Kui raamatu pealkirjas mainitakse ooperit, siis ma ju ometi pean seda lugema, jah? Ja kui raamatu pealkiri on “Ooperinovellid”, siis ei ole ju liiga fantaasiavaene eeldada, et seal leidub ooperit ja novelle? Paraku, paraku ei ole selles raamatus mitte ühtegi novelli ja ooperit leidub ka ainult väga vähe. Aga see on veel põhimõtteliselt isegi positiivse poole peal. Negatiivne osa: tugev sarnasus ühe samaealise wannabe-kirjanikust meesterahva tekstidega - mingid arusaamatud seksuaalfantaasiad pakendatuna tüütusse heietamisse ning kirja panduna eriti igavas ja kohmakas stiilis. Asi pole mõistagi fantaasiates, vaid selles, kas need sobituvad teosesse või tundub teos eksisteerivat selleks, et saaks itsitava teismelise kombel üska, loomalikku nühkimist, seemendamist, kargutamist jne mainida. Ma ei kobiseks, kui tegemist oleks korraliku transgressiivsusega, aga ka seda siin ei ole. On just see, mis on - piinlik diletantlus ja ma ei näe põhjust vaevuda diplomaatilisemalt väljenduma. Leroux’ “Ooperikummitus” on taustal üsna hästi aimatav, aga tulemus on halb, ikka kuradima väga halb. Huh, jube.
Ei saagi täpselt aru, kas nutta või naerda. Polnud üldse selle tekstiga, mida sealt leida lootsin, kuid läbinisti halb ja maitsetu see ka polnud. Vähemalt kujundus on kena ja lugema kutsuv….