Kolisin kaheks aastaks Riiga elama ja töötama ning peagi mõistsin, et elan seal topeltelu. Üks neist kulges töökoha hermeetilises keskkonnas. Teine, kõik Riia endaga seostuv, täitis aga iga töökohustustest vaba hetke. Ja kuigi töisem osa lõppes viimaks sügavikku kukkumisega, leidsin ennast pärast toibumist hoopis paremast paigast.
Samalaadse kukkumise ülespoole on läbinud ka Riia ise, palju pikema aja jooksul muidugi. Mu motoorse rahutuse leevenduseks ette võetud sagedased jalutuskäigud viisid mind Riia eri nurkadesse ning kohtumine erinevate piirkondadega sundis alatihti küsima: aga mis siin enne oli? Leidsin ajaloo kihtides kaevates nii mõndagi kentsakat. Mu raamat aitab ehk hetkeks keset Riiat peatuda ja mõtiskleda selle üle, kuhu me – praegusaja inimesed – õigupoolest jõudnud oleme.
Katrin Pauts, “Minu Muhumaa” ja “Minu Praha” autor: “Lenno pilgu läbi hakkasin ka ise Riiat põnevana nägema – täielik kannapööre, kuna varem olin tüüpilise turistina vaid südalinnas tuianud, šopanud turul ja Drogases ning arvanud, et teangi juba kõike. Minu meelest eestlased alahindavad oma naabermaid, suhtumine on meil tihti üleolev ja pealiskaudne. Mul on hea meel, et mu parima sõbra raamatu kaudu saavad ka teised nüüd teada, kui vinge pealinn on tegelikult meie lõunanaabritel!”
Lõpuks kuidagi juhuslikult jõudis see raamat jõuluaegu minuni, just jagus ka parajalt aega, et see raamat läbida. Selline kerge ja kiire lugemine pikkade mereäärsete jalutuskäikude ja jõuluprae söömise vahele. Kuna olin raamatut kaua oodanud, pean ütlema, et ootused olid suuremad, aga.....no mõnus lugemine ikka ja tore oli ka lugeda ilumaailma Tsitadellis toimuvast, kus loo autor Riias olles töötas. Kuna olen Riias palju jalutanud nii vanalinnas ( eriti siin ja juba lapsepõlves kui Pärnust tiiburlaevaga sai suviti Riias käidud), kesklinnas kui ka mõnel pool äärealadel ja kohtusin paljude tuttavate paikadega, leidus siiski veel uusi-huvitavid kohti, millest autor kirjutas ja kuhu loodan jõuda koroonapiirangute kiuste veel peagi algaval uuel aastal, näiteks kasvõi Daugava jõe saared ning Botaanikaaia äärsed kvartalid.
Kuna Riia on mulle erinevatel põhjustel oluline linn siis ma ei saanud sellest raamatust lihtsalt mööda kõndida. Ega ei kõndinudki ja hea oligi. Loomulikult on kõigil rohkem Riiaga tutvust teinuil oma Riia (vt. ka oma Tallinn, oma Tartu, oma Rio) aga seda enam äratundmistõõmu tundsin kokkupuutepunktidest ja tuttavatest objektidest ning linnaosadest. Kokkuvõttes, hammas läks verele küll ja ei jõua ära oodata mil sinna taas käima satun.
Hõre ja lühike. Sain üht-teist teada autori kohta, kuid seegi oli tavalise eesti inimese tavaline elu. Riiat puudutas raamat vaid pinna pealt - arhitektuur, jõgi, kõrtsid. Lugeda võib (kui autori eraelust üle libiseda), palju aega ei võta, aga midagi väga nagu ei saa sellest lugemisest.
"Minu Riia" on lugu autori kahest kokkupuutest Riia ning tema inimestega. Autor on tutvunud Läti pealinnaga eelkõige seal elades ning töötades, tutvustab kohalikku kultuurielu ja märkimisväärseid (ning märkamatuid) kohti. Ülejäänud Minu-sarja raamatutega võrreldes jäi "Minu Riia" kuhugi keskele. Lood olid küll oskuslikult ning loomingulist sõnavara kasutades kirjutatud, meeleolustik hästi tabatud, kuid jäi minu jaoks siiski pigem keskpäraseks. Midagi imetabaselt meeldejäävat siin paraku ka ei olnud. Linnuke sai küll kirja, kuid suurt abi Riia külastusel mul sellest raamatust paraku ei olnud.
Mahlakas ja kujundirikas keel oli mõnus lugeda, mehed kohe kuidagi lähenevad lähteülesandele mänguliselt. Tõmbaksin julgelt paralleeli "Minu Leeduga", mis oli ka mõnusalt muhe, justkui hea tekst peaks kompenseerima sihtkoha, mille suhtes meist paljudel on... eelarvamused. Sisu poolest on see poppide ja noorte inimeste Riia, eks natuke johtuvalt autori tööst iluilmas. Töö neelaski autori ajast lõviosa, tasakaaluks serveeritakse lugejale ohtralt patseerimisi Riias. Jalutuskäigud on toredad, ent ma olen seisukohal, et kõige toredamad on need ikka jalutajale endale. Minu Riia? Jõudis küll tekkida, ent kahjuks vahetult enne koroonat. Sain käia ooperis, hästi süüa-juua-magada ja mõelda, et hakkan seda iga talv tegema, ent siis loobiti kaardid segamini ja nüüd ei teagi, mis edasi saab.
Ja lõik, mille eest ma tahaksin autorit kallistada: "Hotellituba on koht, kus inimene kohtub iseendaga. Selles ruumis ei ole tavaliselt ühtegi pidepunkti, millest kinni hakata (kui sa just ei taha kinni hakata sellest kohutavast lillemaalist voodi kohal), erinevalt kodust, kus on mustmiljon eset, mälestust ja tegevust, mille mõjul tähelepanu mujale lendab. Hotellis oled sa üksi iseenda ja oma mõtete, ja – pigem tihti kui harva – ka kohutava sisekujundusega. Ilmselt sellepärast ongi ka kõige viletsamas toakeses alati televiisor (ja noh, ka minibaar), et soovi korral endast ja interjöörist mõne aja puhata."
Aega võttis, enne kui see raamat minuni jõudis ja mu ootused olid muidugi selleks ajaks kahjuks liiga kõrgeks kruvitud. Ma olen enne ka märganud, et meesautorid ei suuda minu tähelepanu köita nagu naised (vabandan ette). Oli selline tubli õpik Riiast. Ma kipun eelistama minu sarja puhul neid teoseid, kus kirjutavad naised (veel parem suhtes ja lastega naised). Lihtsalt nii huvitav on lugeda, kuidas perekonnana välismaal kohanetakse ja mis seiklusi siis elu toob. Seega ühe vallalise noormehe elu ja töö ilukaubanduses... samas maailmas on ju vallalisi ja mitte vähe ehk nende jaoks peab ju ka raamatuid ilmuma (kes ei mõistnud, siis ma olen hetkel suuremeelselt häälestatud!)
Huvitav, ülevaatlik, kutsus Riiga külastama. Kahjuks eriolukorra tõttu lükkub järgmisesse aastasse, aga elevuse selle linna külastamise üle tekitas kindlasti. Ootan põnevusega! Isegi eluolulised seigad olid põnevad.
“Minu Riia” on raamat Lenno Vaitovski 2-aasta pikkusest Riias ealmise ja töötamise perioodist. Saab pilku heita suure ilutööstuse kontoripoolele ja seigelda erinevates Riia nurkades. Tekst on ladusalt kirjutatud, ent Raamat ise on võrdlemisi õhuke ja natuke nagu oleks midagi enamat soovinud.
Ja raamatu alapealkiri jäi minu jaoks küll täitsa seosetuks. 🙄
Riia. Nii lähedal, et võib vabalt kahe silma vahele jääda. Ma elasin lapsena kohas, kust Riiga ja Tallinnasse oli täpselt sama palju, vaatasime ajaviiteks ka Läti televisiooni, aga sellegipoolest ei tea(dnud) mina ka Riiast peaaegu mitte midagi. Tänu Lenno raamatu tean rohkem. Ma ei kujuta lõpuni ette, kuidas neid ”Minu...” sarja raamatuid praktilise info saamiseks kasutatakse. Ise ei kasuta ma näiteks isegi mitte kokaraamatuid otsesteks instruktsioonideks, küll aga inspiratsiooniks – võtan vahel raamatu, lehitsen, ja tuul hakkab mingis suunas puhuma. Näpuga hiljem järge ajada mulle ei meeldi. Sellega seostub ka meie kirjastuse sisene arutelu, kas ”Minu...” sarjale on vaja sisuregistreid lõppu või mitte. Mina isiklikult neid ei kasutaks, vist. Samas arvan, et need jalutuskäike kirjeldavad peatükid on täitsa vajalikud: oma kodus ei viitsi neid alati lugeda, aga küll need on head, kui päriselt sinna kusagile (näiteks Riiga) jalutama lähed, siis kusagil kohvikus maha istud, raamatu kotist välja otsid ja peatükki kohapeal loed. Igatahes selle üldise värske Riia-tuule andis Lenno-Riia raamat mulle küll, olen tänulik ka lisatud netilehtedele, kus avaneb sealne inglisekeelne kogukond. Tekkis kindel soov minna sel suvel näiteks Jurmalasse (mis pole küll Riia, aga selle kõrval, tean); minna lõpuks ometi sisse Riia bussijaama juurest paistvasse hiiglaslikku viie küüruga turuhoonesse; uurida, kas need mainitud autentsed Aasia toidukohad on alles; ja aru saada, kus täpselt oli see juudigeto linnaosa, kust teise ilmasõja ajal kümned tuhanded juudid läbi käisid. Ka nn Tsitadelli peakorteri võiks üles otsida, see on hullumajaks-vanglaks ehitatud ajalooline hoone, mis nüüd ärikontoriteks muudetud. Tsitadell on tegelikult suur rahvusvaheline kosmeetikakontsern, mille õiget nime me kõik teame ja võime ka välja guugeldada. Mulle meeldis raamatu hoogne algus: töölevõtuintervjuu ja kinnisvaraotsingud, need teemad oleks igaühele tänuväärne materjal, aga Lenno on tõesti tabava sulega. Riia sümboliks on must kass - miks, see legend on raamatus ära pajatatud. Kahju on mul sellest, et Lenno must kass Sebastian olulisemaks tegelaseks ei saanud, peale selle, et ta Tallinnast illegaalsel ehk ilma kassipassita Riiga koliti. Ootasin ja ootasin kassijutte, sest ka ”tärnideks” teksti vahel oli kass, nii ei saanud teda kuidagi unustada, aga kassijutte ei tulnudki. Raamatus oli neid erinevaid ”kasse” veel, kes ellu äratati, aga siis taas natuke ära unustati. Kosmeetikakontserni Balti juht salapärane vana kõuts Fernando, iseloomuga kolleeg-kiisud Polina ja Karolina ja teised. Teisisõnu, mina oleks seda kontserni köögipoolt rohkem soovinud. Millestki seal saab alguse ka raamatu emotsionaalne tipphetk... Lennol on õigus, läbipõlemisest tuleks rohkem kõnelda-kirjutada. Oli see siis aina suuremast töösse panustamisest või kodust kaugel elamisest või kombinatsioon neist kahest kokku... Lenno ise toob oma tekstis välja pigem välismaal elamise, sest sellest on avalikkuse ees vähem juttu olnud. Kodust äratulek ei ole ju niisama lihtne! Mulle jäi sügavalt meelde üks ta mõte: hotellitoas kohtud sa iseendaga, sest kodu sul kaasas ei ole. See on tõsi, ja see on lummav, aga just sealt uuest reaalsusest saab alguse teekond... kuhu? Lugedes Lenno ausaid mõtteid, tabas mind äratundmine: kunagi käesoleva sajandi alguses elasin mina New Yorgis ja üritasin varjata seda, et mul on hiiliv masendus. Erinevalt Lenno olukorrast ei olnud mul eriti palju tööd – olin väikse lapsega koduperenaine – ja sain oma mure pigem selle kaela ajada, õigemini öelda endale, et mis sa virised. Kõik peaks ju korras olema, vaata, kui ägedat elu sa elad, millised valikud sa oled teinud, et siia jõuda, kaugelt vaadates on kõik imeline! Aga sees miski kraabib. Ma hakkasin seepeale internetipäevikut pidama ja sellest sai ”Minu...” sarja esimese raamatu algus. Arvan, et nii mitmeski ”Minu...” sarja raamatus on tegelikult seesama varjatud depressioon peidus, aga seda pole kas ise ära tuntud või pole julgetud sõnadesse panna. Aitäh Lennole selle eest, et ta oma läbipõlemist ei varjanud lugejate ees! Ja kuidas tema lugu kontsernis edasi läks, võite ise lugeda. Igatahes võrdleb ta end ”praakrobotiga, kellele püüti uut tarkvara installeerida”.
Väga sisukas raamat. Autor kirjutab ladusalt enda elama sattumisest Riiga, seal töötamisest, sõprade ja mitte nii sõprade (tavaliselt olidki need leedukad:)) leidmisest ja lõpuks valusast lahkumisest. Kahe aastaga kasvas Riia autori südamesse kinni ja seda armastust Riia vastu õhkub ka teosest. Välja on toodud palju huvitavaid kohti Riiast. Näiteks Riia kõige peidetum muuseum, Žanis Lipke (see mees päästis Teise maailmasõja ajal kindlast surmast umbes poolsada juuti) memoriaalmuuseum, kuhu on muuhulgas taasloodud originaalmõõtmete järgi betoonpunker (https://lipke.lv/). Raamatu lõpus toob autor välja, mis ajal oleks eriti hea Riiat külastada, millised sündmused sel ajal aset leiavad (Riia muuseumiöö, Riia sünnipäevaüritus Rigas Svetki, Valge öö ehk Balta Nakts jpm). Autori soovitatud Riia esikümnete hulgast leidsin baariformaadi, millest polnud varem mitte midagi kuulnud: speak-easy kokteilbaar- sellised baarid on väljast märkamatud, vaja on teada telefoninumbrit või parooli, sissepääs on peidetud veidratesse kohtadesse, näiteks toidupoe külmkapp (!) või proovikabiin (!) ning saabumise ja lahkumise vahel õue ei lasta. Riiast ikka elamusi leiab:)
Tore lugemine. Tekitas tahtmise jälle Riiga minna ja tunde, et käi või sada korda, ikka ei tea midagi. Aga osad seigad tekitasid armsa nostalgia: ekleeriputkad, Jurmala rongi otsingud, Jurmala nimelise jaama puudumine, leedukate mäss jms. Üks märkus ka. Kui sul nii hästi jookseb, pole vaja iga hinna eest nalja püüda teha, niigi oli ok lugeda.
Autor kutsub Riiga just jala käima. Kas Riias vürtsi, moodi, kentsakust ja õudust ka leidub? Ikka, ja saab ka traditsioonilisemat: piimakaramelli, palsamit, sõira, Jūrmalat…