Jiří Marek (Josef Jiří Puchwein) (May 30, 1914, Prague, December 10, 1994, Prague) was a Czech writer, educator, journalist and screenwriter. In 1965 he was a member of the jury at the 4th Moscow International Film Festival.
Mis seal salata, omal ajal sai Prahas pikemalt aega veedetud ja sellel linnal oli minu jaoks eriline tähtsus. Kohalik õlu mulle erilist muljet ei avaldanud, aga vanalinna kohvikud olid küll viimase peal. Natuke pärast keskpäeva saabus alati ahjuvärske laadung eksootilisi suupisteid ja sõpru oodates sai neid ohjeldamatult tarbitud, eriti kui olid just lennuki pealt maha tulnud. Tuleb tunnistada, et tol ajal sai ka üht-teist kohalikust keelest tõlgitud.
Paar aastat tagasi sattusin üle tüki aja uuesti Prahasse ja veendusin, et massiturism on lühikese ajaga saavutanud seda, mis sotsialistlikul elukorraldusel üle jõu käis. Kolearhitektuur on hulga mõnusaid kohti maapinnalt pühkinud ning ülejäänud kubisesid hipsteritest ja golemifännidest. Täiesti masendav, aga see selleks.
Mirabilia kohta üsna tüse „Panoptikum“ koondab algselt kolmes köites ilmunud lugusid ajast, kui sotsialistlikus paradiisis lubati jälle kergemat laadi kirjandust avaldada (eks oma roll oli ka autori auastmel tolleaegses hierarhias). Tõlkija on eelistanud neid lugusid, mille tegevus toimub otse pealinnas või selle ümbruses. Ilmselt sel põhjusel ongi näiteks detektiiv Bouše puhkuseseiklused Saksa piiri ääres (kogumik „Patustajate panoptikum“) välja jäänud. Samas oleks võinud täiesti rahulikult tõlkimata jätta „Mõrvari“, mida tšehhid ise peavad Dürrenmatti „Tõotuse“ suht magedavõitu spinniks. Kaanepilt... jätab kärbitud mulje, aga eks „Mirabilia“ keskmine nägigi nii välja.
Kokkuvõttes pole tulemus 1982. aasta kohta sugugi paha. Thumbs up!
Kogumik Tšehhi (Praha, kui täpsem olla) kriminaaluurijate juhtumitest.
Tegu ei olnud klassikaliste krimkadega - müsteeriumeid otseselt ei olnud, pigem oli tegu (kergelt humoorika) sissevaatega uurijate igapäevaellu. Väidetavalt on lood ka reaalelulise taustaga.
Täitsa vahva lugemine - aga pean tõdema, et praeguseks on raamatu lugemisest möödas umbes nädal ja ega ma neid lugusid enam eriti ei mäleta. Mõned seigad on küll veel meeles, aga ühtki lugu tervikuna ma vist ümber jutustada enam ei suudaks.
Olen seda kunagi noorpõlves lugenud, meeles oli, et need lood mulle meeldisid ja et enamikus neist tegutses osav politseinõunik Vacatko. Et käesoleval ajal on korralikest kriminullidest karjuv puudus, otsustasin üle lugeda. Endiselt meeldis, võluv vana Praha atmosfäär, kõvakübaraid kandvad mõrvauurijad ja isegi verised kuritööd olid omal moel kuidagi elegantsed.