What do you think?
Rate this book
Stormar över Ormsö. Svenskt ödesdrama i österled
228 pages, Hardcover
Published January 1, 1960
2 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
December 4, 2021
natuke liiga kõva kont oli see ehk mu jaoks pureda (keelelises mõttes), aga üldises plaanis sain hakkama.
Lars Lindström oli minu vanaisa tädipoeg, sündinud 1869. aastal Vormsil. see siin on ta elulooraamat, ilmunud 1960. aastal Rootsis, kuhu ta koos kogu oma perega 1943. aastal lahkus, koos kogu ülejäänud rannarootsi kogukonnaga.
otsisin selle raamatu välja (polnud lihtne, saadaval ainult Briti Raamatukogus kohapeal lugemiseks, ja teate, mu keskendumisvõime pole üldse nii hea, et lugemissaalis tundide kaupa ühe vanamehe rootsikeelseid mälestusi läbi töötada. kolm või neli korda käisin seal istumas kevadest saadik!) eelkõige selleks, et teada saada, kuidas see rannarootslaste lahkumise/põgenemise/evakueerumise lugu mõne vahetu osaleja, eriti veel mu oma pereliikme silme läbi paistis. olin seni lugenud põhiliselt Carl Mothanderi ja natuke Viktor Ammani vaadet asjale, aga neid detaile, et kuidas päriselt ikkagi jõudsid Rootsi tädi Ellen (Larsi tütar) ja tädi Agneta (Larsi õde, kui ma nüüd segi ei aja) ja igasugused muud inimesed, kelle nimed mu lapsepõlves kogu aeg vanaema jutust läbi käisid ja kes saatsid meile kinke (mu venna esimesed Legod, mu enda esimene välismaa pinal!) ja vanaemale kohvi (mellanrost) - neid ei ole keegi mulle kunagi rääkinud ja nüüd pole mäletajaid enam rääkimas.
aga ma mõtlen, et vbla see ikkagi on olnud kogu mu rootsi keele õppimise pealisülesanne. et oleks kuidagi võimalik seda lugu niiviisi tagantjärelegi lugeda. sest tõlkinud seda küll keegi pole ja ilmselt ei hakka ka.
peab küll ütlema, et suurem osa raamatust rääkis hoopis muid, ilmselt Larsi enda meelest põnevamaid noorpõlvelugusid. lapsepõlv Vormsil ja siis I maailmasõda, kus ta ikka väga põhjalikult osales; mulle tundus, et polnud Vene tsaaririigis kohta, kuhu soldat Lars sattunud poleks. kuldsest vabariigiajast libisetakse üle nii möödaminnes ja siis on natuke rohkem juttu nii vene kui saksa okupatsioonist ja lõpuks tõesti ka veidi sellest, kuidas seda rootsi kuninga valget laeva oodati ja mida ise ära tehti. selgub, et Lars oli eestirootsi kogukonnas küllalt mõjukas mees (ta oli muide poepidaja ja kui ma õigesti aru saan, siis tarbijate kooperatiivi juhatuse liige või lausa esimees) ja tal on lõpulehekülgedel raporteerida isiklikke vestlusi Carl Mothanderi enda ja Mothanderi lugudest tuttava dr Lienhardiga. igatahes aitas ta sellele kogukonna Rootsi-minekule üsna aktiivselt kaasa ja lõpuks läks tal jalgealune nii tuliseks, et pidi üsna ekspromt ise jänesena ühele väljuvale evakuatsioonilaevale hüppama. (lapsed ja naine olid juba varem ära saadetud.)
Lars Lindström suri paar kuud pärast minu sündimist, aga tema tütre Elleniga olen lausa ise kohtunud ja tema pojapoeg Jonathan Lindström hakkas sellestsamast rannarootslaste teemast inspireerununa ajaloolaseks ja kirjutas muuhulgas raamatu "Piiskop ja ristisõda 1206", mille eessõnast ma saingi teada, et Larsi raamat üldse olemas on.
Lars Lindström oli minu vanaisa tädipoeg, sündinud 1869. aastal Vormsil. see siin on ta elulooraamat, ilmunud 1960. aastal Rootsis, kuhu ta koos kogu oma perega 1943. aastal lahkus, koos kogu ülejäänud rannarootsi kogukonnaga.
otsisin selle raamatu välja (polnud lihtne, saadaval ainult Briti Raamatukogus kohapeal lugemiseks, ja teate, mu keskendumisvõime pole üldse nii hea, et lugemissaalis tundide kaupa ühe vanamehe rootsikeelseid mälestusi läbi töötada. kolm või neli korda käisin seal istumas kevadest saadik!) eelkõige selleks, et teada saada, kuidas see rannarootslaste lahkumise/põgenemise/evakueerumise lugu mõne vahetu osaleja, eriti veel mu oma pereliikme silme läbi paistis. olin seni lugenud põhiliselt Carl Mothanderi ja natuke Viktor Ammani vaadet asjale, aga neid detaile, et kuidas päriselt ikkagi jõudsid Rootsi tädi Ellen (Larsi tütar) ja tädi Agneta (Larsi õde, kui ma nüüd segi ei aja) ja igasugused muud inimesed, kelle nimed mu lapsepõlves kogu aeg vanaema jutust läbi käisid ja kes saatsid meile kinke (mu venna esimesed Legod, mu enda esimene välismaa pinal!) ja vanaemale kohvi (mellanrost) - neid ei ole keegi mulle kunagi rääkinud ja nüüd pole mäletajaid enam rääkimas.
aga ma mõtlen, et vbla see ikkagi on olnud kogu mu rootsi keele õppimise pealisülesanne. et oleks kuidagi võimalik seda lugu niiviisi tagantjärelegi lugeda. sest tõlkinud seda küll keegi pole ja ilmselt ei hakka ka.
peab küll ütlema, et suurem osa raamatust rääkis hoopis muid, ilmselt Larsi enda meelest põnevamaid noorpõlvelugusid. lapsepõlv Vormsil ja siis I maailmasõda, kus ta ikka väga põhjalikult osales; mulle tundus, et polnud Vene tsaaririigis kohta, kuhu soldat Lars sattunud poleks. kuldsest vabariigiajast libisetakse üle nii möödaminnes ja siis on natuke rohkem juttu nii vene kui saksa okupatsioonist ja lõpuks tõesti ka veidi sellest, kuidas seda rootsi kuninga valget laeva oodati ja mida ise ära tehti. selgub, et Lars oli eestirootsi kogukonnas küllalt mõjukas mees (ta oli muide poepidaja ja kui ma õigesti aru saan, siis tarbijate kooperatiivi juhatuse liige või lausa esimees) ja tal on lõpulehekülgedel raporteerida isiklikke vestlusi Carl Mothanderi enda ja Mothanderi lugudest tuttava dr Lienhardiga. igatahes aitas ta sellele kogukonna Rootsi-minekule üsna aktiivselt kaasa ja lõpuks läks tal jalgealune nii tuliseks, et pidi üsna ekspromt ise jänesena ühele väljuvale evakuatsioonilaevale hüppama. (lapsed ja naine olid juba varem ära saadetud.)
Lars Lindström suri paar kuud pärast minu sündimist, aga tema tütre Elleniga olen lausa ise kohtunud ja tema pojapoeg Jonathan Lindström hakkas sellestsamast rannarootslaste teemast inspireerununa ajaloolaseks ja kirjutas muuhulgas raamatu "Piiskop ja ristisõda 1206", mille eessõnast ma saingi teada, et Larsi raamat üldse olemas on.
Displaying 1 of 1 review