What do you think?
Rate this book
Minu... #146
Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev
„Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?“ küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel.
Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.
Mõtlen pikalt. „Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…“
„No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…“ kurdab Joe. „Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?“
Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.
„Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool,“ ütleb Joe. „Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?“
„Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: „Minu Kuressaare“.“
Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.
Mõtlen pikalt. „Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…“
„No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…“ kurdab Joe. „Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?“
Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.
„Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool,“ ütleb Joe. „Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?“
„Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: „Minu Kuressaare“.“
- GenresTravelNonfiction
256 pages, Paperback
Published May 1, 2021
3 people are currently reading
48 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 16 of 16 reviews
Read
June 3, 2021"Minu"-sarja Eesti saarte raamatute rivi on täienenud. Mul muidugi suur rõõm lugeda ja kaasa noogutada, vastu nagu polnudki eriti millelegi vaielda.
Mele Pesti on võtnud ette suure töö, sest temal on Kuressaare kõrval oluline osa ka oma perekonna (aja)loo kirjapanekul. Kirjeldused vanavanemate kuramaažist ja ema-isa saarele kolimisest ja ema-isa (ja sõpruskonna) Saaremaa matkast, mille Tarmo Teder raamatusse raiub... no need on sellised, et panevad kaadrid silme eest läbi jooksma ja toovad naerukurrud suunurkadesse.
Edasi tuleb see argisem Kuressaare, see, mis nii sarnane Hiiumaalegi. Hooajaline elu. Kirjutamata reeglid. Ümbernurga jutu veeretamised. Kinnisvara soetamise ja müümise rõõmud. Kuidas midagi on alati tehtud.
Ja lisaks korralik ülevaade Kuressaare ajaloost ja tänasest päevast. See muidugi erineb Hiiumaast, on väheke vägevam. Pole meil sellist lossi, spaadest kõnelemata. Ja Kärdlas pole ka nii head promeneerimise ja enese eksponeerimise tänavat (kellele see pool peaks puhkusel olles oluline olema).
Lemmikväljendi sain ka: merega piiratud mõistus. Seda võib kahel moel tõlgendada, eks nuputage ise. Või lugege raamatut. Või minge Saaremaale.
Mele Pesti on võtnud ette suure töö, sest temal on Kuressaare kõrval oluline osa ka oma perekonna (aja)loo kirjapanekul. Kirjeldused vanavanemate kuramaažist ja ema-isa saarele kolimisest ja ema-isa (ja sõpruskonna) Saaremaa matkast, mille Tarmo Teder raamatusse raiub... no need on sellised, et panevad kaadrid silme eest läbi jooksma ja toovad naerukurrud suunurkadesse.
Edasi tuleb see argisem Kuressaare, see, mis nii sarnane Hiiumaalegi. Hooajaline elu. Kirjutamata reeglid. Ümbernurga jutu veeretamised. Kinnisvara soetamise ja müümise rõõmud. Kuidas midagi on alati tehtud.
Ja lisaks korralik ülevaade Kuressaare ajaloost ja tänasest päevast. See muidugi erineb Hiiumaast, on väheke vägevam. Pole meil sellist lossi, spaadest kõnelemata. Ja Kärdlas pole ka nii head promeneerimise ja enese eksponeerimise tänavat (kellele see pool peaks puhkusel olles oluline olema).
Lemmikväljendi sain ka: merega piiratud mõistus. Seda võib kahel moel tõlgendada, eks nuputage ise. Või lugege raamatut. Või minge Saaremaale.
February 19, 2023
Megatore raamat saarlastele, eriti neile, kes on Kuressaares üles kasvanud ja mäletavad veel ka 90ndaid ja 2000ndate algust. Keset talve lugedes tekitas suure suvise Kuressaare igatsuse. Mandrikana raamatut lugedes ma ei tea, kui palju rõõmu ja äratundmist raamat pakub, aga saarlastele kindlasti kena lugemine.
July 18, 2021
Nii hea on lugeda raamatut kui koguaeg pildid kirjutatust jooksevad läbi pea. Kõigega ma siiski kuressaarlasena ei nõustu, aga väga mõnus lugemine kindlasti nii kohalikele kui turistidele.
August 28, 2022
Tore oli lugeda tuttavatest kohtades. Ja tuttavaks saada nii mõnegi minu jaoks uue kohaga. Kuressaare armastust õhkas raamatust palju välja. Ja ka endal tekkis isu seal pikemalt aega veeta.
August 9, 2021
Väga hästi ja huvitavalt kirjutatud. Sain teada väga palju!
September 20, 2023
Selline alla keskmise Minukas. Kahjuks jäi selles raamatus kohaliku elaniku vaade suurel määral vajaka (näiteks, kuidas elab kohalik üle sellise elupaiga hooajalisust ja mis üldse toimub perioodil sügisest talveni). Samas olid külluslikult kirjeldatud igasuguseid projekte ja ühisloometegevusi, mis minu kui "turisti" pead kuigivõrd ei harinud. Mulle meeldis tüüpilise saarlasega suhtlemise kirjeldus (kui tahad küsida millegi konkreetse kohta, siis ära mine kohe asja juurde, vaid alusta soojendamist millestki võimalikult teemakaugest, nagu näiteks kalapüügist).
Praktilisi näpunäiteid ma siit raamatust oma Kuressaare külastuse tarbeks kahjuks ei saanud. Näiteks on kaks raamatus mainitud toidukohta tänaseks juba külastajatele uksed sulgenud.
Praktilisi näpunäiteid ma siit raamatust oma Kuressaare külastuse tarbeks kahjuks ei saanud. Näiteks on kaks raamatus mainitud toidukohta tänaseks juba külastajatele uksed sulgenud.
September 15, 2021
See oli minu Kuressaare ka mõneks ajaks. Palju uut huvitavat infot ja äratundmisrõõmu. Loodan, et parandatud trükis on ka peatükk Dereku jaoks – vähemalt minu ja paljude Kuressaares oli temal suur osa on, aga ehk mitte autori omas. Poliitika osa oleks võinud ehk ka olemata olla, aga eks see on ka osa kogukonnast ja läbisaamisest. Väga hea töö Mele, oli põnev lugemine!
May 20, 2022
Esimene pool kirjeldab põgusalt Saaremaa ajalugu Nõukogude ja autori lapsepõlve ajal. Mulle natuke hakkas lausa vastu, sest ma ei oodanud sellist suhteliselt igavat ja ennast piitsutavat biograafiat. Noh, eks tol ajal oligi kogu riik suuresti pommiauk ja Saaremaa eriline sõjaväeline tsoon veel eriti pommiauk. Tean omas käestki neid 8 tunniseid praamijärjekordi oodates Tehumardit, Koguvat ja Harilaidu, vahel nägi ka Vohilaidu ja Ahelaidu erandkorras Kuivastu liinil.
Teises pooles jõuame käeskolevasse sajandisse, kus on juttu autori veetud Edukontorist, hulgakesi tekkinud spaadest, tänavarestoranidest ja väidetavalt paksu eestlaslikku pahameelt tekitanud peaväljaku rekonstrueerimisest. Nüüd ei kujutaks kaunist Kuressaaret ettegi teisiti, kuid ehitamise ajal kohvikupidajad ja poodnikud muidugi pidid kõvasti virisema. Ehk siis lähiajalugu kõige kaunimaks väikelinnaks transformatsioonist oli mulle isegi huvitavam.
Samas kõige põnevam lõik rääkis just vanemast ajaloost. Saare viikingid on vahel ikka pisut meediast läbi käinud, kuid ei olnud kuidagi adekvaatselt haakunud. Ehk siis mul oli autoriga sarnane mulje jäänud: Pidasin saare viikingiteemalisi jutte pikalt enda ehtimiseks võõraste sulgedega. Eks viikingid elanud ju ikka Skandinaavias, mis me neid järele aimame ja ajalugu uhkemaks ümber kirjutame, arvasin. Aga kui 2008. ja 2010. aastal Lääne-Saaremaal Salmel kaks unikaalset laevmatust leitakse, ei ole kahtlustele enam ruumi. Vanim teadaolev purjelaev Läänemere piirkonnas! Ja laevmatused kaheksanda sajandi esimesest poolest - seega jupp aega varem, kui üldse maailmas viikingite ajalugu arvati algavat. Mitte Norras ega Rootsis, vaid siinsamas Saaremaal.
Täitsa väärt lugemine saarlaste kultuurist ja ühiskonnast aru saamiseks nii elanikele kui ka neile, kes plaanivad elama asuda. Muidugi ei ole tegu eriti põhjaliku ülevaatega ja hüpatakse sinna ja tänna. Kuid mingi läbilõige ikka. Autor on üks Kuressaare Edukontori algatajatest. Ei teadnudki, et nimi tuleneb endisest Edu poest seal maja all.
Teises pooles jõuame käeskolevasse sajandisse, kus on juttu autori veetud Edukontorist, hulgakesi tekkinud spaadest, tänavarestoranidest ja väidetavalt paksu eestlaslikku pahameelt tekitanud peaväljaku rekonstrueerimisest. Nüüd ei kujutaks kaunist Kuressaaret ettegi teisiti, kuid ehitamise ajal kohvikupidajad ja poodnikud muidugi pidid kõvasti virisema. Ehk siis lähiajalugu kõige kaunimaks väikelinnaks transformatsioonist oli mulle isegi huvitavam.
Samas kõige põnevam lõik rääkis just vanemast ajaloost. Saare viikingid on vahel ikka pisut meediast läbi käinud, kuid ei olnud kuidagi adekvaatselt haakunud. Ehk siis mul oli autoriga sarnane mulje jäänud: Pidasin saare viikingiteemalisi jutte pikalt enda ehtimiseks võõraste sulgedega. Eks viikingid elanud ju ikka Skandinaavias, mis me neid järele aimame ja ajalugu uhkemaks ümber kirjutame, arvasin. Aga kui 2008. ja 2010. aastal Lääne-Saaremaal Salmel kaks unikaalset laevmatust leitakse, ei ole kahtlustele enam ruumi. Vanim teadaolev purjelaev Läänemere piirkonnas! Ja laevmatused kaheksanda sajandi esimesest poolest - seega jupp aega varem, kui üldse maailmas viikingite ajalugu arvati algavat. Mitte Norras ega Rootsis, vaid siinsamas Saaremaal.
Täitsa väärt lugemine saarlaste kultuurist ja ühiskonnast aru saamiseks nii elanikele kui ka neile, kes plaanivad elama asuda. Muidugi ei ole tegu eriti põhjaliku ülevaatega ja hüpatakse sinna ja tänna. Kuid mingi läbilõige ikka. Autor on üks Kuressaare Edukontori algatajatest. Ei teadnudki, et nimi tuleneb endisest Edu poest seal maja all.
June 7, 2021
Kuressaares sündinud ja kasvanud inimesena (kes küll viimased 10 aastat mandril elanud), tuleb tunnistada, et üsna täpne kirjeldus. Umbes selline see elu seal on ja umbes sellised on ka inimesed.
Mis aga siiski puudu jäi, oli sissevaade saare huumorisse. See on vähe teistsugune kui mandril, kohati mustem ja väga eneseirooniline. Lausa nii, et mõned mandrikad ei saa vahel arugi, et nalja teed - vaatavad segaduses nägudega. Samas kajastub see huumor läbi terve raamatu - alustades autori vanaisa arvamusest, et polegi kodust merevaadet vaja (mis tast ikka vahtida) ja lõpetades autori enda kõnepruugi ja lustaka analüüsiga erinevatest juhtumitest.
Inimesele, kellele kõik tänavad ja kohad tuttavad on, oli see igatahes mõnus lugemine. Seda, kas mõni Valga või Rakvere inimene samaväärse elamuse saab, ei tea. Aga üks kuressaarlane annab igatahes maksimumpunktid.
Sealjuures mainin ka, et üks parimaid Minu-sarja raamatuid, mida lugenud olen :)
Mis aga siiski puudu jäi, oli sissevaade saare huumorisse. See on vähe teistsugune kui mandril, kohati mustem ja väga eneseirooniline. Lausa nii, et mõned mandrikad ei saa vahel arugi, et nalja teed - vaatavad segaduses nägudega. Samas kajastub see huumor läbi terve raamatu - alustades autori vanaisa arvamusest, et polegi kodust merevaadet vaja (mis tast ikka vahtida) ja lõpetades autori enda kõnepruugi ja lustaka analüüsiga erinevatest juhtumitest.
Inimesele, kellele kõik tänavad ja kohad tuttavad on, oli see igatahes mõnus lugemine. Seda, kas mõni Valga või Rakvere inimene samaväärse elamuse saab, ei tea. Aga üks kuressaarlane annab igatahes maksimumpunktid.
Sealjuures mainin ka, et üks parimaid Minu-sarja raamatuid, mida lugenud olen :)
June 13, 2022
Kuressaarlase tütrena sain raamatust väga palju magusat äratundmisrõõmu. Olen aastaid isegi Saarele kolimise mõttega mänginud, aga oma Tallinna tööle truuks jäänud. Raamatut lugedes oli mõnus fantaseerida, kas minu elu võiks ka nii põnevalt igav olla või vajuksin musta masendusse, konstanteeriks autori elukaaslase kombel, et “…mitte keegi ei astu uksest sisse ega jutusta ühtegi lugu.” Kas viitsiksin 10a vaeva näha, et oleks kuhu sisse astuda ja tühjast-tähjast juttu teha?
Olen suur Minu-sarja fänn ja eriti hea on lugeda erinevate (aja)kirjanike teoseid, sest ilmselgelt on kvaliteet oluliselt parem neist, kes elus esimest korda suurema kirjatüki ette võtavad. Vahel päästavad kehva stiili suurejoonelised seiklused eksootilistes riikides, aga vahel ei aita seegi, kui kaasa elada on raske. Sellesse raamatusse elavad kaasa ehk ka need, kes Kuressaares käinud pole.
Olen suur Minu-sarja fänn ja eriti hea on lugeda erinevate (aja)kirjanike teoseid, sest ilmselgelt on kvaliteet oluliselt parem neist, kes elus esimest korda suurema kirjatüki ette võtavad. Vahel päästavad kehva stiili suurejoonelised seiklused eksootilistes riikides, aga vahel ei aita seegi, kui kaasa elada on raske. Sellesse raamatusse elavad kaasa ehk ka need, kes Kuressaares käinud pole.
January 23, 2025
Huvitav oli lugeda linnast, mida arvasin tundvat. Kuna ma nõukaajal ja 90ndatel saarel ei elanud, siis tolleaegsed mälestused olid tore lugemine ja sain teada asju, mida varem ei teadnud. Samas ka hästi palju äratundmisi, eriti Loomemaja lugu. Sellised mälestused on väärt talletamist. Keegi siin mainis, et paari nimetatud söögikohta pole enam ju olemaski - aga see ongi suvituslinnale omane, et ettevõtjad tulevad ja lähevad, igaüks ei pea vastu või siis hakkab midagi muud tegema. Kõik Kuressaarele olulised sündmused olid siin kirjas, nii et ajalugu säilib. Mulle igatahes meeldis.
July 9, 2021
3,5/5
Oli hea lugemine, aga minu jaoks jäi see miski puudu. Ma usun, et saarlasele on see huvitavam lugemine. Võibolla ma mandrikana tõesti ei mõistagi kõike. Ja kuidagi on Saaremaal käies minust mööda läinud need kõik popid üritused ja kohvikud. Kahjuks ei saa raamatust täpselt aru, kas need kohad on jätkuvalt popid või külastamist väärt. Pigem on see raamat kui ajalooline jäädvustus Kuressaarest ja autori eluolust seal.
Oli hea lugemine, aga minu jaoks jäi see miski puudu. Ma usun, et saarlasele on see huvitavam lugemine. Võibolla ma mandrikana tõesti ei mõistagi kõike. Ja kuidagi on Saaremaal käies minust mööda läinud need kõik popid üritused ja kohvikud. Kahjuks ei saa raamatust täpselt aru, kas need kohad on jätkuvalt popid või külastamist väärt. Pigem on see raamat kui ajalooline jäädvustus Kuressaarest ja autori eluolust seal.
June 7, 2023
GO Spas pikutades ja raamatut lugedes oli üsna kummaline mõelda, et siin oli varem autori lapsepõlve mängumaa ja mingitest spaadest polnud haisugi. Raamatus on üsna palju autorist endast, aga ka Kuressaare kogukonna viimastest arengutest, mis mind enim huvitas.
May 26, 2025
Mele Pesti kirjutab hästi. Kui sellele toredale ja korralikule raamatule midagi ette heita, siis ehk seda, et ta on tore ja korralik, päris lemmikuks saab minul vist teatud kiiksuga lugu. Samas, siin on neid kiikse küll, kõik on sellised pisemat sorti, sordiini all.
Ajalookihte on siin mitmeid. Esimene põlvkond ehk autori ema-isa: alt laiad püksid, kuulamisdiskod ja ilukirjandusse valatud hipilikud matkad, kus eostati Eesti kirjanduslukku läinud teoseid, muuhulgas sündis üheksa kuud hiljem ka raamatu autor. Siis kulgeb ta looga veel põlvkond tagasi. Idee on armas: läbi isiklike sidemete näidata Kuressaare ajalugu. Seal, kus on nüüd GO Spa, sõid alles hiljuti lehmad. Ja vanaema kartulimaa pale laiendati surnuaed, nii et memm puhkab nüüd enda haritud mulla sees. Vahele viskab kalakombinaadi haisu ja mõned lood lastest, kes vanematele kalu hankisid. Aga Abaja tänav on ehitatud veelt ära võetud maale, justkui Veneetsia, kus kevadeti kohati vaid kalamehekummikutes liikuda saab. Papa poogib seal tänaval oma aiakeses puid ja kasvatab küülikuid, kui aga vastaskrundile uue aja märgina spaad hakatakse ehitama, ütleb kuldsed sõnad: ”Mis seda merd ikka vahtida!”
Ja sealsamas linna keskel on 14. sajandist säilinud loss, ning on laste lindgrenlikud detektiivimängud. ”Tuulte roosis” ehk paneelmajade hoovis toimub aga vaibakloppimispuude akrobaatika. Ja ühes salakohas väikese silla all asub tunnel, kuhu upakil sisse ronida, tekk kaasa vedada ja siis otse autotee all aega veeta... Lapsed kasvavad suuremaks, saavad tööle minna. Näiteks leivakombinaadi küpsisetsehhi munakoksijaks. Siis lossiparki esimestele saabunud Rootsi turistidele limonaadi ja suveniire müüma.... Saabuvad uued ajad. Jeestikeelne Karl Vaino jõuab küll revolutsionäär Viktor Kingissepa kuju avada, aga see kuju viiakse hetk hiljem peitu, tüdrukud aga õpivad samal ajal koos klassiõe emaga ”Lambadat” tantsima ja smugeldavad diskole välismaa jopesid, mida moekalt põrandale visata...
Niisugused pisikesed ajastulood. Korralikud kirjeldused, nostalgilised äratundmised, tänuväärsed haridushetked. Minu jaoks on kõige huvitavam noore ajakirjaniku aeg ehk 2000ndate algus Eesti Ekspressis, kuigi osa sellest tegevusest toimub Kuressaarest kaugemal. Mele jõuab elada Tartus, Tallinnas ja mitmel pool mujal ilmas, peamiselt Lõuna-Ameerikas. Ning siis algab uus ring Kuressaares, päris huvitavad kinnisvara- ja identiteediotsingud, juba noore perena. Julge ja teadlik enese paika seadmine, ma ütleksin: siin on tunda põlisrahva esindaja julgus (nagu ka faktis, et Mele üldse sellise raamatu kirjutamise ette võttis, kartmata väikelinna viltuvaatajaid). Väikelinnas elamise võlu ja valu tuleb siin lehekülgedel hästi välja, doktorikraadiga kultuuriuurija hõrgul moel. Näiteks: ”Mida väiksemas kohas elad, seda tolerantsem sa kaasinimeste suhtes pead olema, sest valikut pole.” Või: ”Loodusrajad ja ostukeskused on inimeste peas-hinges sarnased, kui üks ära võtta, tuleb teine asemele.” Või küsimus: ”Kas kogukonna teeb elujõuliseks avatus või suletus?”
Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile saaremaalastele, aga ka kõigile eestlastele, kes soovivad saada meenutuspilte lähiajaloost ja peeglit (väikelinna)eestlase mõistmiseks.
Ajalookihte on siin mitmeid. Esimene põlvkond ehk autori ema-isa: alt laiad püksid, kuulamisdiskod ja ilukirjandusse valatud hipilikud matkad, kus eostati Eesti kirjanduslukku läinud teoseid, muuhulgas sündis üheksa kuud hiljem ka raamatu autor. Siis kulgeb ta looga veel põlvkond tagasi. Idee on armas: läbi isiklike sidemete näidata Kuressaare ajalugu. Seal, kus on nüüd GO Spa, sõid alles hiljuti lehmad. Ja vanaema kartulimaa pale laiendati surnuaed, nii et memm puhkab nüüd enda haritud mulla sees. Vahele viskab kalakombinaadi haisu ja mõned lood lastest, kes vanematele kalu hankisid. Aga Abaja tänav on ehitatud veelt ära võetud maale, justkui Veneetsia, kus kevadeti kohati vaid kalamehekummikutes liikuda saab. Papa poogib seal tänaval oma aiakeses puid ja kasvatab küülikuid, kui aga vastaskrundile uue aja märgina spaad hakatakse ehitama, ütleb kuldsed sõnad: ”Mis seda merd ikka vahtida!”
Ja sealsamas linna keskel on 14. sajandist säilinud loss, ning on laste lindgrenlikud detektiivimängud. ”Tuulte roosis” ehk paneelmajade hoovis toimub aga vaibakloppimispuude akrobaatika. Ja ühes salakohas väikese silla all asub tunnel, kuhu upakil sisse ronida, tekk kaasa vedada ja siis otse autotee all aega veeta... Lapsed kasvavad suuremaks, saavad tööle minna. Näiteks leivakombinaadi küpsisetsehhi munakoksijaks. Siis lossiparki esimestele saabunud Rootsi turistidele limonaadi ja suveniire müüma.... Saabuvad uued ajad. Jeestikeelne Karl Vaino jõuab küll revolutsionäär Viktor Kingissepa kuju avada, aga see kuju viiakse hetk hiljem peitu, tüdrukud aga õpivad samal ajal koos klassiõe emaga ”Lambadat” tantsima ja smugeldavad diskole välismaa jopesid, mida moekalt põrandale visata...
Niisugused pisikesed ajastulood. Korralikud kirjeldused, nostalgilised äratundmised, tänuväärsed haridushetked. Minu jaoks on kõige huvitavam noore ajakirjaniku aeg ehk 2000ndate algus Eesti Ekspressis, kuigi osa sellest tegevusest toimub Kuressaarest kaugemal. Mele jõuab elada Tartus, Tallinnas ja mitmel pool mujal ilmas, peamiselt Lõuna-Ameerikas. Ning siis algab uus ring Kuressaares, päris huvitavad kinnisvara- ja identiteediotsingud, juba noore perena. Julge ja teadlik enese paika seadmine, ma ütleksin: siin on tunda põlisrahva esindaja julgus (nagu ka faktis, et Mele üldse sellise raamatu kirjutamise ette võttis, kartmata väikelinna viltuvaatajaid). Väikelinnas elamise võlu ja valu tuleb siin lehekülgedel hästi välja, doktorikraadiga kultuuriuurija hõrgul moel. Näiteks: ”Mida väiksemas kohas elad, seda tolerantsem sa kaasinimeste suhtes pead olema, sest valikut pole.” Või: ”Loodusrajad ja ostukeskused on inimeste peas-hinges sarnased, kui üks ära võtta, tuleb teine asemele.” Või küsimus: ”Kas kogukonna teeb elujõuliseks avatus või suletus?”
Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile saaremaalastele, aga ka kõigile eestlastele, kes soovivad saada meenutuspilte lähiajaloost ja peeglit (väikelinna)eestlase mõistmiseks.
September 30, 2021
Mulle meeldis see raamat peamiselt äratundmisrõõmu tõttu ja tänu sellele, et autor näeb Kuressaaret suhteliselt sarnase pilguga nagu mina. Sadhu Jam, Kure kohvik… Urve Kirsi kõrval joogat olen ka proovinud. Üldse olin üllatunud, kui palju mul seda äratundmisrõõmu veel oli, arvestades, et tegin peale keskkooli lõppu 9 aastat tagasi isegi kiirelt Kuressaarest minekut. Aga tundub, et Kuressaare ongi selline tulemise ja minemise koht kuhu saab alati tagasi tulla. Paljud kõige lahedamad asjad Saaremaal ongi ainult ühe või mõne hooaja teemad, seega lahe, et väike valik neist nüüd siin raamatus jäädvustatud sai. Tänu sellele on alati lahe Saaremaal käia, sest kunagi ei tea, mis täpselt ees ootab.
Tahaks teada, kas see raamat on ka kellegile, kellel otsest seost Saaremaaga pole, huvitav? Minu esimene pakkumine oleks, et pigem mitte?
Tahaks teada, kas see raamat on ka kellegile, kellel otsest seost Saaremaaga pole, huvitav? Minu esimene pakkumine oleks, et pigem mitte?
Displaying 1 - 16 of 16 reviews