasti väga huvitav lugemine neile, kes ise samas teadusest huvitatud aga ka neile, kes niisama tahaks teada, mis kuidas ja miks minna Antarktikasse.
August 27, 2021
Mina oleksin selle raamatu puhul eelistanud, kui autor oleks oma päevikusissekanded lugudeks vormistanud. Need vahepealsed hilisemad meenutused, mis kursiivis ei olnud, olid palju paremad lugeda. Päeviku puhul jääb ju ikkagi stiiliks "täna nägin seda, käisin seal, juhtus nii" ning kui tegelasi on hulgim, paljud neist veel esindatud vaid initsiaaliga, siis paratamatult kaob järg ära, et kes-mis-kus nüüd.
Teema oli igatahes põnev ja targemaks sai, lihtsalt stiil ei olnud mulle niiväga meeltmööda.
Teema oli igatahes põnev ja targemaks sai, lihtsalt stiil ei olnud mulle niiväga meeltmööda.
November 23, 2022
Pole just kiiremate ega kergemate lugemiste killast; soovitan pigem neile, kes Antarktikast (ja ehk keemiast) midagi jagavad või väga huvituvad. Sissejuhatuseks polaarteadusesse ja -ajalukku pigem kuiv: palju nimesid, asukohti, ehk ka tehniline, tekst päevikuformaadi tõttu killustunud (samas meeldisid hilisemal ajal lisatud täpsustused-kommentaarid). Tore – nii mõnigi Ennu jagatud anekdoot sai raamatu valguses uue ja täielikuma rüü.
March 27, 2024
Lugesin seda raamatut olmelistel põhjuselt väga kaua, arvan, et see oleks ideaalne reisikaaslane nädalaks ja seega ei pea just Antarktikasse sihti seadma. Väga huvitava töö ja inimese märkmed/logi erinevatest aegadest segatuna kultuuriliste eripäradega, millega talvitujad ilmtingimata kohtuma ja kohanema peavad. Vägev!
February 3, 2026
Antarktika on üks mu unistuste sihtkohti (nüüd, kus Austraalias on käidud, on sisuliselt kõik teised kontinendid kirjas), aga mul on 2 häda. Esiteks, kardan ma külma. Teiseks, ma jään jube kergelt merehaigeks. Ja just hiljuti lugesin, et tegelikult saab Austraaliast LENNUKIGA ka turistina Antarktikasse, seega mul võib täitsa olla võimalus oma unistus siiski kuidagi teoks teha.
Seniks aga võtsin suure huviga ette selle raamatu. Võiks arvata, et ühe teadlase päevikulaadset raamatut on igav lugeda, aga tegelikult ei olnud. Saab palju huvitavat teada ja inimsuhteid jälgida. Kuidas väikeses oma ruumis hakkama saada, kui su kolleeg näiteks suvaliselt “Kalle Kustat” vilistama hakkab. Ollakse pikalt ühe koha peal, süüa tuuakse konteineritega valmis ja vahel on ilm nii kehv, et laevad ei sõida.
Lisaks saab teada, et vaid 6% inimesi “ei kõiguta” laeva kõigutamine (ma jään ülipehmel voodil ka külge keerates merehaigeks). Et liustikuteadlane on glatsioloog (mis ilus sõna!). Et Antarktikas on head võimalused kosmoseuuringuteks, sest tingimused Kuule on kõige lähedasemad, mis maal leida on. Et tänini Antarktika suurim tuulekiirus sai just autori ajal mõõdetud (90m/s), siis lihtsalt tuulemõõtja purunes. Et Antarktika on teoreetiliselt sobiv paik kõrgvererõhutõbiste sanatooriumiks (vererõhu langus on seletatud veresoonte toonuse langusega, mis jälle omakorda tingitud monotoonsest elust ja napist välismaa informatsioonist).
Veel saab natuke ka Austraaliast teada (mina kohe avastasin tuttavaid kohti, kus just sai käidud), mille kaudu siis autor kas tagasi või uuesti pingviinidemaale läheb. Ja ka seda saab lõpuks teada, miks on laev naissoost (sest heaks väljanägemiseks ja ülalpidamiseks läheb palju raha ja värvi vaja).
Seniks aga võtsin suure huviga ette selle raamatu. Võiks arvata, et ühe teadlase päevikulaadset raamatut on igav lugeda, aga tegelikult ei olnud. Saab palju huvitavat teada ja inimsuhteid jälgida. Kuidas väikeses oma ruumis hakkama saada, kui su kolleeg näiteks suvaliselt “Kalle Kustat” vilistama hakkab. Ollakse pikalt ühe koha peal, süüa tuuakse konteineritega valmis ja vahel on ilm nii kehv, et laevad ei sõida.
Lisaks saab teada, et vaid 6% inimesi “ei kõiguta” laeva kõigutamine (ma jään ülipehmel voodil ka külge keerates merehaigeks). Et liustikuteadlane on glatsioloog (mis ilus sõna!). Et Antarktikas on head võimalused kosmoseuuringuteks, sest tingimused Kuule on kõige lähedasemad, mis maal leida on. Et tänini Antarktika suurim tuulekiirus sai just autori ajal mõõdetud (90m/s), siis lihtsalt tuulemõõtja purunes. Et Antarktika on teoreetiliselt sobiv paik kõrgvererõhutõbiste sanatooriumiks (vererõhu langus on seletatud veresoonte toonuse langusega, mis jälle omakorda tingitud monotoonsest elust ja napist välismaa informatsioonist).
Veel saab natuke ka Austraaliast teada (mina kohe avastasin tuttavaid kohti, kus just sai käidud), mille kaudu siis autor kas tagasi või uuesti pingviinidemaale läheb. Ja ka seda saab lõpuks teada, miks on laev naissoost (sest heaks väljanägemiseks ja ülalpidamiseks läheb palju raha ja värvi vaja).
March 2, 2023
Olen nõus mõne siin varasemalt kommenteerinud lugejaga, et raamat oli tihtipeale üsna rutiinne, triviaalsetest tõsiasjadest tiine, alkoholist nõretav jm, aga summa summarum jäin rahule.
Done.
Done.
July 7, 2024
Piisavalt põnev.
Read
May 7, 2026“kui sa oled noore mehena Antartikas olnud, siis jääb ta sinuga elupäevade lõpuni, ûkskõik kus need ka mööduvad”
Displaying 1 - 18 of 18 reviews