„Hilja pandi mulle nimeks sellepärast, et see tähendab soome keeles „tasane“. Nimelt arvasid ema ja isa, et minust tuleb sama rahulik laps kui mu vanem õde. Aga ma võin sulle öelda, et emad ja isad ei tea alati kõike.“
Hilja on seitsmeaastane poisitar, kes elab pisiremonti vajavas puumajas koos ema, isa ja kahe õega. Ka vanaisa lööb rohelise maja elus aktiivselt kaasa. Oma vanaema on Hilja näinud ainult pildilt. Vanaema asendavad aga kolm naabruses elavat prouat: Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm. Hilja suvi on täis toimetusi.
Kui parajasti ei peeta kassiristseid, siis püütakse kala, tegeletakse jaanipäevanõidustega, tantsitakse tangot või käiakse salaagendina Maasikatädi maja luuramas. „Hilja ja rohelise maja suvi“ on mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat, mis sobib nii väiksematele ettelugemiseks kui ka koolilastel endal lugeda.
Hilja ja vihreän talon kesä on aito, sympaattinen ja elämänmakuinen lastenkirja, joka huvittaa myös sitä lukevaa aikuista. Hiljan perhe on modernisti uusioperhe, jossa Hiljan äidin ensimmäisestä suhteesta ei puhuta. Hiljan isä on haaveileva muusikko, joka lupaa remontoida kodin loppuun joskus. Hiljan äidin vanhemmat eli isovanhemmat asuvat lähellä ja osallistuvat lasten touhuihin. Kaiken keskellä asioita tarkkailee neuvokas ja hauska Hilja, jonka mielikuvitus vie joka päivä uusiin seikkailuihin. Ihanaa lukea ääneen. Heidi Viherjuurella on taito kuvata lapsuudenkesät uudelleen 7-vuotiaan näkökulmasta.
Bullerbylikku soojust kiirgav raamat kolme õe muhedast elust maal. Kuna vanematel on alati palju tegemist, siis toimetavad koos lastega tihti kolm omapärast memme, vanaisa ja naabrimees. Sellises seltskonnas juba loomingulisusest puudu ei jää. Et tegevus toimub Soomes, siis ei pääse tangostki. PS Aiandusinimesena pani iga kord muigama, kui mainiti kassi nimega NPK:) Viimase aja meeldejäävamaid lasteraamatuid, soovitan palavalt!
Hilja ist ein quirliges siebenjähriges Mädchen, das im Sommer zusammen mit ihren Schwestern Veini und Aino allerhand Abenteuer erlebt. Hilja entpuppt sich als talentierte Geheimagentin, organisiert mit ihren Schwestern eine Taufe für ein Kätzchen, erlebt einen spannungsreichen Tag auf dem Jahrmarkt und entlarvt dort zum Schluss sogar einen Taschendieb. Eine wichtige Rolle im Leben der Mädchen spielen die Weiße-Johannisbeer-Omi, die Erdbeer-Tante und die Regenmantel-Omi, allesamt Nachbarinnen in dem kleinen Dorf, in dem Hilja und ihre Schwestern aufwachsen. Sie sind unter anderem bei der Katzentaufe mit von der Partie und lassen sich von Hilja wie selbstverständlich in deren phantastische Spiele miteinbinden – sie benehmen sich also im Großen und Ganzen so, wie man es von Omas und Tanten auch im echten Leben erwarten würde.
Wie die meisten guten Kinderbücher funktioniert auch „Hilja und der Sommer im grünen Haus“ auf zwei Ebenen: Für Kinder verbergen sich hier spannende Abenteuererzählungen einer selbstbewussten Siebenjährigen, die mindestens zum Träumen, vielleicht sogar zum Nachmachen ermuntern. Für Erwachsene (Vor-)Leser hat die Autorin auf sehr kluge Art und Weise – für Kinderaugen und -ohren als ganz natürliche Erweiterung der Abenteuergeschichte – weitere Themen eingeflochten, die teils zum Nachdenken anregen, teils aber auch einfach nur lustig sind: Hiljas Familie ist eine klassische Patchworkfamilie mit allen dazugehörigen Problemen. Hiljas große Schwester Veini ist eigentlich ihre Halbschwester und hat einen anderen Vater, was zwischen Hiljas Vater und Veini hin und wieder zu Reibereien führt. Auch die Schwestern sind sich untereinander nicht immer einig, lösen ihre Probleme aber meist selbständig und einvernehmlich. Außerdem arbeiten Hiljas Eltern viel; die Mutter ist ständig in ihrem Friseursalon beschäftigt und der Vater, beseelt von dem Wunsch, ein erfolgreicher Musiker zu werden, ist häufig auf Reisen. Besonders schön: Der kleine Tanz-Flirt zwischen der Erdbeer-Tante und dem Jahrmarkt-Wachtmann erschließt sich dem erwachsenen Leser sofort und bringt ihn zum Schmunzeln, Kindern dagegen wird diese kleine Episode wie belangloses Gerede über Tanzen vorkommen.
Die Geschichte wird von tollen Illustrationen begleitet, die Hilja, ihre Schwestern und die Nachbaromis und -tanten noch lebendiger werden lassen. Im finnischen Original sind diese in schwarz-weiß gehalten, aber die deutsche Übersetzung hat einen kleinen Farbanstrich bekommen und sieht dadurch noch einen Ticken lebendiger aus.
Das Lesen dieses Buches war eine große Freude und ich würde es uneingeschränkt und ungefragt jederzeit weiterempfehlen! :)
Raamatu peategelane Hilja - ehk soome keeles vaikne või tasane - on tegelikult lärmakas ja aktiivne plika, kellele meeldib turnida puu otsas ja põldude vahel mängida salaagenti. Ta elab väikeses külas suures ja lagunevad rohelises majas, mille isa päranduseks sai. Hilja annab edasi ema sõnad isa oskustest lõhkuda alati ära midagi uut, kui ta vanu asju parandab, aga pole midagi teha. Muusikuna tuleb isale ka vastu pöialt virutades mõne muusikapala osas inspiratsioon ja see on ometi tähtsam kui fassaadilaudade paigaldamine. Igatahes on raamat täis Hilja seiklusi õdede, sugulastega ja kohalike külaelanike aedades või laatadel. Küll on salaagentide ülesandeks piirata sisse ja hävitada jäätisetort või siis karistuseks korjata naabrimemme peenardelt maasikaid. Neid seiklusi oleks tore lugeda ette lapsele, sest peale turnimiste räägitakse veidi ka täiskasvanutest ja nende suhetest. Lapsed on väga tähelepanelikud ja märkavad tunduvalt rohkem kui täiskasvanutele tundub. Ehk siis autor ei ole kajastanud pereelu täiuslikuna ja vanemaid vaid kusagil teoreetiliselt eksisteerivate taustategelastena. Mulle tuli üllatusena, kui ausalt oli mõnda teemat käsitletud, kuid jäädes siiski lõbususe piirimaile. Tõsist raamatut siit oodata ei maksa. Tore üllatus ja mõnus suvine lugemisvara kas ette lugemiseks või lapsele endale pusimiseks.
Järjekordne raamat stiilis - suvevaheaeg + lapsed + seiklused. Armas kokkuhoidev külake, ilmselgelt suurtes probleemides lapsevanemad ja lapsed, kes satuvad kõiksugustesse sekeldustesse, mida saab hiljem vaadata kui lõbusaid seikluseid. No ei olnud see raamat mulle. Ei kõnetanud, ei haaranud kaasa, lihtsalt ootasin, et läbi saaks.
Hilja ja vihreän talon kesä vaikutti lähtöasetelmiltaan ihanalta kirjalta: vauhdikasta menoa ja lapsen kokoisia seikkailuja vihreässä puutalossa. Sitä tavallaan olikin, mutta jokin vähän vaikeasti määriteltävä ei ollut kohdillaan. Toivon harvoin lastenkirjoihin lisää pituutta, mutta henkilöt ja tapahtumat jäivät luonnosmaisiksi. Hahmoihin oli vaikea kiinittyä ja yksittäiset juoniaiheet olisivat vaatineet jäntevöittämistä. Pintapuolisuus tuntui erityisen ongelmalliselta, kun Hiljan perheen aikuisten välillä oli selvästi jännitettä. Vaikeita aiheita pitää käsitellä lastenkirjoissa, ja arkeen vähän väsähtäneiden vanhempien kuvaus oli kyllä oikein tunnistettava, mutta se istui hankalasti kirjaan, jonka sävy muuten oli kepeä, ja jossa perheen vuorovaikutusongelmien käsittely jäi pintaraapaisuksi. Lopussa nyt oli kuitenkin vähän toivoa paremmasta.
Mainio, aika leppoisa lastenkirja. Tokaluokkalainen lukija tykkäsi ja sieltä varmaan löytyy paras kohderyhmä, kirja on ohut ja iisiä luettavaa vähän kokemattomammallekin lukijalle. Hauskoja käänteitä ja vähän aikuisten maailman jännitettäkin löytyy – mutta kaikki järjestyy kovin nopeasti ja tehokkaasti, vanhempien kahdenkeskinen riidanpaikkailulomakin on hetkessä ohi.
Sympaattista ja helppoa luettavaa pienemmille koululaisille. Disclaimerina mainittakoon, että Heidi on toiminut ansiokkaasti avustajana päätoimittamallani Kirjavinkit-sivustolla.
Pirteä kirja täynnä kesää ja vihreyttä, tätiä ja setää, kissanpentuja ja mansikkakakkuja. Idylli oli muutamista säröistä huolimatta yltiöpositiivinen. Tarinaa ei oikeasti ollut kauheasti, mutta kyläyhteisön tunnelma löytyi tarinasta mukavasti, ripaus vielä lisää niin ollaisiin jo ruotsalaisessa pikkukylässä. ;)
Ehkä täytyy tähän alkuun laittaa disclaimer, että satun tuntemaan kirjailijan. Mutta mielestäni tämä ei vaikuttanut siihen kuinka paljon kirjasta pidin. Kirja on sarjan aloitus ja jättää mielenkiintoa seuraaviinkin osiin. Lastenkirja, jonka seurassa ei aikuinenkaan ikävysty. Tykkäsin erityisesti kissanristiäisistä. Odottelen jo mielenkiinnolla seuraavaa osaa!
Kolme sisarusta vähemmän tsehovilaiseen malliin :)!
Hauska hyvänmielen kesäkirja, jossa leikitään tuhottomasti, keksitään mitä mielikuvituksellisempia juttuja, riidellään, käydään mummoilla ja tädillä kyläilemässä ja vietetään mukavaa lapsielämää. Sopisi hyvin myös äänenluettavaksi tunnilla.
Plussat siitä, miten vanhempien välinen rakastuminen ja suhde tuotiin näkyväksi.
Pidin kirjasta todella paljon! Erityisesti perheriidan selvittely sekä omintakaiset "extended family"-mummot on tämän kirjan parasta antia. Agenttileikit ja muut tulevan koululaisen askareet kolahtivat oikein todella osuvasti meidän perheen elämäntilanteeseen.
Kuvitus on hauskaa, mutta pääpaino on sopivasti jo tekstissä.
Hilja ja vihreän talon kesä oli aika erikoinen lukukokemus. Tarinaan oli haettu lastenkirjalle epätyypillisempiä aiheita kuten vanhempien riitelyn kuvaus. Juoni koostui enimmäkseen yksittäisistä kesän tapahtumista.
En tykännyt valinnasta täditellä ja sedätellä naapureita ja muita aikuisia. En tiedä oliko sillä koitettu hakea jotain vanhan ajan charmia, mutta vanhanaikaista se on. Täti on isän tai äidin sisko, ei kuka tahansa tuntematon naisoletettu. Esim. kaupassa on myyjä, ei kassantäti. Haluan opettaa lapset puhumaan ihmisistä oikeilla nimityksillä, turhaan sukupuolittamatta. Jos ihminen tunnetaan, silloin hänestä käytetään hänen nimeään. Aluksi yritin kirjaa ääneen lukiessa muuttaa tädit ja sedät muuhun muotoon, mutta teksti oli niitä täynnä, joten se kävi mahdottomaksi.
Lustakas ja ilmselt väikestega koos lugedes oleks eriti lustakas. Millegipärast oli mulle kõige huvitavam koolimängupeatükk ehk miski, mis tõukub igavusest.