Romaanist „Mina olen Surm“ tuttav Roomet on nüüd vanem ja võiks öelda, et harjunud oma „eripäraga“ näha inimeste peade kohal nende elukellasid ning sellest tuleneva kohustusega öelda neile, kelle elukell on purunenud või tühjaks jooksnud, hinge teelesaatmissõnad. Nüüd sõidab Roomet Tallinnasse, et Erik – ka üks Surmadest – talle seda veidrat maailma seletaks ja paigast ära asjad aitaks paika seada. Kuid selgub, et maailm on veel veidram ja veel rohkem paigast ära. Oma tõelistest võimetest veel õieti aru saamata peab Roomet vastu astuma palju suuremale kurjusele, kui ta on osanud ette kujutadagi.
Mairi Lauriku romaani "Mina olen Surm" olen viimaste aastate jooksul korduvalt ja edukalt soovitanud õpilastele, kellel käsil põhikooli viimased klassid. Nad on raamatule alati andnud positiivset tagasisidet ja seda ka ise klassikaaslastele soovitanud. Teadsin juba tükk aega, et Laurik on Roometi loole ka järje kirjutanud ning mul oli see aina pikemaks kasvavas "lugeda vajavate raamatute" nimekirjas olemas, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd.
Kui esimeses osas saime tuttavaks Roometi ning tema võimega näha inimeste elukellasid (taustal ka suhted koolis ja armumine Meritisse), siis teises osas keskendub suures osas Roometi-suguste ehk Surmade võrgustiku tausta ja maailma avamisele (natuke tähelepanu saab ka Roometi perekond ja suhe Meritiga). Roomet tutvub teiste omasugustega ja kistakse peagi ka ühte natuke segaseks ja kaugeks jäävasse rahvusvahelisi mõõtmeid võtvasse mõrvamüsteeriumisse, mis peaks olema romaani põnevamaks sündmuseks, kuid kahjuks seda rolli välja ei mängi (esimeses osas toimunud kallaletung Meritile oli tunduvalt parema pingega kirjutatud).
"On aeg!" jätab pigem sellise vaheetapi mulje, mis on mõnes mõttes vajalik enne (eeldatavasti ilmuvat) kolmandat osa, et aidata paremini mõista kõiki neid Surmade keelde, kohustusi ja eripärasid. Samuti laoti siin raamatus (taas eeldatavasti) vundament sellele "suuremale kurjusele", mis oma esimest palet näitas, kuid see oleks pidanud olema natuke selgepiirilisem ja panema selgelt ootama järge. Nõnda soovitangi seda osa lugeda neil, kellele esimene osa väga-väga meeldis. Teistele ütleks, et oodake ehk kolmas osa ära ja siis lugege mõlemad juba ühe korraga.
Raamat "Mina olen Surm" on saanud väärika järje. Roometi igapäevane tavainimestele nähtav elu kulgeb üsna sama joont mööda nagu esimese osa lõpus - teda ümbritsevad tema pere, tüdruksõber Merit ja klassivennad. Teda teistest eristavad võimed aga teevad läbi tohutud arengud tänu hea(de)le teejuhile ning hakkab paljastuma suurem pilt Surmadest. Raamatus sai Roomet olla abiks ühele juhtumile, kus praktiseeris oma võimeid. Selles raamatus oli põhirõhk Roometi enda arenemisel ja juhtumi asjaolud ja laiem taust jäi lahtiseks. Teine liin, millest võtta ainest järgmisteks osadeks on kindlasti Roometi õe Karolina arenevad võimed. Edaspidi ootan ka konkreetset pahalast, kellega Roomet saaks (koos õega?) vastamisi minna. PS Mulle tohutult meeldib lugeja nii muuseas harimine reaalainete teemadel - näitab autori laia teadmiste pagasit ja eristub teistest noortekatest :)
Raamatu "Mina olen Surm" järg "On aeg!" viib lugeja Tallinnasse, kus Roomet kohtub teiste endasugustega - teiste Surmadega. Kahjuks valmistas raamat mulle pettumuse, kuna sisututvustusest lähtudes ootasin põnevat seiklust Tallinna vanalinna keerdkäikudes. Üsna pea muutusid asjad ähmaseks (mis ajast on poltergeistid järsku võimalikud? Mis on ühe või teise Tallinna Surma täpsemad võimed? Mida kõike Roomet siis ikkagi nendest raamatutest teada sai ja miks selline lähenemine üldse lõpuks vajalik oli?) ja süžee vajus mitme kuu peale laiali. Raamat mõjus nagu essee, kus tähtsaimad punktid ja järeldused on autorile endale teada, aga lugejale on nendeni jõudmine kohati liiga üldine ja ebaselge. Teose teises pooles tuleb mängu võigas mõrvajuhtum, aga see ei paku kuigi palju pinget, kuna Roometile ei räägita õieti midagi ja ta ise ei nuhi rohkema järele. Autor on loonud huvitavaid seoseid Surma, teaduse ja religiooni vahel, ent erinevate Surmade võimeid oleks minu meelest võinud ka praktikas näidata. Kõige rohkem meeldis mulle Eriku lugu; arvan, et selles on nii mõndagi, mida (noor) lugeja saab endaga kaasa võtta.
Mõnusalt tempokas ja ajalooline seiklus fantastiliselt ülesehitatud maailmas.
Kui otsida põhjust kiunumiseks, siis eriti alguses tundus olevat palju sisukordusid, kus räägiti muudkui sama teksti ja kohti raamatus, millel ei olnud mingit lugu edasi viivat mõju. Oleks tahtnud rohkem teada saada liivakellade maagia kohta, kuidas neist erinevaid asju välja lugeda ja erinevad viisid, kuidas nende läbi inimesi aidata saab. Räägiti küll ajaloolist tausta, aga kuidagi jäi pealiskaudseks.
Nii kihvtilt on raamatus kirjeldatud kunstihobi ja joonistamist. Ka vanade raamatute illustratsioonide kirjeldused olid nii head, et kujutasin neid ehedalt oma silme ees ette. Mõnusalt mõjuvad maaelu tutvustused/kirjeldused ja õppisin raamatust õige uut mitu sõna, mis on alati võit!
Kuid kõige suurem pluss kogu selle sarja puhul on endiselt fantastiliselt üles ehitatud maailm. Kogu see elukellade teooria on nii põhjalikult läbimõeldud ja nii põnevalt üles ehitatud. Loodan, et sarjas ilmub veel palju palju osi, sest kuidagi ei tahaks lahkuda sellest põnevast maailmast, kus nähakse inimese kohal elukellasid ja ka paljut muud.
minu meelest on selles sarjas leitud päris hea tasakaal esimese ja teise osa vahel, st nad täiendavad teineteist kenasti. palju taustaloomist ja üldist teismeliste pudi-padi juhtus esimeses ära ja neid (ega tegelasi) pole teises enam vaja üle kirjeldada ja võib rohkem fantaasiasisule keskenduda; samas on teine minu meelest ka kuidagi sujuvamalt ja paremini kirjutatud kui esimene, seega jääb hea tunne sisse, et areng toimub õiges suunas.
siin oli sees armsaid-muigamapanevaid "Sõrmuste isanda" viiteid, aga minu jaoks tekkis paralleele ja seoseid hoopis Lukjanenko Vahtkondade-maailmaga - avanema hakkab üleloomuliku maailma bürokraatlik sisu, regionaalsest (Kesk- ja Ida-Euroopa, pakun :)) peakontorist saabuvad ametnikud ja kontrollivad, kas reegleid ikka on järgitud, kõiki loomulikult päriselt pole, sest siin ollakse ka inimesed. ja siis samas teise peoga sellist Melchiori-vaibi, käiakse mööda Tallinna kirikuid ja kloostrivaremeid ja uuritakse iidseid ürikuid. ühesõnaga, mulle üsna meeldis see, et kui esimene osa viis meid hästi realistlikult ühte värskesse gümnaasiumiklassi ja süvenes suhetesse, siis nüüd vahelduse mõttes juhtus samade tegelastega muid asju. kuni tagaajamise ja politseiga sekeldamiseni välja (plusspunkt selle eest, et kuigi politseinikud olid head ja mõistvad, ei olnud siin juttugi sellest, et anname aga kuritegevuse uurimise mingi lastekamba kätte, mis siin ikka juhtuda saab. ikka üsna selgeks tehti, et tublid poisid, aga ärge nüüd palun enam kunagi niisugust asja tehke, see ei ole okei ega ohutu).
mind üks konkreetne koht jäi küll häirima - oli üks tegelane, kes minu arusaamise kohaselt hoidus hoolega ja headel põhjustel kasutamast sõna "surm" (ja teised tema ümber ka samal põhjusel) ja siis ühel hetkel... ta lihtsalt kasutas seda ja keegi ei märganud ja midagi ei juhtunud. sellele annab ilmselt seletuse välja mõelda (umbes et nad kõik lihtsalt arvasid, et ta ei või öelda, aga tegelikult oleks võinud), aga mulle tundus lõpuks ikka näpuveana, mille oleks pidanud välja toimetama.
Romaan „On aeg!” on järg autori 2016. aastal ilmunud noorteromaanile „Mina olen surm”, kus koolipoiss Roomet avastab endas erilised võimed näha teiste inimeste elukellasid ning põgeneb tagakiusamise eest vaiksesse Viljandisse. Eelmine romaan langes minu puhul väga hästi kokku perioodiga, kus ka minu elu hakkas üha rohkem Viljandiga seostuma ning lisaks fantaasiaküllasele sisule pakkusid äratundmisrõõmu ka Mulgimaa pealinna tegevuspaigad. Antud raamatus tuleb aga Roometil oma võimeid tõsisemalt tundma õppida ning puutuda kokku suurema kurjusega, kui ta oodatagi oskab.
Esimeses romaanis tutvustati kogu üleloomulikku maailma ülesehitust – liivakellade ja elulõngade toimimist – peategelase igapäevase suhtluse ja sellest tulenevate kogemuste või õigemini kogenematuse kaudu. Järjes aga proovitakse kogu üleloomulikkus suruda terviklikuks teaduslikuks süsteemiks, tuues sisse nii matemaatilisi kui ka füüsikalisi põhjendusi ning koos Roometiga saab ka lugeja tunduvalt targemaks ning kogu maailma toimimine üha selgemaks.
Ma tegin selle vea, et võtsin raamatu kätte peale väga mõjusat täiskasvanute raamatut. Mõistagi üks noorteraamat ei saagi sellise keelelise ilu või sügavusega konkureerida. Hea kerge, üheõhtu lugemine, poistekaid on vähe, seega alati hea meel kui midagi neile tuleb. Iseasi, kas neid alati see ulmeteema kõnetab. Kuigi mingit super erilist muljet mulle ei jäänud ja minu maailma ta ei rokkinud, siis kui tuleb kolmas osa ma ikka loen :) Kõige põnevam tundus raamatus Roometi väikeõde ja sealt pinnalt annaks veel mitu head põnevat järge kribada.
esimene osa oli palju kobedam. tegelt süžee megaäge - teised surmad, surma surm, vaimud jms edasiarendus, aga kuidagi pikaleveniv, kuid samas polnud yldse detailne.
Võimalik, et asi on selles, et see on noortekirjandus, aga tekst jookseb nii hästi, lust on lugeda ja samas on loos ikkagi võõras mütoloogia, mida koos peategelasega avastada.
Sel aastal avastasin, et mulle pigem ikkagi meeldivad inimestekesksed ulmeteosed ja nii "Mina olen surm" kui "On aeg" on mõlemad rohkem inimestest kui taustamaailmast. Peategelane Roomet on küll teismeline, aga ta on ka ühtlasi mõistlik. Ja mis mulle mõlemas teoses eriti meeldisid, olid mõistlikud täiskasvanud. Väga tihti on noortekirjanduses täiskasvanud need, kes on noorte konflikti aluseks, keda ei saa absoluutselt usaldada ja kes on nii saamatud, et ei saaks üldse hakkama, kui teismelised neid ei päästaks. Ma saan mõnes mõttes aru, miks seda nii kirjutatakse, aga tahaks uskuda, et ka ulmemaailmas on võimalik töötav ühiskond, mis kuidagi funktsioneerib täiskasvanute najal. Esimese osa puhul meeldis mulle, et täiskasvanud toetasid noori. Teises osas on ka minu meelest hea tasakaal teismeliste võimekuse ja täiskasvanute mõistlikkuse vahel. Roomet on küll *kõige tugevam*, aga ometi on tal ka oma kahtlused. Kogu ühiskond ei hakka Roometi ilmudes ainult temale toetuma. Ja politsei on kompetentne ega lase teismelistel kogu oma tööd ära teha vaid üritab neid lollustest eemale veenda. Mulle nii meeldis, kuidas üks politseinik ütles: "Tänaseks on meil tasuta seaduserikkumiste norm täis."
Sel korral oli Roomet algselt Tallinnas, et saada teadmisi oma eripära kohta ning kohtuda teistega, kellel on sarnased võimed. Tallinnas elas ta läbi erinevaid karme olukordi ning sai teada, miks mõnes kohas on tal väga külm ja oksele ajav. Selgus, et Roomet on väga võimekas ning ka tema õel on erilised võimed, mida pole väga pikka aega Eestis kohatud. Meeldis, et jätkus Meriti ja Roometi romantiline liin. Sisse oli toodud seiklus-krimi (kuigi jäi lõpuni teadmata, mis või kes kuriteo taga oli). Vahva et Roometile on tekkinud sõbrad, kes teda usuvad, usaldavad ning kaitsevad seljatagust.
Lootused olid suuremad Roometi tegemistest teist osa lugedes...Ehk oleks võinud esimese osa veidi paksema kirjutada ja kordused - meenutused esimeses osas toimunu kohta ära jätta. Kuid see on minu arvamus. Kasutasin Tauri Tallerma loengus põgusalt õpitut...
This entire review has been hidden because of spoilers.
Põnev lugu, mis kisub kriminaalses. Oleks tahtnud veel rohkem teada tegelaste siseelust, omavahelisi suhteid ja romantikaliini. Aga ikka tore fantaasialugu.
Väga põnev raamat. Seal raamatus oli mul kõige rohkem kahju poisist aga lõppus läks kõik hästi. Vahepeal oli natuke veider aga muidu oli väga hea raamat.
Kuna mulle see elukellade ja surma idee väga meeldis juba esimeses raamatus siis ootsin et saan sellest rohkem vastuseid kuid kokkuvõtte tekkis vaid küsimusi juurde.
Järg raamatule "Mina olen surm", mille lugemist nautisin. Ega seegi raamat nautimise poolest alla jää. Kui esimeses raamatus on peategelasel Roometil veel raske leppida oma äsja avastatud erivõimega ehk inimeste elude liivakellade nägemisega, siis selles raamatus toimetab ta juba teiste omasugustega, et kogu seda värki paremini tundma õppida. On kurbust, põnevust, muuseas saab ka uusi teadmisi. Mõnus oli lugeda, 14-aastasel lugejal edenes ka üsna nobedalt.