Uus tüdruk

Viivuranna Gümnaasium #1

by Heli Künnapas, Lille Roomets

Emely alustab 11. klassi väikeses Viivuranna gümnaasiumis. See polnud tema valik, kuid muud teed tal polnud.Lola avastab kooli jõudes, et tema kuninganna tiitel on ohus. Ja sõjas ning armastuses on teatavasti kõik lubatud.Mario on kahevahel ja peab otsustama, milline oleks tema tulevikku silmas pidades kõige õigem valik.Rinaldo tahab head nagu alati, kuid asjad väljuvad kontrolli alt. Käesolev raamat on noorteromaanide sarja “Viivuranna gümnaasium” esimene
osa. Sari sai alguse Eesti Noortekirjanduse Ühingu ideerünnakul, et
rikastada noortekirjanduse teemadevalikut ning tuua meelelahutuslikumat
lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka. Sarja hakkavad
kirjutama eri autorid. Esimese raamatu kirjutanud Heli Künnapas ja Lille
Roomets on mõlemad mitmete populaarsete noorteraamatute autorid.

Genres: Young Adult

116 pages

Published January 1, 2021

Reviews

[Aimi Tedresalu]

Kiidan autorite eesmärki meelitada selle lühikese ja lihtsa raamatuga lugemise juurde rohkem noori. Hoolimata lühidusest avaneb neil lehekülgedel päris palju väikesesse Viivurannasse kolinud ja sealsesse gümnaasiumi läinud Emely ja teiste noorte lugudest. Põhiteemad on võimuvõitlus, omavahelised suhted, ebakindlus, pereprobleemid. Tuumakamate teoste lugemisega harjunule oli mõnus ampsuke teetassi kõrvale aja parajaks tegemiseks.

[Eloise Sunshine]

Kõik sai alguse sellest, et tahtsin tegelikult lugeda Viivuranna Online'i. Õnneks aga märkasin õigel ajal, et tegemist on "Viivuranna gümnaasiumi" sarjas teisena ilmunud raamatuga ja nii võtsingi kõigepealt ette Uue tüdruku.

Kolkaküla kooli ilmub pealinna mimm, kes kohalikult queen bee'lt koha üle trumpab. Ja mitte ainult, ka tema kuti tõmbab oma saba taha sitsima. See muidugi troonilt tõugatut ei rõõmusta ja nii lastaksegi käiku kõik vahendid, mis pähe tulevad. Paraku pole mõtlematutel tegudel oodatud mõju, vaid tagajärjed panevad kõik väga ebamugavasse olukorda. Kui see draama seal lõpuks kõik ära lahendati, tekkis tunne, et nii, sissejuhatus on nüüd läbi, asuks asja kallale. Paraku oli selleks hetkeks raamat aga läbi saanud. Mis Emely edasi teeb või kuidas elu Viivurannas läheb, tuleb ilmselt tulevastest raamatutest lugeda. Või siis ise fantaseerida, sest nagu märkasin, on Maniakkide Tänava raamatus juba hoopis uued tegelased.

Kerge ja kiire meelelahutus. Jumala õnn, et minul kooliajal sääraseid draamasid polnud, kõik nohistasid niisama omaette end kooli lõpuni välja ja lendasid laiali :P

[M]

Viimasel ajal naudin peategelasi, kes ei ole täiuslikud. Peategelasi, kes on jobud, kitsarinnalised, lausa kakapead.
Viivuranna gümnaasiumis käib selliseid terve posu ja tänu sellele tundus see kõik palju ehedam. Mured olid enamjaolt pealiskaudsed ja lihtlabased, aga draamad nende ümber tohutusuured - just selliselt ma oma tiinekaelu mäletangi.
Tahaks näha veel rohkem nende tegelaste sisse ja näha, kuidas nad peavad üheskoos midagi ette võtma.

Tempokas ja humoorikas raamat, millega mõnus kaasa seigelda ilma, et peaks suurt süvenema, värske sõõm õhku eesti noortekirjanduse maastikul.

[Triinu]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Elsa Triin]

Mul pole õrna aimugi, mida sellest raamatust arvata.

Ühelt poolt on tegemist kiireloomulise ja lihtsa looga, mille saab kähku alla neelata. Autorid on mänginud mitmete stereotüüpidega ning neid parodeerinud. Tunda on, et asja ei võetud liiga tõsiselt (antud juhul on see mõeldud komplimendina). Tegelased käituvad, räägivad ja mõtlevad üpriski cringe'ilt aga nagu teiseski arvustuses nägin, siis kõik see on üks kämp kompott. Meelt lahutas ta tõepoolest!

Samas ei saa ma öelda, nagu raamat oleks mulle meeldinud või et ma oleks lugemist väga nautinud. Mingid asjad panid silmi pööritama, heas mõttes, aga näiteks Mario peas olek oli väga ebameeldiv ja tundsin, et mu nägu tõmbus krimpsu. Samuti käsitleti vägistamistemaatikat natuke liiga... imelikult. Märkasin lauset, et "...kui ohvrit, ja vahet pole kas ohver oli ise süüdi või mitte, süüdistama hakatakse, siis see on juba väga vale". ???????
Eeemmm siin on kerge vasturääkivus. Ohver ei saagi kunagi ise süüdi olla.

Tore oli aga see, et kuigi Rinaldo puhul oli käiku lastud iga gei stereotüüp üldse (tuleb välja, et isegi ta naeratus on gei!), siis oli ta stabiilses ja õnnelikus suhtes oma partneriga. Sellist käsitlust oleks vaja Eesti noortekirjandusse ainult juurde!

Ühesõnaga - ma ei tea. Oli okei! Kui soovida ülepaisutatud dramaatilist lugu, siis soovitaksin aga pigem Künnapase "Ütlemata sõnu" või Reinause "Mõõkade ässa", kuigi nende puhul on tegemist tiba tõsisemate lugudega.

[Oskar]

Heli Künnapase ja Lille Roometsa poolt kahte kirjutatud noortekas "Uus tüdruk" meenutas mulle mõnd tüüpilist teismelistele suunatud Netflixi draamasarja pilootosa. Nendel esimestel episoodidel on väga kindlad eesmärgid: tutvustada põhitegelasi ja tegevuspaika, pakkuda piisaval hulgal draamat, aga samas jätta otsad küllalt lahtiseks kõikvõimalikeks süžeearenguteks, ning eelnevate abil saada vaataja vajutama nuppu "Next episode".

"Uue tüdruku" tegevus toimub ühes Eesti väikeses mereäärses linnakeses, kus kohaliku gümnaasiumi 11. klassi tuleb sügisel uus õpilane pealinnast. Noorteromaanidele igiomast draamat hakkab juba esimesest peatükist täiskäigul tootma klassi esipiff Lola (esmapilgul ikka ääretult ebameeldiv ja pinnapealne tegelane), kes kisub kohe suhtekeeristesse ja võimuvõitlusesse nii oma sportlasest peika Mario, geist parima sõbra Rinaldo kui ka pealinnast Viivuranda asumisele saabunud Emely.

Esmamulje raamatu kohta oli, et seda kõike olen ma enne juba näinud või lugenud. Aga samas tekkis lõpus ikkagi tunne, et võimalusel vajutaks sellele "Next episode" nupule. Sest need vägagi stereotüüpsetena tunduvad tegelased hakkavad ka nendes Netflixi seriaalides alles hooaja jooksul enda sügavamaid kihte ja käitumise tagamaid avama. 45 minuti või 116 lehekülje jooksul ei jõua ju nelja noort inimhinge lahti muukida. Tuleb jääda lihtsalt märget "New episode" ootama.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Ene Sepp]

Kahe autori koostöös kirjutatud raamatut on alati põnev lugeda! Saab mõelda ja vaadata, et kes mingi osa nüüd kirjutas ning kui erinev see ikka on. Ja tegelikult pole see ka halb, mõnes mõttes on see hea kindel tee, mis garanteerib, et tegelased on reaalselt ka erineva sõnavara, olemuse ja käitumisega. Probleem, millega ma ise olen maadelnud - kõik mu tegelased kõlavad nii ühtemoodi!

Minnes nüüd loo juurde, siis hea vaheldus, sest raamat kulgeb kiiresti ja lihtsalt. Kellel on meeles Sabrina sarja raamatud (kus ka on raamatud kirjutanud erinevad kirjanikud), siis meenutab justkui selle ülesehitust. Pliks, plaks ja tehtud! Hea lahendus neile, keda paksud raamatud ära hirmutavad. Viimased kaks kolmandikku meeldisid rohkem, aga ei tea ka miks. Võib-olla lihtsalt seetõttu, et lugu läks paremini käima ja tegelased said rohkem omaks.

[alex]

"Uus tüdruk" on kohati nii kämp, et ma lihtsalt ei suutnud oma naeruturtsatusi tagasi hoida.

Vastuoluliste tegelaste puhul kurdetakse tihti, et nad on ebasümpaatsed ja nende lugu on sellevõrra halvem. "Uue tüdruku" tegelased on vastuolulised - enesekesksed, kitsarinnalised, ka stereotüüpsed. Ei saa eitada, et rohkem kui ühel korral ajas mind ühe või teise tegelase suhtumine totaalselt närvi. Samas ei suutnud ma raamatut kinni panna, kuna tahtsin teada, kuidas nad end oma kokkukeeratud jamadest välja vingerdavad.

Minu ainuke tõsimeelne kriitika puudutab Lola ja Mario vahel juhtunut. Leian, et sellest sõidetakse natuke liiga kergekäeliselt üle. Vähemalt viitab asjade kulg sellele, et kui olekski päriselt midagi juhtunud, siis oleks Mario selle raamatu universumis loodetavasti õiglaselt karistada saanud. Tõtt-öelda käivad teosest läbi ka teised teemad ja jutuliinid, mis oleksid võib-olla rohkem hingamisruumi vajanud, samas töötab hästi ka see tempokas ja võrdlemisi lihtsasti laheneva süžeega struktuur, mis "Uuel tüdrukul" on. See säilitab oma kerget tooni, langemata süvitsi rasketesse teemadesse, nagu eesti noorteraamatutel kipub kombeks olema. Hoolimata selgest kiilust Emely ja Lola vahel, ei lange Emely koheselt mingi koolikiusamise ohvriks. Vähemusgruppide esindamine ja samasoolised romantilised suhted on (minu kogemusel) eesti (noorte)kirjanduses veel küllaltki harv nähtus, aga tore on näha, et Rinaldole ei lange osaks kaugeltki nii karm saatus kui näiteks "Sefiirist lossi" Jakobile.

TL;DR: "Uus tüdruk" on kiire ja meelelahutuslik, pakkudes midagi uut ja värsket eesti noortekirjanduse tihti tumedal maastikul.

[Sirkel]

Nii lahedad karakterid ja mõnusalt teismeliste probleemidega. Ainuke viga, et oleks tahtnud veel lugeda, sügavamalt süüvida, mingeid lahendusi. Nüüd tuleb siis vaid järge oodata.

[Reelika Kullerkan]

Imeõhuke noorteraamat, kus tegevus liigub kiiresti, on värvikaid tegevusi, aga pole noortekates tavalist süngust ja raskust . Lihtne kiire lugemine, mille pärast lugemist üsna pea unustad.

[Berit Kask]

Väga wow pold aga huvitav ja läks kiirelt edasi. Erinevatest vaatenurkadest saab lugeda. Meeldis

[Seili]

Ausalt öeldes võtsin raamatu ette selle pärast, et tahtsin lugeda sarja teist raamatut 😃 Et ma saan aru küll, et eri lood, lihtsalt koht sama aga ikkagi tundus nagu loogiline järjest lugeda.
Noortekad pole viimasel ajal minu teetass olnud ja natuke skeptiline ma ju olin. Aga siis mõtlesin, et no selline hea õhuke, kui halb see ikka saab olla. Pealegi autorid on ennast ikka juba ka tõestanud ja puha 🙂
Ja mulle täiega meeldis! Raamat on kirjutatud popularses stiilis : peatükid jooksevad erinevate tegelaste vaatepunktist jutustatuna. Mulle meeldis see, et ei olnud mingit jokutamist, kohe hakkas lugu jooksma. Ja natuke avati iga korraga juurde, miks mõni tegelane käitub nagu käitub või lihtsalt tausta -ilma liigse venitamiseta.

Muiata sai, päris lagistama ei kukkunud. Silmi pööritada sai ka. Ja samas natuke kurb ka, et selliseid tibinaid, keda raamatus kirjeldatakse ka päriselt eksisteerib ilmselt...
Plussiks ma loen ka seda, et ei olnud mindud seda teed, et väga nähtavalt moraali loetaks. Varjatult ikka, aga see ei häirinud 🙂 Ja eriti hea minu meelest on see, et nii dialoogis kui sisekõnedes oli kasutatud teksti ja sõnu mida noored päriselt ka kasutavad ( ei, mitte üleliia väga vängeid roppusi vms. mõõdukas selline ja kõik kes kunagi on bussijaamas bussi oodanud või sõitnud õpilasi täis bussis võivad kinnitada et nii nad räägivadki, ja ka 10x hullemini...) Et see mõjus usutavalt. Kohati võib-olla oli natuke üle keeratud seda võlli isegi, samas mine tea 😃 Et ma hindan seda, kui ma loen ja ei pea mõtlema, et kamoon, keegi ei räägi tegelikult niimoodi!

Lühidalt räägib siis lugu sellest, mis hakkab juhtuma väikelinna gümnaasiumis, kui salapärane ja iseteadlik ilus tüdruk sinna saabub. Lisaks temale on mõneti ettearvatavalt esindatud tüüpilised noortekategelased : ilus(kättemaksuhimuline) seebiooperlik draamakuninganna, spordipoiss, geist parim sõber jne. Ja muidugi on igal omad põhjused. Teemad nagu petmine, lahutus, sõprus, andestamine ja vanemate vead kasvatamisel... Et selline kiire, pisut ameerikapärane ja noortefilmilik aga üldjoontes siiski positiivne 🙂

[Andres "Ande" Jakovlev]

Võtsin selle raamatu kätte, kuna tahtsin lugeda sama sarja teist raamatut - Maniakkide Tänava kirjutatud noortekat.

Aga noh, kuna tegu on sarjaga, siis tundus hea plaan võtta ette ka esimene osa.

Kahjuks ei olnud selles raamatus midagi, mis vääriks esile tõstmist. Oli küll kuhjaga draamat ja esindatud olid vist kõik klisheed, mis ühes noorteseebikas olema peaks - gei, vangis isa, vägistamissüüdistus, linna- ja maaelu vastandamine, armukolmnurk jne.

Aga ükski tegelane ei olnud usutav ega huvitav, olidki lihtsalt sellised klisheelikud karakterid.

Ja üldisemalt mõeldes - ma ei saa aru, kellele see raamat suunatud peaks olema. Kui noortele, siis vaevalt see neid tegelikult kõnetab. Noored ei ole tegelikult lollid, see maailm tundus liiga selline "täiskasvanud üritavad olla noortepärased ja kirjutavad noortele." Ehk et ma ei tea, kas päriselt mõni gümnaasiumiõpilane tunneks, et oh, selline meie maailm ongi. Võib-olla jah veel nooremad, kelle jaoks gümnaasium ongi üks põnev tulevikumüsteerium.

Ja teisest küljest - kui eesmärk on meelitada noori rohkem lugeda, siis mina sügavalt kahtlen, kas noored tahavad just sellist kirjandust lugeda. Ja kas meie tegelikult tahame, et noored midagi sellist loeks. Kui mind oleks gümnaasiumis midagi sellist lugema sunnitud, siis oleks see mu küll pigem vastupidi raamatute juurest eemale peletanud...

[Heli Künnapas]

See oli üks ülimalt põnev kirjutamise- ja lugemiskogemus. Nimelt olen küll ise üks autoritest, aga sain ikkagi lugedes ka mõnusaid üllatusi. See oli esimene kord, kui niiviisi teise autoriga koos raamatut kirjutasin. Seega oli ülimalt nauditav, kui kirjutasin oma peatüki lõpuni ja mõne aja pärast arvutisse tulles sain mõnusa üllatuse,et mis raamatus vahepeal juhtunud on, sest Lille Roomets oli midagi ägedat edasi kirjutanud.

Jah, see on lühike teos. Jah, asjad juhtuvad kiiresti. Jah, see oligi eesmärk.

Kindel on, et raamatus "Uus tüdruk" on väga mitmenäolised tegelased. Erinevate autoritega oli tegelaste eripärasid kindlasti lihtsam säilitada.

Pikemalt kirjutan blogis: http://midaheliluges.blogspot.com/202...

[Karin Künnapas]

Viivuranna on üks klassikaline väike Eesti kohake. Kui sinna kooli tuleb õppima uus tüdruk Emely, siis tekitab see palju ärevust kohalikes ning senised suhted ja sõprused hakkavad lagunema.

Tegemist on Eesti Noortekirjanike Liidu ühisel eesmärgil välja antud raamat, et luua uut ja kerget kirjandust, mis võiks noori lugemise juurde tuua. Samad läbi lugude millega nad samastuda saaksid.

Lugu läks kiiresti, samas sai nelja põhitegelasega ja nende väärtustegaveidi rohkem tuttavaks. Kuigi osa teemast oli väga tõsine, siis lühiromaani võimaluste piirides jäi nende lahendamine või ka päriselule sarnaste tagajärgede kirjeldamine üsna pinnapealseks.

Kiire ja lühike lugu, mis võiks olla sobilik lugemine põhikooli lõpuklasside ja gümnaasiumi noortele.

[Triin Sooäär]

Noortes just neile suunatud kirjandusega tutvumiseks kindlasti väärt teos, mis annab võimaluse tutvuda sisulisemalt läbivate karakterite ning nende tunnusjoontega. Kuigi lühike formaat on heaks sillaks ka passiivsemates lugejates huvi äratamiseks, siis kuidagi jäi lugu järsku nagu poolikuks või tõusis taas, siis jälle jäi justkui kuhugi seisma - esmased lootuskiires saabusid loomulikult siis, kui Emely julges jääda lõpuni iseendaks pea igas olukorras. Raamatu viimases kolmandikus tärganud põnevus andis hoogu aga hoopis selleks, et oodata suure põnevusega järgmiseid osasid.

[Signe]

Sisu meeldis väga, aga ei meeldinud stiil, see punnitatud noortepärasus. Järjekordne raamat, mis kinnitab, et noortekirjandust on kohutavalt raske kirjutada. Väga palju oli sõnavara, mida tänased noored kohe KINDLASTI ei kasuta. Ma ei saagi aru selliseid raamatuid lugedes, kas autoritel pole noortega kokkupuudet (noori, keda kuulata ja jälgida) või ei ole piisavat tunnetust ja mälu, et mis sõnad kohe kindlasti enam praegu noore sõnavarasse ei kuulu. Ausalt, ei tahaks kritiseerida, ma ei olegi raamatute osas suurem asi kriitik, aga noortekirjanduse osas olen, sest see on lihtsalt nii tihti nii ebausutav.

[Kaido Ojaperv]

Seekord keegi traagilisel kombel surma ei saanud ja liiga palju kunstlikult ülespuhutud häda ja viletsust ka polnud.

[Annyliis]

Hahahaa... no millised noored 😁. Mulle meeldib, et autorid pole kuskilt otsast värvikate tegelaskujude loomisel end tagasi hoidnud. Tundub, et see ongi taotluslik ning polegi soovitud hullult tõsiseid probleeme sisse tuua ning neisse sukelduda. Hetkel see mulle täitsa istus.
Samuti meeldis mulle aimata kumb autor parasjagu tegelastele katsumusi ette söödab. Heli raamatuid olen rohkem lugenud (tal on neid ka rohkem kirjutatud 😉 ) ja see kumas kohati tekstist vastu. Samas tuntavat vahet ei olnud ja raamat on ühtlase sujuvusega.
Mind, kui mitte sihtgruppi, veidi häiris tohutu kogus noortepärast kõnepruuki, aga see on loomulik ja ilmselt noori see lugedes ei sega. Mina aga pidin paaril korral guugeldama, et mõttele pihta saaks. 😎
Jutustavad tegelased, kelle läbi raamat räägib, on uus tüdruk Emely, draamakuninganna Lola, viimase geist sõber Rihardo ja klassi spordipoiss Mario. Viimasel ja Lolal susiseb ja hakkab lausa särisema, kui 11. klassi saabub uus tüdruk Emely. Kõik neli on vägagi värvikad tegelased. Kuna tegu on Viivuranna Gümnaasiumi sarja esimese raamatuga, siis mu siirad lootused on selle peal, et Emelyt lastakse rohkem esile. Esimeses raamatus olid teised pildil, aga just Emely tundus huvitav. Tahaks tema maski taha rohkem näha 😉.
Igatahes tahan nende noortega veel kohtuda.

[Janne]

Mõnus kiire ja lihtne lugemine. Vahelduseks oli mõnus lugeda sellist noortekat, kus probleemid ja mured on lihtsad ja pealiskaudsed. See ongi selle raamatusarja eesmärk, tuua noortekirjanduse hulka kergemaid teemasid.

Olgugi, et nii mõnigi tegelane ajas mul vahepeal oma suhtumisega harja punaseks, oli tegemist mõnusalt meelelahutusliku lugemisega.

Igal tegelasel on omad ebakindlused, mis nad vastavalt tegutsema panevad. Ühtlasi on näha, mis üks mõtlematult lendu lastud süüdistus endaga kaasa toob.
•
Emely alustab 11.klassi väikeses Viivuranna gümnaasiumis. See polnud tema valik, aga muud teed tal polnud. Lola avastab, et tema kuninganna tiitel on ohus ning sõjas ja armastuses on teatavasti kõik lubatud. Mario on kahevahel ja peab otsustama, milline oleks tema tulevikku arvestades parim valik. Rinaldo tahab head nagu alati, aga asjad väljuvad kontrolli alt.
•
Aitäh lugemiselamuse eest, Helikirjastus!

[Marko Kivimäe]

Sisusse ma väga pikalt ei läheks, tegu on ühe väikese kooli gümnasistidega ning nende väikeste rõõmude ja valudega. Kohe tooksingi positiivse poole pealt välja selle, et raamatu peategelased on mingis mõttes ebameeldivad inimesed, vähemalt esmapilgul. Vastuoluliselt see mõjuski huvitavalt, eriti kuna natuke lähemal uurimisel selgus agressiivse käitumise põhjus.

Mu silmis on tegu normaalse "Kuidas kirjutada romaan kolmekümne päevaga" tüüpi teosega. Mis on žanrikirjanduse puhul hea näitaja, raamat kulub hästi kiirelt ning oli tore lugeda ning järgmine hetk unustada. Kui üldiselt tegelased millegagi eriti meelde ei jäänud, siis geist Rinaldo oli väga sümpaatne, kõige inimlikum ja realistlikum (kuigi eks oli ka teda üsna šabloonselt kujutatud, nagu ka muid karaktereid).

Mis mind raamatut lugedes segama jäi, oli see, kui pealiskaudselt oli kujutatud väga rasket kuritegu, täpsemalt siis süüdistust. Samas eks üsna täpselt nii võibki ka päriselus minna, seega ma autoreid selles ei süüdista. Lihtsalt, et kui ma panen kõrvale Backmani värskelt loetud "Karulinna", siis tekib mu peas ebaaus võrdlus, kuidas sarnast olukorda on võimalik erineval viisil kirjeldada. Samas on "Uus tüdruk" uue noortesarja avaosa; noortesarja, mille eesmärk ongi olla meelelahutuslikum. Seega kõik klapib.

Kokkuvõtvalt - hästi lihtne lugu ja raamat, mille loeb tunniga läbi ning pole kulutatud ajast kahju.

[Merike Vestmann]

Hea ja õpetlik lugu noortele.

[lusikas]

Ausalt ka — see on kõige halvem raamat, mida ma kunagi lugenud olen. Iga tegelane on nii stereotüüpne, kui olla saab. Tekib küsimus, kas autorid on päris inimestega suhelnud? Kuidas on võimalik kellelegi siin raamatus kaasa elada, kui kõik nii pealiskaudselt käituvad? Mina ei saa selle raamatu populaarsusest aru.

[Stella]

No ei saa öelda, et halb raamat oleks. Arvan, et ma lihtsalt vanaks jäänud noortekate jaoks. Ilmselt, kui ma 13-aastaselt seda loeks siis paneksin 5 tärni ja kiidaks seda taevani.
Minu jaoks oli see raamat natuke liiga igav ja lolli draamarohke.

[Maarika N]

🤨

[Heleniraamatud]

Suurepäraselt kirja pandud!🙂
Ladusalt loetav raamat.

[Reelika Raimet]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...