Kirgas uni

by Eva Koff

Kui me astume sisse unenäo uksest, siis kuhu me satume? Reaalsusse, polüsomnograafiga kaardistatavasse tegelikkusse? Või juhuslikult tekkinud ja tahtele mitte alluvasse sfääri, mis asub tõelisusest väljaspool? Kui inimese uni ja unenäod on jälgitavad aparaatidega, siis miks väita, et need on vaid elu tähtsusetu kõrvalprodukt? Mis on päris? Meie keha hoiavad püsti luustik ja lihaskond, aga millele toetub me vaim? Kas leidub siin ilmas midagi, millele saame kindlad olla?

„Kirka une” tegelased elavad, nagu inimesed ikka, samaaegselt mitmes paigas: käegakatsutavas maailmas ja selles teises, mõtete, kujutluste ja unede omas. Kuni ühel heledal juunipäeval leiab ühes Tallinna suurettevõttes aset sündmus, mida ei oska seletada ei teadlased, lihtinimesed ega esoteerikud. Sündmus lõikub omal kombel kõigi nelja peategelase ellu, olgu siis otse või riivamisi. „Kirka une” tegelased ei piirdu füüsilise maailmaga, mulla ja kivi, liha ja luuga, nad tahavad rohkemat: miks mitte läbi hammustada mõni elu kihistus, mis seni avastamata, ja näha nähtamatut?

***

Eva Koff on kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. Tema esimene romaan „Sinine mägi” pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise koha. „Kirgas uni” on tema teine romaan.

Genres: Fiction

264 pages, Hardcover

Published April 1, 2021

Reviews

[Elisa-Johanna Liiv · Rating 4 out of 5]

See raamat hakkas täiesti oma elu elama. Alguses ma ei saanud aru, kas loetu meeldib mulle või mitte. Siis lugesin aina edasi ja edasi ja otsa sai. Olin endiselt segaduses. Mis seal siis täpselt toimus? Mingid tegelased hangusid ära, unenäod ja reaalsus segunesid, kõik karakterid olid otsapidi seotud. Mu lemmik oli väike poiss, kes unes rändas ja vanemaid ebamugavasse olukorda pani - kas me tunneme rõõmu, kui laps ise lugeda tahab? Aga meie jaoks nõutuks tegevat lektüüri (antud juhul Piiblit)? Ja sealjuures nii teraselt ise sama küsimust esitab.

Alguse juurde tagasi tulles, siis see raamat kummitab mind. Tuleb ootamatutel hetkedel mu juurde tagasi ja tuletab end meelde. Siin on kalliskivid peidus. Või tekstitruult ehk hoopis (pool)vääriskivid.

[Karola · Rating 5 out of 5]

Tajutavad paralleelid Hervé Le Tellier' romaaniga "Anomaalia", aga oluliselt intellektuaalselt nauditavam ja täis eri nurkade alt positiivseid üllatusi. Parim eesti autori kirjutis, mida 2021. aastal lugesin.

+ üks põnev-veider kummitama jäänud kokkusattumus: Raamat räägib unenägudest ja tsiteerib Oidipuse müüti, samuti toetub ideedele Deleuze'i ja Guattari teosest "Anti-Oidipus." Valisin raamatu järjehoidjaks juhuslikult laua pealt ühe Jüri Arraku maaliga postkaardi. Hiljem juhtis ise tähelepanu asjaolule, et kaardil kujutatud maali pealkiri on "Oidipuse unenägu." Vot siis sulle kirgast und ja ettemääratust...

[Kairi]

Esmapilgul tänapäevases, lausa hüperreaalses loos segunevad unenäod ja reaalsus, muinasjutud ja legendid meie ühisteadvusest, millele me ehk igapäevaselt ei mõtle, aga alateadlikult ära tunneme. Hoolikalt komponeeritud romaanis segunevad kaasaja uskumused, soovid ja ihad, tegelased on omavahel seeneniidistikuna seotud ja mõjutavad üksteise elusid enam, kui algul paistab.. Nagu oma eelmises romaanis “Sinine mägi” kirjutab autor ka siin täpses, kaunis ja kaalutud keeles, mida ei kohta kodumaises kirjanduses sugugi nii sageli kui sooviksime - ja siiski on “Kirgas uni” väga euroopalik romaan selle parimas tähenduses.

[Helin-Mari Arder · Rating 4 out of 5]

Raamat on mitmekihiline, põnevalt kirjutatud. Pärast läbilugemist tekkis tunne, et peaks kohe varsti uuesti lugema hakkama - kindlasti jäi midagi kahe silma vahele. Siin on huvitavalt hüplikult, kohati risti-rästi kulgev sündmustik, kuid lugeja siiski mõistab üsna ruttu, kas tegu on ajas edasi- või tagasihüppega. Tegelaste sisekõne on valdav ning annab tegelikult ka toimuvast ka väga palju edasi. Ja tegevused kulgevadki nii, et pole alati aru saada, kas tegu on unenäotaolise eluga või kirkalt elusa unega. Kõik tegelased, kes sel moel tunduvad elu ja une piirimail liikuvat, paistavad liiga vähe või lünklikult magavat ning ehkki nad pole kõik üksteisega lähituttavad või sõbrad, viivad mingid niidid nad omavahel kokku. Tegelased ise ei pruugigi seostest teadlikuks saada, see-eest näeb neid lugeja, kellel on juurdepääs rohkemale.

Une teema on mulle endale ka järjest olulisemaks muutunud ning sellepärast on küsimused selle kohta väga huvitavad. Siin esitatakse palju küsimusi, mis võivadki jääda vastuseta. Üheseid ja selgeid vastuseid pole ei teadlastel, tavalistel inimestel, asjaosalistel ega kõrvalseisjatel. Vastuseid otsib näiteks Anastassia - ema, kelle poeg Jaan näib elavat suures osas unenäomaailmas, mis tema jaoks igapäevase eluga sama reaalne on. Anastassia ise otsib selgust ja jõudu kristallide maailmast. Jaani ja Anastassiaga kohtuv unearst Hele otsib vastuseid inimeste uneprobleemidele, magades samas ise ülimalt vähe. Vastuseid otsivad ka teadlased, kelle lahendada antakse sündmus, kus ühe firma töötajate grupp leitakse pärast koosviibimist hangunutena, kooma või süvaune taolises seisundis, kust neid ei õnnestu välja tuua. Lavastaja otsib koos oma teatritrupiga tõde, mida tüki kaudu maailmale edasi anda. Palju otsinguid ja arvatavast vähem vastuseid. Elu on endiselt suur mõistatus...

[Mae Lender · Rating 2 out of 5]

Ei tea, mis juhtus... Kolmandik raamatust läks õige libedalt, aga siis midagi juhtus. Nagu mina ütlen, lasi konksu otsast lahti. Võib-olla lõi mul kevad pähe või ei sobinud siia Hiiu kadakate vahele need rahutud linnaelu kirjeldused... ei tea. Või tuli viimaks liiga palju erinevaid liine, mis lõhkusid terviku tasakaalu... Igatahes julgemad lugegu kindlasti.
Ja kaas on ju imeline, puhas rõõm silmale.

[Mari-Riin Paavo · Rating 4 out of 5]

Lummavalt segane raamat.
On tunda, et autor on teinud tohutult detailse töö, et tuua lugejani nii eripalgelisi suundi. Seejuures aga tundub mulle, et mingil hetkel loo kulg ja sihtpunkt hakkavad hägustuma ja raamatu lõppedes jäi õhku rohkem küsimusi kui vastuseid.
Kohati mind häiris ja ärritas see (ajas ja kohas) hüplik stiil ning mingi teatud salatsemine. Loo lõpetuseks vajasin rohkem selgitusi, üheselt mõistetavust.
Ja täpset sama segaselt nagu raamat mulle mõjust, kirjutan ma ka seda reviewd. Ise lõpuni aru saamata, mida see raamat mulle ütles, minuga tegi. Kahtlemata on aga Eva Koff imelise keelega kirjanik. Kuigi suures osas arusaamatu, oli raamatut nii ilus lugeda. Kaunis,poeetiline,detailne sõnastus.

[Ülle · Rating 5 out of 5]

Unes on salamaa, mida kõik inimesed, aga ka vist paljud loomad näevad ilma nägemata. Milline on pimedana sündinu unenägu – seda olen aegajalt püüdnud mõistatada. Küllap uneuurijad teavad.

Selles teoses on uneteadlane, kel kehvake uni ja unnetardunud, keda ei suudeta äratada. On ka jätkuunes kulgev religioosse valgustusega lapsuke ning mitmeid tavalisemaid tegelasi. Kas uni sai mingi seletuse? On seda üldse võimalik anda?

Köitev raamat igatahes

[Pille Kruus · Rating 3 out of 5]

Erakordselt detailirikas ja lihvitud tekst, kuid siiski ei pääsenud ma sellele päris ligi. Raamat küll tõmbas ja kummitas (natuke hirmutas ka), kuid mingi hetk tundsin, et läks üle võlli ja muutus pisut jaburaks. Tekkis liiga palju sümboleid ja segasust, pole päris minu maitse. Aga nagu öeldud, taustatöö on olnud tugev ja igasugu huvitavaid asju sai teada.

[Heete · Rating 2 out of 5]

Väga ilusasti kirjutatud, kuid arusaamatuks jäi, miks autor selle raamatu kirjutas. Tahtis kirjutada midagi väga erinevat oma esimesest romaanist. Hästi, aga minu kui lugeja jaoks jäi sellest veidi väheks. Raamatus oli palju häid killukesi, kuid lugu nendest kokku panna ei õnnestunud.

[Helen · Rating 3 out of 5]

Selle väikse poisi unenägude Palestiina oli paeluvaim osa.

[Külli]

Unemuinasjutt

[aditi · Rating 4 out of 5]

Ma ei saa enesekindlusega öelda, et see raamat mulle niivõrd palju nö tavalise raamatuna meeldinud oleks, kuid pean tõdema, et teos justkui ajas mind lugemise ajal taga. See kummitas mul peas, ma ei saanud loost lahti. Kõike oli niivõrd palju ja see oli omamoodi kurnav, kuid samas sobis lugemiskogemus suurepäraselt raamatu endaga kokku. See oli igatahes midagi erakordset ning meeldejäävat - ei imestaks, kui lugu mind ka tulevikus kummitama tuleb.