Jäi Rahva Raamatu äpis selline teos ette. Ei planeerinud alguses lugeda, kuid mõtlesin testida projekti "rändamine paberil" raames, kas see teos suudab muuta mu arvamust Pariisist. Ei suutnud, pigem kinnistas.
Ametlikku giidi tiitlit omav autor otsustas oma giidi teksti paberile koondada ning Pariisi ta kahtlemata tunneb. Iga maja ja nurgatagune pulbitseb ajaloost. Mulle üldiselt meeldib ajalugu, kuid siin leidsin end korduvalt avastamas, et kunstiajalugu ja edvistavate ülikute salongilood ei klassifitseeru adekvaatse meelelahutuse alla. Kogu see kirjeldatav Pariisi ajalugu ongi selline tühine varajane kollane ajakirjandus. Siin korteris kriitseldas see kohutav kunstnik ja tolle nurga peal nokkis nina too seltskonnadaam. Absoluutselt ei saa ma aru, miks Pariisi niimoodi postamendi otsa upitatakse. Neil oli vist väga tugev marketing sada-paarsada aastat tagasi. Kõik see on huvi objektiks vast ainult inimestele, kes arvavad, et materjale ja loodust raiskav ebapraktiline moetööstus või eputav peenutsev luksuskaupade tööstus on väärtuslik osa maailmast. Midagi ebaolulisemat ja ebahuvitavamat annab välja mõelda.
Raamatu huvitavam aspekt oli sõnaseletused ja etümoloogia. Näiteks "bistroo" tulnud Pariisi sõjakäigule tulnud vene kasakate sõnapruugist restoranides. Bõstra, bõstra! Ei soovinud nemad peenetes restodes kaua oodata toitu. Seega kohalikud lõid uue sööklaformaadi.
Või infokilluke, et Moulin Rouge tähendab "punast veskit". Või ostukeskus "passaaž" tähendab läbikäiku, kuhu kõrvale poeputkad püsti on pandud.