Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes sageli täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud sama. Protest eliidi vastu on kõige vanem protesti vorm. Sel hetkel kohtubki igavesti kannatav rahvas frustreerunud prohvetitega, kellel on pooleli jäänud eneseteostus. Rahvas vajab nimega tegelasi, kes väljendaksid nende ängistust, ja kibestunud ebajumalad vajavad publikut, kes lohutaks nende mutta trambitud ego.
"See oli umbes aastal 1990, kui Tartu ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed „Elu uues keskajas“, kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide.
Aastad möödusid ja ma pöördusin Eco juurde tagasi. Ajendiks sai „tõejärgse ajastu“ kommunikatsioonitõrge. Mulle tundus, et tõe ähmastumise probleemi lahenduseks ei ole võlukepp, mis ühel päeval võimaldab meil taas ühtses tõekriteeriumite maailmas edasi elada, vaid pigem siseneme paralleeluniversumite ajajärku.""
Küll on hea lugeda targa inimese mõtteid! Palju kasulikku teadmist saab siit ja ühe asja püüan alatiseks meelde jätta - nimelt, et kontakti hoidmine ennetab konflikti. Et pole midagi halvemat kui rääkimise lõpetamine. Mida vähem teise osapoolega suhtled, seda lihtsam on talle omistada kogu maailma kurjust - seda olen isegi kogenud, et kui ei suhtle, siis konflikt süveneb ja mõlemad pooled mõtlevad oma peades asja hullemaks kui see tegelikult on. Palju oli juttu rassismist, aga minu jaoks jäi ikkagi üles küsimus, millest see tuleb, et ühest inimesest kasvab rassist ja teisest mitte. Mõtlen siin näiteks eestlasi, kes on kasvanud samas ühiskonnas ja sarnaste väärtuste keskel ja ikkagi üks on rassist ja teine pole. Jah, silmaring loeb, aga on palju neid, kes pole kunagi Eestist välja saanud, aga ei suhtu mustanahalistesse sellegipoolest halvasti ja samas on palju neid, kes maailmas ringi rännanud, aga mustanahalised on nende jaoks ikka mingid mitteinimesed. Ma ei saa sellest aru, aga tahaksin saada.
Jätkates traditsiooni loen kõiki EDASI raamatuid otsast lõpuni. Hr Raag üllatas oma ajalooteadmistega- nüüd netis ringi kahlates on selgunud, et minust on mööda libisenud tõsiasi härra kunstiajaloo haridusest.
Muus osas olid teemad seinast seina; mõned huvitavamad kui teised. Uuesti ei loeks. Soovitada julgen ehk neile, keda huvitab päevapoliitika, võimumängud, mänguteooria (kes kellele esimesena kaika kodarasse saab).