What do you think?
Rate this book
Päikeseõde
760 pages, Hardcover
Published January 1, 2021
1 person is currently reading
7 people want to read
About the author
Lucinda Riley
151 books12.1k followersAKA: Lucinda Edmonds
Lucinda Riley was born in Northern Ireland, and after an early career as an actress in film, theatre and television, wrote her first book aged twenty-four. Her books have been translated into thirty-seven languages and sold thirty million copies worldwide. She is a No.1 Sunday Times and New York Times bestseller.
Lucinda’s The Seven Sisters series, which tells the story of adopted sisters and is inspired by the mythology of the famous star cluster, has become a global phenomenon. The series is a No.1 bestseller across the world with total sales of over fifteen million copies.
Lucinda and her family divided their time between the U.K. and a farmhouse in West Cork, Ireland, where she wrote her books.
Lucinda Riley was born in Northern Ireland, and after an early career as an actress in film, theatre and television, wrote her first book aged twenty-four. Her books have been translated into thirty-seven languages and sold thirty million copies worldwide. She is a No.1 Sunday Times and New York Times bestseller.
Lucinda’s The Seven Sisters series, which tells the story of adopted sisters and is inspired by the mythology of the famous star cluster, has become a global phenomenon. The series is a No.1 bestseller across the world with total sales of over fifteen million copies.
Lucinda and her family divided their time between the U.K. and a farmhouse in West Cork, Ireland, where she wrote her books.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
July 14, 2021
Kõige noorema õe, Elektra, lugu. Võinoh, eks saab näha, äkki on siiski olemas ka seitsmes õde, seni pole temast juttu olnud, ka õdedel endil on olnud segadust, et taevasõelas on seitse tähte, mis tähendab, et Merope on puudu. Aga saab näha.
Elektra, tumedanahaline modell, elab ennasthävitavat elu. Sex, modellitöö ja rock'n'roll, lisaks alkohol ja erinevad uimastid. Kool jäi pooleli, see ei takista aga mingil moel raha kokku ajamast ning elu mitmest otsast korraga põletamast. Kõlab mingis mõttes ehk vastuoluliselt: aga võrreldes eelmise õega (Tiggy), kelle naiivroheline ellusuhtumine mõjus tiba loosung-haigutamaajavalt, on Elektra lugu väga huvipakkuv. Isegi jättes Tiggy kõrvale, Elektra lugu on mu silmis esimese nelja raamatu/õega väga hästi rütmis. Isegi kui on peategelase eluviisid mulle just hullult ei meeldi, siis ta sisemaailm on huvitav, tegelikult ta tahakski olla hoopis keegi teine kui kuulus supermodell. Või see, kuidas ta oma sõltuvusega üritab hakkama saada.
Paradoksaalsel kombel oli seekord ajalooline osa algul natuke igavamgi kui olevik. Asi pole isegi selles, et see oleks olnud kuidagi väga teistmoodi või haigutamapanev - pigem oli "mure" selles, et autor kasutab raamatust raamatusse sarnaseid võtteid, päris palju on selliseid osasid, mis aitavad raamatut lugeda n-ö nullist, ilma eelmisi osasid lugemata. Samas kui oled algusest peale kõik raamatud läbi lugenud, siis mingil hetkel tekib tunne, et sellest pea 800lk tellisest tahaks saada 400-500lk "olen varasemaid raamatuid lugenud" versiooni. Samas-samas-samas: üsna kiirelt läks Elektra esivanemate-osa käima ning oli tavapärane huvitav lugemine.
Cecily (Elektra vanaema kasuema, kes tegelikult Stella üles kasvataski) elu Keenias ja Ameerikas peamiselt eelmise sajandi teisel ja kolmandal veerandil: ikka ja jälle jäin mõtlema, kui palju on maailm ikka muutunud. Sama mõtles raamatus ka Elektra, kellel olid aastal 2008. omad mured; aga kes mustanahalise naisena tegi edukalt karjääri ning sai rikkaks. Samal ajal natuke vähem kui sada aastat tagasi oli ennekuulmatu, et valge pere lapsendaks mustanahalise lapse. Või et naised tööl käiksid, tollal küll oli võimalus käia kõrgkoolis aga peale seda kinder, küche, kirche. Elektra vanaema Stella töö NAACP'is, samal ajal jättes lapse kasvatamise kasuemale - palju keerulisi valikuid, karjäär versus pere.
Või siis Cecily elu Keenias koos abikaasa Billiga. Abikaasaga, kes armastas Cecily't, kuid armastas vaba elu ja karjapidamist rohkem. Samas kusagilt pidi ju raha ka tulema, jälle keerulised valikud. Napsitav ristiema, kelle eeskuju läbi mitme põlve edasi kandus. Mehed, kes käisid kahes maailmasõjas ning tulid sealt tagasi täiesti muutununa - nukrad, kalestunud, külmad, eemalolevad. Nad polnud halvad inimesed, sõda koos posttraumaatilise stressiga räsis terveid põlvkondi, nii lahinguvälja näinuid kui nende peresid.
Kuidas igale inimesel pole vanemaarmastust antud, mõned peavad jõuga hakkama saama, mõned ei saagi. Kuidas igatepidi head inimesed võivad elada koos nagu võõrad, sest neil on ja pole ka ühisosa. Armastatakse teineteist - aga samal ajal on see "miski" ikka puudu. Minu jaoks oli siin raamatus äärmiselt palju huvitavat temaatikat, lugesin ca poole raamatust läbi 24h jooksul, korra läks kell tunni üle kesköö ja hommikul kadus uni natuke liiga vara, mille siis taaskord täitsin lugemisega enne päriselukohustusi. On jah tervistkahjustav, samas vaimne pool sai kõva turgutuse.
Kirsiks tordil oli muidugi see, kuidas autor sõlmib kokku väljamõeldise ja pärismaailma, kuidas raamatutegelaste elust näiteks tollal veel senaator Barack Obama läbi astub.
Järjekordne mõnus raamat õdede-sarjast, hetkel ütleks, et sarja parim. Ootan huviga seitsmenda raamatu, kadunud õe, eestindamist, mis jutu järgi peaks töös olema. Rääkimata siis kaheksandast, mida alles veel kirjutatakse autori vanema poja Harry Whittaker poolt. Täpsemalt siis jättis Lucinda Riley maha märkmeid sarja viimase raamatu kohta, millest võiks 2023 aasta kevadeks lõpuraamat vormuda.
Elektra, tumedanahaline modell, elab ennasthävitavat elu. Sex, modellitöö ja rock'n'roll, lisaks alkohol ja erinevad uimastid. Kool jäi pooleli, see ei takista aga mingil moel raha kokku ajamast ning elu mitmest otsast korraga põletamast. Kõlab mingis mõttes ehk vastuoluliselt: aga võrreldes eelmise õega (Tiggy), kelle naiivroheline ellusuhtumine mõjus tiba loosung-haigutamaajavalt, on Elektra lugu väga huvipakkuv. Isegi jättes Tiggy kõrvale, Elektra lugu on mu silmis esimese nelja raamatu/õega väga hästi rütmis. Isegi kui on peategelase eluviisid mulle just hullult ei meeldi, siis ta sisemaailm on huvitav, tegelikult ta tahakski olla hoopis keegi teine kui kuulus supermodell. Või see, kuidas ta oma sõltuvusega üritab hakkama saada.
Paradoksaalsel kombel oli seekord ajalooline osa algul natuke igavamgi kui olevik. Asi pole isegi selles, et see oleks olnud kuidagi väga teistmoodi või haigutamapanev - pigem oli "mure" selles, et autor kasutab raamatust raamatusse sarnaseid võtteid, päris palju on selliseid osasid, mis aitavad raamatut lugeda n-ö nullist, ilma eelmisi osasid lugemata. Samas kui oled algusest peale kõik raamatud läbi lugenud, siis mingil hetkel tekib tunne, et sellest pea 800lk tellisest tahaks saada 400-500lk "olen varasemaid raamatuid lugenud" versiooni. Samas-samas-samas: üsna kiirelt läks Elektra esivanemate-osa käima ning oli tavapärane huvitav lugemine.
Cecily (Elektra vanaema kasuema, kes tegelikult Stella üles kasvataski) elu Keenias ja Ameerikas peamiselt eelmise sajandi teisel ja kolmandal veerandil: ikka ja jälle jäin mõtlema, kui palju on maailm ikka muutunud. Sama mõtles raamatus ka Elektra, kellel olid aastal 2008. omad mured; aga kes mustanahalise naisena tegi edukalt karjääri ning sai rikkaks. Samal ajal natuke vähem kui sada aastat tagasi oli ennekuulmatu, et valge pere lapsendaks mustanahalise lapse. Või et naised tööl käiksid, tollal küll oli võimalus käia kõrgkoolis aga peale seda kinder, küche, kirche. Elektra vanaema Stella töö NAACP'is, samal ajal jättes lapse kasvatamise kasuemale - palju keerulisi valikuid, karjäär versus pere.
Või siis Cecily elu Keenias koos abikaasa Billiga. Abikaasaga, kes armastas Cecily't, kuid armastas vaba elu ja karjapidamist rohkem. Samas kusagilt pidi ju raha ka tulema, jälle keerulised valikud. Napsitav ristiema, kelle eeskuju läbi mitme põlve edasi kandus. Mehed, kes käisid kahes maailmasõjas ning tulid sealt tagasi täiesti muutununa - nukrad, kalestunud, külmad, eemalolevad. Nad polnud halvad inimesed, sõda koos posttraumaatilise stressiga räsis terveid põlvkondi, nii lahinguvälja näinuid kui nende peresid.
Kuidas igale inimesel pole vanemaarmastust antud, mõned peavad jõuga hakkama saama, mõned ei saagi. Kuidas igatepidi head inimesed võivad elada koos nagu võõrad, sest neil on ja pole ka ühisosa. Armastatakse teineteist - aga samal ajal on see "miski" ikka puudu. Minu jaoks oli siin raamatus äärmiselt palju huvitavat temaatikat, lugesin ca poole raamatust läbi 24h jooksul, korra läks kell tunni üle kesköö ja hommikul kadus uni natuke liiga vara, mille siis taaskord täitsin lugemisega enne päriselukohustusi. On jah tervistkahjustav, samas vaimne pool sai kõva turgutuse.
Kirsiks tordil oli muidugi see, kuidas autor sõlmib kokku väljamõeldise ja pärismaailma, kuidas raamatutegelaste elust näiteks tollal veel senaator Barack Obama läbi astub.
Järjekordne mõnus raamat õdede-sarjast, hetkel ütleks, et sarja parim. Ootan huviga seitsmenda raamatu, kadunud õe, eestindamist, mis jutu järgi peaks töös olema. Rääkimata siis kaheksandast, mida alles veel kirjutatakse autori vanema poja Harry Whittaker poolt. Täpsemalt siis jättis Lucinda Riley maha märkmeid sarja viimase raamatu kohta, millest võiks 2023 aasta kevadeks lõpuraamat vormuda.
September 3, 2021
Lubasin endale, et kui tänases raamaturohkuses raamatu kaanest kaaneni läbi loen, siis ainult sellised, mis köidavad - ja kõik ikka 5* omad. Igava või ebahuvitava jaoks lihtsalt ei ole aega. Siiski tuleb vahel teha erandeid. Päikeseõe suutsin lõpetada ainult seetõttu, et olen varasemad sarja osad läbi lugenud ja tahtsin teada, mis juhtub. Siiani on see sarja kõige halvemini kirjutatud raamat - kas autor ei kirjutanud oma haiguse ajal enam ise, on tõlge kehv või valmis see kiirustades... Afroameeriklaste olukorda/olemust on kirjeldatud uskumatult kehvasti, pikaaegsete sõltlaste tervenemisprotsess tundub raamatus olevat ülilihtne. Elektra, keda kirjeldatakse, kui särava mõistusega ristsõnu lennult lahendava tüdrukuna küsib noore naisena: "Kas Keenia on Aafrikas?" jne, jne
May 21, 2023
Kuuenda ja noorima õe, Elektra, lugu. Minu arust üks parimaid ja üks elulisemaid.
Noored, rikkad pahede küüsis ja sellest üle saamine ning lisaks mustanahaliste keeruline minevik ja nende püüdlused, et neid nähtaks lihtsalt inimestenagi..
Lisaks pean ütlema, et nende raamatute puhul mulle väga meeldib see ajalooline osa. Õdede eelkäijate lood kuidagi palju kaasahaaravamad. Mega eeltöö ikka, et ajalooline osa korralikult paika saada.
Seega siiani endiselt väga meeldib see sari.
Noored, rikkad pahede küüsis ja sellest üle saamine ning lisaks mustanahaliste keeruline minevik ja nende püüdlused, et neid nähtaks lihtsalt inimestenagi..
Lisaks pean ütlema, et nende raamatute puhul mulle väga meeldib see ajalooline osa. Õdede eelkäijate lood kuidagi palju kaasahaaravamad. Mega eeltöö ikka, et ajalooline osa korralikult paika saada.
Seega siiani endiselt väga meeldib see sari.
August 18, 2021
Jõudsingi sarja viimase (praegu eesti keelde tõlgitud) raamatuni. Hoidsin seda tegelikult pika aega n-ö magustoiduks ja ega pettuda tulnud. Kuuenda lapsendatud õe Elektra lugu rullus lahti üllatavalt elulise ja sisukana, juhtide tähelepanu mitmele valusale probleemile nii mineviku kui ka nüüdisaja maailmas. Nautisin lugemist ja ootan huviga järgmist tõlgitud osa.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews