What do you think?
Rate this book
Ungari taskuraamat #2
Lakutud mees
Tänapäeva ungari naiskirjanike looming. Kogumikust leiate nii viljakate ja paljude auhindadega pärjatud kirjanike kui ka noorte, alles esikteose ilmutanud autorite loomingut. Teemade valik on lai, kirjutiste stiil värske ja lennukas, kohati torkav, siis naerutav, mõneti mõtlemapanev ja jahmatav. Eesmärk oli pöörata novellide vaheldusrikkusega taas tähelepanu ungari kirjanduse mitmekesisusele.
115 pages, Paperback
Published January 1, 2021
1 person is currently reading
10 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
July 18, 2021
Ungari praegusaegsete naiskirjanike lühiproosa. Nii, no peamine järeldus on see, et neile meeldivad väga koerad - minu meelest figureerisid koerad, mõnikord otsesemalt, ja mõnikord kaudsemalt rohkem kui pooltes lugudes. Ka kogumiku niminovelli pealkiri ei viita kristjaanoronaldolikule geelipealakutusele, vaid millelegi palju koeralikumale. Huvitav paljud neist autoritest tegelikult kassiinimesed on?
Kui võrrelda ungari meeskirjanik lühiproosaga, mis on samasuguste taskuraamatutena ilmunud - Janos Hay ja Laszlo Darvasi kogud (natuke ka "Maailma nukraim orkester") -, siis ungari mehed ikka punnitavad hirmsasti diipi võrrldes naistega. Meeste kirjutatud lood on väga läbimõeldult ja -töötatult konstrueeritud, sealt on välja roogitud kõik üleliigne, mittelineaarsust lisades antud tekstile kirjanduslikum ilme, ning lõpplahendused on alati esitatud mingite aimamisi tunnetustena. Umbes nii, et peategelasega ei juhtugi midagi väga erilist, mingid argisemad asjad või ehk pelgalt meenutused kunagi toimunud seikadest, aga selle tagajärjel muutub kardinaalselt tema ellusuhtumine, või see, kuidas ta maailmast aru saab. Toimub mingi väga segasevõitu selginemine...
Naiste kirjutatud lood on aga palju sirgjoonelisemad, lõbusad, iroonilised. Ja palju on ka sentimentaalsust ning nostalgiat. Aga sellist tunnet, et vat nüüd justkui on maailmakirjanduslik tekst mulle ette antud (nagu see meeste kirjutatud novellide puhul kipub mu jaoks olema) - seda tunnet ei olnud lugedes kordagi. Noh, õige pisut ehk see ühe autori puhul, kes kirjutas pildikesi haiglasolemisest, aga seal oli see pretensioon rohkem suunatud nagu kaasaegse sotsiaalse kunsti suunas. See oli ka ainus autor, kelle tekstid mulle seal kogumikust kohe mitte üldse ei istunud. Puänte nii väga polegi, ega mingeid moraali või moraalitust jutustavaid tagamõtteid. Rohkem nagu pildikesi argipäevast, mis on esitatud vähepretensioonikas stiilis ja mille põhjal ei maksa midagi ka eriti järeldada. Ikka üsna lobedavõitu tekstid.
Kõige rohkem istus lugu sellest, kuidas ühe klassi lapsed hakkasid parteisid looma. See on oma olemuselt, selliselt kerglasepoolselt ladususelt täpselt sama vaibiga lugu nagu see Tauno Vahteri lugu tavalisest päevast lasteaias, mis kunagi Vikerkaares ilmus. Nojah, sellist lugu oleks ju superlihtne analüüsida, ma ei tea, postkolonialistlikus raamistikus, või mingis üldisemad ühiskondliku arengu sotsiaalkriitilises võtmes, ja ei tea kuidas veel. Aga tegelikult oli kirjanikul lihtsalt üks tore päev seda kirjutates, ja liiga palju mõtet ta sinna sisse ei pannud. (Vähemalt ma arvan nii...)
Nojah, selline oli ja nagu ei olnud ka raamat. Natike liiga hõredaks jäi mu jaoks. Ei ole nii, et hakkaks seda kunagi üle lugema näiteks.
Kui võrrelda ungari meeskirjanik lühiproosaga, mis on samasuguste taskuraamatutena ilmunud - Janos Hay ja Laszlo Darvasi kogud (natuke ka "Maailma nukraim orkester") -, siis ungari mehed ikka punnitavad hirmsasti diipi võrrldes naistega. Meeste kirjutatud lood on väga läbimõeldult ja -töötatult konstrueeritud, sealt on välja roogitud kõik üleliigne, mittelineaarsust lisades antud tekstile kirjanduslikum ilme, ning lõpplahendused on alati esitatud mingite aimamisi tunnetustena. Umbes nii, et peategelasega ei juhtugi midagi väga erilist, mingid argisemad asjad või ehk pelgalt meenutused kunagi toimunud seikadest, aga selle tagajärjel muutub kardinaalselt tema ellusuhtumine, või see, kuidas ta maailmast aru saab. Toimub mingi väga segasevõitu selginemine...
Naiste kirjutatud lood on aga palju sirgjoonelisemad, lõbusad, iroonilised. Ja palju on ka sentimentaalsust ning nostalgiat. Aga sellist tunnet, et vat nüüd justkui on maailmakirjanduslik tekst mulle ette antud (nagu see meeste kirjutatud novellide puhul kipub mu jaoks olema) - seda tunnet ei olnud lugedes kordagi. Noh, õige pisut ehk see ühe autori puhul, kes kirjutas pildikesi haiglasolemisest, aga seal oli see pretensioon rohkem suunatud nagu kaasaegse sotsiaalse kunsti suunas. See oli ka ainus autor, kelle tekstid mulle seal kogumikust kohe mitte üldse ei istunud. Puänte nii väga polegi, ega mingeid moraali või moraalitust jutustavaid tagamõtteid. Rohkem nagu pildikesi argipäevast, mis on esitatud vähepretensioonikas stiilis ja mille põhjal ei maksa midagi ka eriti järeldada. Ikka üsna lobedavõitu tekstid.
Kõige rohkem istus lugu sellest, kuidas ühe klassi lapsed hakkasid parteisid looma. See on oma olemuselt, selliselt kerglasepoolselt ladususelt täpselt sama vaibiga lugu nagu see Tauno Vahteri lugu tavalisest päevast lasteaias, mis kunagi Vikerkaares ilmus. Nojah, sellist lugu oleks ju superlihtne analüüsida, ma ei tea, postkolonialistlikus raamistikus, või mingis üldisemad ühiskondliku arengu sotsiaalkriitilises võtmes, ja ei tea kuidas veel. Aga tegelikult oli kirjanikul lihtsalt üks tore päev seda kirjutates, ja liiga palju mõtet ta sinna sisse ei pannud. (Vähemalt ma arvan nii...)
Nojah, selline oli ja nagu ei olnud ka raamat. Natike liiga hõredaks jäi mu jaoks. Ei ole nii, et hakkaks seda kunagi üle lugema näiteks.
January 31, 2024
peaaaaaaegu 5 aga mitte viis ikkagi
Kinga Tóth & Edina Szvoren & Borbala Szabó 👍👍👍👍👍
Kinga Tóth & Edina Szvoren & Borbala Szabó 👍👍👍👍👍
Displaying 1 - 2 of 2 reviews