What do you think?
Rate this book
Hundi taltsutamine
Mis tunne on olla jumal? Mis tunne on olla ema? Mis tunne on olla hunt? Kuidas kõlab armastatu jaoks ihutud nuga?
Kätlin Kaldmaa uus novellikogu juhatab lugeja jumalate juurest vereni ja tagasi. Vahele jääb sünde, loomist ja muusasid, 25-aastase ajalooga kleit, missiooniga kummitus, checklist iseseisvaks eluks ja lammas Snæbjörn, kes ei tunnista lõppe. Põikpäine hunt ronib vulkaani sisse, Rambo sukeldub Estoniale ja Kreekas toimuvad verekuul olümpiamängud ihaldusväärsele panusele. Vahepeal istutakse pikalt potil.
Kätlin Kaldmaa uus novellikogu juhatab lugeja jumalate juurest vereni ja tagasi. Vahele jääb sünde, loomist ja muusasid, 25-aastase ajalooga kleit, missiooniga kummitus, checklist iseseisvaks eluks ja lammas Snæbjörn, kes ei tunnista lõppe. Põikpäine hunt ronib vulkaani sisse, Rambo sukeldub Estoniale ja Kreekas toimuvad verekuul olümpiamängud ihaldusväärsele panusele. Vahepeal istutakse pikalt potil.
- GenresShort Stories
160 pages, Hardcover
Published June 1, 2021
2 people are currently reading
48 people want to read
About the author
Kätlin Kaldmaa
62 books19 followersKätlin Kaldmaa (sündinud 1970) on kirjanik, tõlkija, kirjanduskriitik ja ajakirjanik.
Ta on töötanud Eesti Päevalehes muuhulgas kirjanduslisa Arkaadia toimetaja ja kirjastajana. 2009–2011 oli ta raamatuajakirja "Lugu" peatoimetaja. Eesti PEN klubi taasasutamisel aastal 2010 valiti ta selle juhatuse liikmeks ning oli mitu aastat Eesti PENi president.
2012. aastal ilmus Kätlin Kaldmaalt luulekogu "Armastuse tähestik". Sellega moodustavad mõttelise triloogia 2013. aastal ilmunud romaan "Islandil ei ole liblikaid" ja lasteraamat "Lugu Keegi Eikellegitütre isast".
Kätlin Kaldmaa on tõlkinud inglise keelest Jeanette Wintersoni, Carol Clewlow', Diana Issidoridese, Michael Ondaatje, Patricia Scanlani, Gabriel Zaidi, Leona Blairi, Fiona Walkeri, Colum McCanni, Mitch Albomi, Ali Smithi, Alexander McCall Smithi, Junot Diaze, Peter A. Claytoni ja teisi teoseid. Ta on tõlkinud hispaania keelest Gabriel García Márqueze raamatu "Kaksteist kummalist palverändurit" ja Siri Kolu raamatusarja "Meie, rööbelid" ning muudki soome keelest.
Ta on töötanud Eesti Päevalehes muuhulgas kirjanduslisa Arkaadia toimetaja ja kirjastajana. 2009–2011 oli ta raamatuajakirja "Lugu" peatoimetaja. Eesti PEN klubi taasasutamisel aastal 2010 valiti ta selle juhatuse liikmeks ning oli mitu aastat Eesti PENi president.
2012. aastal ilmus Kätlin Kaldmaalt luulekogu "Armastuse tähestik". Sellega moodustavad mõttelise triloogia 2013. aastal ilmunud romaan "Islandil ei ole liblikaid" ja lasteraamat "Lugu Keegi Eikellegitütre isast".
Kätlin Kaldmaa on tõlkinud inglise keelest Jeanette Wintersoni, Carol Clewlow', Diana Issidoridese, Michael Ondaatje, Patricia Scanlani, Gabriel Zaidi, Leona Blairi, Fiona Walkeri, Colum McCanni, Mitch Albomi, Ali Smithi, Alexander McCall Smithi, Junot Diaze, Peter A. Claytoni ja teisi teoseid. Ta on tõlkinud hispaania keelest Gabriel García Márqueze raamatu "Kaksteist kummalist palverändurit" ja Siri Kolu raamatusarja "Meie, rööbelid" ning muudki soome keelest.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
Read
June 9, 2021Igatahes tundub, et ma olen omaenda raamatu esimene lugeja. Kui aus olla, siis ainult kaks inimest peale kirjaniku on kõiki neid lugusid lugenud. Ei, kolm. Kujundaja ka.
Juhhei!!!
Juhhei!!!
August 7, 2021
Siin oli üllatusi, mõjuvaid kordusi, rahulikku ja tormakat, muinasjutulisust, minajutustust, mille kangesti autori isikuga siduda tahaks, aga igaks juhuks ei seo (kui siis natuke ja salaja). See kõik vormis kogust suurepärase terviku - ma ei usu, et leidub lugejat, kes vähemalt ühest loost naudingut ei tunneks, niivõrd erinevad on nad.
Ja “Metsik sõna” puudutas ootamatult ja tugevalt mingit kohta hingesopis, mida ma ei teadnud, et on vaja puudutada.
Ja “Metsik sõna” puudutas ootamatult ja tugevalt mingit kohta hingesopis, mida ma ei teadnud, et on vaja puudutada.
August 28, 2021
See kõik on juba olnud, ja ometi see meeldib mulle. Mis näitab, et kirjanik - hea kirjanik, ma täpsustan! - võib ühte ja sama lugu kirjutada sajas variandis. Ja see on ikkagi hea. Igakord annab ehk veidi teistsuguse vaatenurga ja avab lisaks mõne uue ukse.
Kiitus ka ägedatele vormimängudele, mis nii kenasti kujundusega ühte jalga astusid. Ja no see esimene lugu eriti, koos kujundusega, see kraapis seest nii mis hirmus. Ma muidugi juhtusin seda ka just vannis lugema. Õhtul. Üksi kodus olles. Paar lugu hiljem tuli veel mingi kummituste lugu ka juurde. Ja ma olin endiselt vannis, ja ma olin endiselt üksi kodus, ja väljas oli veel pimedam. Aga noh, pärast seda uppumiselugu ei olnudki enam nii hirmus.
P.S. Need kaaned tahavad vist ainult ruttu käest ära minna, seega liiga tihti ei kannata seda raamatut lugeda, ma kahtlustan.
Kiitus ka ägedatele vormimängudele, mis nii kenasti kujundusega ühte jalga astusid. Ja no see esimene lugu eriti, koos kujundusega, see kraapis seest nii mis hirmus. Ma muidugi juhtusin seda ka just vannis lugema. Õhtul. Üksi kodus olles. Paar lugu hiljem tuli veel mingi kummituste lugu ka juurde. Ja ma olin endiselt vannis, ja ma olin endiselt üksi kodus, ja väljas oli veel pimedam. Aga noh, pärast seda uppumiselugu ei olnudki enam nii hirmus.
P.S. Need kaaned tahavad vist ainult ruttu käest ära minna, seega liiga tihti ei kannata seda raamatut lugeda, ma kahtlustan.
July 26, 2021
Oh, see oli lahe. Midagi täiesti ootamatut, ühegi jutu alguses polnud aimugi, mismoodi, kus või mispidi see lugu üldse lõpeb. Kujunduslikult samuti väga hästi tehtud teos. Mõni lugu oli kohe eriti hea, nagu oleks autor mu mõtetes sobramas käinud.
Väga hea kogumik jutte, lugusid, mõtisklusi, reisimuljeid. Mõni lugu oli täpselt õiges koguses ehmatav ja šokeeriv.
Tõeliselt mõnus lugemiselamus.
Väga hea kogumik jutte, lugusid, mõtisklusi, reisimuljeid. Mõni lugu oli täpselt õiges koguses ehmatav ja šokeeriv.
Tõeliselt mõnus lugemiselamus.
September 28, 2021
Huvitav, kas hundid kanuuga sõidavad? Igatahes see lugemine meenutas väga seda, alguses viib vool vaikselt kaasa, imetled vaateid, tšillid, mõnus, siis on järsku siuh-viuh-hops, kärestik, käänak, vesi pritsib üle pea, hüpekas ja....
Ainult see kanuusse astumine, see oli raske, sest see on juba olnud. Seda esimest lauset ma ei oleks tahtnud lugeda.
Ainult see kanuusse astumine, see oli raske, sest see on juba olnud. Seda esimest lauset ma ei oleks tahtnud lugeda.
October 24, 2021
See oli täiskuu, mis mind sundis. Teadsin temast küll, aga pelgasin. Vanaema rääkis ikka, et hunt viib pahad tüdrukud endaga metsa ja me ju kõik teame, mis juhtus tolle Tiinaga, kes kangesti huntide poole kippus. Sellepärast hoidsingi eemale, kuigi ta oli mind ennegi kutsunud. Aga kuu käskis. Ütles, et nüüd on aeg, kardad või mitte. Hunt ulub su sees minu poole ja on aeg ta ära taltsutada.
Mis siis öelda? Sõnadest ma sain aru. Enamasti kõik emakeelsed ja kirjavahemärgid õigetel kohtadel. Aga vot kas see tegelik mõte ka minuni jõudis, selles ma kahtlen sügavalt. Ma kardan selliseid lugusid. Ma loen neid ja saan neist justkui aru, aga lõpuni kindel pole. Sõnad on nagu kardin, ilusad, volangidega, mustriga, kellukeste ja tuttidega. Neid on ilus vaadata. Samas, kui ma juba teatrisaalis istun, esireas, tahaks ju sinna kardina taha ka näha. Näha, mis seal laval toimub. Ja mõistujuttudega selline tunne jääbki. Käisin teatris kardinat vaatamas. Midagi ma kardina tagant kuulsin ka, mingeid hääli ja tundsin liikumist, teised saalis kõik ahhetasid vaimustusest ja ovatsioonid olid võimsad, aga ma pole kindel, mida ma seal nägin ja kuulsin. Ei julge küsida ka ja oma ignorantsust demonstreerida. Istun siis vaikselt, vaatan kuidas teised mu ümber reageerivad ja matkin neid. Sisse jääb õõnes, täitmata tühjus. Kas ma tõesti olen nii juhm, et millestki aru ei saa, või polnudki kardina taga muud kui õhu liikumine? Küsida ei julge, naerdakse välja.
Läbi lugesin. Meeldis. Aga kas ma aru sain, ei tea. Kas alati peab aru saama, selleks, et meeldida võiks, või võib ka meeldida ilma lõpuni mõistmata? Kunst vist ongi selline, see õige ja suur, et kõnetab erineval tasandil. Mõni imetleb värve, teine pintslitõmbeid ja väljavalitud saavad aru autori hingeseisust, mis kumab loomingu taga.
Mis siis öelda? Sõnadest ma sain aru. Enamasti kõik emakeelsed ja kirjavahemärgid õigetel kohtadel. Aga vot kas see tegelik mõte ka minuni jõudis, selles ma kahtlen sügavalt. Ma kardan selliseid lugusid. Ma loen neid ja saan neist justkui aru, aga lõpuni kindel pole. Sõnad on nagu kardin, ilusad, volangidega, mustriga, kellukeste ja tuttidega. Neid on ilus vaadata. Samas, kui ma juba teatrisaalis istun, esireas, tahaks ju sinna kardina taha ka näha. Näha, mis seal laval toimub. Ja mõistujuttudega selline tunne jääbki. Käisin teatris kardinat vaatamas. Midagi ma kardina tagant kuulsin ka, mingeid hääli ja tundsin liikumist, teised saalis kõik ahhetasid vaimustusest ja ovatsioonid olid võimsad, aga ma pole kindel, mida ma seal nägin ja kuulsin. Ei julge küsida ka ja oma ignorantsust demonstreerida. Istun siis vaikselt, vaatan kuidas teised mu ümber reageerivad ja matkin neid. Sisse jääb õõnes, täitmata tühjus. Kas ma tõesti olen nii juhm, et millestki aru ei saa, või polnudki kardina taga muud kui õhu liikumine? Küsida ei julge, naerdakse välja.
Läbi lugesin. Meeldis. Aga kas ma aru sain, ei tea. Kas alati peab aru saama, selleks, et meeldida võiks, või võib ka meeldida ilma lõpuni mõistmata? Kunst vist ongi selline, see õige ja suur, et kõnetab erineval tasandil. Mõni imetleb värve, teine pintslitõmbeid ja väljavalitud saavad aru autori hingeseisust, mis kumab loomingu taga.
September 18, 2021
Novellid ei ole minu žanr. Aga Kätlin Kaldmaa kirjutab ja mulle meeldib, alati. VÄGA. Alustad esimesest sõnast ja kunagi ei tea, kuhu järgmine sind viib. Viimase sõnani jõudes mõtlesin ainult, et palun veel.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews