Vaimu paik

Ööülikooli Raamatukogu #1

by Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu, Tõnis Tootsen (Toimetaja)

"Jaan Kaplinski sügav ja sume mõttemaailm ei mahu ühegi raamatu kaante vahele. Võibolla kõige avaram uks sellesse maailmasse on tema Ööülikooli loengute põhjal loodud teos „Vaimu paik“.

„Vaimu paigas“ jalutab Kaplinski läbi nii maise kui taevase, nii filosoofia kui argimaailma. Iseloomuliku kergusega harutab ta olulisi vaimseid sõlmi nii tänapäeva kui igaviku palge ees, kõneledes korraga nii erudeeritud filosoofi kui lihtsa talupojana.

Raamatu teeb eriliseks Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus "Kahekõne üle jõe", mis on valminud spetsiaalselt sellesse raamatusse. Kahe klassiku soe ja isiklik, üksteise vaimuilma ja hetkeolu vaatlev tekst.

"Kui vaadata tänapäeva maailma, siis tuleb küll tunne, et me võiksime kõrvale panna kõik need taotlused saada millekski enamaks, üliinimesteks või pühakuteks. Küll oleks hea, kui suudaksime olla vähemalt inimesed - selle sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses: suhtuda üksteisesse inimlikult, mitte teha sigadusi."

Jaan Kaplinski

„Jaani looming, tema mõtted on mind alati kuidagi erilisel viisil inspireerinud, pannud edasi mõtlema, vastu vaidlema, unistama, kirjutama, lootma…“

Tõnu Õnnepalu"

Genres: Nonfiction

184 pages, Paperback

Published May 1, 2021

Reviews

[Elisa-Johanna Liiv · Rating 5 out of 5]

Kuna ma neid loenguid kuulanud ei ole, siis oli raamat eriline komm!

Mõtlemise-mitlemise võtsin kasutusele.

[Anna Marie Paabumets · Rating 4 out of 5]

Mul on natuke kurb tunnistada, aga nagu see tihti kipub olema, tõuseb pärast kunstniku või kirjaniku surma teatud ajaperioodiks tema loomingu tarbimine. Nii juhtus ka selle raamatuga. Ema otsustas 10. augustil, kohe pärast Kaplinski lahkumist, soetada selle teose ning nii see minu huviorbiiti jõudiski. Aga tore, et jõudis.

J. Kaplinski puhul on kahtlemata tegemist intelligentse, paljulugenud inimesega, kelle mõtisklusi on lihtsalt puhas nauding lugeda. See raamat on kui jalutuskäik, mille vältel on võimalik teha pause, istuda kuhugi pingile ja mõtiskleda kogetu üle, et seejärel jätkata. Rahulik kulgemine, mida iseloomustab lugejat edasi kandev sujuv sõnade voog. Eks igaüks teab juba ise, mida nendest ridadest kaasa võtta, mida jätta, või mille juurde veel hiljem tagasi tulla.

[Morten Made · Rating 5 out of 5]

Tõsiselt põnev lugemine, paljuski ka seepärast, et pole loenguid eelnevalt kuulbud. Õnnapalu ja Kaplinski meilivahetus raamatu sissejuhatuseks oli väga mõnus ja vahetu lugemine. Soovitan soojalt!

"... tunnen, et inimene on bioloogiliselt täiesti ebaõnnestunud liik, kui karmilt öelda. Kogu aeg heitleb ta sellega, et on ebaõnnestunud, et on tegelikult, noh... patune, nagu seda seisundit religioonis nimetatakse. Ja et elu ja inimeseks olemist üldse taluda, selleks on tal vaja minisugust tuge – armastust, erootiline armastus selle toe mingiks ajaks ka annab."

[Kirke · Rating 5 out of 5]

Minu esimene Kaplinski! Ja kindlasti mitte viimane. Äärmiselt mõnusalt kirjutatud ja mõtlemapanev teemade kogum. Imestasin lugemise vältel kui paljud teemad, millest Kaplinski kõneleb, on tuttavad usuteaduskonna loengutest, mis omakorda paneb mind veel enam hindama seda haridust, mida hetkel omandan. Lisaks puges eriti hinge "Minu Tartu" peatükk. Põlise tartlasena vaatan kohti, millest pea iga päev möödun, hoopis teise pilguga nüüd..

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Mäletan selgelt, kuidas venna ja emaga suvilas kõik oma voodites lamasime. Väljas oli augusti soe ja sume suveöö. Ümber suvila siristasid ilmselt sajad ritsikad. Kella kümnesed uudised olid just lõppenud ning järsku sosistas natuke sahisevast ja kahisevast vanast mustast Philipsi raadiost üks meeshääl vilede saatel maagilise sõna - ÖÖÜLIKOOL.

Me olime vennaga neist saadetest tõesti vaimustuses. Targad mehed ja naised tulid ja jagasid meiega (me olime vast nii 14-15-aastased poisikesed) maailma saladusi ja tõdesid. Eks võlusõnaks oli muidugi too "ülikool", mille päevase versiooni peale sai juba tollal vaikselt mõeldud. Ülikool pidi ju sellistest tarkadest inimestest ja mõtetest lausa kubisema. Öistest lektoritest olid aga meie lemmikud kahtlemata Fred Jüssi ja Evald Saag.

Nüüdseks on "Ööülikoolist" saanud juba midagi rohkemat iganädalasest saatest Vikerraadios. See on üks meie rahva tarkuse varasalvedest (nagu näiteks ka Ilmamaa välja antud "Eesti mõtteloo" raamatusari). Tark teab, et sellise väärtusega varandust tuleb mitmes erinevas paigas ja versioonis säilitada. Nõnda on hakanud jõudma öösel peetud loengud ka raamatukaante vahele.

Esimeseks kogumikuks on "Vaimu paik", kuhu on kokku kogutud Jaan Kaplinski mõtted meie loodusest, keelest, minevikust ja tulevikust. Samuti sobib suurepäraselt kõrvale lugeda ka eelmisel aastal ilmunud kogumikku "Looduses ja loodusega", kus käivad käsikäes väikesed rõõmud, mida pakub kodupaiga aed ja mets, ning muremõtted, mida toovad esile meie looduses toimuvad muutused.

Jaan Kaplinski juubeliaastal saab teha igaüks meist väga lihtsalt suurele luuletajale ja mõtlejale toreda kingituse, mis kindlasti talle rõõmu valmistab. Esiteks lugege läbi mõni tema luulekogu, ülalmainitud kogumik või midagi kolmandat. Mõelge kaasa, vaielge vastu, saage elamus ja pistke tarkuseteri tasku, mida teistele (põlvedele) edasi jagada. Teiseks meisterdage üks pesakast ja pange see oma koduaeda või -parki üles. Ehk leiab mõni piirpääsukene seal omale uue kodu.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Janne · Rating 4 out of 5]

Ma isegi ei tea, kuidas seda raamatut hinnata. Ühest küljest see natuke meeldis mulle ja teisest küljest natuke ei meeldinud. Aga kuna see ei ole fiction, siis ei saa ma seda ka selle järgi hinnata. Mu meelest on neid n-ö päris elust ja päris asjadest rääkivaid raamatuid kuidagi eriti raske hinnata. Võib-olla ma sellepärast eelistangi ilukirjandust lugeda.

Ma ei ole kunagi Ööülikooli kuulanud ja seega ma ei ole asjaga kursis, aga võib-olla ongi sedasi parem seda raamatut lugeda. Või jääb sedasi hoopis midagi puudu? Samas oli Jaan Kaplinski mõtisklusi siiski mõnus lugeda ja mulle ka väga meeldisid need pildid selles raamatus.

Ma võin täie veendumusega kinnitada, et ma ei oleks ilma #12challenge soovituseta selle raamatu juurde jõudnud.

Kas ma nüüd aga kavatsen ka soetada sarja teise raamatu, milles jutustab Fred Jüssi? Jah, kavatsen küll. Sest vahepeal on vaja lugeda ka raamatuid, millega saab teistmoodi kaasa arutleda ja mõtiskleda.

Mu lemmikosa sellest raamatust oli kindlasti raamatu alguses olnud kirjavahetus Tõnu Õnnepaluga.

Selles olen ma ka veendunud, et ma kavatsen seda raamatut uuesti lugeda. Ühel teisel päeval. Ja siis rohkem nautida. Praegu püüdsin seda lugeda nagu ilukirjandust ja sedasi see ei sobi. Ilmselt pole ta ka selliseks lugemiseks mõeldud.

[Andreas Eerik · Rating 5 out of 5]

"Tähendab, inimlikkus on inimese inimlik suhe teise inimesega – ma pean teist samuti inimeseks"

Ma olen kunagi keelesemiootikas ptk "Eesti keel ja meel" lugenud, see oli u 2 a tagasi: tol hetkel ei olnud mul kaplinskilikku ökoängi, nüüd on see tekkinud. Siiski, teos süstis ka optimismi, nii mind kui ka teisi eestlasi kisub aeg-ajalt metsa poole.

[Tõnis · Rating 3 out of 5]

Kaplinski oli mu 20ndate eluaastate iidol, keda ma polnud nüüd juba ammu lugenud. Enamusi selles raamatus sisalduvaid Ööülikooli loenguid olin siiski varem kuulnud. Ütleksin, et praeguses eluetapis on Kaplinskit natuke igav lugeda. Ta on endiselt erudeeritud (ma pole talle selles osas küll vahepeal sugugi lähemale saanud), aga kole tõsimeelne. Mulle meeldib kui intellekt on vürtsitatud ebatõsiduse, mängu, iroonia, eituse, ambivalentsi, eneseirooniaga. Vana Kaplinskit lugedes on tunne, et ta on iseenda andunud austaja, kes paigaldab viimaste raamatutega veel puuduvaid ehisliiste suure Eesti luuletaja ja mõtleja Jaan Kaplinski katedraalile. Mu jaoks on see tüütu. Ta võis küll eputada oma poola ja juudi esivanematega (tema enesemüüdi vundament, millest korduvalt rääkis), aga kultuuripõldu kündis ta siiski sirgeid vagusid, nagu üks korralik eesti tööhobune.

PS. Rida Kaplinski luuletusi ja mõned põhihoiakud on mulle siiski väga olulised, võiks öelda, minu isiksuslikku koodi sisse kirjutatud.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

arvasin, et ju ma olen neid Kaplinski Ööülikooli loenguid kõiki omal ajal kuulanud, aga siin oli küll sellist kraami hulgas, mis üldse tuttav ette ei tulnud. igasuguseid minu jaoks täitsa värskeid mõttekäike religiooni kohta näiteks. ja siis muidugi kõik need tuttavad asjad, kuigi seda nugade-kahvlite ja kopsude-maksade juttu olen nüüdseks küll juba nii palju kuulnud, et võinuks siin ka olemata olla. samas keegi ei keelanudki mul seda osa vahele jätta.

see alguse kirjavahetus Õnnepaluga meeldis ka, kena mitteformaalne, kaks normaalset inimest vestlevad nagu päriselt.

oleks juurde palunud veel ainult, et kuskil võiks kirjas olla, millal iga neist loengutest salvestatud on. siin ühest oli nt aru saada, et üsna värskelt 9/11 järel. aga teiste puhul ka mulle tundus, et oleks kasu, kui teaks, mis üldisesse maailmakonteksti see kõik sobituma pidi.

[Andrei · Rating 4 out of 5]

Kaunilt küljendatud, mõnus lugemine ühelt Ööülikooli püsilektorilt, laiahaardeliselt mõtlejalt Jaan Kaplinskilt. "Mul pole kodumaad, on kodu maal" on vaid üks paljudest toredatest mõtetest, mis tee kaante vahele leidnud. Loengud teemadel keelest religioonini ja sõjast armastuseni on huvitavad ega ole olenemata oma algsetest toimumisaegadest kõnekust kaotanud, üksnes Tartut puudutav peatükk langeb komplektist välja. Sümpaatne, et teksti toimetamisel on säilinud kõnekeelsus, mis Kaplinskile endale kahtlemata meeltmööda peaks olema. Üsna ideaalne raamat, millega suvel võrkkiike kerra keerata, et vaim vabaks ja mõte lendama lasta. 4.5/5

[Brita · Rating 5 out of 5]

Kaplinski "Vaimu paigas" on lihtsasti jälgitavad mõttekäigud, mis avardavad maailmapilti ja panevad pikemalt järele mõtlema. Ikka leidsin end olukorras, kus mõne huvitava mõtteavalduse peale raamatu käest panin ning arutlesin iseendaga, kuidas ma teemaga samastun või siis vastandun. Raamat on üsna aeglase tempoga ja mõjub sama rahustavalt nagu jalutuskäik veel maharaiumata metsas.

[Simona Väär · Rating 4 out of 5]

Lugesin seda, sest olen vähe lugenud eesti kirjanikke ning kui tegime kevadel eesti keeles esseesid just valitud eesti kirjanikust, tekkis huvi. Kirjutasin küll Tõnu Õnnepalust, aga antud teos on Jaan Kaplinski (1941-2021) oma, kellega ta oli kirjavahetaja ja mõttekaaslane. Antud raamat on tehtud tema Ööülikooli loengute põhjal. Valisin jällegi selle teose kõrge ratingu põhjal, nagu mulle kohane :) Mulle väga meeldis tema stiil: ta kirjutab mingist teemast (argimaailm, filosoofia, taevane jne) oma kohati sügavaid, aga samas lihtsaid mõtteid. Lugesin välja ka mõndasid ühiskondlikke probleeme/murekohti. Vahel aga tundus veidi, et mul puudusid mingid eelnevad ajaloolised teadmised, et alati täielikult sõnumit mõista. Lemmikosa raamatust oli alguses olev mõnekümneleheline Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus "Kahekõne üle jõe", mis on valminud spetsiaalselt sellesse raamatusse. Kusjuures on ilmunud ka eraldi raamat “Kirjad”, mis koosnebki nende kirjavahetusest 2020. aasta detsembrist kuni peaaegu, et Jaani lahkumiseni (järgmise aasta august).

Lemmikkohad kirjavahetusest:

“Tere Jaan!

Olen neil päevil ikka mõelnud Su toale vaatega Emajõele. Olen isegi vahel niisugusest unistanud. Kas Sinul on see ühe ammuse unistuse teokstegemine? See võimalus tõmbuda sinna väiksesse-vaiksesse tuppa ja lihtsalt vaadata jõele, ilma mingi kohustuseta (loodan, et mu küsimustele vastamisest ei saa tüütut kohustust)? Mõtlen sellelegi, millele Sa võid mõelda seal oma toas sügisesele jõele vaadates. Kas on asju, millele mõtled nii, et seda tahaks veel kindlasti näha või kuulda või kogeda? Või oled eluga teinud rahu? On see üldse võimalik? Siin on nüüd küsimusi järjest, aga Sa saad muidugi valida, millele soovid vastata ja millele ei.”

“Mis Sa arvad, kas andestuski pole lihtsalt unustamine?

Värskeid sügiselõhnu Sinugi tuppa, kui akna jõe kohale lahti teed!”

26. okt

“Tere Tõnu,

Nüüd siis jõudsin vastamiseni. Ehk enne kaheksakümnendat sünnipäeva saan ühele poole. Kui muidugi nii kaugele jõuan. Aga üsna tõenäoliselt ikka. Narr oleks ka raasuke enne seda ümmargust numbrit otsad anda. Ei see kirjutamine-vastamine ole tüütu kohustus midagi, häda vaid; et olen nii aeglane. Söömine võtab vahel poolteist tundi, magan vaata et üle kümne tunni ja liigun veidi hädiselt, mis ka aega võtab. Kõige tüütum on, et ei saa selgelt rääkida, kodus pean sageli kirjutama ka Tiiale. Aga surra enne juubelit oleks lihtsalt midagi, mis minus istuva eesti korralikkusega kokku ei sobi. Nagu ei sobi üles keerdunud vaibanurk või riiulis valepidi seisev raamat…”

“Ma ei saa vist öelda, et olen eluga rahul, aga vastupidist - et ei ole - ka öelda ei saa. Ma tunnen-tajun tihti pessoalikult, et Mind pole nagu olemas, olen ikka enam endast, oma minast eemal. Ja sellega olen küll rahul, kuigi tahaks veel kaugemale-eemamale minna. Mis teeb teistega suhtlemise vahel keeruliseks, sest nemad võtavad mind ikka nagu seda, kes ma nagu olen, peaksin olema. Aga päriselt ei ole. Olen oma rollist väljas.
See on ilmselt ka selle piirpääsukese-tundega seotud. Jah, oma pesapaik on siin, aga päris kodu on kaugel ja kõrgel. Pojad said üles kasvatatud, eks siis lendasin ja uitasin igal pool. Lennukis lennata mulle muidugi ei meeldi, üldse eriti ei meeldi sõita, tahan olla kohal, vaadata, harjuda, kohaneda. Võibolla on see lihtsalt sellest, et pole piirpääsuke, vaid mingi muu lind, kes lihtsalt pole oma kodumaad, kodu leidnud ja niimoodi on seda eluaeg otsinud. Igal pool, kuhu olen sattunud, olen mõelnud, et kas siin võiksin elada. Neid kohti on küll väga vähe, kus võiks. Portugalis ilmselt, ehk ka kuskil Itaalias voi Lõuna-Prantsusmaal.
Tartu... Tartu on suur osa minu elulugu ja perekonnalugu.”


Head/huvitavad lõigud raamatust (päris paljuuu hehe):

TIMO MARAN: Mind on alati hämmastanud, et üks sõna, tema tähenduse piirid võivad läbi aastakümnete ja -sadade paigal seista. Ometi ümbritsev maailm muutub. Kuidas on sõna akki maailmast kõrgemal ja seisab paigal, samal ajal kui maailm on dünaamiline? Eriti kui looduse voi loodus-rahvaste poole vaadata: mets ei ole suvel seesama, mis mets talvel, ja valgus ei ole päeval sama, mis valgus öösel - näiteks kuuvalgus. Maailm muutub, aga sõnad seisavad paigal.

Võin öelda, et olen elus väga paljude kirgede ja harrastuste sisse sattunud ja nad väga elavalt, võiks öelda, läbi põdenud. Olen läbi põdenud religioosse, müstilise kalduvuse, aga ka väga ränga, peaaegu enesetapuni viiva armunud oleku. Ja sellele kôigele tagasi mõeldes tunnen ma, et inimene on bioloogiliselt täiesti ebaônnestunud liik, kui karmilt öelda. Kogu aeg heitleb ta sellega, et on ebaõnnestunud, et on tegelikult, noh... patune, nagu seda seisundit religioonis nimetatakse. Ja et elu ja inimeseks olemist üldse taluda, selleks on tal vaja mingisugust tuge - armastus, erootiline armastus selle toe mingiks ajaks ka annab. Julgen öelda, et sügavalt armunud inimene ei karda näiteks surma, selle kohta leiab ka kirjandusest näiteid Aga niisamuti on valmis surema sugavalt usklik inimene, nii kristlikud kui igasugused muud märtrid.

Eks ma isegi olen elus palju rumalusi teinud ja võib-olla üks neist on olnud ka see, et ma ei ole võtnud ennast sellena, kes ma olen - ei ole otsinud leppimist iseendaga sellisena, nagu ma olen. Buddhismis on väga-väga oluline tarkus see, et ainult inimesest läheb tee edasi: kui oled loom või põrguelanik või kasvõi jumal, siis sa ei pääse - jääd sellesse rattasse ringlema. Ainult inimesena pääsed sa edasi.
Tähendab, kõigepealt on vaja olla inimene ja alles siis võid hakata vaatama, kas sellest on teed edasi.
Võib-olla see ongi filosoofia põhiküsimus. Kui mulle tehti ülikooli ajal selgeks, et filosoofia põhiküsimus on see, kas primaarne on mateeria või vaim, siis ma arvan, et põhiküsimus on ikka see, kui palju me peame uskuma. Mis on see usu miinimum? Ja kui on sellest rohkem, siis mis see ülejäänud, lisausk siis annab? Kas on ka mingisugune ohtlik hulk usku?

Mann on üks neist, kes püüab sõjale leida ideoloogilist põhjendust. Sama malli järgivad sõdivates riikides paljud filosoofikalduvusega intellektuaalid - Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal; ka Venemaal toimus midagi väga analoogset. Lähtudes mingil määral Nietzsche ideedest, leiab Mann, et Euroopas võitlevad omavahel kultuur ja tsivilisatsioon. Tsivilisatsiooni kese on Prantsusmaal - see on tugevasti aristokraatlik, seltskondlik, aga ka pinnapealne: paneb nii palju rõhku kommetele, peenusele ja muule sellisele. Aga kultuur - see on põhiliselt Saksamaa. Kultuur on sisemisem, sügavam. Ja Manni meelest on need vastandid.

Tulles tagasi Fermi paradoksi juurde: miks meil ikkagi kellegagi kontakti ei ole? Aga üks võimalus on see, et kui intelligents peab just nimelt evolutsioonis tekkima, siis ongi ta selline kaksipidine: teda võib kasutada nii teiste alistamiseks ja hävitamiseks kui ka koostöö tegemiseks. Aga kui see hävitusvõimsus läheb väga suureks, peab varem või hiljem juhtuma, et see tsivilisatsioon hävitab enda. Ja see on üks väga võimalik vastus Fermi küsimusele „Kus nad siis ikkagi on?" - nad on ennast õhku lasknud. Muidugi on ka palju muid võimalusi ennast hävitada kui termotuumalaengud. Nagu teame, võime ka maailma kliima tasakaalust võlja viia. Kõige hullem variant on see, et Maa peal saabub umbes selline olukord nagu Veenusel mille kohta öeldakse, et seal on kasvuhooneefekt läinud ühe võimaliku lõpuni.

Meie loomulik el oleks praegusega võrreldes vaesem. Ma ei tahaks öelda, et inimene on loodud vaesuses elama, aga me oleme kujunenud külma ja nalga kannatama, vähemalt mingil määral - see oleks meie loomulik olek. Aga selle juurde ei taha ju keegi tagasi minna, sest kogu aeg oleme tahtnud vaesust, kúlma ja nälga just vältida. Nii et siin on üks suur paradoks.

Alguses ei olnud Tartus elektritki. See oli jällegi huvitav aeg, mis mulle meeldis. No öhtul mingisugune valgus oli, kas tattnina või piirituselamp - küünlaid oli tookord raske saada. Aga ega mingit tööd need igavad täiskasvanud teha ei saanud ja siis jällegi istuti ja räägiti, nii nagu vanad eestlased pidasid videvikku. See oli ilus aeg - selles oli midagi turvalist ja natuke salapärast. Aga see ilus aeg lõppes ühel õhtupoolikul, kui laelamp äkitselt põlema läks. Siis muutus elu asjalikuks ja murelikuks: kõik jooksid oma töid ja toimetusi tegema. Ja minu jaoks algas siis üks hall üksildane aeg - üksik, isata laps keset linna, kus tal oli raske kohaneda.

Kuigi meil olid asjad pakitud: kohvrid seisid voodi kõrval, kõik oli olemas. Aga ära ei viidud. Jälle, laps on laps - ma ei öelnud seda küll suurtele, aga mina tegelikult tahtsin, et meid oleks ära viidud. Mul oli tunne, et seal Siberis peaks olema väga huvitav, et seal on nii paks lumi ja... Mul tekkis mingi kujutelm väiksest majakesest, mille katusel on tohutud lumehanged. See unistus õnneks täide ei läinud.
Ma vist rääkisin liiga palju inimestest ja oma esivanematest, aga see on minu Tartu. Tartu ongi ennekõike inimesed. Võtad inimesed ära, mis siis jääb? See ei ole enam Tartu.

Minu meelest ei saa loodust korda teha - looduses endas on kord, aga see kord on väga keeruline. Me peame sellest aru saama, seda märkama. Aga esimesel pilgul näeme lihtsalt võsa ja padrikut, mis tuleb ära hävitada, et selle asemele saaks korralik muru või niisugune istutatud mets, kus puud on sirges reas.

Vahel mõtlen vihaga, et Eesti Autovabarik, Эстонская Автомобильная Республика, Estonian Automobile Republic - et tont võtaks, kas Eesti riik ei ole äkki kujundatud selliseks, nagu ta on, just autotootjate huvides? Et testi ilma autota enam nagu... Oleks ma 30-aastane, aga ma olen 73-aastane - ei jaksa enam käia ja rattaga sõita neid vahemaid, et kasvõi poodi minna. Ja olemegi sunnitud elama niisuguses autovabariigis. Õudne hakkab.

VALDUR: Mulle meenub, et kui ma ülikooli astusin, pidid kõik tudengikandidaadid vestlusel rääkima, miks nad tahavad loodusteadust õppida. Ja ma mäletan, kui need õnnelikud tudengid, kes olid viimaks ülikooli vastu võetud, koguti kokku suurde ringauditooriumisse, kus neile peeti avaloeng. Lektor ütles meile varjatud irooniaga: „Inimesed tulevad ülikooli ja nad isegi ei tea, mida nad on õppima tulnud. Üks inimene, kes tahtis geograafiks saada, ütles, et tema unistuseks on avastada uusi maid!" Ja mul on sellest kandidaadist, kes ilmselt ukse taha jäi, kogu aeg hirmus kahju olnud. Ta ütles lapsesuuga valja selle, mida tegelikult kõik tulidki ülikooli õppima - paljud neist pidid pettuma. Kui me saaks tagasi selle avastamata maailma, siis oleks kõik hästi.

[Trude T. · Rating 4 out of 5]

Tunnistan ausalt, et “Ööülikooli” loengusari on minust kuidagi kaarega osanud mööda minna, muidugi olen sellest siit-sealt kuulnud, aga sisult olen puhas leht. Ei teagi, kas see oli nüüd raamatu lugemisel plussiks või miinuseks, aga teost nautisin ma igal juhul. “Vaimu paik” on mõnusa vaikse kulgemisega ja pisut isegi melanhoolne, loed ja mõtiskled ja siis loed jälle jupikese. Jaan Kaplinski arutleb armastuse, usu, keele, sõdade, kosmose, looduse ja oma lapsepõlve üle. Eriti meeldisid mulle raamatu alguses olev Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetus ning raamatu lõpuosas olevad Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita mõttevahetused.

[Johann Liivak · Rating 5 out of 5]

Nii palju häid mõtteteri ja -käike. Teemasid seinast seina, aga miski pole pinnapealne. Ja mind ikka üllatab kui inimene oskab väga erinevaid näiteid elust tuua, nii luulest, psühholoogiast, filmidest ja kõigest muust. Tõesti hea lugemine.

[Geret · Rating 5 out of 5]

elu on minnalaskmine

[Viktoria · Rating 5 out of 5]

nii ilus ja kodune

[Maria Reinup · Rating 4 out of 5]

Varem mainitud erudeeritud filosoofi ja lihtsa talupoja jalutuskäik läbi taeva ja maise on just see, mis iseloomustab enim seda raamatut ka minu jaoks. Kuigi teos tundub oma formaadi tõttu natuke ebaühtlane, mõni peatükk on selgelt teravam kui teine ja Tartu oma tervikusse hästi sobituda ei taha, siis uhke on Õnnepalu ja Mikita arutelust autoriga moodustuv raam, milles Õnnepalu aitab meil sisse uidata ning kõvasti konkreetsem Mikita paneb ilusa punkti. Otseselt suurte maailmaasjade osas midagi uut siit ei leia, küll on see aga ideaalne lugemine palaval päeval järve ääres - korra end kasta ja siis lugemise juurde naasta, õhtuks oled justkui tekstiga ühel pool, kuid mõtlemist-mitlemist jätkub veel pikalt.

[Carmen Kirst · Rating 4 out of 5]

Esimene pool raamatust jäi minu jaoks veidi kaugeks ja keeruliseks (religioonijutud), teine pool oli suurepärane! Nii palju toredaid mõtteid ja mõttearendusi.

“Me võime ju maailma jagada kaheks, kolmeks või neljaks, aga kui jagame ta praegu kolmeks - keeleks, kultuuriks ja looduseks -, siis kultuuri koha pealt tundub, et Eestis on üks väga huvitav tendents: siin kipub kõik metsa minema. Mulle tundub, et see on meile selline positiivselt sümptomaatiline kultuurivorm. Keegi üritas isegi nimekiria luua, et kui vaadata suvelavastuste arvu inimese kohta, siis Eesti oleks kindlasti maailmas esimene.”

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Rahu, see on see, mis mul Kaplinski loominguga ikka seostub. Nii ka seekord. Tasane kulgemine, lapsepõlves, mälestustes, keeles, looduses, tänases päevas.
Raamatu algusotsa kirjavahetust Õnnepaluga oleks muidugi veel ja veel lugenud. Nagu ei olegi suurt midagi, aga samas siiski piisavalt palju. Väheks jäi, seda küll.
Ja ma mõtlesin kirjavahetuse kui sellise üle. Kui oluline see on. Annab mõlemale poolele. Suur rõõm, et mu elus on ikka ja alati olnud neid, kellega pikemalt mõtteid vahetada. Olgu iganädalaselt või kord kvartalis, olgu olmelistel või ebamaistel teemadel, aga need on nii rikastavad.

[Annikky · Rating 4 out of 5]

Ilus ja arukas raamat, kahjuks ka kurvalt aktuaalne.

[Rob · Rating 5 out of 5]

nii ilus! mõtted olid huvitavad, vahel küll konfliktsed, aga see ongi kõige parem. suunati valgusejoru paika, mis oli närtsimas ja närimas.

[Elisabet Allikas · Rating 5 out of 5]

Teemad millest ma otseselt huvitatud pole olnud ja ise ei mõtle, aga väga huvitav oli lugeda kõigest. Päris mitu head ideed jäid ka mõttesse peale lugemist.

[Pille]

Mõnus, nauditav lugemine. Mõtteid mida Hr Kaplinskiga jagan, oli omajagu, aga toon esile ühe, mis praegusel ajal puudutab mind ning mille osas tunnen, et see "miski" libiseb vaikselt käest:

" Midagi metsikut peab säilima, et meie maailm püsiks elatavana- isegi mitte elamisväärsena, vaid et elu saaks üldse jätkuda"

[Hava Kuks · Rating 5 out of 5]

Nõretab intelligentsist. Raamatut lugedes pidin endale pidevalt meelde tuletama, et imeinimesi pole olemas. Mulle meeldis lugeda Tartust, olnud Tartust - aitas näha oma praegust olemise paika teise nurga alt.

[Egle Küngas · Rating 4 out of 5]

Ma tahaks anda osadele selle raamatu lugudele mõeldes hindeks 3, osadele kindel 5, nii see 4 siis kokku tuli. Raamat oli minu jaoks huvitavuselt tagurpidi Gaussi kõver - alguses huvitav, siis vahepeal maru keeruline ja raske, kuna ei ma ei jaga nii palju religioonidest ja muust taolisest, siis oli jälle huvitav. Nii et ilmselt soovitaksin seda raamatut lugeda küll, aga nendest peatükkidest võiks julgemini üle hüpata, mis ei kõneta. Minu nopped:
* "Elu pole selline tekst, mida saab korrigeerida. Ja see, mida oled kirjutanud, on osa sellest elust."
* "Kodus ei pea kõik olema ideaalne, kodu on lihtsalt kodu, isegi kui sääl pole alati sooja vett, katus tahab parandamist ja veetorud kipuvad lekkima."
* "Ja vastupidi: võib olla kultuure, kus eriti hinnatakse mõtlemist ja vähem mõtete väljendamise oskust. Ma ise arvan, et soome-ugri rahvastel on mõtlemist rohkem hinnatud, selle väärtust mõistetud, suhtlemine on jäänud vähem tähtsaks. Selline inimene - ka praeguse aja eestlane, soomlane, ersalane või mokšalane - ei viibi pidevalt nii-öelda kommunikatiivses seisus, valmis otsekohe oma mõtet sõnastama, vaid sageli nimelt selles mõtlemises ja mõttes, mida tal on raske väljendada. Prantslase ja itaallase jaoks on selline olukord ehk natuke arusaamatu, sest nende kultuuris on inimene pidevas stand-by olekus, silmapilk valmis suhtlema."
* Vahva kirjeldus oli sellest, kuidas eesti keeles tähendab nt kopsud-maksad sisikonda, potid-pannid on kõik kööginõud, hundid-karud suured metskiskjad, jõed-järved on siseveekogud. Tore keel!
* "Kas kõigel peab olema selge piir? Minu meelest ei pea ega saagi olla. Asjad võivad erineda, ilma et neil oleks selget vahet." See mõttekäik meenutas psühholoogia loengut: kust algab hull? Tegemist on kontiinumiga ja päris sõrme peale panna ei saa, kus jookseb piir, et nüüd on nii või nüüd on naa.
* "Keel on kompromiss, et kirjeldada piiratud arvu märkidega lõputult muutlikku maailma.", "Nagu öeldud, keel on kompromiss maailma lõputa mitmekesisuse ja meie teadvuse piiratuse, meie vastuvõtuvõime vahel. Peame maailma lõputu mitmekesisuse kuidagiviisi suruma ühte koodi, millega meie kuplialune kompuuter saab opereerida."
* "On täitsa selge, et mees hindab naises intelligentsi, mõistust mõnevõrra vähem kui naine mehes."
* "Nagu inimkonna ajalugu näitab, on intelligentsi kogu aeg kasutatud nii konstruktiivselt kui destruktiivselt."
* "Ma tean, mida mina peaks tegema, aga sageli teen ikka hoopis muud... Nagu teame, vaim on valmis, aga liha on nõder - selline ilus ütlemine."
* "Räägitagu tänapäeval mis tahes, minu meelest on äri aluseks usaldus. Noh, teiselt poolt krediit, aga ladina keeles on need ju ühest ja samast tüvest tulenevad sõnad: credo - usun või usaldan."
* Huvitav-kurb kirjeldus sõja ajal pommivarjendites istumisest, kus lastel oli tegelikult mingil määral isegi huvitav: võeti aega ja tegeleti lastega, neid kuulati ja räägiti muinasjutte. Muul ajal oli muidu kogu aeg kiire.
* "...sügavast lapsepõlvest on ikkagi see kujutelm, et peab olema üks maja, üks aed, üks mets - kui see on, siis võib elada. Kui seda ei ole, siis ma ei kujuta ette, et saab elada."
* Lisaks polnud ma varem mõelnud, et Tartus Tiigi tänava piirkond on seepärast praegu korterelamuid täis ehitatud, kuna varasemad seal olnud hooned hävisid sõjas. Ning keset Tartu botaanikaaia mäge olevat olnud varjend.
* Mikita: "On selline kummaline paradoks, et paiga vaim kipub lahkuma nendest paikadest, mis on juba liiga korras, liiga kultuuristatud ja liiga vähe metsikud." , hiljem vastab Kaplinski, mida on öelnud Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk: "Oleme heinaniitmisega liiale läinud. Oleme oma ümbruse muutnud liiga lagedaks, liiga ühenäoliseks muruks - nagu oleks ideaaliks tükk maastikku, mis kujutab endast sisuliselt kasvavatest taimedest vaipa ja sarnaneb juba plastvaibaga, kunstmuruga." Keeles on vaja sarnast metsikust, isegi slängi.
* Pisipaigad (ja neile nime andmine - mikrotoponüümid)- nimed ja kohad, mis on seotud väikeste nõlvade, veesilmadele, jalgradade ja muu taolisega. Vrdl neljarealised maanteed ja suur anonüümsus. Paralleel ka Jan Gehli raamatuga, kus on oluline inimmõõtmetes linn. Jala käies paneme igale väiksele asjale ja kohale nime. Autoga seda ei tee. "Praegu me, jah, kihutame mööda ja lendame üle - ja tulemus on see, et saame palju, aga igast asjast eraldi saame vähem. See on omamoodi inflatsioon."
* Huvitaval kombel kirjutati ka mulle seni tundmatust matemaatilisest teooriast - perkolatsiooniteooriast. Millal tekib teatav piisav hulk ühendusi, et lokaalsetest algatustest kasvaks midagi suuremat? Mul tekkis paralleel nö murdepunktidega kliimateaduses.

Kokkuvõttes oli nähtavasti huvitavaid mõtteid küll. Kes on samuti religioonikaugemad, siis vahepealt jätta lihtsalt peatükk-paar vahele ning siis on essentsi kamaluga.

[Ragnar · Rating 3 out of 5]

"Vaimu paik" pakub lugemiseks Ööülikooli püsilektori Jaan Kaplinski aastatel 2000-2012 ette kantud loenguid. On isiklikku, on mõtterännakuid, on kirjeldusi, on hea lugeda nii läbimõeldud ning rahulikult voogavat mõtet.

"Usun, et on inimesi, kes on tunduvalt targemad kui paistavad. Nad mõistavad rohkem kui usume, aga mitmesugustel põhjustel ei suuda nad oma arusaamist mõteteks vormida ja sõnastada."

"Peame oma mõtlemist väljendama, oma mõtted keelde tõlkima, et nad teistele edasi anda – sellest tulenebki, et mõtlemine ise on midagi muud kui need mõtted, mida edasi anname, kirja paneme või raamatust loeme; mõtlemine on midagi muud kui valmismõte. Julgeksin öelda, et mõte on mõtlemise tõlge, projektsioon keelde, mis mõnigi kord annab mõtlemist-kujutamist edasi üsna puudulikult."

Eestlaste liigsest agarusest, üks kunagine ütelung, mida varemgi kuulnud olen, aga ka tänasesse sobitub kui valatult:

Kunagi öeldi, et eestlased täidavad saksa põhjalikkusega lolle nõukogude seadusi.

[Säde Noormets · Rating 5 out of 5]

"Inimene vajab mingisugust tundmatut - midagi, mida avastada."

Armastus esimesest leheküljest. Peale "Ulyssese" lugemist tundus raamatu stiil eriti kodune ja hubane: vahepeal tabasin end põhjuseta naeratamas. Tõi soojuse kehasse ja südamesse.

Tegu on kogumikuga Jaan Kaplinski loengutest erinevatel teemadel, näiteks keeleteadus, religioon, usk ja sõda. Raamatu ülesehitus on väga loomulik, alates Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusega, mis loob fooni, millele loengute üleskirjutused hakkavad kihte lisama.

Nautisin Kaplinski keelekasutust, mis toetus võrdlustele ja metafooridele, samas jäädes koduseks ja lihtsaks. Oli tunda tema haritlase tausta: näiteid tõi ta nii keeleteaduse, filosoofia, kirjanduse kui ka ökoloogia valdkonnast. Mitmetahulised teemad muutusid kergesti arusaadavaks. Ta oskab tekitada lugejas huvi.

Lihtsalt üks mõnus ja õdus raamat.

[Jevgenia Uusväli · Rating 5 out of 5]

Suur au ja privileeg on lugeda nii laia silmaringi ja sügava hingega kirjaniku mõtisklusi ja meenutusi.

Iga kord kui tegin raamatu lahti, oleksin nagu astunud suvehommiku värskusesse. Kõik argipäevamured jäid tagataustale ja korraks olin kuskil mujal, mõtlesin kaasa, lasin mõtetel settida.

Panen kirja ka mõned oma lemmiktsitaadid:

“Mina julgen üha vähem inimestele öelda, mida nad peaksid tegema. Ma tean, mida mina peaks tegema, aga sageli teen ikka hoopis muud…”

“Nähtavasti on väga inimlik see rahulolematus iseendaga ja mure enda ja looduse tuleviku pärast. “

“Inimkond elab iseenda varemetel. “

“Mõistus on jumalik säde inimeses. “

“Teaduse võlu ongi selles, et ta ei paku lõplikke tõdesid. …. Teadus on lahtine. “

[Lea Küünal · Rating 4 out of 5]

Jaan Kaplinski mõtisklused erinevatel teemadel: keelest ja meelest, usust ja armastusest, religioonist, intellektuaalidest Esimeses maailmasõjas, elu tekkimisest Maal ja Jaan Kaplinski suhetest Tartuga. Nauditavad olid ka kahekõned, mõtete veeretamised Tõnu Õnnepalu ja Valdur Mikitaga. Lugemise muljet võimendas lõplikkuse tunne, mis tekkis peale Jaan Kaplinski surma - nüüd on kõik, rohkem me enam uusi mõtteid Jaan Kaplinskilt ei saa, saame nautida vaid juba kirjapandut. Suur kummardus suurele vaimule.

[Kaarel Aadli · Rating 5 out of 5]

Nagu maailma kõige parem leivamagustoit. Retsept:

1. pudista meelepärane kogus leiba pannile, pruunista suhkruga.
2. aseta meelepärasesse klaaskausikesesse koos natukese moosi ja hapukoorega, vürtsita kaneeliga.
3. slay

*ila jooksmise hääl*

Mõtted on targad ja seepärast on juba tore, aga viis, millise hõrkusega Kaplinski neid edastab paneb mind lihtsalt perutama. Pruu-prruu!